Majandusvõhik

Lugesin just Steinbecki "Me tusameele talve" ja olin sunnitud keskpärase hindega piirduma, sest kuigi kirjutatud on ju hästi, siis ma lihtsalt ei saanud süžeest aru. Täpselt sama jama oli selle "Rahamaaga", mida ma ei vaadanud etendusena, vaid lugesin tekstiraamatut. Kui asi puutub rahasse, siis ma lihtsalt ei saa aru - mismõttes mahhinatsioonid, mida tähendab "raha pesema", mis onupojapoliitika, öelge otse palun, kes see keda pettis ja millega, ma ei saa ikka pihta, palun selgemalt. Sama jama on igasuguste põnevikega, ma olen nii mõnegi lõpuni lugenud ja tõdenud, et ei mina, krt, aru saa - vihjatakse millelegi, aga kes too, miks ja mida tegi, ikka päris selgelt välja ei öelda. Ja ärge tulge ütlema, et jäetakse mõtlemisruumi - põnevikud ju selleks ei ole, mõelda saan ma motiivide üle alles siis, kui ma aru saan, mis üldse toimus, aga no näiteks "Me tusameele talves" ei saanud ja see pole isegi põnevik. Ju siis ma ei saa üldse aru, mis elus toimib ja kuidas elu toimub.

Eile käisin poes ja avastasin mingi toote, "söödavad lilleõied", pisike karp, sees kümmekond õiekest. Maksis natuke alla 8 euro. Kahju, et üles ei pildistanud. Kuidas saab selline asi olemas olla? Ma saan täiesti aru, et kui sul on mingi peen bankett tulemas, siis sa tellid kuskilt raske raha eest need lilleõiekesed oma toite kaunistama, aga see oli suvaline toidupood. Kui kaua need lilleõied säilivad? Kui palju kulub nende pakendamisele plastikkarpi? Kes krt neid toidupoest ostab? Sellise hinnaga? Kuidas sai kellelegi pähe tulla, et see on mõistlik äriidee? Aga äkki on? Äkki teenib sellega maru hästi, maksab kinni liisingud ja päiksereisid? Äkki tegelt elu ongi selline? 

Või on ikka nii, et 90% sellest kaubast lendab prügikasti, keegi on kuskil juba selle eest maksnud ja tal on sügavalt pohh, müüb see või mitte. No nagu need ilusalongid, mis päevi tühjana seisavad. Granaatõun maksab ju ka poes mingi euro ringis, aga kui tahad ilma ise lägastamata seemneid kätte saada, siis osta plastikusse pakendatud variant, umbes 5 eurot poole granaatõuna seemnete eest. Kas keegi ostab neid? Mulle kunagi räägiti koolis, et eksisteerib nõudlus ja pakkumine, mida kõrgem hind, seda rohkem järelikult tahetakse. Elus ringi vaadates tundub mulle, et see ei kehti. Üritatakse mingit asja hingehinnaga maha parseldada, aga kui ostjaid ei leidu, siis läheb see lihtsalt prügikasti. Suva sellega. Proovime homme jälle. Kindlasti mitte odavama hinnaga, siis ei osteta üldse, arvatakse, et nii odav ei saa hea olla. 

Loomad kaelas

Hetkel on trendikas kanapidajaks hakata, ma sain olude sunnil endale mesilased kaela. No eks ma vaatasin jah, et mingid tiivulised tikuvad suvila veranda alla, aga loll nagu ma olen, pidasin neid paariks herilaseks, mis pole seal midagi uut. Vat eelmisel aastal roomas sealt samast meetrine nastik välja, see juba oli midagi, aga peale seda ei kutsu kedagi väga sinna verandaaluse eluga tutvuma. Enne seda oli L. seal just ise roomanud, et netikaablit paigaldada, aga rohkem teda ei kutsunud. Igatahes istusin ma seal verandal oma ripptoolikeses ja vaatasin, kuidas neid tiivulisi ikka rohkem ja rohkem sealt august sisse ja välja käis ja kui lõpuks L. laksu ära sai ja näitas, et pool mesilinnu tagumikku oli koos nõelaga sees, siis oli selge, kellega tegu. Muidu rahulikud linnud, aga kui ikka liiga lähedale satud, panevad siraka ära, ei hellita. L. on juba kolm pauku kirja saanud. Kassile taheti kah kambakas teha, kui too verandalt põgeneda tahtis, ullike ise ei saanud midagi aru, kui ta mummude poolt ümber piirati, pidin ta kaenlasse haarama ja ära päästma. Peavad veel meemaiaks karuks või midagi. 

