Hakkasin miskipärast juurdlema selle üle, kas teistel inimestel on ka nii, et nad kuidagi alateadlikult hoiavad au sees tasakaaluprintsiipi taldriku tühjaks söömises - et kõik asjad taldrikul+leib ja jook samal ajal otsa saaksid. Ei ole ju loogiline, et see alati niimoodi juhuslikult läheks, sest ikka on midagi rohkem kui teist, aga vähemalt mina arvestan alati, et kõik ikka lõpuks ühel ajal otsa saaks, aga ma ei tee seda kuidagi teadlikult. Kas see on mingi peen OCD tunnus või? Mikro näiteks sööb lemmikumad asjad viimasena - jätab kolm lihapalli taldrikule viimaseks. Mul on seda valus vaadata, kuigi põhimõttest saan aru. Ja söömisel on otse loomulikult ka kindel järjekord. Kõigepealt kartul/riis/tatar/makaron, seejärel liha/kala, siis salat, siis leib ja siis jook. See rituaalne järjekord on vääramatu, muudmoodi ei saa süüa. On muidugi ka "lihtsamaid" toite, igasugused kokkusegatud asjad nagu risotod, pastad jne, seal tuleb lihtsalt jälgida seda, et salat, kui on, tuleks peale põhitoitu ja siis leib/sai (sest riisi juurde käib ju sai, mitte leib) ning jook. Mõnel olla teooria, et juua tuleb alles siis, kui kõik söödud. Õudne. Ma ei suudaks. Mu kurk kisendaks joogi järele. Ja ilma leivata söömine on ka piinav, kuigi tehtav. Keegi väitis, et leiba ja liha söövad koos ainult ahned inimesed, ilmselt mingi vaeste eestlaste vanasõna. Ma väidaks vastupidi, et liha on võimatu ilma leivata süüa. Aga kala tuleb tingimata süüa saiaga, mitte leivaga. Välja arvatud mingid kilud jms, mida ma niikuinii ei söö.
Isegi snäkkide puhul tuleb silmas pidada, et ei võtaks kaks korda järjest sama asja. Kui võtad juustu, võta vorsti vahele! Soovitatav järjekord: kõigepealt juust või vorst, seejärel puuviljake - oliiv/viinamari/ kirsstomat,/minikurk vms, siis teraviljatoode (kõrsik, küpsis, krõps) ja siis lonks veini või muud jooki. Kui eelmist ringi alustasid juustuga, siis järgmist alustad vorstiga. Ok, viina puhul käib vastupidi - jook ja seejärel üks toidupala, aga viina ma ei joo ka.
 |
| Lihtne variant - söök ja jook ühes |
Alati esimesena salat, siis valk, lõpuks süsivesik. See järjekord peaks aitama ka veresuhkru liiga järsku tõusmist vältida, aga mulle muidu ka sobib nii. Leib-sai- jook toidu kõrvale - ei iial, ma ei suudaks mingit kuiva leiba prae kõrvale veel sisse suruda. Kui, siis võileib supi kõrvale või hommikul kohv-võiku.
VastaKustutaNii huvitav! Ma muidu ei jälgi, kuidas teised lauas söövad, aga tore oleks teada, kuidas need järjekorrad ja kombed tekkinud on. Kodune eeskuju? Juhuslikkus? Enda teadlik valik? Harjumuse jõud kindlasti hoiab meid nende juures. Ma kunagi proovisin juua hommikuti kohvi asemel teed või vett, no ja ei suutnud, nii harjumatu oli, kohvist ma iseenesest mingit kofeiinilaksu ei saa, võin vabalt mingit lahustuvat jama juua, aga miskipärast muu soe jook seda ei asenda.
KustutaRitsiku kommentaar tuletas meelde kunagi Glucose Goddess’ilt loetut, mulle sobis. Niisiis:
KustutaEat your veggies first to reduce the glucose spike from your meal.
Choose savoury breakfasts to set your energy steady for the day.
Add movement after meals to help your body use up glucose.
Pair carbs with protein, fiber, and healthy fats to slow down sugar absorption.
