Karva-karma

Ma siin nüüd nii vähem kui 24 tundi enne Mini aktust hakkasin mõtlema, et äkki peaks ta juuksed kuidagi viisakamalt kokku köitma kui see tavaline hobusesaba, mille ta enamasti ise hommikuti moodustab. No see on selline madal hobusesaba stiilis "panin karvad kummiga kokku", mitte mingi seksikalt hüplev trennitüdruku oma. Seda viimast ei oska ma endalegi teha, sest niipea kui patsi kõrgemale tõstan, muutuvad külgmised karvad mingiks imelikuks pusaks ning keset pead tekib inetu küngas neist õnnetutest ülestõstetud juustest. Ma ei tea, kas asi on mu tavaliselt lahku kammitud juustes, aga isegi kammimise tulemusena üle pea aetud karvad vajuvad kiiresti lahku tagasi. Ise enamasti tõmbangi juuksed lihtsalt klambriga kokku, sest lahtised karvad tungivad muidu silmnäkku.

Köit punuda iseenesest oskan, aga sellest midagi kaunimat vormida küll mitte. Endale ei oska ma punupatsigi teha - ilmvõimatu ju, mul pole selja taga silmi. Aga KÕIK teised ju oskavad! Nad said isegi tütred selle mõttega, et siis saab neile kauneid soenguid tegema hakata! Mina olen aga nagu mu ema, kes mulle õrnas eas lihtsalt poisipea lõikas...Nii karm ma olla ei tahaks. Pean siis tõesti selle hirmkalli Elsa ja Anna soenguraamatu ostma või? Internetis on kõik õpetused edasijõudnutele. "Lihtne soeng lapsele" ei andnud mingit mõistlikku vastust. Ikka krepplokid, sirgendajad, kalasabasoengud ja muu üle võlli värk. Ema ütles stoilise rahuga, et kõik ei pea ühtemoodi olema, mõnel võib hobusesaba ka olla. Aga kes siis algklassides teistest erineda tahab? Kes tahab olla see valge vares, kelle ema on koba ega oska talle trendikat punutist pähe vormida? Aga äkki isa oskab? Ma ausaltöeldes usun, et ilmselt oskakski, aga kui kusagil on meeste ja naiste tööd, siis siin see veelahe vist läheb. Mitte, et L. tavalisel päeval plikadele tavalisi patse teinud ei oleks, aga see peenmehaanika tundub ikka emade kohustus olevat. Kindlasti on kusagil grupp, kus selle järgi emakskõlblikkust hinnatakse!

Ausalt öeldes meeldivadki mulle tavalised lahtised juuksed enda puhul kõige rohkem, ainult et ma ei oska nendega elada. Palav on, karvad kõditavad, üheskoos huuleläikega on see aga lausa õudus kuubis. Ilu pidavatki ohvreid nõudma? Ühegi juuksurisoenguga ma eales rahul pole olnud. Ülespandutega ma mõtlen. Kõrged soengud toovad esile mu niigi liiglaia lauba ning punutised meenutavad tädisoengut a la Tõmošenko. Nii näib see muidugi vaid mulle, teised üritavad ikka veenda, et täitsa normaalne on. Praegu vaatasin neid juuksuris tehtud soengutega pilte ja võrdlesin peade suurusi ning visuaalne võrdlus kinnitab, et ma pole tõesti eriline vesipea teistega võrreldes, millegipärast aga mulle see nii tundub ja kohe 100%. Ilmselt asi harjumises lihtsalt. Selle vesipäisus
-probleemi tõttu ei saa ma ka lühikesi soenguid isegi mitte kaaluda, või siis seda kõige lihtsamat - kiilaspead. Omal ajal oli ju Sinead O'Connor kangesti kuulus peale oma "Nothing Compares To You"'d ning julgemad neiud proovisid kiilaspea ka enda pea peal järele. Mu sõbranna näitas kunagi üht pilti enda kiilaspea-aegadest ja ütlen käsi südamel, et ta pole eales nii hea välja näinud kui siis - ta oli muide modell ja on silmapaistvalt kena praeguseni. Kiilaspea väljakandmiseks peavadki muidugi põsesarnad ja muu selline olemas olema vist. Ja meeste arvamusest ei tohi hoolida, sest need kukuvad kohe pikali, kui kiilast naist näevad. Kes seda teab, miks. Ilmselt ikka see - "pikad juuksed on vitaalsuse näitaja" ürgaegse mõju pärast -  kui kiilas, siis sureb arvatavasti peagi ära ega jõua sulle järglasi valmis vorpida.

