Karmid naised ja mehed

Mida vanemaks, seda hullemaks. Minu muusikamaitse siis. Kui saab üldse öelda, et mul mingi "muusikamaitse" on, sest kuulan ma enam-vähem kõike. Viimasel ajal olen avastanud, et bändid, mis mulle varem "liiga karmid" tundusid, on hakanud üha rohkem meeldima. Hetkel näiteks kuulan Otep´it (tahaks kogu aeg Otepää öelda...), näiteks see versioon (videos on küll tehtud mashup ehk siis kaks lugu koos, aga Otepi versioon kostab üle) sellest jube igavast Lorde hittloost on väga äge. Ma algul ei saanud arugi, et tegemist on kaveriga.

Siis avastasin veel sellise bändi nagu In This Moment, varem olid nad üsna suvaline naisvokaaliga romantiline metal, mis mulle eriti peale ei lähe, kuid kahel viimasel plaadil on nende stiil veidi rohkem industriali poole liikunud. Lauljatar Maria Brink´i võrreldakse lausa naissoost Marilyn Mansoniga. Ja Maria on niiiii ilus! Täitsa minu maitse järele naine  - blond, suured rinnad, seksikas hääl, armastab riietuda väljakutsuvalt...Noh, selline klassikaline machomaitse mul naiste osas. Jumal tänatud, et ma naine olen ja hetero, pääsevad naised veel ühest järjekordsest pealiskaudsest mölakast.

Ja Korni uus plaat on ka üllatuslikult ülikõva. Näiteks see lugu koostöös Corey Tayloriga (Slipknot, Stone Sour), kes on mu üks lemmikhääli metalis. No selles loos näiteks 2:20 kostev möirgamine - kas pole seksikas ega too kananahka ihule?

Loen hetkel üht üsna labast raamatukest "I'm with the Band: Confessions of a Groupie" ja seal muudkui õhatakse, kuidas rokkstaarid on jube seksikad. Ainult, et alustatakse biitlitest...

Ma olin teismeline, kui šokeerisin ema sellega, et julgesin öelda "biitlid on s***!" Ükski haritud inimene niimoodi ei ütlevat , sest biitlid olevat kogu ülejäänud muusika ristiisadeks. Minu jaoks olid biitlid aga vanamoodne Backstreet Boys  - mingid nunnud paipoisid undamas armastusest, fuhh! Nüüdseks olen tõesti aru saanud, et biitlid olidki pea kõigi muusikute noorpõlve iidoliteks, isegi nende, kes pärast ise normaalset muusikat tegema hakkasid :) Ütlen ausalt, et mina ise ei ole siiamaani biitleid kuulata julgenud. Olen igasugu muid "eelajaloolisi" asju kuulanud ning avastanud, et kõlbavad tõesti tänapäevalgi, aga biitlitest olen ikka kaarega mööda käinud. Mul on sõpru, kes biitleid kiidavad, aga mulle tundub, et selline totaalne peavool ei ole minu jaoks. The Doors - nemad olid mässajad, Led Zeppelin - nemad olid tõsised, aga Beatles - nad võisid küll leiutada popmuusika, aga minu jaoks just rõhuga sõnal "pop". Eriti hea targutada, kui ise kuulanudki pole.

Popmuusikat on muidugi igasugust, kuid igasugune "armastuse värk" ja kaunid ballaadid on just see, mis mulle kohe üldse ei meeldi. Mäletan, kui mu noorpõlves sai kuulsaks ansambel "Rumal Noorkuu" - viksid poisid laulsid a capella kauneid meloodiaid. Ma pidin millegipärast häbist maa alla vajuma, kui neid telekas näidati! Ma ei tea, miks, aga mu meelest oli see...."soooo gaaaay!" Mismõttes mehed niimoodi ilulevad? Õige mees möirgab ja/või ropendab! Kes teab, kust ma selline toreda stereotüübi hankinud olen, aga ega ma praegugi väga Ott Leplandi ja muud seesugust kuulata suuda. (Sam Smith ja James Blunt on üllatavad erandid). Kõige õudsem oli siis, kui ma baka lõpetasin, meil, ontlikel tulevastel ametnikel, oli muidugi viisakas vastuvõtt mitte mingi lõpuläbu ja siis teatati, et üllatuskülalisena astub üles mingi teine poiste a cappella bänd (nimi ei meenu enam.) Ma istusin veel esimeses reas ja mõtlesin tõsiselt, kas oleks väga ebaviisakas peale esineja väljakuulutamist püsti tõusta ja vetsu varjuda. Püüdsin viisakaks jääda ja punastasin piinlikkusest kogu nende esinemise aja. Ilmselt arvasid, et olen eriti häbelik armunud fänn...

Mis veel minu jaoks "kohutavalt piinlik" oli - siis kui poiss esimesele kohtumisele lilled kaasa võttis (kaks korda vist juhtus seda õõva), üldse igasugused romantilised žestid, peotants, avalik musitamine (eristada avalikust amelemisest, see oli ok, aga just sellised "armsad romantilised musid"). See kõik tundus nii jube lääge ja labane. Miks? Ei oska mina öelda. Kust tuli see karmuse-ihalus? Mitte, et ma mingit "kes peksab, see armastab" ideaali taga ajanud oleks. Lihtsalt, romantika tundus maru kunstlik olevat. Lihtsalt tõeline eestlane? Räägime ilmast ja poliitikast ning kui kuidagi rasedaks jäädakse, küll siis ilmselt leivad ühte kappi pannakse. Mõni ime, et keegi pole iial mulle armastuskirju saatnud, kulleriga lilli toimetanud või abieluettepanekut teinud. Ei ole sellist tüüpi tüdruk. Ma olen nii lihtne partner, mehed ei pea minu pärast pingutama :) See oli muidugi nali, mul on vaja kedagi, kes süüa teeks, tube koristaks, tegelikult kõik tööd mu eest ära teeks ja pärast peole kaasa tuleks.

Rääkides pidudest, 11. juunil tuleb Rammstein Tallinnasse! Kui just midagi eriti nõmedat ei juhtu, saab see olema mu neljas Rammsteini kontsert! Jee! Jee! Ja ma sain eile teada, mis kasu on paremäärmuslikest sõpradest - nende kaudu ma sellest uudisest esimeste seas teada sain...

Mõned head muusikaraamatud

Avastasin ühel päeval, et raamatukogus on olemas selline koht nagu muusikaosakond ning lisaks muusikale saab sealt laenutada ka muusikutest rääkivaid raamatuid. Ma varem mõtlesin, et need on lihtsalt lugejate hulgas nii popid, sest ilukirjanduse riiulitelt neid enamasti ei leia (harukogudes on küll). Püha lihtsameelsus, muidugi tuli välja, et inimesed lihtsalt ei jõua sinna neljandale korrusele ja nii ootab seal õnnetult riiulite kaupa head kirjandust. Head kirjandust siis minusuguse melomaani jaoks.

Tarisin esimese hunniku endale koju ära. Coheni raamatust ma veidi kirjutasin siin, see oli selline kuiv ja ahtake ülevaade, aga ülejäänud kolm raamatut, mille kaasa haarasin, osutusid tõelisteks pärliteks.

Esimesena lugesin kodumaist teost, mille esitluskontserdil ma isegi käisin, kuid seal said raamatud enne otsa, kui ma reageeridagi jõudsin. Rainer Jancise "Valgus tunneli lõpus" räägib Metro Luminalist ning teeb seda (eestlase kohta) uskumatult avalal ja ausameelsel moel. Kui panna kõrvale kõvasti melu tekitanud "Musta pori näkku", siis loomulikult oli ka too täitsa avameelne teos, kuid Jancise loos on peategelaseks siiski muusika, mitte pralle. Eks Janciski ütleb mõnele inimesele mitte meeldivaid hinnanguid välja, kuid peamiselt on ta aus iseenda suhtes, mitte ei püüa teisi "paljastada". Muusikalises mõttes läheb Jancis väga süviti, lihtinimene kõigest sellest terminoloogiast aru ei saa, aga huvitav on ikka. Boonuseks muidugi nostalgialaks 90ndatest ning päris mitu ohhoo!-elamust pakkuvat fakti. Peamine - millest teie meelest räägib Metro Luminali ilmselt kõige tuntum lugu "Isa tuli koju"? Mina sain alles nüüd pihta...
Üks totakas wiki-fakt kah, Rainer Jancis on mu ainuke teadaolev "kuulus" hõimlane, kunagi sugupuust hiilgust otsides avastasin.

Teiseks võtsin kätte Jim Morrisoni eluloo "Keegi ei pääse siit eluga", autoriteks Danny Sugerman ja Jerry Hopkins. Raamat on kirjutatud 10 aastat peale legendi lahkumist, eestikeelne versioon ilmus käesoleva aasta alguses...No ilmselt ikka arvatakse, et meil sellistele raamatutele erilist turgu pole. Kuigi Morrisoni elulugu on kahtlemata huvitavalt kirja pandud, on loo juures suurimaks plussiks tollase eduloo tausta avamine. Miks Morrison? Missugustes oludes ta esile kerkis? Ega ma sellest suurt midagi enne ei teadnud, või vähemalt ei oleks osanud nii kenasti ajateljele panna. Vietnam, hipid, Manson, sõnavabadus, 27-klubi esimesed liikmed, narkoteema jms. Põhimõtteliselt seisneb Morrisoni fenomen selles, et ta lõi rokenrolli selles mõistes nagu me seda täna tunneme, olles omast ajast eest, vastand nii rõõmsalt rõõsadele hipidele kui ka konservatiivsele vanemale põlvkonnale. Kas te kujutate ette, et laval ropendamise eest võis vangi minna? Courtney on seda muuseas kunagi lahti mõtestanud hoopis nii, et rokenrolli lõid tegelikult naised, kes hakkasid Morrisoni iidoliks pidama, sest noh, ta oli üks pagana seksikas mees (alguses). Osa tsitaadist: "What Jim Morrison was, was the sexual object for women. We invented rock n’ roll to sexualise men so that we could go and scream over these unattainable football captains."  Omaette naljakas on see, kuidas erinevad arvustajad leiavad kord, et see raamat on  liigselt Morrisoni kiitev, kui ka seda, et Morrison jätab neile raamatu põhjal vastiku mulje. Mu meelest on raamatu-Morrison vägagi mitmetahuline isik, ilmselt ta seda oligi, see on karisma, mis inimese võitmatuks teeb ja ma ei näe põhjust nurisemiseks. Mul endal on ju ka mitu tahku, kumbki neist külili :)

Viimasena võtsin ette "Mina olen Ozzy", peategelase ja Chris Ayrese autorluses. Oeh, oli see vast sõit! Mulle tundus, et raamat on vist jutuna salvestatud ning siis paberile pandud, sest jutt jooksis niivõrd soravalt. Ok, siin on vastuolu sellega, mida inimesed "Osbourne"-de tõsielusarjas nägid (pudrutav ja tudisev Ozzy), aga raamat on tõsiselt kaasahaarav ja mõnusalt kirjutatud. Justkui istuksid kellegagi koos pubis, kus sulle lõbusaid lookesi elust enesest pajatatakse ning sul vahepeal selle peale ninast õlu välja purskab. Tegelikult on see naer läbi pisarate, sest mina poleks uskunud, et Ozzy ikka selline jõletis oma elus olnud on. Hämmastav on nüüd seda kõike lugeda ning tunnistada, et inimene on tõepoolest võimeline muutuma. Muidugi saab ka Ozzy kohta öelda, et temas on peidus mitu poolt, kust see temagi karisma muidu tuleb. Hull mees! Täiesti hull! Algul ma mõtlesin, et see "ma ei peaks üldse elus olema" on niisama poosetamiseks öeldud, aga no tõesti ei ole. Lisaks Ozzy uskumatute seikluste üle oigamisele saab ka teiste toonase rockieliidi tegelaste kohta põnevaid fakte teada. (Nii kurb on see koht, kus Ozzy leiab, et ilmselt elab Lemmy tema ja Keith Richardsi üle...) Kõige põnevama fakti saab teada muidugi Tommy Lee kohta (huvitav, kas Tommy nõudis, et see sisse saaks?)...ma muidugi ootan, et saaks kuskilt Mötley Crüe memuaarid kätte, Rootsis nägin seda kunagi rootsikeelsena, ei raatsinud soetada, sealt tuleks ilmselt palju sarnast hullu kraami. Veri, kusi, sitt, okse, soolikad, seks, drugs, alkohol, vägivald. Ja tõeline armastus ka. Ma ei saanud muuseas kunagi aru, miks mõned "Osbourne"-de sarja peale ohkisid "appi kui jube!", mu meelest (ja siin oli isegi mu väga ontlik ema minuga ühes paadis) võiks keskmine perekond neist üksteisest hoolimises pigem eeskuju võtta, hoolimata igasugu vandesõnadest, lokkavast koerakakast jms oli see üks paganama ühtehoidev punt. Seda enam on huvitav lugeda, et tegelikult on Ozzyl kapis ikka väga võikad luukered. Kõva mees, kes ennast niimoodi muuta suudab ja kõigest ausalt rääkida. Raamat ilmus originaalis 2009 ning siis ei olnud veel teada. et Black Sabbath tuleb algkoosseisus kokku ning annab välja igati vinge albumi.

Ega ma iga rockstaari elulugu ka lugeda ei viitsiks. Näiteks Jagger ja Richards on hullud tellised, mul Rollingutega erilist suhet pole olnud, tea, kas viitsingi lugeda, kuigi ilmselt on ka nende lood uskumatult värvikad.

Kuidas minust poolpaljaid pilte tehti

See on tegelikult hämmastav, kuidas juba mitu korda on juhtunud, et mul on peas mõttejupid millestki, mida tahaks siia kirja panna, aga otsese tõuke annavad selleks hoopis mingid teemaga haakuvad asjad päriselust või siis kellegi teise sarnane postitus, mis juhtub tulema just minu mõttega enam-vähem samal ajal.

Seekord mõtlesin mingitest kehateemadest - kilod, enesekindlus ja kehade fotografeerimine. Kõigepealt leidsin Mini laualt sellise skeemi:

Seejärel lugesin Ritsiku postitust. No nagu kokkulepitud oleks see samade teemade ilmumine!
Kuigi tegelikult ei ole. Ma siis panen enda seisukohad ja kogemused ka kirja.

See, et paks on jama olla, paistab olevat mingi kaasasündinud raudkindel teadmine. Mina ei ole oma lapsele öelnud, et paks baleriiniks ei saa, aga kusagilt on ta selle teadmise hankinud. Kindlasti ütleme me aga juba alateadlikult sellised asju nagu a la "ära söö nii palju saia, lähed paksuks!"; "oli mingi paks tädi" jne. Isegi kui me tegelikult ei mõtlegi, et paksud oleks mingi teise sordi rahvas, on selline suhtumine igapäevane. No "kõrend" pole ka tore olla, aga kõhnal on ennast riietega lihtsam varjata kui paksul.