Ja mis elu see ilma magustoiduta on …
eeee
VastaKustutaeeeee
Mis te nagu
päriselt
sööte nagu
maitea, sööklas?
minu söömine: võtan midagi söödavat taldrikule, kohvi (võib olla külm kohv eelmisest korrast, kui presskannu tegin nt, võib ka masinast lasta, peamine, et midagi on), arvuti taha ja siis tarbin selle tasapisi umbes tunni jooksul ära.
Kui kõht ei ole täis, võtan midagi veel. Vahel isegi sama toitu.
Et see on külm seks ajaks?
Mul ei ole probleeme ei külma toidu ega jahtunud jookidega.
Leib? Järjekord? mõtlemine, kas juua võib? Salat? nagu - mitte eraldi toiduna, mida teiste toitude vahele tarbida, "täna tahaks tomati-kodujuustu salatit - ja siis sööd ära pool kilo salatit korraga", vaid TOIDU KÕRVALE?! Öelge nüüd, et te sööte magustoitu ka peale sööki, mitte et vahel tahaks magusat, siis teed magusat ja söögikord koosneb sellest magusast?!
tõsi, minu "söögikorrad" eksisteerivad ka peamiselt niivõrd, et eristatav aeg on, millal ma ole arvuti taga ilma söögita ja millal söögiga.
KustutaÕues söön ka vahel. Kui mingi sündmus mu teise linna viib ja seal 5 tundi olen, peab vahele sööma. Aga üldiselt kodus arvuti taga.
Ma mõtsin, et kõik söövad nii, kui mingi pidulik jõulusöömaaeg vm külalistega ei ole.
Jaa! Sööngi nagu sööklas, täpselt, magustoitu enamasti mitte, aga mul mees leiab, et see on kummaline eripära mul :) Suht kindlatel kellaaegadel ka. Ja kui kõht tühjaks läheb arvuti taga olemise ajal, siis ma lähen katan köögis laua. Issand, ma kõlan nüüd siin sinu harjumuste kõrval nagu mingi Stepford Wife, aga no ma ei leia, et miski ainuõige oleks, lihtsalt minul on säärased harjumused.
Kustutarääkisin pojaga, sain aru.
KustutaMe sööme nagu me sööme, sest meil ei ole söögilauda. Eelmises korteris oli, siis ikka 2-3 korda nädalas sõme köögis üheskoos. Aga no siin ei ole variantki.
(Köök on 2,5 korda 2.5 ruutu umbes, seal ei mahu midagi tegema peale otsese söögitegemise ja kriitiliste asjade talletamise.)
Jah, muidugi, kui ma Tallinnas elasin, mul ka ei olnud söögilauda ja ma sõin voodis istudes telekalaua taga. Arvutilaud oli söömiseks liiga väike.
KustutaSöön erinevaid toiduartikleid paralleelselt ja võimalikult ühtlaselt, et kõik korraga otsa saaks. Salati kallan alati praetaldrikule kui see juhtub eraldi tulema. Suus peavad maitsed pidevalt vahelduma. Magustoit siiski viimasena, mis aga ei takista peale seda veel liha või muud meeldivat soolast süüa. Jooma peab toidu kõrvale pidevalt, muidu ei lähe alla. Leib on hea aga pigem võileivana ja mitte prae kõrvale.
VastaKustutaÄkki esimest korda elus tunnen seekord VVNga hingesugulust :) Mis järjekord???
VastaKustutama ei joo mitte kunagi toidu kõrvale. Leiba söön supiga või siis päris võileivana (harva).
See on mul nüüd küll, et salatit söön ka eraldi ( nagu ülal öeldud- tuleb isu siis söön terve kausi) prae kõrvale käib alati salat ( st valk, süsivesik ja salat).
Mis pagana järjekord? Isegi aru ei saa sellest loogikast. Nad ju segunevad sul seedesüsteemis.
Magustoitu söön ka arva. Kodus tavaliselt ikkagi lõpus, sest nii on viisakas. Aga väljas süües ( kui ei tooda lauda, vaid on kättesaadav), siis esimesena, kuniks praadi ootan- sest äkki pärast soolast enam ei mahu ja siis oleks väga kahju.