Huvitav, kas juustega tegelemise oskus ja huvi on samuti osa kaasasündinud käteosavusest ning mind on sellest taaskord ebaõiglaselt ilma jäetud?

Lastega reisil?

Sattusin lugema üht Delfi naisteka hingestatud kõõksatust teemal - laste ja mehega reisile, ei iial enam! ning sarnast teemat Perekoolist. Linkima ei hakka, niikuinii kujutate ette, mida sellistes kohtades kirjutatakse. Hiljuti jagas veel keegi "lustakas pereema" ka naljapostitust sellest, kuidas vabadel päevadel ei jää muud üle kui koristada ja majapidamistöid teha (samal ajal kui mees ja lapsed puhkavad). Ma leian, et nende teemade vahel on kindel seos - saad selle, millega ise nõus oled. Selles valguses meeldis mulle väga Tui Hirve kirjutis hiljutises Postimehes, kus ta tsiteerib üht väga tabavat raamatuarvustust: "Naise kuvand eelmise sajandi sotsialistlikes maades oli midagi tööorja ja kangelasema vahepealset./.../Arusaadav, miks tal ei jätkunud aega või energiat iseenda ja mehe jaoks. Võib vist öelda, et Eesti naisi kummitavad mineviku varjud siiamaani – iseenda või paarisuhte asetamine lapsest ettepoole tundub paljudele neist endiselt võimatu." Tui Hirv mainib ära ka selle, et eneseohverdus kui elustiil on omane ka nö tänapäeva naistele. Miks muidu see tohutu "emadusvõitlus" nagu tema seda nimetab - õige ema on selline ja mitte selline, jälgime kullipilgul teiste emade "sooritusi" ning paneme hindeid.

Ka need, kes väidavad, et lastega reisida ei saa, lasevad mu meelest lastel kogu oma elu dikteerida. Jätan siinkohal välja inimesed, kes tõesti ühtki lapsevaba minutit endale lubada ei saa või kelle laps on mingi diagnoosiga - nende puhkus ilmselt jah argielust suurt ei erine ning on loomulik, et nad igatsevad nn "tõelist puhkust". Ülejäänute puhul on sageli viga ka seatud eesmärkides, mis reaalsusest kaugel asuvad - lastega mesinädalatel pole ilmselt parim plaan, samuti ka raju peonädal Ibizal - koos järeltulijatega. Muudel juhtudel olen ma aga tähele pannud, et enamasti käituvad lapsed võõras kohas oluliselt paremini kui kodus nelja seina vahel. Ma ei saa ka aru väitest, et lastega saab käia ainult nende huvidele vastavates kohtades - kes need laste huvid siis tekitab? Sama hea kui väita, et lastega ei saa normaalsesse restorani minna, sest nemad tahavad ainult Mäkki. Kes nad sinna kõigepealt viis? Mulle tundub, et lapsi üldiselt huvitavad uued kohad - loomulikult on boonus see, kui nurgas ka paar batuuti vedeleb või keegi õhupalliloomi meisterdab, kuid tegelikult võib ka suvaline kunstinäitus lapsele elamus olla, sest see on hoopis teistsugune paik, kui see, milles ta igapäevaselt viibib. Mind veeti lapsena kunstinäitustele ja igavaks muutusid need mulle alles teismeeas...Teismelistega reisimine on ilmselt eriteema (mäletan seda "jõulupuhkust" Londonis, mille ma hotellitoas salvrätikule vihaseid monolooge (loe: kirju peikale) kirjutades veetsin - tagantjärele ainus kord kui seda maailmalinna külastanud olen ning need mõned toast väljas veedetud hetked on vägagi eredalt meeles), kuid kaevelda selle üle, kuidas lapsed toppisid kohvri mänguasju täis ja litsusid kõige peale veel kassi, kes kõik kohad karvu täis ajas (Delfi geniaalne leiutis), on ikka täielik ülepakkumine. Üldse ei saa oma lastest jagu või? Olite teises häärberi otsas samal ajal kui tatikad kohvreid pakkisid ja looma piinasid? Minu jaoks müstiline süžee. Eks ilmselt nad mõtlevadki seal neid lugusid välja, aga no võiks ikka veidi realistlikumalt.