Mingil hetkel aga hakkavad need kilod kogunema enam-vähem igaühel. Ilmselt on vähe neid, kes selle üle rõõmustavad. Mina näiteks trenniks motivatsiooni leida ei suuda, olen proovinud, aga ei tule välja. Õnneks on tänapäeval tõesti päris hea korrigeeriv pesu olemas, millega ebameeldivaid volte varjata.  Samas ei ütleks ma, et kehakaal kuidagi mu enesehinnangut mõjutaks. Ma ei tunne, et ma olen nüüd vähem väärt kui varem, mind lihtsalt häirib, kui kunagi normaalselt seljas istunud hilp nüüd seda enam nii kenasti ei tee. Võib-olla pole ma veel piisavalt paks lihtsalt? Ma ei olegi paks tegelikult. Saan sellest mõistusega täiesti aru, aga kusagil on ikka meeles need "ideaalkaalu" päevad.

Aga fotod, kas need parandavad enesetunnet? Siinkohal räägikski enda loo. See juhtus veidi rohkem kui 10 aastat tagasi, siis mul mingeid kaaluküsimusi üldse ei tekkinud veel. Igatahes võttis toona Rate-s minuga ühendust keegi välismaa noormees, oli vist Inglismaalt, aga elas Tallinnas, kes otsis fotomodelle, kelle peal kätt harjutada. Modell saaks pildid tasuta endale. Ma uurisin ta kodulehte ka, seal oli igasuguseid pilte, ka akte, aga kõik olid väga ilusad ja maitsekad. Loomulikult tärkas minus edevus - tahan ka endast ilusaid pilte! Selliseid nagu moeajakirjades! Ma nüüd ei mäleta, kas ma toona oma elukaaslasele ka enne mainisin, et "õu, mingi netis kohatud vend kutsus mu enda juurde vanalinna korterisse pilte tegema, ma siis lähen!"...Igatahes ma läksin, muidugi olin närvis, et äkki on mingi pervo tegelikult, aga edevus oli suurem. Korter oli viimase peal, noormees ise oli piltilus (see tegi kogu asja hoopis piinlikumaks, ma kohe häbenen ilusaid mehi), mul oli kaasas kotitäis hilpe, mis kuidagi üksteisega ei sobinud ja tema siis üritas mu kaootilisest garderoobist viisakamaid asju välja valida. Mul tõesti ei olnud siis peaaegu üldse "ägedaid" riideid (praegu näiteks isegi oleks), olin viisakas ametnik tähtsast ministeeriumist...Ütleme nii, et ma tegelikult teadsin, et tüüp on sellise erootilisema suuna esindaja, aga ma arvasin, et küllap suudan ta ümber veenda minust ägedaid kurja näoga pilte tegema. Loomulikult tuli välja, et mu riided ei läinud millegagi kokku, ma oskan teha vaid kurja-hullu, mitte aga kurja-ilusat nägu ning eriti keeruline on vaielda piltilusa professionaaliga. Õnnetuseks ei olnud mul ka viisakat pesu (mis mul arus oli?!) ning nii saigi mõned palja ülaosaga fotod tehtud. Kui ma nüüd tagantjärele mõtlen, ja mõtlesin juba siis kah, tegelikult polnud midagi piinlikku - sain terve posu üliilusaid pilte, neist küll mõned palja ülakehaga või veidi imelikes poosides, aga kogu see protsess ise mulle üldse ei istunud. Ma oleks tahtnud seda omadel tingimustel teha, aga tol hetkel ei osanud ma ennast kehtestada ega olnud üldse ette valmistanud enda nägemuse ette kandmiseks. Nii lasingi end teisel juhendada ja seetõttu tekkis kuidagi selline ärakasutatu tunne. Tüüp oli väga viisakas, ei tikkunud absoluutselt ligi, ei sundinud millekski, aga ikkagi. Seega pigem oli kogu see värk hoobiks enesetundele, mitte vastupidi. Asi lõppes sellega, et ma blokkisin tüübi netis ära, sest ei suutnud tema nägu ilma piinlikkustundeta vaadata! Asja moraal - kui ikka ise ebakindel oled, ei tasu seesuguse asjaga kaasa minna, seega parem ehk tõesti 40-selt oma voltide ja kortsudega, aga ka enesekindlusega, mitte noore, ilusa aga häbelikuna.

Elukaaslane pärast veel narris pikalt, et ütle palun, mis nipp see on, kuidas niimoodi võõrad naised paljaks saab?! Sest noh, tema arust olin ma kõva mutt, kes ennast ära rääkida ei oleks lasknud. Ilmselt kombo edevusest ja ei-ütlemise oskamatusest. Kui need pildid praegu kuskile ilmuksid, siis mul häbi ei oleks, need ei olnud sugugi labased, aga toona ma ei tahtnud neid väga vaadata (mõnesid neist), sest kohe meenus iseenda vähene meelekindlus. Kui minna kohe eesmärgiga aktina poseerida, siis seda muret ilmselt poleks.

Paneks pilte ka, aga neil on vist autoriõigused (kuigi toona olid need mul Rate-s üleval) ja pealegi suurendaks see võimalust, et too "hirmuäratav" tüüp minuga uuesti kontakteeruks. Pildid on mul üldse CD-de peal, mis ehk juba loetamatudki on, arvutisse takistas neid tõmbamast nende mahukas formaat, mis mul läpaka kokku jooksutas ning veidi ka see, et "äkki keegi häkib sisse ja varastab need ära!" Igavene häda nende (pool)paljaste piltidega!

Paha naine!

Tänane "peksa pead vastu klaviatuuri"-tunne tekkis peale selle artikli lugemist. Feministeeriumi FB lehel on kommenteerijad teisigi "lõbusaid" seiku sel teemal välja toonud.

Mul läks hästi, sest perekoolist hoidsin ma eemale ning minuga tegelenud arstid-ämmaemandad olid normaalsed inimesed. Või noh, pigem vedas neil, sest kui keegi oleks mulle midagi niisugust öelnud, ma suud kinni hoidnud ei oleks. Või...ega ma ei teagi, vabalt suudavad igasuguste uskumatute avaldustega väljatulijad mind niimoodi šokeerida, et ma ei saa sõnagi suust või keeldub aju omaks võtmast seda, mida just öeldi. Lisame siia veel enda sõltuvuse ütlejatepoolsest abist ning teadmise, et ega midagi muud sellest paremaks ei lähe kui et too teine ohkab hiljem, kuidas talle jälle "mingi hull feminist" ette sattus.

Miks mulle aga tundub, et just selles valdkonnas (sünnitusabi) on hoiakud eriti visad muutuma ja stereotüübid taanduma? No ilmselt on tegemist sellega, et see on nö "põline naiste ala" ning oma territooriumi kaitstakse kiivalt, eriti praegustel, keerulistel aegadel. Samuti kindlasti on siin oma osa "rollivõimul" - vene ajal sünnitaja sünnitas ega seganud personali. Teiste probleemid on niigi vastikud vaadata, palju parem on selline "tubli sünnitaja", kes on vait, ei nõua midagi ja teeb nagu kästakse. Just sellised eeldused haiglapersonali suhtes sillutavad teed üha rohkematele kodussünnitustele, mis aga alati kõige targem valik ei ole. Samas see valu teema - kodusünnitust püütakse millegipärast samuti valuvaigistivabana ette kujutada. Kahjuks pole ma siiani kuulnud ühestki naisest, kel oleks olnud valutu sünnitus - jah, räägitakse, et valu ununeb, aga et seda üldse poleks? Miks peab propageerima seisukohta, et valu on hea? Ühegi teise valu puhul seda ju ei tehta? Miks peab sünnitus olema kannatus? Sest Eva andis Adamale paradiisis õuna? Ma tean päris palju naisi, kes on uhked enda üle, sest ei teinud sünnitusel ühtki piiksu  - "pärast arstid ütlesid mu mehele, et teie naine oli nii tubli!" Ikka see "tubli tüdruku" kompleks? Teate ju neid lugusid, kuidas vene naised pidada sünnitusel röökima, aga vot eestlane, tubli tööloom, kannatab vaikides. Nüüd te kindlasti arvate, et küllap ma ise seal metsalisena kisendasin...Ei kisendanud kusjuures, ma olin omadega nii läbi, et mida see kisa aitama oleks pidanud, vaikselt andsin teada, et tehke ometi midagi, ma ilmselgelt suren siia. Sõbranna olevat küll kisanud ja oma meest koledate sõnadega kostitanud - näed nüüd, igavene siga, mida sa minuga teinud oled! Sai ka sünnitatud ja on seda veelgi teinud ning keegi ei pahandanud. Juhtub, igaühel oma moodi, ei pea vapper olema, sest no mille nimel? Peaasi on endast hea mulje jätta...

Mu meelest on valu hinnates üldse võimatu mingeid hinnanguid anda, sest me ju ei tea teise inimese valust mitte midagi. Mina olen näiteks kuulnud, kuidas sünnitusvalu puhul räägitakse mingist koledast seljavalust. Mina ei tundnud seljas midagi. Üks sünnitab poole tunniga, teine pooleteise päevaga - inimeste valusid ei saa võrrelda. Mis tublidust me siin hindame? Alles mõni aeg tagasi suri enamik naisi sünnitusel (st varem või hiljem see nad tappis olles peamine surmapõhjus), kuidas me seda tublidust hindame seal? Mõni suri kümnendat endast välja pressides, teine kohe esimesel korral - kumb nüüd tublim oli?

Ma justkui eeldaks, et personal on olemas minu abistamiseks, mitte selleks, et mulle moraali lugeda. "...kodus on nii tore naine, aga sünnitusmajas hakkab võõraste ees iseloomu näitama“ - kui see lause on nüüd tõesti tsitaat selle "toreda koolitaja" suust, siis oi, ma tahaks talle oma iseloomu näidata!! Olen jah manipuleeritav, aga sellised inimesed on need, kes mul kõige kiiremini harja punaseks ajavad. 

(Oh ma tean, kujutan ette, et töö, mida sünnitusabis tehakse on roppraske, inimesi on igasuguseid, sünnitajaid on kordi hullemaid kui seal artiklis kirjeldatu ning enamik arste-ämmaemandaid on toredad, aga ikkagi, see suhtumine...kui ma kusagil sellist "täditsemist" näen-kuulen, ma kohe ei suuda reageerimata jätta).

Mitu korda on mulle selliste tüüpide poolt öeldud: "Mis naine te siis selline olete!" Vot olen ikka naine, teie kiusuks, ikka olen! :)

Kuidas me põgenesime

Nädalavahetusel tähistasime ettevõtte 11. sünnipäeva ning otsustasime seekord trendikad olla ja põgenemistoa järele proovida. Tegelikult olime Rootsis sellelaadses kohas juba käinud ka, kuid Eesti omad tundusid kirjelduste järgi hoopis vähem füüsist nõudvat, mis iseenesest mulle küll sobis. Teisalt pelgasin, et järsku tahetakse kehalise kasvatuse asemel nüüd teadmisi matemaatikast, keemiast ja muust sellisest. Õnneks (või kahjuks?) midagi sellist meid ees ei oodanud.

Kuna meid oli kokku 7 ning kõik järgi uuritud põgenemistoad pakkusid elamust vaid kuni viiele osalejale, otsisime kohta, kus samaaegselt saaks ülesannet lahendada kahes toas. Ega ausalt öeldes valikut ei olnud, EscapeTartu oma nelja toaga ongi omalaadsetest hetkel suurim (võrdluseks Rootsis oli 28 tuba, kuigi jah, seal oli 1 ülesanne - 1 tuba, EscapeTartu iga tuba koosnes omakorda mitmest toast). Broneerisime Sherlocki ja Klassi, kohapeal selgus, et üks kolleeg oli Klassis juba käinud, aga sealt välja mitte saanud, teistel mingit varasemat kogemust polnud. Jagunesime siis 3 ja 4 vastavalt Sherlock ja Klass, mina sattusin Klassi. EscapeTartu kodukas väidab, et Klass-i põgenemistoa näol tehnilise toaga, kus ei ole kasutatud mehaanilisi lukke. Tegemist on lõbusa ja arendava põgenemistoaga, kus on vaja mõelda kastist väljapoole. Teadaolevalt on see ainus taoline põgenemistuba Põhja-Euroopas. Kuna ma teistes tubades ei ole käinud, siis ma täpselt ei tea, mida see lukkudega variant tähistab, aga vähemalt Klassi põhimõte oli sarnane just nende Rootsis nähtud tubadega - lahendada ära mingid ülesanded, õige lahenduse korral saad välja (Eesti variant)/saad toa lahendatud (Rootsi variant). Seega midagi uut ei olnud. Seda, mida pead tegema sa ette ei tea, vaatad lihtsalt toas enda ümber ringi ja püüad mõistatada, mida sult tahetakse.

Meil läks kokkuvõttes hästi, saime välja umbes-täpselt tunniga, toa algusaegadel oleks selle ajaga isegi tabelisse saanud, nüüd oleks poole vähemaga pidanud hakkama saama. Kokku oli aega 75 minutit. Küsisime ka 2 vihjet, mõlemad olid tegelikult mõttetud, sest tuli välja, et ülesanded olid meil kõik õigesti lahendatud (sellest ka meie kimbatus ja vajadus vihjete järele), aga esimeses kohas me lihtsalt ei tulnud selle peale, et uks ei tule ise lahti, vaid seda tuleb ka jõuga lükata ning teises kohas me lihtsalt ei märganud juba avatud ust....Meie vihje korraldajatele oligi see, et ülesande õige lahenduse korral võiks mingi heli ka kosta, aga no eks see meie rumalus jälle vürtsitas asja. Sinna raiskasime ikka oluliselt aega.

Täitsa mõnus meeskonnatöö-kogemus oli ka, ma üldiselt meeskonnamängija ei ole, aga seal sai küll selgeks, et tegelikult on kõik lülid vajalikud. Ma olen ju üsna skeptiline ka inimeste vaimsete võimete suhtes ja see pani küll täitsa hämmastama, kuidas me tegelikult alguses võimatuna tunduvad asjad ära suutsime lahendada. Mingeid iseenesestmõistetavaid mõistatusi kusagil ei vedelenud ning palju esmapilgul olulisi detaile osutus hoopiski kasututeks. Tülli ka omavahel ei jõudnud minna.

Teine grupp meil enda toast välja ei saanudki. Jõudsid oma ülesande kolmandasse ruumi, sealt poleks ilmselt enam palju edasi olnud minna. Keegi teadja väitis FB-lehel, et välja saab ainult 30% mängijatest. Ei tahaks nagu hästi uskuda, sest no vihjeid saab ju alati kasutada, aga võib-olla on inimesed siis nii uhked, et ei taha niimoodi "alla anda". Meie jaoks oli asi pigem mängu ilus, mitte nui neljaks ära tegemises ning kui tundus, et vahime niisama ringi ega oska enam miskit teha, siis küsisime ikka abi. Tahaks täitsa veel proovida ja näha need lukkudega versioonid ka ära, kuigi ma olen võtmetega niisamagi enamasti lootusetu ning üritan need lukusüdamikesse ära murda....