Seedesüsteemis muidugi, aga vales järjekorras söömine vähendab mul söömisest saadavat naudingut. Isegi kui kogemata juhtub, siis maitsed ja tekstuur on kuidagi vale ja saan kohe aru, et "midagi läks nüüd valesti" :)
KustutaMa tulin tagasi, et vabandada. Lubasin, et sel aastal ei kirjuta emotsionaalseid läbimõtlemata kommentaare.. aga tundub, et 😉sa ei saanud traumat . Sry igatahes
KustutaAh, mispärast vabandada, ma ei tajunud seda küll rünnakuna, pigem sinupoolse üllatunud olemisena, mis on normaalne ju.
KustutaMa kah täiega VVN-i parteis. Toidu kõrvale miskit (mitte-alkohoolset) juua? Never. Magustoit? Kui, siis täitsa eraldi toidukorrana. Sama salatiga, ja "silo" söön ma nagunii väga harva, antagu tummisemat kraami.
KustutaSee on jah jumala hea küsimus, et kust me söömisharjumused pärinevad, või siis miks mingid "nii peab, nii on õige" reeglid külge hakkavad, või ei hakka. Näiteks mind sunniti lapsepõlves "õigesti" sööma, niipea kui iseseisvusin, pöörasin vastassuunas.
Leib põhitoidu kõrvale - alati. Värviline õhtusöök - kartul, porgand, kaalikas, eile ka peet, mõnikord külmutatud juurviljad. Liha-kana-kala. Täna näiteks heeringas. Magustoitu peale koolilõunaid pole söönud. No vbl jäätis nädalavahetuse puhul või kui emand teeb pühade puhul plaadikooki:) Ei kaalu, ei järjesta, ei tee vahet. Ühesõnaga - söön nagu siga. Või siis mees :D
VastaKustutaNo puht füüsiliselt ei mahu kõik korraga suhu, mingi valiku peab ikka tegema, mis esimesena. Ma mõtlen seda järjekorda, mitte et kõigepealt söön kartuli ära ja seejärel asun muude kallale.
KustutaSelge :) Tavaliselt tutvun esmalt liha/kanatükiga, samas enne heeringa-ampsu peab kartul all olema ja siis sibulat peale.
KustutaMa iseenesest söön ka nagu sööklas (no ma sööngi ühe toidukorra iga päev päriselt sööklas :D) ja kindlasti hästi kindlatel kellaaegadel ka. Ma söön ka niimoodi, et kõik asjad kindlasti ühekorraga otsa saaksid, ja mul peavad kindlasti olema ka kõik asjad taldrikul täpselt õiges kohas ja asendis. Väljas süües see on veits keeruline, sest toidu taldrikule paigaldajad mu neid reegleid ju ei tea. Enamasti annab taldrik "õigetpidi" keerata (sest salat peab kindlasti olema taldrikul nn. kella 12 ja 3 vahel), aga mind ajab kohutavalt närvi, kui mingid asjad paigutatakse üksteise peale. Kokasaateid vaadates mul on füüsiliselt valus lausa näha, et mingi püree pannakse alla ja siis liha selle peale ja siis selle otsa omakorda veel mingi asi ja... ÕÕÕHHHHHH.
VastaKustutaToidu kõrvale ma ei joo mitte kunagi mitte midagi ja leiba/saia ma ka toidu kõrvale ei söö. Mulle mahub korraga sisse üsna väike kogus toitu ja ma ei hakka oma väärtuslikku maoruumi mingi ballasti peale raiskama.
Mul on ka vajadus taldrik õigetpidi keerata, aga mul peab salat olema 9 ja 12 vahel. Huvitaval kombel väitis mu etiketikoolitusel käinud laps, et nii olla õige - 6-9 vahel kartul/riis jms ning 12-3 vahel liha/kala. Mina seda ei tea ja ei leidnud hetkel ühtki allikat ka, mis kinnitaks.
KustutaMa olen Mikroga samas parteis. Lemmikud jätan viimaseks, et nendega "maiustada". :))) Seda nii täiskasvanuna praadi süües kui lapsena kommikoti kallale asudes.
VastaKustutaMulle ei mahu pähe, kuidas saab toidu kõrvale näiteks mahla või morssi juua. Need on ju magusad.
Vahel väljas käies või ka mõnikord harva kodus tarbin hea toidu kõrvale head veini. Vahel sobib mõne toidu kõrvale (nt ühepajasöök) pits (või mitu) head külma valget viina.
Magustoit on eraldi toidukord ja selle kõrvale käib must kohvi.