Teisalt ei tahtnudki ma seda postitust väga avaldada, sest lapsed on siiski väga erinevad nagu kõik inimesed ning jube lihtne on hulludes lastes kasvatusvigu näha. Vaatasin Stockholmis käies nende temperamentsete vene poisikeste emmesid, kes istusid ninad telefonis ning kargasid püsti alles siis, kui põhimõtteliselt juba veri lendas, oma võsukesi tuuseldades ja karjudes. Miks nad ei sekkunud enne, kui asi veel nii hull polnud? Aga mida mina ka tean? Võib-olla on nad juba kõike proovinud ning muudmoodi ei saagi?
Lisaks lugesin Perekoolist sellise arvamuse:"Ma ootan üleüldist puhkust lapsest, st seda, et ta saaks täiskasvanuks ja mu kodust ometi kord välja koliks. Ma olen sellest haisvast, süüdistavast ja rahast ning elujõust tühjaks pigistavast elukast surmani väsinud. Laps oli mu elu suurim viga."  Isegi väga kanaema-keskses portaalis sai see postitus märkimisväärse hulga plusse (miinuseid muidugi rohkem). Ma ei kujuta ette, kui jube võib selline avastus olla. Ja ma ei või kunagi kindel olla, et ma ise sellist avastust oma lapse kohta teismeeas ei tee. Ma olin ikka üsna "äge" teismeline ise ja ma ei kannata arvamust, et kõik lastega seonduv on alati lilleline. Loomulikult leian ma praegu, et sellise avastuse tegemine on ilmvõimatu minu puhul, kuid ma ei leia, et see peaks nii olema kõigil juhtudel.

Äkki ongi mõned lapsed hullemad kui teised ning nende puhul pole tehtud ühtki "kasvatuslikku viga", mida ümberkaudsed kohe esimesena kahtlustavad? Võib-olla kõiki lapsi ei saa tõepoolest reisile ega restorani kaasa võtta? Äkki mul on lihtsalt roppu moodi vedanud ja ma ei tohiks üldse suud pruukida?

Koiva jõe kallastel

Rootsist tagasi jõudes olin üsna väsinud ja peaaegu et kahetsesin varasemalt paika pandud plaani koos ühe teise lastega perega taas Lätimaale, seekord Gauja (Koiva) rahvusparki suunduda. Kuna 8-le inimesele ehku peale majutust leida on üsna riskantne ettevõtmine, eriti veel nädalavahetuseks, siis mõtlesime, et broneerime midagi ikka ette ära. Booking.com on muidugi selline mõnus hasardile üles ehitatud ettevõtmine - vaid üks tuba veel vaba! otsusta kohe! jäid hiljaks! eriti hea pakkumine ainult sulle! jne ning tunduski, et ega valikuid väga pole. Panime ühe puhkemaja kinni, mis vastas enam-vähem kahe pere peale sobivale hinnaklassile, aga seekord tuli broneeringut üle vaadates selline halb üllatus, et võidakse võtta 100% ettemaksu ning tühistamise puhul seda tagasi ei saa. Eks te juba aimate, mis edasi sai, onju. L. siis helistas sellele teisele pereisale, kes vabandas, et ikka mingid asjad tulid vahele ja nad ei saa kuidagi tulla. Ma olin suht stoiline sel hetkel - kallis fotokas vaja ju uus osta, eks sellised paugud käivad (mis käivad, ise tekitan neid) ikka hulgakaupa. Helistasime veel paar tuttavat läbi, aga loomulikult olid kõigil mingid oma asjad ajada. Seoses kruiisil saadud traumaga - väiksed temperamentsed vene poisid vs vagurad eesti lapsed, käisin välja idee laenutada mõnest vene lastekodust neli kõige hullemat pujääni ja neile tasuta väljasõitu pakkuda...Must huumor - ma ausalt ei vihka venelasi, aga see temperamentide vahe oli ikka no mäekõrgune.