Juhtumisi

Kui inimene osutub sõeluuringusse valituks, siis tuleks ikka minna. Lisaks südamerahule saab ju ka visiiditasu kokku hoida. (Ja muuseas, infoks, mina seda ei teadnud, aga kui sa kuulud aastakäigu põhjal valimisse, kuid kutset ei saanud, võid ikkagi minna ja saad tasuta. Seda, kas kuulud, saad Haigekassa lehelt vaadata).

Kabinetis koperdan endale omase kohmakusega vastu mingit metallist agregaati ning õnnestub jalg päris valusalt ära lüüa. Hõõrun ohates viga saanud kohta, kui äkki protseduuritegija küsib: "Olete jäär jah?"

"Mhh? Ei?"

"Aa, no üldiselt kipuvad jäärad ennast igale poole ära lööma."

"Aaa...ei, ei ole jäär, kohmakas olen lihtsalt. Ja lõvi."

Lõvide kohta kahjuks midagi iseloomustavat ei mainitud. Kaasaegne meditsiin esoteerikaga käsikäes :)

Ootuspäraselt selgus registratuuris ka see, et neil on minu aadressina kirjas ikka nelja aasta tagune elukoht. "Aga sissekirjutus on ikka seal, jah?" küsiti veel lisaks (kas neile tõesti tundus, et ma äsja kolisin emme-issi juurest eraldi elama?). No ma ei tea. Ma olen vahetanud aadressi rahvastikuregistris, haigekassa andmebaasis, iga oma lapse puhul arsti juures käies eraldi....Uuringukutse tuli mulle õigele aadressile. Kui palju neid omavahel mitteühtivaid andmekogusid meil siin e-riigis kasutusel on? 

********************************************************************************

Aga muidu on täitsa huvitav ebaharilikul ajal mööda linna ukerdada. Näiteks sain veel teada, et Tartu Ekspressi legendaarne kolumnist, naiste-, napsu- ja naljamees Uuno Kivilinnast on täiesti reaalselt eksisteeriv kuju, mitte mingi toimetuse ühislooming, tuli teine mulle bussi uksel vastu. Bussis sõitsin jänest. Seda uut magnetkaarti mul pole ja bussijuhi käest ei julgenud ka midagi küsima minna, sest täpset raha ei olnud. Ega ma ei plaaninud niimoodi, mõtlesin jalutada, aga buss, kurivaim, peatus täpselt nina ees, nii kui polikliiniku uksest välja sain. Huvitav, mida ma teinud oleks, kui kontroll oleks peale tulnud? Ära jooksnud, nagu ma see ainus kord, kui vahele jäin, tegin? Aga no tookord olin ma umbes kümme aastat või rohkemgi noorem ka. Kas nad oleksid mind taga ajama hakanud?

See seaduserikkumine oma iga mitte arvestades on mul vist vanavanaemast. Mäletan, kuidas ta mind lapsena kättpidi üle Riia tänava vedas, ronisime metallist teepiirde vahelt läbi...Oleks ema seda teadnud. Teine kord tuli vanavanaema adrenaliinist värisedes surnuaialt koju, rong oli jälle ees olnud (toona rongid vahel lihtsalt seisid keset raudteed ja ootasid oma liikumiskorda), aga tema ei viitsinud oodata. Mõelnud siis, et iga juba selline, et üle vaguni enam hästi ei roni (ilmselt üle selle vagunite ühenduskoha ikka), aga alt võiks siiski proovida..."Nii kui läbi sain, hakkas rong liikuma!" pahvatas vanavanaema, endal lõbus tuluke silmis.

Louise O'Neill. Sai mis tahtis

Kui üks korralik tütarlaps jalutab tänaval ja võõras mees ta ära vägistab, on see üks jube ja õõvastav tegu. Süüdlasele soovitakse surma ja vaesele neiule tuntakse kaasa, vaid mõni eriti küüniline, südametu jõhkard julgeb kahelda, et äkki tüdruk siiski vaatas tüübile liiga pikalt silma või midagi.

Aga kui see tüdruk ei ole päris nii ontlik? Kui ta kannabki lühikest seelikut, vaatab poistele liiga kaua otsa ja joob ennast täis? Kas ta siis saab paraja palga?

L.O'Neill kirjutab oma loo peategelase päris vastikuks tüübiks. Välisele orienteeritud, pealiskaudne, enesekeskne, kahepalgeline. Üle kooli kaunitar, kes on enda võludest teadlik ja kasutab seda ära. Niimoodi võttes on lugu liiga lihtne - jah, isegi vastik inimene ei ole süüdi selles, kui tema kallal jõhkrutsetakse, enamik meist on sellega nõus. Ülejäänud lugu keskenduks sel juhul lihtsalt ohvri süüdistamise näitlikustamisele. Mõni arvustaja ongi asja niimoodi näinud - et miks kirjutada terve raamat, kui võtmesündmuseks on toimunud vägistamine ja kogu muu sellesse puutuva saaks nö käitumisõpikuna välja anda stiilis "tee nii/ära tee nii".

Mu meelest on raamatu tugevuseks sugugi mitte juhtum ise ja selle kirjeldus, vaid just need asjad, millele peategelane ise tähelepanu pöörata ei oska. Autor on suutnud selles osas jutustaja mõtted tema käitumisega vastavuses hoida - ei teki tunnet, et kuidas saab niisugune tüdruk niimoodi mõelda. Minu jaoks tundus kogu lugu olevat seetõttu isegi laiem kui vaid vägistamisjuhtude puhul levinud ohvri süüdistamise praktika. Mulle tundub, et see, kui keegi on oma probleemiga tüliks kaelas ning me soovime lihtsalt, et see jama nüüd ükskord lõpeks, kannataja oma hädast üle saaks või vähemalt teeskleks, et ta ükskord juba vait jääks ja meie saaks oma eluga edasi minna, on vägagi laialt levinud ja inimlik. Me oleme hedonistid ja me oleme kannatamatud. Vähesed suudavad panna ennast kannataja asemele, enamus märkab vaid seda, milliseid ebamugavusi teise kannatus meile tekitab. Sama hästi kui vägistatud tüdruk, võiks seal olla ka vigaseks pekstud poiss, kes purjus peaga üksi peolt koju tuli - "oli sul vaja nii palju juua? miks sa ometi üksi kõndisid? ega sa neile peksjatele midagi vastu ei öelnud? päris ilmaasjata vast ikka niimoodi ei tehtaks..."

Minu jaoks olid raamatu kõige kõnekamateks tegelasteks tüdruku vanemad. Ema, kes muretses vaid väljapoole paistva kuvandi pärast ning isa, kes "naiste asjadest" eemale hoidis. Kogu tüdruku käitumine oli peegeldus sellele olukorrale. Mulle tundub, et üks põhjus miks ma isiklikult kogukondlikkust võõristan ja pealiskaudsetesse sõbrasuhetesse kahtlusega suhtun, ongi just nimelt see, et ma kardan selle kõige taga olevat just sarnast kahepalgelisust ja soovi oma käitumisega teiste poolehoidu ära osta. Oli ju raamatuski tegemist "kokkuhoidva ümbruskonnaga", inimestega, kes käisid igal pühapäeval koos missal ja kiitsid üksteise küpsetisi, kuid see glasuur langes kohe kokku kui peategelasega toimunu kogukonna heaolu ohustas. Sellised kogukonnad heidavad eristujad alati välja ning ülejäänuid hoiab koos vaid hirm sellise saatuse ees.

Päris hästi ma sarnaste sündmuste toimumist päriselus siiski ette ei kujuta. Mulle tundub see veel liiga "Ameerika" (raamatu tegevus toimub tegelikult Iirimaal ning lisaks noorte amerikaniseerumisele mõjutab sealset olukorda kindlasti ka kiriku võim või vähemalt mälestus sellest võimust vanema põlvkonna peades, abort on samas Iirimaal siiani keelu all). Minu jaoks on uskumatu, et pilte kellegi ilmselgelt ebaadekvaatses olekus kuritarvitamisest võiks saata parastamine. Või keegi suudaks sellise teo toimepanijaid õigustada või seda lõbusa naljana näha. Olgu see ohver missugune iganes. Ma saan aru, et ohvrit püüavad süüdistada need, kes temaga juhtunu tagajärgedega tegelema peavad, aga ülejäänud, kes ju fotodelt näevad, et tegemist ei saanud olla "poolte kokkuleppel" toimunuga? Võib-olla tõesti suudaks sotsiaalmeedia sellise massipsühhoosi tekitada, kuid praegusel ajal saavad säärase sisuga leheküljed seal siiski paari tunniga blokeeringu.

Väga hea hoiatusromaan - maailmas, kus üha enam pööratakse tähelepanu vaid sellele, mismoodi me teistele välja paistame, missugune on meie kuvand, kui head PR-i me enda promomiseks teeme, muutub igasugune mõra selles klantspildis eluohtlikuks. Teeskle, salga maha, tee halva mängu juures head nägu, vaid siis võid olla kindel, et sind sellest mängust välja ei visata. Heakene küll, kui su sõbrad on sellised, ehk saad ka nendeta hakkama, aga kui inimene tunneb juba oma kodus, enda perekonna keskel, et armastuse väärimiseks peab ta oma lähedasi võimalikult vähe häirima?

Me ei taha teisi oma probleemidega tüüdata, see on ebaviisakas, eriti kui sa tegelikult tead, et jah, sa oleksidki võinud vähem juua ja varem koju tulla, nõuab tõelist enesekindlust ja tugevat seljatagust, et selgelt öelda - süüdi olid siiski need, kes minu olukorda ära kasutasid, mitte mina ise. Sest nii on ja seal ei tohiks justkui ühtki muud küsimust tekkidagi.

Hüvasti, Leonard Cohen!

Avasin täna tööarvuti, seal on Interneti avaleheks Rootsi MSN ning esilehel vilksas kohe üks tuttav nägu. Kohe mõtlesin, et oo ei! Aga oligi. Leonard Cohen. Teda ei ole enam.

Täiesti jube aasta see 2016. Kes kõik on juba surra jõudnud (ja jõuab ju veel)! Täpselt nagu Bowiel, täpselt nagu Lemmyl, tuli ka Cohenil vähem kui kuu aega tagasi plaat välja. Hea plaat, aga hirmuäratavate sõnadega, vihjed pimedusele, lahkumisele. Inimesed kahtlustasid halba juba plaadiarvustustes. Ma leidsin raamatukogust selle halva Coheni elulooraamatu, mis mul siingi viimasena loetuna kirjas on. Saate aru, viimasena loetuna! Just üleeile lõpetasin. Milline ebameeldiv kokkusattumus:

"Kui sa loed raamatut ühest oma lemmikmuusikust ja ikka tuleb uni peale, siis see raamat pole vist kõige parem...Osaliselt kuiv ja referaadilaadne, teisalt imelikku sarkastilist huumorit täis ülevaade Coheni ellu aastal 2000, mil autor arvas tema loometee lõppenud olevaks. Pea igalt lehelt võib lugeda üsna kummalisi lauseid stiilis: "Siidpehme helimaastik moodustab Coheni halisevale resignatsioonile suurepäraselt neitsiliku alusmaalingu". Kohati tundub olevat halb tõlge (lugesin eestikeelset versiooni), kohati kumabki läbi selline punnitatud kirjaviis. Saan aru, et autor ongi muusikakriitik ja suhtub oma teemadesse võimalikult erapooletult, kuid minu jaoks oli raamatus vähe "inimlikku lähedust". Vaatasin, et raamat on ilmunud sarjas "Kill Your Idols", seega võib seesugune stiil ka taotluslik olla."

Selle ma üleeile kirjutasin. Raamatus, mis kirjutati 16 aastat tagasi, leiti, et ega Cohenil enam häält niikuinii pole, las hakkab mungaks ja mõtleb elu üle järele. Sel aastal ütles Cohen, et tal on hetkel mitmeid projekte pooleli. Pooleli need nüüd jäidki. Kontserdile ma ka ei jõudnud. Mõni aasta tagasi Helsingis oli. Mikro sündis kah tüdrukuna, muidu pidi temast Leonard saama. Holden Leonard, aga ikkagi.

Viimase plaadi nimilugu ka, üliäge lugu mu meelest:

Ja mis mõttes "Cohen ei oska laulda"? Minu jaoks on oli tal IDEAALNE hääl, et laulda! Just sellise häälega laulda tulekski! Ja kust otsast ta depressiivne on oli? Või pessimistlik? Nagu ta ise on öelnud: pessimist on see, kes ootab vihma, mina olen läbinisti läbiligunenud. On selles midagi depressiivikule omast? Mu meelest on tegemist hoopis huumoriga. Üks igavesti äge ja andekas inimene. Oli.

Hakkasin mõtlema, kas muusika saab üldse depressiivne olla? Mu jaoks vist väga ei saa. Cohen ja Lana Del Rey on pigem "ülevad", "liigutavad", aga mitte masendavad. Ainuke masendav lugu, mis mulle meenub, on vist James Blunti "You're Beautiful" ja sedagi peamiselt video tõttu, kus James end uputama valmistub. Isegi see ajab vihale, sest no mida sa uputad ennast naise pärast, keda sa ühe korra metroos nägid?

Ah, vaatasin veel Youtubest mõningaid videosid, nii ilusad on need kommentaarid Coheni lugude all. Mõelda vaid, et nii saab öelda - ilusad kommentaarid! Järelikult suutis inimene teistes parema poole välja tuua ning see on kahtlemata haruldane anne.

Lõpetuseks lugu, tänu millele mina Coheni avastasin. Natural Born Killersi soundtrackilt:

Jumal või kurat?

Ma jätan siia video, mille ka enda FB-sse üles panin. Ei tea, kaua see üleval rippuda saab nüüd. Ega mulle muidu selline peade mahalõikumine ei meeldi, aga lihtsalt provokatsiooniaktina on huvitav. Loll mees Manson ju pole. Ahjaa, video siis:

"U say God, I say Say10." Mu meelest maailm üha suurema polariseerumise poole liigub - kes ühele jumal, see teisele saatan. Igapäevaselt seda ei märka, aga sellistel murrangulistel hetkedel nagu täna, hakkab silma (huvitav võrdlus oli kuupäevade osas 9/11 ja 11/9). Ei, ma ei arva, et nüüd maailmalõpp või lausa katastroof käes oleks. Ma ei arva ka, et (Trumpi näol) oleks tegemist lihtsalt "maskiga kolliga", kellega rahvast hirmutada ja kellel tegelikku sisu polegi. Trumpi sisust ma ei tea, kuid üsna selge signaali sellise tüübi eelistamine ju annab. Kollist endast hullemad on need, kes kolli tõsiselt võtavad ja toetavad. Kuigi, võib-olla on suur osa toetajaid sellised, nagu minu tuttav EKRE-sõber, kes leiab, et EKRE valimisega toetab tema lihtsalt "värsket verd" (mitte "puhast verd") Eesti poliitikas ning tegelikult võimule tulles peab EKRE minema kompromissidele ning nende radikaalsed ideed ei realiseeru niikuinii. Mu meelest on veidi liiga ohtlik niimoodi tulega mängida.