Leiba-saia ei söö toidu kõrvale, kui ehk vahel supi kõrvale väike viil musta leiba. Võikusid vahel söön hommikul või ennelõunal kohvi kõrvale.
Ma joon toidu kõrvale piima või keefirit, lapsepõlvest jäänud komme ilmselt. Mahla ka ei taha va kartulisalati kõrvale - ilmselt mingi sünnipäevadega seonduv teema siis. Kunagi ei suutnud ma alkoholi toidu kõrvale juua, nüüd veini isegi suudan juba.
Kustutama söön ja olen söönud väga mitmel eri moel. Lapsena päris palju selles järjekorras, et parimad palad viimaseks. Niipea, kui mul tekkis rohem voli oma taldriku sisu üle otsustada, langes see vajadus muidugi ära ja nüüd söön vist pigem kah ühtlaselt.
VastaKustutaKui ma söön salatit raskemast toidust eraldi, siis küll pigem selle ette kui järele. Et salat aitaks kõhul üles ärgata ja raskema laadungi tulekuks valmistuda.
Kõige iseäralikum on vist värske kraami obsessioon. Võileiva peal ei pea tingimata juustu vms olema, aga mingi värske asi - tomat, hiina kapsa leht, õunaviil, pirniviil, hapukurgiviil - peab olema, muidu tundub hirmus kuiv ja tuleb hirm, et võileib jääb kurku kinni. Ja juustu kõrvalt võib jälle ka leiva ära jätta, aga mingi puuvilja- või gemüüselisand peab olema - viinamari või hurmaa või õun või pirn või tomat või kurk või juustu juurde sobiv moos...
Samamoodi on mul õudselt raske ennast veenda selles, mida söömisgurud viimasel ajal soovitavad - et päeva viimase söögi sees oleks vähem värsket kraami või üldse mitte, muidu ei tea kõht uneajaks maha rahuneda. Kohe tunne on, et valesti on, kui ma oma juustu kõrvale tomatit või pirni ei saa. Ainult siis, kui mingi kõhutõbi kallal on, lepin.
Joon ma palju, söögi ette, ajal ja järel - ärkamise ajal vitamiinijooki ninck kohvi, muidu keeldub kõht toitu üldse vastu võtmast. Toidu kõrvale midagi, mis maitset täiendab - sobiv vein, sobiv mahl, õlu... Toidukordade vahele või ka mõne küpsetise kõrvale soe jook - mingi tee või kohv, olenevalt kellaajast ja mida ma edasi kavatsen teha (on nagu aamen kirikus, et lõunajärgne kohvijoomine annab mulle nagu padjaga vastu pead, tuleb võitmatu uni ja oh häda, kui pole, kus külili visata!)
Kefiiri ei võta ma joogi, vaid toiduna, selline mõnus vahepala või siis hommikusöök sellisel päeval, kui mul on vaja ilma isuta hommikust süüa, sest hiljem pole pool päeva söögimomenti. Siis läheb selline vedel toit kergemini alla kui tahke.
Mul peab võileiva peal ka mingi värske asi olema va kui võileival on miski kalaline või krabipulk. See on kuidagi nagu ise märjem vist :)
KustutaOh mis tore teema. Kuidas ma ise söön? Ikka püüan süüa korralikilt kaetud laua taga, aga kui üksi olen, söön vahel ka sarja vaadates (ja sarjan iseennast selle eest kogu aeg). Kõik korraga otsa saama ei pea, ja kui tahan, jätan järele. Leib toidu kõrvale - ei. Mahla vm mittealkohoolse joomine toidu kõrvale - ei. Väljaarvatud juhul, kui ööbin kohas, kus on hommikusöök ja siis ampsan kohvi kõrvale midagi. Muidu on hommikusöögiks mitu tassi kohvi. Kaerapiimaga. Järjekord on vist nagu Ritsikul ja leiba söön ainult neil kordadel kui olen hirmus näljasena restorani läinud ja nad väikse leivakausi koos võiga lauale toovad, paremal juhul maitsevõiga. Siis murran leiva küljest tükikesi ja söön neid ampsudena võiga. Aga muidu ei. Magustoit on nii ja naa. Igatahes toidukorra lõpus (kodus enamasti mitte) ja sageli koos kohviga. See, et tahaks midagi magusat on teine asi.
VastaKustuta