Lugesin, et tuleks mesinik kutsuda, kes sülemi ära viiks, aga no ilma verandat lahti lõhkumata ei saa kuidagi. Talve nad ilmselt seal üle ei ela, maja ju ei anna sooja, sest talvel seal kedagi ei käi. Samas räägiti netis, et kui koht sisse elatud, tulevad uuesti. Iseenesest oleks põnev näha, milline see pesa neil seal on, aga nad ei lase ju. Ma teadaolevalt allergiline pole, aga see ju võib elu jooksul muutuda ja ma väga ei tahaks riskida. Allergiatabletid on nüüd igaks juhuks suvilas kaasas. 

Üsna totud tunduvad need mesilased olevat kui eemalt vaadata - lendavad üksteisele otsa, kui üritavad tarru (kas meie verandat tuleks nüüd nii nimetada?) pääseda, mõni täristab niisama mitu minutit ühes kohas üritades end läbi seina puurida vist. Mõni mu arust teeb korjelendudest täiega poppi - töllerdab niisama avause juures ja teeb näo, et tuli just lennu pealt. A mõni on tige ka, üks haakis end mulle niimoodi sappa, et tuli lausa tuppa järgi, konkreetse sooviga mind karistada. Selle olime sunnitud maha lööma. Igaks juhuks hoiatasin esivanemaid ka, et nad jumala eest ei mürgitaks (vanade eestlaste kena komme igasuguse loodusega kohtudes, naabrid on meil näiteks kõik kuklaste pesad ära mürgitanud ja ema tahtis nastiku pärast veranda mürgiga üle külvata...), sest sel juhul hakkab pesa mädanema ja koledat haisu levitama ja seda on jõledam taluda kui elus mesilasi.  

Selle suve hetki

Nojah, kaks kuud pole kirjutanud, kes oleks arvanud. Esimest korda elus oli mul juulis puhkus, ärge teie nii tehke, nüüd on tunne, et suvi läbi. Kooliasjad tulid tänavu müüki 21. juulil. See ei ole normaalne. Raudselt on praeguseks juba parkad ja botikud ka pakkumises. 

Aga alustagem meenutustega. Mina olen nüüd see, kes Virtsu praami peale kihutades järsku röögatab, et "Jää seisma!" ja siis vaevalt pidurdanud auto uksest välja ropsib. Ossi klassika. Ja pole vaja muretseda, et mis hirmus haigus, ei, tavaline alkoholimürgitus. Kolmest kokteilist. Mind ei usuta, aga jah, selline mu organism kord on. Mismoodi inimesed päevi joovad, mina ei tea, sest minuga juhtub nii. Ainus asi, et minu vanuses võiks juba teada, et tühja kõhu peale ei jooda, aga no ma sõin joogi kõrvale ju, lootsin, et see päästab. Kui ma oleks jõudnud enda peale vihane olla,  ma oleks olnud. Autos oli üks pooltuttav meesterahvas ka. Oleks jõudu olnud piinlikkust tunda, oleks ilmselt tundnud. Kõige suurem hirm oli praami ees, punusin otse autost praami peldikusse ja istusin kabiinis prügikasti peale, näoga poti poole. Vist jäin isegi magama, kuigi mõtlesin, et hea koht, kus kuulujutte ammutada, igasugu kuulsaid ja kummalisi pageb ju suvel Saaremaale. Ei kuulnud midagi huvitavat. Peldikust väljudes suutsin paarile tuttavale vahele jääda. Ime, et nad mu ära tundsid, ma nägin ikka arutult rõlge välja. Õnneks nägin hirmu nende silmis. Pärast õhtul paitati pead ja tunti kaasa, ma ise kobisin varakult magama ja seltskondlikust olemisest ei tulnud midagi erilist välja. Ja muidugi siis, kui ma järgmisel päeval taas reipust ja teotahet täis olin, pühkis üle Saaremaa äikeselaine, mis mitte midagi teha ei lasknud. Siiamaani niru tunne sellest reisist, nõuan revanši, aga seks puhuks oleks vaja üks vaba reede orgunnida ja ilmataadiga kokkuleppele saada. Aga no kes tegi, ikka ise. Koirohutinktuur päästis muide taas päeva.