Teisalt on täna huvitav vaadata, kuidas (minu) FB kihab šokist. Veel huvitavam on minu meelest näha seda, et nii mõnigi kohalik EKRE vaadete kandja on šokis. Miks? Kas ei esinda ka tema Ameerika Trumpi-valijaid? Ilmselt enda meelest siis mitte. Trump on kloun, marurahvuslus klounaad pole. Muidugi on ka osad tõsiselt õnnelikud eestlased olemas, kes siiralt leiavad, et Eesti ja USA ongi võrreldavad ning samamoodi tuleks nüüd ka "Eesti uuesti suureks teha!" Ma ei kujuta ette, kas leidub eestlast, kelle FB täna kihas rõõmust, aga selgelt on näha, et inimesed elavadki endasarnaste mullis. Ma imestaks siiralt, kui keegi mu tutvusringkonnast Trumpi toetaks. Ameerikas on see polariseerumine ilmselt veel selgem. No isegi mina tunnen kohmetust, kui tõsine EKRE-lane mu hoovi ära eksib ja inimesed ümberringi ka imestavad, et kuidas ma ometi sellistega seltsin. Juba ähvardatakse ka sellega, et "kes on su sõbrad, selline oled ka sa ise". Ma üldiselt jälgin selles osas põhimõtet, kas inimesega on võimalik antud teemal argumenteerida (või vähemalt enda seisukohti selgitada) või järgneb koheselt "krdi feministinärakast lesbist neegritrukkija, ma loodan, et pagulased vägistavad su lapsed ära!" Eile nägin, kuidas üks FB vestlus umbes-täpselt niimoodi käest ära läks. Õudne!

Ma ei tea, kas saab juba öelda, et "elame huvitaval ajal", aga ma loodan siiralt, et kuhugi jääb alles ka see mull, milles mina elan.

P.S. See, mis Eesti poliitikas toimub on aga hoopiski kurb-naljakas. Mis vasakpööre? Mis mõttes? Näidake mulle, milline neist kolmest (IRL, SDE, KE) on "vasakpartei"? See, kuidas KE üleöö salongikõlbulikuks sai, on ka lõbus. Juhtkui oleks kuri Edgar hoidnud vangis kampa imetoredaid ja aususest pakatavaid poliitikukesi, keda "korralikud erakonnad" nüüd avasüli pantvangist välja aitavad. Hõissa! Nüüd saab kõik kohe kindlasti absoluutselt teistmoodi olema....
Samas kõik see viib välja samuti ideeni, et Eestis võiks kahe partei süsteem olla - saaks vähemalt aru, kes on kes. Selline selguseihalus viib vist omakorda välja Trumpi menu allikatele? Äärmused ei ole head, aga inimloomus ikka nende poole kipub. Inimkond vajab vaenlasi?

Tööteema - uued ametid ja rollikonflikt

On olemas ameteid, mille sisust saad kohe kenasti aru (müüja, õpetaja, raamatupidaja, ehitaja jms), kuid üha rohkem on tekkinud neid, mille nimetus ei reeda kuidagi, mis tegevusi selline ametikoht tegelikult ette näeb  - igasugu konsultandid, koordineerijad, nõunikud, assistendid jne. Alati, kui ma vaatan töökuulutusi, domineerivad just sellised ametid. Teate, ma kardan selliseid kohti! Miks? Kohe seletan.

Ma räägin natuke enda tööst. Mis on minu tööülesanded. No need saab kenasti ühe lausega kokku võtta tegelikult: dokumendid tulevad sisse, mina trükin dokumendist vajaliku info programmi. Kõik. Korra nädalas kontrollin teatud dokumente ja saadan need minema ka, aga üldiselt pole isegi see minu töö oluline osa. Keskmiselt korra paari aasta jooksul on mingi personaliga seotud teema ka. Põhimõtteliselt rutiinne liinitöö  - kala tuleb, lõikan pea maha, kala läheb. Varem nii lihtne ei olnud, siis vahel ikka kirjutati mulle ja pidi mingeid rutiiniväliseid asju ka tegema. Ma kohe kartsin seda postkasti märguannet  - no mis nad jälle tahavad! Laske mul rahus olla! Nüüd ei tüüta mind enam keegi, postkasti ei lülita enam sissegi. Mulle väga sobib selline rutiin, keegi ei käsuta, kuskilt ei ilmu käsku, et tee täna ära need ja need asjad, lihtsalt ilmuvad failid, kui elav etteheide - näe, meid on täna 600 ja me ootame! Panen klapid pähe ja valin muusika välja, piilun vahepeal Internetti ja kui faile väga palju pole, siis kirjutan blogi või tegelen muu meelelahutusega.

Kas mul selleks oli seda kahte magistrit vaja, et niimoodi vegeteerida? Ma võiks öelda, et just selleks oligi, ma saan seda endale lubada, muidu peaksin äkki kusagil sebima ja ennast tõestama. Olen seda ka teinud ja enam ei tahaks. Ma nimelt ei kannata, kui mul ei ole konkreetseid tööülesandeid, olen ilmselt harjunud koolieluga, kus anti ülesanne, täitsid selle ära ja oligi tore. Aga mis ülesanne on "mingite asutustevahelise suhtlemise koordineerimine"? Ma olen näiteks koordineerinud arengukava koostamist. Jube, jube töö! Käi pinda mingile endast kõrgemale instantsile, et too saadaks mingid sinu jaoks hoomamatud dokumendid teisele endast kõrgemale instantsile, kui ei saada, oled süüdi sina, väike mutrike arendusnõunik, kellel pole mingeid vahendeidki sundimaks kedagi midagi tegema. Aga kui on tegemata, siis miks ei koordineeritud seda asutustevahelist suhtlemist! Jäle. Eriti lõbus on sellist tööd teha, kui sulle mingit mentorit ei määrata - otsime särasilmset ja energilist inimest, kes meie organisatsiooni arendaks! Visatakse mingid kaustad ette, näe, vaata, eelmine inimene sebis midagi nende paberitega, sina tee rohkem ja tee paremini! Õudusunenägu! Eriti olukorras, kus sind see väga ei huvitagi. Aga mida huvitavat on mingi tööstusettevõtte vms arendamises, aga just sellistesse üdini igavatesse ettevõtetesse neid inimesi sageli otsitakse. Oleks ambitsioonikust, siis võib-olla suudaks sellest taganttõukejõudu leida, aga teeselda, et "issand kui ägedaid mutreid ja kolbe me toodame, ma tahan sellest kõike teada!", no ei suuda. Kõik sellised sebimistööd nõuavad sisemist kirge ja huvi teema vastu, kuid kui palju on tegelikult enamikele igavaid ettevõtteid! Et sellist tööd teha, pead ise asjasse uskuma, muidu ei viitsi sa teha rohkem kui miinimumi. Ma ei tea, kust võtavad inimesed energia, et koordineerida EL-i asutuste tööd (mu viimase magistritöö esialgne teema oli seotud EL dokumentatsiooniga, ma ei suutnud, need dokumendid olid nii igavad), assisteerida vetsupotte tootvas firmas, nõustada uue tehase ehitamist Poola jne. Aga no inimeste huvialad on erinevad.

Olin kunagi ka logistik-ostujuht. Mis mulle meeldis, oli kauba väljasaatmine - saatelehtede vormistamine, koguste klappimise võrdlemine jms. Kõik, mis puudutas vähem rutiinseid asju tekitas minus aga hirmu - suhtlemine klientide, tarnijatega jne  - liiga palju muutuvaid faktoreid, liiga palju stressi. Andke mulle mu tabel ja las ma võrdlen numbreid. Imelik on, et ega ma muidu mingi sotsiofoob ju pole. Ma olen lihtsalt harjunud poole oma elust koolis käima ja vähemalt vanasti käis koolis asi nii, et ülesanded tehti üksinda vaikselt nohistades ära. Viimasel ajal on jah mingid grupitööd ka tekkinud, aga neid ma samuti vihkasin. Ei ole meeskonnamängija, ei ole. Nõme on see, et alles täiskasvanuna saad aru, et peaksid eelduste kohaselt raamatuid pidama, koodi kirjutama, statistikat kokku panema, tõlkima vms. Toonased karjääritestid aga pakkusid mulle hoopis esinejatüüpi loomingulisi elukutseid - kunstnik, kirjanik, näitleja, muusik! Aga need ei arvestanud sellega, et esinejatüüp olen ma pigem eraelus, seal võin end vabalt tunda, aga töösituatsioonis ma niimoodi lavale astuda ei oska (mu meelest paljudel ametilt esinejail on hoopis vastupidi). Pealegi on esinejatüübi realiseerumiseks vaja ka annet.

Minusugustel on vist raske, selliseid omaette nohisemise töökohti jääb üha vähemaks. Inimesi tuleb juurde, on vaja nendevahelist suhtlust koordineerida, inimesi assisteerida, võrgustikke arendada. Praegu ma istun ka avatud kontoris, aga mul on kõrvaklapid, millega ma enda pisikesse maailma sulgun. Blogi kirjutades näiteks panen need niisama ilma muusikata pähe, et ümbritsevat summutada. Meil on siin kõik sellised vaiksed, aga tulge meiega baari ja lõbusamaid inimesi pole! Öelge siis, introvert või ekstravert? Mina küll ei tea.

Teel tarbijate paradiisi

Kahjuks pole kõik inimesed nii ettenägelikud nagu mina, kes ma suvel sündisin, vaid on ajastanud oma tähtpäeva mõne muu kohustuslikke kingitusi ettenägeva püha jalamile. Ma olen ümbritsetud skorpionitest, mis muidugi seletab ära ka kõik mu muud hädad  - Skorpion on liiga enesekindel, et ta ei vaevugi paitama Lõvi ego. Egoistlik Lõvi, kes vajab aga tähelepanu nagu õhku ei talu kohe üldse sellist ülekohut. Mõlemad tähemärgid peavad meeles kõiki solvanguid, intriige ning on äärmiselt armukadedad, mistõttu nende omavahelised suhted kujunevad plahvatusohtlikuks. (Väljavõte kunagi Manjana poolt jagatud silmiavanud artiklist).  Igatahes mina just sellisesse hädaorgu sattunud olengi, õnneks avastasin blogid ning eeldan, et saan siin mõõdutundetut kiitust. Ja siis tuleb neile häbitutele veel kingitusi ka teha! Mõlemad vastavad kui ühest suust, et "ei tea/ei ütle/ei taha". Mul esineb see sündroom ainult vahetult enne sünnipäeva või jõule, muul ajal suudan küll välja mõelda, mida hing ihkaks ning seetõttu kingin vähemalt L.-le enamasti seda, mida ise tol hetkel tahaks. November on hea kuu, igasugu uued raamatud ja plaadid ajastatakse sellesse vahemikku. Mis mul viga. No see viga muidugi on, et siis tekib jälle see tunne -  "näe, talle ei kõlbagi minu kingitus! pean seda üksi lugema/kuulama/vaatama!" Tegelikult on mehega siiski veidi kergem kui emaga, kellel sel aastal suisa juubel.

Mida kinkida sellises vanuses inimesele, kellel on kõik olemas? Enamasti kingin mõne kreemi või lõhna, milles oleme enne kokku leppinud, aga sel aastal vist ükski asi tal otsakorral pole. Raamatuid pole lubatud kinkida, neid said nõukaajal kõik kohad täis. Mingile elamusele piletite ostmine võrduks pigem sunniga ja selliseid üllatusi ema ei sooviks. Teha mingi sentimentaalne perepilt ja kinkida see talle - ma ei tea, kuidagi liiga "mälestuseks vanemale daamile" tundub see mulle. Kinkekaart kah juubeli puhul kohatu. Raha on selline asi, et lõpuks kulub ikka igapäevase poeskäigu peale ära, mitte ei osteta endale midagi erilist (vähemalt mul küll). Vaatasin siis veidi ringi ja avastasin, et mingi uus trend on erinevatel firmadel välja lasta jõulukalendreid. Mina märkasin näiteks JOIK-i ja The Body Shopi omi - esmapilgul ju vahva asi - üllatus igaks päevaks! Siis mõtlesin natuke kaugemale ja hakkas natuke kõhe - mida sa teed 24 uue potsikuga, millest enamikku sul ilmselt kohe vajagi ei lähe? Ahjaa, jõuluks saad ilmselt neid potsikuid veel juurde. Ma olen selline vanamoodne naine, et uue toote ostan siis, kui vana otsas, sest igavesti kosmeetika ju ei säili. Lihtsalt uue proovimise mõttes ma küll midagi ei osta, imestan alati neid hooajalisi meigitrende - kes ometi neid järgib?

Täna sain aga teada, et selline mõtteviis on peavoolus ikka täiesti mahajäänud. Nimelt käis mu kolleeg poes ja julges küsida, kas korralike firmade saabastega saab ka meie lopastes tingimustes mitu aastat käia? Vastuseks sai ta, et on ikka eriline naiivik  - ega saabas pole kummik, et seda niiske ilmaga kanda! Meie tingimustes on saapad mõeldud täpselt üheks hooajaks ja mitte rohkem! Kui kolleeg julges siis imestada, et kuidas nii, ta teab mõnda õnnelikku, kellel selline asi on õnnestunud ja seepärast uuribki, et millise firma saabastega oleks lootus sellist edulugu korrata, sai ta vastuseks, et aastaid tagasi ostetud saabastega võis nii olla, aga enam küll mitte. Asju ei tehta enam nii. Imelikult otsekohene müüja muidugi - ostad 100-eurosed saapad, saad käia 3 kuud, ostad hiina käimad, 3 nädalat, aga soodsam on ikkagi osta kastitäis hiinakaid. Pean tunnistama, et mul on küll Tamarise saapad juba teist hooaega jalas, aga tõesti, ma ei käi nendega märjas, kuigi mitte seetõttu, et oleksin "teadlik tarbija", vaid ma lihtsalt ei oska käia nii, et porise ilmaga ei jääks minust selja tagant muljet kui kahe jalaga poriloiku hüpanud mudilasest. Porise ilmaga ja lumes ning jahedatel suveöödel kannan ma tanke, need on vist ainsad jalanõud, mida veel vana-kooli tehnoloogia alusel meisterdatakse.

Õudne dilemma selle kinkimisega  - tahaks midagi, mis meeldiks, oleks kasulik, ilus, kauakestev ja hea, aga paistab, et selliseid asju enam ei olegi.

Telefonimängu-jutt?

Vanasti ei olnud meil meediat, ainuke arvestatav infokanal oli kuulujutt, kuid tundub, et ega me praegugi oma info ammutamisel sellest üle ega ümber ei saa. Kui palju on praegustes meediaväljaannetes uudiseid, kus arvestatavaks allikaks on "pealtnägija tunnistus"; "lähedalseisva isiku info"; "anonüümseks jääda soovinud allikas"? Sellest vabad on vist ainult arvamusveerud, kuid sealgi räägivad arvajad sageli oma hüpoteetilistest tuttavatest, kellega imelised lood juhtunud on. Me oleme harjunud neid uskuma, sest ütleb ju vanasõnagi, et "kus suitsu, seal tuld". Ju siis seal midagi ikka oli, ega nad siis valet ära ei trükiks jne. Sel hetkel ei tule eriti meelde need inimaju vingerpussid nagu näiteks see, et asi, mida sa ise usud, muutub pikapeale "tõendatud faktiks", see, et mälu armastab ökonoomsuse huvides lihtsamaid lahendusi või see, et me Kuul inimese nägu näeme, tuleneb meie ajust, mitte aga sellest, et Kuul tõepoolest inimese nägu oleks. Lisaks unustame ära ka tähelepanuväärse multika "Karsumm!", kus paanika eimillestki alguse sai.

Ega muidu polekski suuremat häda, eks see kõik ole inimlik ja kes meist poleks vahel asju erksamates värvides kirjeldanud, kui need tegelikult olid, aga on mõned olukorrad, kus tahaks ikka mõnele eriti "lahtise suuga" inimesele käratada, et "mida sa ometi mõtlesid?!"-

Üks lapsevanem kirjutas pärast intsidenti lapsevanemate meililistis pika kirja, milles tõi muu seas välja: «Poiss käib koolis nuga taskus, lõigub ennast ning on ebastabiilne. Kolmapäeval siis (vist), oli ta ärritunud ning läinud kallale 2. klassi tüdrukule ning murdnud tüdruku lõualuu. Seda kõike nägid pealt ka teised lapsed.»
Kui Postimees uuris, kas ta teab midagi kindlalt, vastas ta: «See on selline «telefonimängu» jutt, et keegi lastest nägi, rääkis kellelegi, kes omakorda rääkis edasi kellelegi ja nii see jutt liikvele läks ja ma ei tea mitmenda inimese käest mina seda lõpuks kuulsin».

Päriselt? "Oi, ups, ei olnudki tegelt nii vä? No very sorry siis! Nagu - daa, hull asi nüüd!" Mulle tundub, et niisuguse mõtteviisiga inimene võiks ennast kuidagi nõnda väljendada...
Tegemist on siis kellegi teise inimese lapsega, kelle sa, mitte ühtki kindlat fakti teades, põhimõtteliselt vägivaldseks retsiks tembeldad. Miks? Kas selleks, et jube vinge tunne on sellist "salainformatsiooni" jagada või sa tõepoolest muretsed? Mulle tundub, et pigem esimene variant, sest inimene, kes tõsiselt muretseb, asub tegudele ja nõuab fakte ning selgitusi, mitte ei mõtle Internetis musti stsenaariume välja.

Tegelikult pole siin muud erilist, kui et tegemist oli antud juhul samasse kogukonda kuuluva ja vastulause võimalust omava inimese kohta valede levitamisega, mis on kraadi võrra kangem "julgustükk" kui anonüümsete "imelike" ja teistsuguste demoniseerimine. Kahjuks omab kuulujuttude levitamisega sama lätet ka nn vihakuritegevus. Kooliajast meenub lugu klassivennaga, kes pisarsilmil tunnistas, et hävitas linnupesi vaid seetõttu, et vanem kamraad nimetas neis olevaid mune "paha linnu munadeks". Eks see ole ka võib-olla valemälestus ja kuulujutt muidugi...

Tsirkus tuli linna!

Tänasest lehest jäi silma Tartus toimunud meeleavaldus, kus protesteeriti loomade tsirkuses  kasutamise vastu. Mu meelest väga õige ja tore, et nii palju rahvast kokku tuli! Ise ma sellest algatusest ei kuulnud ja ei hakka siin vastu rindu ka taguma, et oleks teadnud, oleks läinud, aga vähemalt ei toeta ma tsirkust. Sama tsirkuse reklaamleht oli pandud ka lasteaia seinale ning väiksemad flaierid laste kappidesse. Viskasin enda lapse kappi pandu kohe ära, kuigi silma jäi tõesti, et lausa "ZOO tsirkus", kuid ma poleks tulnud selle peale, et "etenduses astuvad üles nelja tõugu ahvid, rebased, polaarsed husky koerad, roosa pelikan, kaks suurt krokodilli, okassiga, punakoaatid ehk ninakarud, valged tuvid, kährikud, tuhkrud, koolitatud puudlid ja sebrad.". Mulle on millegipärast mulje jäänud, et metsloomade tsirkustes kasutamine on meil ammuilma keelatud, aga ju siis see nõnda pole. Lasteaia kaitseks võib öelda, et vähemalt meie rühma õpetajad on tsirkusevastased ega soovi lapsi viia üritustele, kus "tantsivaid karusid" näidatakse, jagatavat reklaami vist siiski tõkestada ei saa, on meil ju sõnavabadus ning ise tead, millest end mõjutada lased.

Mis on üldse tsirkuse fenomen? Räägin nüüd siin konkreetselt ainult enda kogemusest, kuid mulle tundub, et tsirkus on rohkem kanda kinnitanud slaavi kultuuriruumis kui meil. Nõuka-ajal sai telekast vene tsirkust kaeda, eks laps ikka vaatas, sest teleprogrammiga polnud siis ju priisata. Praegusel ajal näidatakse 1. jaanuaril Monaco tsirkust, mis on vist igati tsiviliseeritud asi, loomi ei ahistata, ainult akrobaadid teevad kaelamurdvaid trikke, kuid ka see ei paelu mind piisavalt, et teleka ette istuksin. Tsirkus, tuttidega hobused, läbi põleva rõnga hüppavad tiigrid, totakad klounid, seostuvad mulle alati valgete lehvikestega väikeste vene plikadega, kes kooris "Urraaa, tsõrk!" kisavad. Sama teema nagu karussellidegagi. Omal ajal käisin ma tsirkuses vaid ühe korra. See oli Tartus vist mingi legendaarne värk, sest sama mälestus on paljudel minuvanustel. Tsirkus asus Annelinnas, kanalist üle tee, minu kui Tammelinna lapse jaoks oli see juba ulmeline maailma lõpp. Mäletan leierkastimeest kurja ahviga, kellega sai pilti teha, kuid pidi valvama, et loom ei näksaks, mina ei julgenud. Lisaks oli pisikeses basseinis jõehobu, teda ma isegi ei mäleta, ilmselt ma ei näinud üle basseini ääre, kuid tean, et jõehobu pidi seal olema. Ainuke selge mälestus on mootorratturitest, kes sõitsid ümmarguse puuri sees (sellel asjal on ju oma nimi ka, aga ei tule meelde hetkel) - see tundus lapsele uskumatult ohtlik värk ja pakkus närvikõdi. Kuna telgis oli õudne heitgaasilehk, siis vanaema vedas mu sealt enne esinemise lõppu välja ka. Ma ei tea, kas me muud ei vaadanudki, kuid meeles mul rohkem küll ei ole. Enda lapsi pole ma tsirkusesse kunagi viinud ning olen alati seletanud, et ükski loom ei tee tsirkust vabatahtlikult.

Oo, praegu meenus, kuidas meil käis ükskord koolis tsirkus! Karu aeti mööda tagatreppi kolmanda korruse aulasse ja puha. Mõmmi olevat pingutuse peale trepile kakanud. Võib-olla oli see kuulujutt, aga illustreerib sobivalt kogu üritust. Kloun oli ilus tõmmu kutt. Üks varaküps klassiõde läks temaga tutvust sobitama ja sai klounilt kingiks kummiga punase nina. Ahh, romantika!

Mulle meeldib Postimehe meeleavalduse-galeriist neiu, kelle plakatil on tekst "Võta kokku ennast! Loomatsirkus on nii-nii eelmine sajand!" Mu meelest ka. Enne seda kui tulid loomad (no ilmselt nemad olid ka tegelikult samaaegselt), olid ju puudega inimesed. Tsirkuse-värdjad või circusfreaks, nagu see sõna inglise keeles siiani tabavalt kõlab. Sai igasugu "värdjaid" näha ja nende üle naerda. Kas me praegu kujutaksime seda endale ette? Enamus ilmselt mitte. Häbi mõeldagi seesuguse asja peale. Seega võib ehk loota, et ka loomade kasutamine tsirkuses muutub peagi samasuguseks häbiasjaks.

P.S. Mis värk nende klounidega on? Miks neid kartma peaks? Varem kui ma 9GAG-is surfasin, siis ikka imestasin ameeriklaste imelike foobiate üle, kuid nüüd paistab, et see on üle ilma levinud. Kas seos on Rob Zombie uue filmiga "31"? Robi muusika mulle meeldib, aga sellest piinamise- ja verelembusest ma küll aru ei saa, ise veel taimetoitlased ja puha...Aga, et klounid kuskiltotsast õudsed oleksid, ma küll ei tunne. Kas Piip ja Tuut on hirmuäratavad?!

Feminism ilma võrdõigusluseta?

Eelmisest postitusest ajendatuna läksin ja vaatasin VW gruppi, et kuidas siis seal see reklaam rahvale peale läks, sest VVN (lühendid on nii salapärased :) teadis, et jutuks see seal tuli.

Noh, tulin üsna ruttu tulema, sest mulle meenus, miks mina sealt kunagi jalga lasin. Loomulikult on enamus inimesi üsna mõistlikult meelestatud, kuid teadagi rikub tilk tõrva mee (pole küll järele proovinud, mu meelest võiks tõrv päris hästi mekkida...no nagu suitsune õlu või nii). Seekordseteks tõrvatilkadeks olid üks, kes väitis, et tegu on pseudoprobleemiga, sest meie oleme ju naised, mis meil meestest ning teine, kes väitis, et vabatahtlik laiskus ongi loomulikult taunitav.

Natuke erineva nurga alt, aga mu meelest on mõlema seisukoha probleem selles, et puude taga metsa ei nähta. Meie oleme feministid, meid huvitab ainult see, kui naisi diskrimineeritakse, ülejäänutest on meil sügavalt savi. Või noh, ütleme leebelt, et kole lugu küll, aga meie oleme ikkagi feministid ega võitle kogu ühiskonna eest. Ma ei saa aru. Mu meelest peaks feminismi eesmärk olema ühiskond paremaks teha, tuletades sellele meelde, et naisi alahinnates jääb teatud potentsiaal rakendamata. Feminism ei ole see, kui me tahame naistele edumaad, samal ajal teisi gruppe jalge alla tampides. Jah, see on paljude feminismivastaste seisukoht - kui naised saavad, siis mehed jäävad ilma. No teatud kohtades see paratamatult nii on - kui me varem eelistasime kedagi soo tõttu, aga tuleb välja, et keegi naine oleks samale ametile kompetentsem, siis tõesti, see soo tõttu eelistatud mees kaotaks oma töö - aga üldpilt saaks parem. Vastand oleks see, et me valimatult asendaksime mingitel ametikohtades mehed naistega, hoolimata nende sobivusest. Mu meelest see ei ole feminism. See on mingi "õõõäääöööüü - me oleme naised ja me tuleme nüüd võimule ja lööme platsi puhtaks!"-arulagedus, aga tundub, et mõni seda just nii näebki. Asendame nõmedad naisi alandavad reklaamid sama nõmedate mehi alandavate reklaamidega ning maailmast saab kohe parem paik. Tulid meelde Mansoni laulusõnad: " Slave never dreams to be free, slave only dreams to be king". Mitte, et naised nüüd meil siin orjad oleks ja mehed kuningad, aga noh, saate isegi aru. Ei taha võrdsust, tahan ise mehi alla suruda!

Mu meelest on raske olla feminist olemata võrdõiguslane, sest feminism on vaid tee võrdõiguslikkuse poole. Võrdõiguslikus ühiskonnas feminismi vaja ei oleks. Oleks meil matriarhaat, oleks ju võrdsuse saavutamiseks hoopis meesõiguslust (Internet vaidleb tuliselt vastavalt sobiva sõna üle) vaja.
Ahjaa ja võrdõiguslikkus tähendab siis muidugi võrdseid õigusi ja võimalusi, mitte seda, et teeme kõik ühe puuga ühetaoliseks ja kaotame erinevused ära.

Ei saa aga salata, et üldarusaam kogu teemast jääb kuskile sinnakanti nagu ma suvel iseenda hoovis ühe külalise suust kuulsin: "Tegelikult paras neile lääne feministidele kui pagulased neid siia vägistama tulevad!" Surusin küüned peopessa ja sisendasin endale, et ei ole mõtet, ei ole, liiga kaugete maailmade põrkumine oleks see.

Rõve paks mees

Viimasel ajal on feministlikud veebilehed asunud sõtta seksistlike reklaamide vastu. Osaga sealsest kriitikast olen nõus (lase oma mehel käia noorema naisega-kampaania näiteks), osadest päris hästi aru ei saa (kanakotlet kui naistele suunatud toode - mu meelest on tegemist lihtsalt ühe sihtgrupi väljatoomisega, mitte naiste "paikapanemisega"). Ma ise pean end üsna reklaamipimedaks inimeseks, aga täna hakkas minulegi miskit silma ja seda täiesti uudses valdkonnas - alavääristatakse mehi nende välimuse põhjal!

Reklaam jäigi mulle silma sellega, et paks paljas mees üle ekraani - selline asi ju tõmbab ometi tähelepanu! Paljaste naistega oleme ammu harjunud. Tekst palja mehe peal (kes voodis telekapulti klõpsib) ütleb, et "Seisev mets on nagu lodev mees - vabane temast kohe!" Päriselt? Kujutate ette, et sama reklaam oleks tehtud nn "kurvika" naisterahva fotot kasutades - lodev naine, vabane temast kohe?! Kas võib siiski loota, et ka meeste seesugune alavääristamine avalikult hukka mõistetakse? Ma ei tea, mis reklaamitegijal/tellijal mõtteis mõlkus, võib-olla tõesti, et korraldame skandaali, saame klikke ja tuntust? Samas, naise kasutamine oleks juba liig olnud, feministe tuleb karta? Või siis nad ei adunud, et selline reklaam võiks ebanormaalne tunduda, lihtsalt selline lõbus tögav naljake vastikute paksmagude suhtes?

Ma ei tea, kust pärineb idee, et kui pakse piisavalt palju mõnitada, saavad neist "normaalsed" inimesed. Hiljuti oli ka Postimehes üks vastavasisuline artikkel ja ma kuulsin ikka üsna palju nördinud nurinaid selle kohta, et mis, nüüd tuleb neid pakse ka veel armastama hakata või!? Pakse on ju ajast aega mõnitatud, see on igati traditsiooniline meelelahutus ning peab selleks jäämagi! Ma saan aru, et rasvumine on terviserisk, kuid võidelda selle vastu alavääristamisega? Aga tundub, et siingi pole enamikul võimalik pooltoone näha - sa kas õigustad paksust või sõimad pakse, muid variante ei eksisteeri.