Viha on edasiviiv jõud ja kuna üks saar alistamisele vastu punnis, valisin järgmise. Polnudki kunagi varem Aegnal käinud. Läksime ratastega. Kui rattaga minna, saab saarele nii ruttu ringi peale, et tuleb sadamas kolm tundi õhtust praami oodata. Seda siis, kui keset nädalat minna, nädalavahetusel on lõunane praam ka olemas. Sadamas maksab pulgajäätis kolm eurot ja kõik söödav neli, vahet pole, kas kartulivahvlid või kanasigarid, muud toitu peale snäkkide pole. Et sellega arvestage, meil polnud midagi peale vee kaasas endal. Aegnal on muide klooster, üldse ei teadnud. 

Munk kaob traktoriga just kaadrist

Vaade Aegna sadamast Tallinna peale

Minu lemmikvaade Eestis

Noh, siis sai käidud veel Haapsalus, Narvas ja Riiaski, aga kuidagi see Aegna jäi kõige erilisemana meelde. Kuigi juunis sai sumbatud Laagri tunnelistes ja see oli ka äge, ma muidu sellistesse kohtadesse väga ei roni, sest kahtlustan ämblikke, aga seal ma ühtki ei näinud ja tol päeval oli kohvikutepäev ka ning rahvast tunnelites liikvel. Omaette ei tahaks seal olla. Vesi oli tol korral põlvini, aga nägime pilte ka sellest, et mõnikord on rinnuni. Hullud, kes siis lähevad.

Mina tunnelis

Peeter I juurde jäädes (sest need tunnelid on tema merekindluse omad), murdsime Ungru lossi juures läbi õudse rapiku väidetavalt tema istutatud tammeni välja. Tamm oli aus, aga tee tammeni õudus üle langenud puude, mille all pehme muld, mis kohati pahkluuni kerkis. Palav ja putukad lisaks. No ja siis peaaegu end teele välja murdnuna L. järsku röögatab, mingi oks olla silma torganud. Eks ikka mingi mudru oksast silma jääb, aga no järgmiseks päevaks ta muudkui hõõrus seda, puru välja ei saanud. Soovitasin duši all seista või ujuma minna. Veest läks asi hullemaks, silm jooksis pidevalt vett. Läksime Tartus erakorralisse, kus selgus, et silmamuna on Z-kujuliselt puruks...Ja no vesi on kõige hullem asi, mida sinna haava sisse lasta. Mingi nädal antibiootikume silma tilgutada ja õnneks mingeid liblikaid sealt silmast kooruma ei hakanud, aga ikkagi rabav teadmine, et silm võib niimoodi kergelt puru minna. 

No ja siis läks katki meie sõber. Jääb meelde hetk keset üht parki Riias, kui saime teada, et teda enam ei ole. Minu jaoks selle aasta kolmas surm tutvusringkonnas, kõik need on olnud ootamatud, aga see siiski kõige hullem, sest nii noor inimene ja vaid ülemöödunud päeval oli L. inimesega koos istunud, lobisenud ja naernud. Eks see kõik pane mõtlema, et mis pagana valemi järgi need õnnetused inimeste vahel jagunevad. Ja miks need eriti suured ebaõnned tunduvad tabavat just neid äärmiselt meeldivaid inimesi? Vanasti räägiti, et Jumal tahab parimaid enda juurde, no mis mulje see Jumalast jätab? Ja kuidas käituda, kuidas lohutada, kas üldse saab midagi teha? Mis mõttes "kaastunne?" Mina ei tunne ju seda valu, mida päris lähedane. Ma vihkan, kui elu midagi niisugust teeb. Me pidime ju kõik koos vanaks saama.