Noksidega neiud

Kõik sai alguse sellest, et Spotify pakkus mulle sobivate artistide hulgas välja kellegi Alaska Thunderfuck-i, kelle (nüüdseks juba eelmine) kauamängiv kandis üsnagi intrigeerivat pealkirja "Anus". Kes ei kuulaks, eks? "Бож,кто слушает эту поеботу?" sõnab küll keegi kommentaator Dima Alaska last.fm-i lehel, kuid mulle see otsekohene neiu täitsa meeldib. Või noh, noksiga neiu, kui lubate. Alaska juurest sattusin edasi teiste dragide muusikat kuulama ja sinna läks kohe päris mitu tööpäeva ära. Ehk siis kaevusin sügavustes, kuhu Helmed ja Vooglaiud oma hirmsamateski unenägudes sattuda ei sooviks. Ok, musikaalselt ei ole nad kõik väga minu tassike teed, kuid osad lood on täiega vaimukad. Mõnuga eneseiroonilised.
Või siis vaadake seda Youtuberit nimega william, kes on kah laulja ja Alaska sõbranna ning kelle ma avastasin täiesti segase huumoriga Youtube seriaalist "Beatdown", kus ta igasugu hullu rahvast pilab.
Või siis see, mu meelest kõige ägedamate piltidega Insta-konto, mida haldab makeup-artist Jeffree Star! Mulle jubedalt meeldib igasugu äratuntavalt võlts ilu - roosa pea, konkreetne meik ning tätokad on vägagi äge kooslus, kordi esteetilisem vaadata kui mingi osav nude-meik. Mida väljapaistvam, seda parem.

Ameerikamaal on see drag-kultuur üldse teistmoodi, otsib ju Ru-Paul seal lausa endale "järgmist drag-superstaari" ja seda juba 8. hooaega. Meie Eestis nägime Ru Pauli kunagi koos Eltoniga üht laulukest laulmas ega tea tast muud midagi. Kas meil Eestis on üldse mõni drag? Jumal hoidku, meil peetakse isegi soovahetajaid rämedateks veidrikeks, kuigi nemad on soovinud lihtsalt ühest soost teise ümber kolida, rääkimata sellest, et keegi jääks avalikult ning uhkelt kahe soo vahele. Ega see ilmselt mujalgi kerge pole olnud, üritasin lugeda P. McCabe´i raamatut "Hommikusöök Pluutol", mis ühe transvestiidi seiklustest pajatab, kuid millegipärast see raamat mulle ei sobinud ja jäi pooleli, üldse ei tea ma teemast palju, kuid ilmselge on see, et selliste inimeste elu pole kerge kusagil. Kujutan ette, et nende nö "kapist väljatulemine" on ikka tohutu julgustükk ning tegemist on 100 korda rohkem machodega, kui ükski päris-macho ettegi julgeks kujutada. No eks Trumpi-suguste suur poolehoidjaskond muidugi topiks ka kõik "väärakad" kappidesse tagasi, aga meiekandis ei julge teistsugused üldse ustest väljagi piiluda. Ameerika on muidugi kõigi võimaluste maa ka, kuid huvitav on see, et seal on drag-idel ikka korralik fännibaas, ei usu, et kõik samasugused, mõned minusugused imelikud tavainimesed ilmselt ikka sekka.

Noh, mees naiserollis on ju naeruväärne! Ok, kuskil Näosaates võib ju korra koomuskit teha, aga muidu küll ei kõlba see kuhugi. Ma ei tea, kas ma olen kuidagi imelik, aga mul küll drag-e vaadates ohustatud perekondlikud väärtused silme ette ei kerki, pigem mõtlen, et nii lahe ja nii erinev. Mul on vist mingi homoseksuaalne huumorimeel, aga no näiteks see video on ju täiega naljakas:

Täiega tahaks endale sellist sõbrannat ju?! Ma vanasti ikka üritasin tulutult oma boyfriende meikida, sest on ju tuntud tõde, et meigitud mees näeb kordi parem välja kui meikimata mees, aga no ei lastud, ei lastud...

Kõige lähem kokkupuude ladyboyga on olnud aga ühel mu paduheterost sõbral, kelle jaoks juba sõna "homo" punase tulukese põlema lööb. Nimelt käis tema Taimaal, ladyboysid vaatas kaugelt ja põlastaval pilgul, kuid ühel õhtul juhtus selline lugu, et korraliku põhjamaa mehena jõi ta ennast nii korralikult umbe, et hommikul ei mäletanud tuhkagi, kus ta on, kuidas sinna sai ja kuidas saaks tagasi sinna, kust ta tulnud oli. Asjad olid kõik kenasti alles, aga kuna tal on vana kooli telefon, siis mingist GPS-ist või Internetist polnud juttugi. Lõpuks ei jäänud tal muud üle kui usaldada üht laiaõlgset neidu, kes ta siis oma rolleripakikal õige hotelli juurde tagasi viis. Hirmus oli see, et teed olid nõnda konarlikud, et ehtsal Eesti heterol ei jäänud oma ihu tervena hoidmiseks muud võimalust, kui rollerijuhil kõvasti ümbert kinni krahmata. Ehk siis, inimesed oleme me lõpuks kõik.

Kooliarst

"Emme, meid kutsuti täna kõiki kooliarsti juurde!"
"Jah? No ja mis tehti siis seal?"
"Puuke otsiti!"

Eks ma vist ole pikkade juhtmetega jah. Hakkasin siis uurima, et no mismoodi neid puuke küll otsiti - kamandati kõik kambakesi paljaks või (sest kooliarstil käiakse endiselt kambakesi, küll sooliselt eraldatud kampadena, aga ikkagi) - puuk võib ju igal pool olla. Selle peale Mini jäi veidi mõttesse ning teatas siis, et ikka täid olid need, keda otsiti, mitte puugid.

Jah, need armsad täid, keda igal aastal lasteaedadest ja koolidest leitakse. Mina ei tea, milline üks täi on (sest ema ajas ju mul laagrisse minnes juuksed maha - tol ajal oleksin ilmselt täiu eelistanud) ja seega olen alati hirmul, et äkki minu omal ka leitakse. Ei leitud. Öeldi ainult, et spiraaljuuksekumm lõhub lapsel juukseid?! Ühel tüdrukul aga leiti, tema lahkus koolist nuttes enne tundide lõppu. Oeh, kas tõesti ei saaks seda asja kuidagi diskreetsemalt ajada? Noh, ilmselt tuleb "täikandja" lõpuks ikkagi välja, aga niimoodi kõigi ees "vahele jääda" on ilmselt hullem.

Seletasin siis lapsele, et täid ei näita mustust ning see tüdruk polnud milleski süüdi...kuid ära igaks juhuks talle oma pead väga lähedale pane. Mis teha, nii see on ju, kuigi palju etem oleks ilma "elava näiteta" rääkida, miks üksteisele kamme ega patsikumme kasutada ei anta.
Kooliarst lihtsalt on oma olemuselt hoopis vähem diskreetne kui ülejäänud arstid, kellega elu jooksul kokku puutud (loodetavasti on erandeid ikka vähe).

Meenutasin Minile enda kooliarsti kogemusi...Pulgaproov tuleb kõigile tuttav ette? Üks õnnetu tõmbab püksid alla ja tädi torkab talle puust pulga tagumikku, samal ajal kui teised šokis oma korda oodates pealt vaatavad? Usse vist otsiti. Pärast saadeti kõik klassi tagasi ja kooliõde tuli ning hõikas ukse pealt mõned nimed, kes siis pidid tema juurde tagasi minema, ilmselt rohtude järele - kõigil oli selge, et ahhaa - neil olid ussid!
See, kuidas kõigi nähes hurjutati last, kelle varvaste puhtus kehtivale standardile ei vastanud - laitus mõjub ju kõige paremini, kui seda masside ees teha! (See ei olnud mina, ausõna...ja usse mul ka õnneks polnud).

Minu lugu on ilmselt erandlikum, nimelt vaadati meil kuskil keskkoolis rühi sirgust, noh, sel ajal teadagi, on kehavormid juba üsnagi välja arenenud. Kuna arstikabinet asus meie koolis esimesel korrusel otse peaukse kõrval, kus jõnglased ja ka veidi vanemad aega veetmas käisid, siis palusin arstil privaatsuse huvides kardin ette tõmmata. Vastas ta sellised minu jaoks legendaarsed sõnad: "Mida sa siin häbened, need ju oma kooli poisid!" Mulle ei tundunud, et ta oleks kahtlasevõitu nalja püüdnud teha, lihtsalt ei viitsinud rulood alla tõmmata vist. Igatahes olen sama põhjendust kasutanud hiljem variandis "oma linna mehed - mis siin ikka häbeneda?!" Loomulikult ei olnud ma ka tookord kabinetis üksi ja pidin poolpaljalt enda läbivaatust ootama. Ma ei tea, inimestel on kuidagi välja kujunenud, et teatud kehaosi, mis muidu peidus on, üritatakse ka alasti olles kätega varjata. Püksid olid mul jalas, aga käed panin ikka rinnale risti. Arstitädi pahandas jälle: "No mida sa varjad seal, teised hoopis kadestavad sinusugust!" Ma ei tea, kas samal ajal teises nurgas sama poolpaljalt kannatanud klassiõde kadestas, aga mina tahtsin küll, et põrand mu neelaks...Loo puänt oli see, et leidus ka üks minust kangem klassiõde, kes sellisele kohtlemisele vastu hakkas - nimelt julges ta väita, et selgroo kõverust saab väga hästi vaadata ka nii, et vaadeldavale rinnahoidja (ja väärikus) alles jäävad. Arst muidugi ei tahtnud sellest kuuldagi ning too klassiõde vist jäigi järele uurimata, hiljem lasi ta lahti kõlaka, et kooliarst on räpane lesbi.

Mina ei tea, kas oli, aga igatahes on mul tunne, et kooliarst on veendunud selles, et lapsed on ühed privaatsusõiguseta inimesed. (Sõjaväekomisjoni kohta olen ka sarnaseid jutte kuulnud, aga seal pole ma ise juures olnud ja las neid jutte vestavad teised.)

Kuidas solkida ära isegi lihtsaimaid toite

Kõigepealt pean rääkima sellest, et kohas, kus enamasti lõunatan, antakse vahetevahel imehead kreemjat šampinjonisuppi. Tekkis mingi väärmõte, et seda peaks olema võimalik ka kodus järele teha ja no et püreesupiga ei saa ju miskit valesti minna. Ma ei tea, miks ma mõnikord endast nii heal arvamusel olen valdkondades, milles mu ebakompetentsus juba enne kordi ja kordi on ilmsiks tulnud.

Niisiis, leidsin Internetist säärase retsepti. Tundub ju lihtne? Retseptide üldnimetus "Lihtsad toidud" paistab ka veenev. Nüüd, tagantjärele targana märkan aga kohe üht esmapilgul märkamata jäänud riugast - "silma järgi vett"! Mitte midagi ei tohi olla silma järgi, vastavalt vajadusele või näpuotsaga! Ok, see viimane ehk isegi mööndustega kõlbab. Lisaks tegin veel kaks fataalset viga - üritasin retseptis toodud koguseid muuta (kui piisab kahele, siis mina peaks neljale tehes ju kogused kahekordistama - pealtnäha lihtne, eks) ning kirjutasin retsepti etapiti ümber - no et, saaks jupikaupa teha, panemata tähele seda, et niimoodi toimides on ülilihtne järgmisi etappe ära unustada. Võib-olla mõni imestab, et mis krdi etapid nii kerges retseptis, aga ma veel tulen tagasi selle juurde, miks ja kuidas on võimalik ka siin mööda panna.

Kõigepealt need kogused siis. Mis see siis ära ei ole, praen need seened sibulaga potipõhjas läbi, pärast vesi peale ja keema. 250 g sa ehk tõesti praed potipõhjas läbi, aga vot 500 g enam ei mahu. Pidin eraldi vokipanni plögaseks tegema selle jaoks (lisafrustratsioon, isu hakkas juba kergelt üle minema). Jumal, milline hunnik seeni! Kui juba siis juba eks, teeme ikka head sööki palju. Ei tule ju kõne allagi, et äkki ei tule "hea söök" ja säästaks neid seeni mõneks vanaks läbiproovitud variandiks.
Seened ja sibul läbi häda praetud, oligi käes aeg saatusliku vea jaoks. Lisasin vett. No olin jah antud tegevusele keskendunud ning läks meelest, et mul on tegemist "koorese supiga" ning  400 ml koort oma järge ootamas. Valasin poti nii umbes vett täis. Siis tuli meelde, et kuhu, krt, ma selle koore nüüd panen...No äkki, kuidagi, midagi, selgineb. Ei selginenud. Võtsin saumiksri ja hakkasin püreestama. Vett oli nii palju, et püreeks tekkinud asja kuidagi nimetada ei saanud. Teadsin juba, et metsa läksid kõik mu seened, sellegipoolest valasin jonnakalt koore peale, veidi vähem kui 400 ml siiski. 

Perele ütlesin, et võtke või jätke, solk, aga kes soovib, see proovib. Jälkusega võideldes (maitsel polnudki viga, konsistents oli võigas) ajasin endale kausitäie sisse. L., keemias (või on see hoopis füüsika?) rohkem kodus inimesena, arvas, et seda suppi peaks nüüd tunde keetma, äkki aurustub üleliigne vedelik ära. Kellel seda aega on? Lapsed ja seened üksteist niikuinii ei salli, seega eeldasin, et nemad ei taha. Võta näpust, Mikro kisas, et miks kuum, kas kiiremini ei saa, ning isegi Mini ja ta sõbranna olid nõus võtma. Kahjurõõmsalt panin kõigile pool kaussi. Suuremad tüdrukud hakkasid üsna kiiresti silmi pööritama ja supiga solgutama, aga Mikro muudkui vohmis endale sisse. Vaatasin veel natuke pealt, kuidas suuremad lapsed piinlevad ning tegin siis suuremeelse žesti, öeldes nagu muuseas ja ülilahkelt, et ega te loomulikult ei pea lõpuni sööma, kui te ei soovi. Plikadel langes kivi südamelt ning nad põgenesid ummisjalu lauast (ilmselt see sõbranna enam meie pool toitu võtta ei julge ka), Mikro seevastu sõi kausi tühjaks ja kui küsisin, kas tahad veel, oli ta täitsa nõus. Hea, et vähemalt üks metsasanitar on, kes teiste ärapõlatu sisse vohmib, ulatasin talle Mini järele jäetud supi. Mõne aja pärast vaatas Mikro mind solvunud näoga ja lausus: "Emme, mul hakkab niimoodi kõht valutama sellest!" Ilmselt oli lihtsalt masinlikult söönud ega osanud punkti panna....

Pool potti ootab kodus veel. Võib-olla peaks jahu sisse segama, aga minu käes läheks see raudselt klimpi.

Naised, mul on teie pärast häbi!*

Ma ei saa aru, mis uus trend see on, et järsku on Eesti "Kristi-Tähtesid**" täis saanud ning neid promotakse kui tõelisi wow-efektiga tõekuulutajaid. Täna hakkas jälle silma üks "targa tüdruku" plärtsatus, mida siis kui tõsist tegijat arvamust jagati. Kui mehed naistele teadja-positsioonilt tarkusi jagavad nimetatakse seda mansplaininguks, kuigi seda terminit võiks vist ka sellise naiselt-naisele suhtlemise stiili kohta kasutada.

Ma ei kujuta hästi ette, et ma kellelegi "virtuaalselt rihma tahaks anda", aga no minu jaoks see spankingu teema seostub kohe kindlasti allumise treenimisega. Ma ei allu, ähvardagu need erudeeritud tädid palju tahavad! Ja ma ei räägi siin absoluutselt artikli teemast, ma räägin stiilist, hoiakust, mis on lugeja suhtes võetud.

Kõigepealt - mina, õrn lilleke pasameres, oleksin pidanud hoopis muul ajal sündima, mul on nõnda palju kõrgemad huvid (autori FB kontol on muide selfiesid ohtralt ega saa öelda, et ta tehnikaajastu pahedest just kaarega mööda käiks) ning selle põhjalt võtan ma endale õiguse poolt inimkonnast ajudeta argpüksideks sõimata (tema poolt viitamata faktile tuginedes). Huvitav on tähele panna ka seda, et artikli pealkirjas hurjutatakse vaid uudishimulikke naisi, tekstis aga mainitakse selle pahe küüsis olevatena nii "härrasid kui ka tibinaid" - äärmiselt hästi ja võrdselt valitud nimetused kategooriatena muidugi. Kogu artiklist õhkub minu jaoks vaid seda, kuidas autor on kordi parem "suvalisest tibinast". Ma ei tea tema perekondlikku seisu, kuid tundub päris hea lantimisstrateegia olevat?!

A mis see ongi see Eesti naise uus feminism või? Saan naistelehte kolumnistiks ja virutan kõigile pika puuga! Tõeline naiste solidaarsus...Milleks mingid viisakad artiklid, milleks arutleda, kui on võimalus paika panna, ära teha ja see on just see, mida rahvas tahab! Verd ja karvu! Klikimeedia võidutseb, paneme aga pealkirjaks midagi intrigeerivat "ajudeta"; "lammas"; "loll-Ivan"; "inetu ja rumal"-stiilis ning kütame!

Mis ma olen nüüd parem või? Ei ole, endal on ka nõme suvalist kolumnisti niimoodi materdada, aga üle viskab juba. Saage aru, mitte keegi ei hakka ennast muutma selle põhjal, et keegi naistelehes kirjutas, kuidas kõik, kes teevad nii või naa on lambad! Kõik need kirega treitud artiklid on absoluutselt mõttetud. Need ei pane mitte kedagi mõtlema - oi, olen vist loll tõesti. Inimesed on endiselt inimesed. Sellise lahmiva stiiliga lood kutsuvad ainult poolehoidjaid kive loopima ning vastuolijad vaikselt sisisema. Milleks? Kirjutaks äkki millestki olulisest. Ahjaa, oluline ei huvita kedagi. No üritaks siis vähemalt veidi bravuuri tagasi tõmmata, sest tegelikult ei ole ju nii, et meil on siin 2 äärmust - lambad ja lillekesed ning ühel oleks õigust teisi alandavalt õpetada.

Lähen nüüd sobran ruttu mehe telefonis, ta läks duši alla.

* Kuidas see pealkiri teile kõlab? Mulle kõlab jõledalt, sest no kamoon, ma olen ju ise ka naine ning samas, mis kohtumõistja ja teiste pärast häbitundja ma olen. On nagu on.
** Tähel olid siiski mõned olulised mõtted ka lisaks "lihtrahva" mahategemisele.

Karjäärinippe kirglikele

Viimasel ajal on igasugu väljaannetes (naiste-, juhtimis-, niisama laupäevalehtedes) läinud väga popiks erinevate edulugude jagamine - kuidas küll keegi kuhugi tippu jõudis. Enamasti sisaldavad need ka soovitusi pööblile samale rajale astumiseks ning 99,9% neist jutlustab õpetussõnu, et tee seda, mis sulle väga meeldib. Mõtle, mis on su suurim kirg ning innusta end sellega rohkem tegelema, mõtle, kus saaks ühendada meeldiva kasulikuga, millisel tööl saaksid oma huvisid rakendada jne. Kui see nii lihtne on, siis miks me kõik ei tööta ägedatel töökohtadel, miks meie kõigi hobi pole meie töö? Või eksisteerib tegelikult tohutul hulgal inimesi, kelle hobiks on äärmiselt rutiinse asja tegemine ebameeldivas keskkonnas?

Mõtlesin enda peale, mis on need asjad, mis mulle rõõmu pakuvad. Muusika! Jee, ma tahaks kangesti teha bändi ja laulda! Ainult, ma olen ilma muusikalise kuulmiseta ega pea absoluutselt viisi (kusjuures taaskord viimane Mikita - viisipidamine on kultuuriline fenomen, hiljuti tekkinud määratlus, varases ajaloos sellist asja ei tuntud, kõik võisid joriseda või lõõritada, kahjuks elan ma aga tänapäevases muusikalise kuulmise osas kriitilisel ajajärgul...), tegelikult on üksikuid erandeid ka ses osas olnud (Florence Foster Jenkins, kellest hiljuti film tehti, näiteks), aga neil oli toetav ümbruskond. No ei tule sealt karjääri.

Näitlemine. Ma põrusin lavaka katsetel ja edasi tuli juba elu vahele. Samas olen aru saanud, et mulle meeldiks improviseerida sketše, mitte mängida aasta otsa sama rolli kellegi teise taktikepi all. Olen enda jaoks avastanud eluteatri. Üks episood eelmises postituses.

Kirjutada meeldib ka, aga sellest ma olen nii palju juba kirjutanud, et rohkem ei viitsi.

Milles aga inimesed veel üldiselt kirglikud on? Mis on inimeste jaoks tegelikult nauditavad tegevused? Kas nendega saaks kuidagi raha teenida?
Need on vist enamlevinud "toredad asjad" keskmiste inimeste elus:
- söömine. Kirglik õgard ilma kokandusambitsioonita. Enamik meist armastab süüa. Karjääri võivad võluda sellest vaid need, kes lisaks ka hästi süüa teevad. Mul näiteks kaob süüa tehes igasugune isu (mitte, et ma supi sisse salaja karvu ja kärbseid sokutaks, lihtsalt pingutus+ hilisem nõudepesu). Restoraniarvustusi avaldavad vaid vähesed väljaanded ning nendega kuupalka ei teeni (olgem ausad, ilmselt ei maksta üldse, hea, kui toitugi omast taskust maksma ei pea...või peab?).
- joomine. Joodiku kirglik karjäär on paljudel. Degustaatorina peavad sellised üldiselt väga lühikest aega vastu.
- narkomaania. Tõmbad päevad läbi kanepit, aga ei huvitu sealjuures kanepipooldajate koosolekutest ega oma kire eest Riigikokku minemisest. Tahaks end lihtsalt rahus pilve tõmmata. Diileril on jälle kole ohtlik elu.
- teleka vaatamine. No see kirg on ka enamikul. Jubedalt meeldib telekast seriaale, filme ja reality't vaadata, aga absoluutselt ei tõmba nende ise valmistamine. Tahaks meelelahutust oma diivanilt kaeda, mitte kusagil prožektorite taga sebida. Isegi stuudiopublikule ei maksta.
- lugemine. Lugemine peaks targemaks ju tegema küll, aga kui sulle meeldib lihtsalt lugeda, ilma loetu sisu edasiandmise kohustuseta?
- sõpradega aja veetmine. Kui sa just kellegi väga rikka ja väga vastiku (kel vabatahtlikke sõpru pole, vaid ostab teenust sisse) valvesõber pole, siis sellega ei teeni.
- perega aja veetmine. Kui sind huvitab vaid oma pere, mitte kuhugi asutusse kasvatajaks-õpetajaks minemine, siis rahaline kasutegur puudub.
- internetis möllamine. Istud ehk päevad läbi Perekoolis ja paned inimesi paika, kuid mingit avalikku tarka või poliitikut sinust ei saa, sest avalikkuse tähelepanu all anonüümne kägu vaevalt esineda julgeb.
- arvutimängud. Kui sa just ei mängi mingit mängu, milles auhinnafondiga võistlusi korraldatakse, siis midagi sisse see ei too ning isegi sel juhul kui sa oled netipokkeris kõva käsi, siis karjäär selles vallas nõuab olulist panust tervises.
- sport. Tippsporti on vähestel asja ning tervisesportlased peavad võistlustel osalemise eest veel pealegi maksma, lisanduvad igasugu kulud hilisemale terviselappimisele.
- reisimine. Seal on karjääriliselt isegi võimalusi, kuid samas on tööreisi ja puhkusereisi vahel siiski olulised erinevused. Ilmselt peab lisaks reisimisele ka muud tegema: purjus turiste talutama, toitu kätte jaotama, oma reisist päevikut pidama, mingitel koosolekutel passima jne.
- ostlemine. Ülirikkaid ja ülihõivatuid, kes endale isiklikku poodlejat vajaks, meil vist pole ning enamik staaregi peab poodlemist niivõrd rahuldustpakkuvaks tegevuseks, et nad teevad seda ise. Nemad on oma rahapaja muidugi juba leidnud.
- seks. No vot see on ainuke kirg, millega tõesti teenida annab! Aga noh, eks sellel ole ka omad miinused. Millegipärast pole see eriti hinnatud karjäärivalik, kuigi võimalus ühildada meeldiv kasulikuga on selgelt olemas.

No igatahes on selge, miks enamik inimesi oma tööga rahul ei ole - kirega teeksid nad hoopis muid asju, mis aga kahjuks raha sisse ei too. Tegelikult läheb karjäärivalik selgemaks, kui mõelda mitte sellele, mida sulle endale teha meeldib, vaid keskenduda sellele, mida sulle meeldib teistele teha. No näiteks on meil palju igasugu müügiinimesi - see töö sobib neile, kellele meeldib teistele valetada. Domineerimissoov on ka paljudel - juhtivad töökohad ootavad! Millegipärast on aga selliseid ausaid vastuseid ebasobiv anda ning nii tulebki keerutada mingist kirest müügitöö, inimeste juhtimise või muu ebamäärase ja vähelevinu vastu, selle asemel, et öelda - mu tõeline kirg on Türgi seriaalide vaatamine, kuid samas meeldib mulle ka näha inimesi mu käske täitmas, seega olen valmis minema kompromissile ja kontoris seriaale mitte vaatama, kui te lubate mulle, et saan endale 20 alandlikku alluvat! Sel juhul võin neid sundida täitma teie eesmärke, tehes töö juures näo, et ma parema meelega ei istuks kodus teleka ees.

P.S. Igavusest klõpsisin mingit reklaami. Ei saanud aru, mis asjad need on. Ei saa ju olla, et ongi see, millena paistab (pisike...ee..asi, mida keerutatakse - karussell, spinner), mõtlesin, et ilmselt mingi kalastustarvete hulka kuuluv asjandus. Aga kui inimesed suudavad ikka sellise asjanduse müümisest äri teha (ja tundub, et toimiva), siis tõesti, fantaasia on see, mis meid kammitseb. Vaata ka Facebookist "Esoteerilised sitakivid" - kamoon, tüüp käis Maarjalaadal müümas neid! Rikkaks vist ei saa, aga nalja ikka :) Ehk siis käsitöö on üks tore kirglik hobi, millega ka päriselt raha teenida saab (kui seks mingil põhjusel sobima ei peaks).

Kuidas elule särtsu juurde anda

Ma paluks järgnevat võtta mitte kui mingisuguse teraapia osa (stiilis - probleemi tunnistamine on esimene samm paranemise suunas), vaid lihtsalt kui meeleolukat episoodi emotsionaalse inimese elust. Mul endal on tagantjärele alati päris lõbus (no vahest lähevad mõned asjad katki, aga no mängu ilu nõuab ohvreid).

Igatahes, igavlen mina kontoris ja kreemitan käsi, kui korraga kreemituubi kork sõrmede vahelt välja lipsab ning mööda põrandat eemale veereb. Kiire vaatlus teeb selgeks, et kork veeres otse L.-i jala kõrvale. Ütlen siis talle, et "õu, näe, kork, ole kena, anna tagasi!", aga mida teeb tema?! Annab korgile jalaga, nii et see lendab otsejoones diivani alla, kus ootavad tolmurullid ja muu rüvedus! Täielik ambaal! Ahv! Mis inimestega ma siin koos töötan! L. istub pingeline nägu ees edasi ja mängib arvutis mingit idiootset tulistamismängu (jah, meil on üliproduktiivne kontor). Mäng on nii tähtis, et minu korgi võib kus-see-ja-teine virutada? Nagu mul seda sekundipealt vaja oleks olnud!
Jõllitan täielikus hämmingus L.-i, siis juba purskuvad silmist esimesed pisarad (strateegiliselt suunatud, et ülejäänud kontorirahvale jääks minust ikka väärikas, tugeva naise kuvand alles, seesugused pisaratrikke võib ainult "omainimestega" harrastada) ning sööstan laua alla korki ära tooma. Õnnelikult tõden, et jalas on uhiuued tumedat värvi püksid, mis tolmu kenasti külge võtavad, lähenen korgile võimalikult aeglaselt ja pikka teed mööda. Märter! Laua alt tagasi jõudes lurtsatan paar korda ninaga ning heidan ohvrile mõrvarliku pilgu - ma maksan kätte! Mind on alandatud!

Esimene kättemaksuvõimalus tekib, kui programmi tabab mingi rike ja L. käsib kõigil ennast välja logida. Mina ei logi. Vot ei logi ja kõik! Haa-haa-haa! (Programm logis mu ikkagi ise välja).
Teiseks hakkan töökuulutusi lappama. Sellises kohas ei saa ju töötada, kus kolleege absoluutselt ei austata! Vaatan, et Bon-Bon otsib välisturgude arendusjuhti, tunnen end piisavalt "andeka ja säravana", samuti tiivustab mind nende kuulutuse diviis "Meid piirab vaid meie enda kujutlusvõime!" Vot, sinna lähengi! Nutke siis siin ja halage, millise talendi käest lasite!
Umbes kümne minuti pärast hakkan mõtlema, kas tööpäeva lõppedes peaks ikka veel solvunut mängima või võiks teha näo, et midagi pole olnud. Hästi ei viitsi enam jantida. Eks vaatame õunte pealt. Koju peame ju ikka koos minema.

Koju asutades tekib mingi imelik rabin, ei saagi hästi aru, mis rolli mängima peaks. Juhindume ikka sellest, et kui tema on vihane, siis olen mina ka, aga kui ta normaalse vestluse algatab, siis teen mina ka näo, et kõik on ju tore (see on kuldreegel). No ei saa mina aru, oleks nagu normaalne ja ei oleks ka. Poolel teel tekib õnneks kriis - meenub, et Osturallilt soetatud peen pasteet jäi kontori külmkappi, tuleb järele minna! L. pakub, et mingu ma koju, tema päästab pasteedi. Olen nõus, vähemalt ei pea rohkem mõistatama.

Õhtul ka ei teki erilist suhtlemismomenti. Lõpuks kasutan viimases hädas lapsi ära (sest ma tahan ju tegelikult teada, mille pagana pärast ta otsustas selle korgi diivani alla lennutada!) ja kirjeldan neile olukorda: "Teate, mis issi täna tööl tegi või!?" No ja siis tuli muidugi välja, et L. tundis midagi jala juures juba enne minu ütlemist ning andis sellele tundmatule objektile hoobi selleks, et see päevavalgele tuua ja identifitseerida, kuid kogemata sai suund vale. Miks sa mulle ei öelnud midagi? Näiteks, et sorry või midagi? Sest sa läksid juba keema! Ei läinud ma midagi KOHE keema, sul oleks olnud aega seletada küll! Ei olnud! jne.

Ei, meil on kõik korras.

Ega nalja ei saa, kui ise ei tee! Ikka ise tuleb oma elu huvitavaks elada. Mõni nimetab seda muidugi PMS-iks...

Mina meestega poliitikast

K: Noh, ongi siis uus president valitud, mingi tundmatu...
Mina: /ütlesin vist midagi, et oli ainuke kandidaat ja üsna selge oli see, et ära valitakse, üritades vältida tiraadi sellest, et sinule tundmatu ei tähenda seda, et ta "mees naine metsast" oleks jne/
L: Ei olnud ju kandidaat! Rohkem kedagi polnudki!
Mina: No mis see tähendab, et rohkem ei olnud, kandidaat oled ikka! Enne ju oli mitu kandidaati, siis ei suudetud ühtegi ära valida!
L:  /üritab ikka seletada, et tegemist on "pukki pandud" inimesega, toob paralleele Ülemnõukoguga jne./ Siis oleks rahvas pidanud valida saama! (räägib mees, kes mitte kunagi valimas ei käi...)
Mina: No siis oleks ju Anu Saagim valituks saanud! Ilus ja kõigile tuttav!

Uus lühiankedoot: "Tark rahvas"
Lisandub eelnevatele: "Ülespoodud kakuke"; "Kongo Demokraatlik Vabariik"; "Jõgeva kesklinn"; "Eesti jalgpall" (mööndustega) jms.

Ahjaa, netist lugesin veel sellise pärli, kuidas keegi oli kuulnud pealt kellegi naisterahva puhtsüdamlikult siirast küsimust: "Kas Eesti on tõesti esimene riik maailmas, kus on nüüd naispresident?!" Vähemalt on inimesel usku oma riigi eesrindlikkusse!
     

Minu kodu on mu kindlus

Ma mõtlesin, et selgitan veidi enda suhtumist külalistesse, mis seoses lastega nüüd aktuaalseks saanud on. Mulle tundub, et märksõnaks, mis mu suhtumist selgitab, on ikkagi see paganama vastutus ja just nimelt see imelik sisemine sund, mitte otsene kohustus millegi eest vastutada. Lihtsalt, ma ei saa end vabalt tunda, kui mul on külalised, sest mina olen see VÕÕRUSTAJA. Mu vanaema oli näiteks ideaalne ses ametis - laud lookas, hoidised, salatid, koogid jms, ema aga vastupidi, hea kui küpsised lauale tõstis ning kohvi keetis. Loomulikult hoidis vanaema kui teistsuguse kultuuri kandja peast kinni - mis kombed need olgu, kus on külalislahkus?! Nüüd, vanemana, astun ma pigem ema poolele  - kui pole oskusi ja tahtmist, siis miks peaks? Kui külaline käib kõhutäite pärast, võib ta mu pärast ka tulemata jätta, mina hindan inimest, mitte tema kokandusoskusi või kaunistatud lauda. Lapsepõlves neid kahte varianti nähes jäi ilmselt minus midagi kripeldama. See, et äkki osa inimesi siiski eeldab, et sul on võõrustajana mingid kohustused.

No näiteks suudan ma endaga pool tundi siseheitlust pidada selle nimel, kas öelda külalistele, et võtku toitu või saavad nad ise hakkama, millal kooki pakkuda, millal kohvi teha, millal salat tagasi kappi panna jne. Rääkimata sellest, kuidas kuklas on pidevalt "keegi peab need mustad nõud kõik pärast ära pesema"; "mida ma selle hunniku ülejäänud söögiga teen" jms. Kogu aeg on ora pees põhimõtteliselt! Tahaks nagu ka olemist ja külalisi nautida, aga ei saa. Viimasel ajal ongi nii olnud, et L. katab laua ja peseb nõud ning mina osaliselt hingan kergendatult ja teiselt poolt tunnen piinlikkust. Miks me ometi ei võiks inimestega kuskil kohvikus kokku saada, kus kõik see organiseerimise pull ära jääks?

See selleks, aga üldse võõrad inimesed minu kodus? Siin tuleb mängu teine märksõna, nimelt "ISIKLIK RUUM". Ma pean koguaeg hoidma mingit viisakuse maski ees, ma ei saa end vabalt tunda, võõrad lapsed on mulle endiselt suur hirmu allikas - kes teab, kuidas nendega käituma peab? Pean mingit toredat tädi mängima või mitte? Täiskasvanutest ajavad mind hulluks need, kes mööda tube ringi kondavad - mul oli ju peas plaan olemas, et istume kõik koos laua taga ning sellega ma ka arvestasin, nüüd sina lähed tahatuppa, kus mul võib-olla pesu laiali on või tolmurullid nurgas! Naljakas on see, et näiteks suvilas mul seda muret üldse pole - seal olen ma ka ise justkui osaliselt võõras ega tunne ebamugavust enda "intiimtsooni" tungimise pärast. Ainuke mure on sellega, et midagi ära ei lõhutaks või määritaks - siis saan ju mina vanematelt pähe!

Muuseas oleme me L.-ga üsna sarnase lapsepõlvekogemusega külaliste suhtes  - meie vanemad ei armastanud külalisi ning enamasti neid meil ka ei käinud. L.-l põhjendati sõprade mittelubamist väikese vennaga, mul paar sünnipäeva ikka oli, aga mingil hetkel oli meil vanemate meelest permanentne remont ning külalisi ei sobinud kutsuda. Mul oli küll suvel sünnipäev, aga aias seda mingil juhul tähistada ei saanud, sest "aed on kole, seal on köögiviljapeenrad ja lapsed tallavad muru ära". Isegi kui ma juba 18 olin ning mõni külaline kauaks jäi, pahandas isa mu toa ukse taga, et ega see siin mingi hotell ei ole! "See lihtsalt ei sobi!" L. alles eelmisel suvel kutsus ema äraolekul ühe sõbra enda vanematekoju jalgpalli vaatama, ema tuli koju ja esimesed sõnad olid: "Issand jumal, ma tulen koju, väsinud, tahaks rahu saada, aga võõrad inimesed on ees!" Ehk siis mõlemalt poolt oli suhtumine, et kodu on selline koht, kuhu perekonda mittekuuluvatel asja ei ole. Iseloomustavaks näiteks veel see, et naabritega suheldi alati ukse peal, sisse neid ei kutsutud va eelnevalt kokkulepitud sünnipäevad jms harvad olukorrad.

Me oleme ses osas edenenud, lähedaste sõprade võõrustamisega saame "hädapärast" hakkama, aga laste sõbrad tunduvad ikkagi ühe tüütu lisakohustusena, mitte võimalusena enda lastest puhkust saada, sest meie lapsed on meile omaselt omaette nurgasnohisejad.
Minu jaoks on kodu osa minu isiklikust ruumist ning ma ei suuda olla klassikaliselt külalislahke võõrustaja, avades oma kodu võõrastele. Kõlab nagu rahvuskonservatiivi mõtteavaldus vist...

Loen siin just Mikita viimast ja antud teemaga seostus mulle kohe introverdist vägisi ekstraverdi tegemise osa. Ma tulen ja panen oma teise mina maski ette siis, kui mul on tunne seda teha ning olen siis hea suhtleja jne, kuid omas kodus ma jääks hea meelega enda introverdi olemuse juurde. Külalislahkus justkui eeldaks ekstravertsust ja suurt sotsiaalsust - ei sobi öelda, et tule, aga ära mind sega, võid kuhugi magama pugeda, aga mulle mitte eriti lähedale ja süüa saad külmkapist, kui seal juhtub miskit olema...

Kas laste nimel (et neist korralikke ekstraverte kasvatada?) peaks erandeid tegema, on vist iseküsimus. Elad meie katuse all, elad meie reeglite järgi, nagu mulle öeldi. Hiljem võid vabalt kommuuni elama minna ja ööd läbi üleval istuda, aga meie praegusel hetkel sinu vanematena ei viitsi seda kõike läbi teha. Muidugi me kõik eeldame, et lastel on meie geenid, meie vajadused ja üldiselt nad sätivad oma elu ikka nii, nagu omal ajal meiegi. Milleks siis nende ebaküpsete soovidega kaasa minna, kui hiljem tuleb välja, et nad ikka sinuga ühte tüüpi on? Aga kui ei ole ja vaid meie tekitatud keskkond vormib neist vastu nende eeldusi hoopis introverdid?

Elu üllatab taas

Ma ikka vahel imestan, missugused inimesed on endale mingid ärid püsti suutnud panna ja kuidas ometi need püsivad, aga üldiselt on igasugu vigu täis uudiskirjad, halb teenindus ja muu selline pigem igapäevane nähtus. No ma sain siin ka ükspäev ühe huvitava kirja. Pealkiri oli teisel selline kaunis tehnoloogiline "link sidebar veergu". Algul mõtlesin, et raudselt jälle späm, aga siis meenus, et veebilehtede haldur, mille all ma üht netilehte haldan, andis just hiljuti teada, et nad alustavad nõuandeid pakkuva blogiga. Eeldasin, et tegemist on e-posti teel saadetud reklaamiga esimesele sissekandele ning avasin kirja, saatjaks oli märgitud lihtsalt mingi inimese nimi.

Kirjas anti teada, et tahetakse mu blogisse enda linki saada. No sidebar-veergu siis, nagu pealkirigi ütleb. Kui te arvate, et seal kirjas oli midagi veel, no näiteks seda, kellega üldse tegemist on, miks minu blogi või mis mina sellest kasu saaksin, siis ei. Lisaküsimuste puhul pöördumiseks kontakt muidugi oli. Et otsi aga ise, kui huvi tunned. Oot - päriselt nii käibki või? Nad ise veel nimetasid seda "koostööks".

Las ma räägin teile, misasi on koostöö: see on see, kui te kõigepealt tutvustate end, siis lisate juurde selle, mis teid minu poole pöörduma ajendas (mingi seos minu blogi ja teie tegevuse vahel ilmselt), seejärel tuleks teiepoolne pakkumine koostööks ning ära toodud ka plussid, mida mina sellest saaksin. Ei, ma ei eelda, et keegi peaks mulle tasuta pirukaid või sekspesu saatma, minu kasu võib olla ka seotus mingi toreda ettevõtmisega, millega mu põhimõtted ühtivad. Ma arvan siiski, et blogi ei ole mingi peldikusein või teadetetahvel, kuhu igaüks oma reklaami üles panna saab, mulle meeldiks mõelda, et igal blogil on ikka oma nägu ning mitte keegi ei soovi seda suvalisi linke täis toppida. Isegi need, kes Hiinast kleite saavad, ei reklaamiks õhk-soojuspumpasid (kui neil neid just endal vaja pole). Võib-olla muidugi on blogijad ka ise osaliselt süüdi ja saadavad ettevõtetesse kirju stiilis: "Olen blogija, saatke nänni!", aga üldiselt ma arvan, et nii ülbe ei juleta olla ning üritatakse ikka oma blogi sisu ja oodatav sponsorlus omavahel seostada.

Jätsin kirjale vastamata, sest mina ei pea olema see, kes teisele täiskasvanud inimesele elementaarseid asju õpetama tuleb, eriti veel tema enda valdkonnas.

Lisaks veel nädalavahetuse update´i aktuaalsele "perede erinevad reeglid"-teemale. Tuli teine sõbranna lõunaks, üksi läbi poole linna, ütles, et pärast tuleb õde vastu. Poole kaheksa ajal hakkasid kauplema, et äkki võiks hoopis ööseks jääda. Tüdruku ema oli öelnud, et kui me lubame, siis olgu. Ehk siis kogu vastutus meile. Juhhei! Just seda olime igatsenud. Ütlesin, et ei, ma olin kergelt jahmunud ka ega osanud mõistlikumat põhjust kohe öelda, kui seda, et meil pole kusagil magada, sest ma ei kujutanud ette, et saadan oma 7-aastase lapse külla ning kui lapsel tuleb idee ööseks jääda, siis veeretan otsustamise teiste kaela. Ilma eelneva kokkuleppeta, ilma magamisriieteta, ilma hambaharjata jne. Rääkimata sellest, et võõral perel tuleb oma nädalavahetusene elukorraldus külalise järgi ümber teha (juhul kui külaline diivanil magab, ei saa teised telekat vaadata, poolpaljalt ringi käia, peavad vetsu liikuma kikivarvul jms "isekas" ebameeldivus). Loomulikult alustasid lapsed kohe minuga kauplemist (mul pole tekki vaja, magan ükskõik, kus), oma lapsed kiitsid kaasa, et J. (peaaegu täiskavanud sugulasest lapsevalvur) ju ööbis diivanil (jah, sest see oli kokkulepitud ning pealegi seal samal diivanil õhtut veeta eeldanud täiskasvanut ei olnud kodus). L. pani siis autole hääled sisse ja viis võõra lapse koju, seal olevat välja tulnud, et maja oli pime ning kedagi polnud. Täna tüdruk helistas ja tahtis uuesti külla tulla, õnneks oli meil olemas põhjus, miks ei saanud...

Süüdistan siin muidugi Ameerika-mõjutusi, varem ei teadnud keegi pidžaamapidudest unistada, nüüd lugesin mingist lasteraamatust (Petronede omast, aga neil pidavad ju vabakasvatus kah olema), et "kuueaastaselt võid juba pidžaamapeole minna". Mu mäletamist mööda pidasid pidžaamapidusid teismelised tütarlapsed, aga no eks ühiskond areneb.