Tuli siis oma perega minna. Ega see hind nüüd nii hull ka polnud, vaid 10 eurot odavamalt saime paar aastat tagasi Jurmalas toakese, seekord oleks aga terve maja meie päralt olnud. Gauja rahvuspark on üldiselt koht, kuhu nõuka-ajal tehti algklassilaste esimesed "välis"reisid ja ka mul on sealt mingid udused fotod Gutmanni koopast, Turaida lossist ja köisraudteest. Midagi erilist mul meeles pole, ilmselt üritasime rohkem kaadrisse saada kenasid klassivendi kui looduskauneid kohti, ilm oli kah toona kole. Seekord oli aga ilm lausa imeline. Esimese peatusena enne sihtmärki Siguldat põikasime läbi Ainaši järvelinnusest. See on selline koht, kus keset järve leiti vana linnuse asukoht, samuti on kõrval hilisema kivilinnuse varemed ning rekonstruktsioon pronksiaja elu-olust. Selline nägi välja see järve peal asuv külake, sai majade vahel ringi käia ja puha:

Siguldas mõtlesime vaadata köisraudteed, aga mingis meeltesegaduses sai lastele lubatud Tarzanipargi batuute. Me tegelikult ei teadnud, et kogu see ala seal nii kompaktne on. Tarzanipark oli vastu ootusi üliäge, ka sellistele inimestele, keda puude otstes turnimine külmaks jätab. Või no mis, ma ei suudaks seal ühtki köierada läbida ka siis, kui need vastu maad asetseksid! Rääkimata ratta või bobikelguga puudelatvades sõitmisest, mis seal ka menüüs olid.
Kõigepealt sõitsime küll üles mäkke ja mul on pilt allatulekust, aga no emotsioon oli sama, täiesti õudne!

See iste on seal üsna lahtine ja turvalisuse tunnet pole üldse. Vähemalt alguses. Ja inimesed tulevad sealt samast mäest mööda monorelssi alla. Sellise vaguniga nagu ameerika raudteel, aga selle erinevusega, et üks vagun ja ise juhid. Ma ütlesin Minile, et on absoluutselt välistatud, et ma midagi seesugust iialgi ette võtaks. Mäe tipus on väike liikluslinnak lastele, nõukaaegne vaateratas, julm vaade ning tegelikult saab veidi edasi kõndides kohe ka köisraudtee juurde. See näeb välja nii:

Lähebki üle laia Koiva jõe sinna teisele poole mäkke. Lapsena olen sõitnud, poisid veel kõigutasid ka. Õnneks olime kevadel Barcelonas sarnase asjaga sõitmas käinud ja teadsime, et see näeb hullem välja kui on. Ausalt, sees oli turvalisem tunne kui seal mäeliftis. Kuni üks vanem eesti härrasmees rääkis lapselastele, et mõni aasta tagasi põrutasid 8 saksa turisti sellega vastu torni ja sattusid haiglasse ning korra olla ka tross katki läinud...Mis siis sai, seda ta ei kommenteerinud ja ma ei julgenud küsida ka.
Meie saime tagasi kindla pinna peale. Lapsed said oma lubatud batuudid ning kuna meie ööbimine pidi asume Cesise linnas, Siguldast poole tunni tee kaugusel, pidimegi sinnapoole suunduma hakkama. Koht nimega Estere on saanud Bookingus ulmelised 9,8 palli. Siin on paremad pildid kui meil. Asub tõesti linnas sees ning asutust pidava pere tagaaias. Miinuspunktid L.-lt privaatsuse puudumise eest. Aga muidu on täiesti viimase peal koht. Kõik on olemas, mida üldse soovida. Privaatsust ei häirinud ka keegi, küsiti isegi seda, kas nad peaks oma lapse mänguväljakult ära ajama, kui meie omad seal mängida soovivad...Kohapeal muidugi selgus, et Booking.com hirmutab ilmaasjata ning võõrustajad kuskilt kaardi pealt mingit raha küll ei võta, ka mitte äraütlemise korral (kui peaks hiljem selguma, et ikka võtsid, krediitkaardi arved ju veidi viibivad, saate mu raevu siin tunda) ja kogu arveldus käib hoopiski sulas. Ütlesime siis, et meid vaid neli, teised ei saanud tulla ning mõni aeg hiljem saabus võõrustajast naisterahvas, et tema pidanud oma isaga nõu ja nad otsustanud, et kuna meid vähem, siis teeme poole hinnaga. Ega neil ju mingit kohustust seda teha polnud, niikuinii võõraid samasse majja enam paigutada poleks saanud. Igatahes väga tore! Ilmselt sellise suhtumisega need 9,8 tärni ka tulevad.

Järgmist päeva alustasime kaamlipargi Rakši Zoo külastamisega. Pargi hitiks on veidi hirmuäratavate kaamlite asemel nunnud alpakad, keda toita ja katsuda saab:

Suuremad olid puudliks pügatud, aga samamoodi ülipehmed nagu pisikesed. Hobuseid ma kardan, aga alpakatele julgesin isegi peo pealt süüa anda.

Edasi vaatasime Gutmanni koobast ja Turaida lossi, mis jätsid üsna sama mulje, mis koolipõlves. Näe, üks normaalne pilt tehti kah minust - lapsed lõikasin muidugi välja:

Ahjaa, ma ju kaotasin Rootsis ilmselt kuhugi wc-sse oma kallid pealuudega päikeseprillid ära, aga nüüd vaatan, et need peegelklaasiga New Yorkeri üheeurosed on isegi efektsemad. L. on muidugi süüdi, et ma enda omad ära kaotasin - mis ta siis ostis neid odavaid sealt peoga, ikka selleks, et universum aru saaks, et ma soovingi vanad ära kaotada!

Peale seda aga läks taas nii, et mingisugune vemmeldav veri viis meid Tarzaniparki tagasi...Nimelt tunnistas L., et ta natuke nagu ikka tahaks selle kollase gondliga mööda monorelssi alla kihutada ja no ma siis tunnistan vaikselt talle ka, et ma vist ka nagu natuke mõtlesin selle peale. Lapsed said taas batuute ja tuubirada ning L. läks esimesena testima. Tuli tagasi ja hakkas loendama, et no alguses on jõle ja siis sealt natuke edasi on üks veel jõledam koht ja siis on üks hüppekoht ja kurvis kallutab ja...No ma siis ütlesin, et siis ma ei lähe. Ei no, mine ikka, utsitab tema. Siis nägin üht umbes 70-aastast hallipäist prouat sealt silma pilgutamata alla tuhisemas (tol hetkel ma ei mõelnud, et ehk andis proua rajal lihtsalt otsad) ja mõtlesin, et no mida!
See seal punase sõõri sees olen mina, silma pilgutamata alla tuhisemas (ametlik pilt tehti rajal ka, aga seal ma olin ikka liiga "mida iganes" näoga, et seda osta):

Rada algab siis ikka päris mäe tipust, mitte sealt, kus fotol näha. Seekord liftiga mäkke minnes polnud enam sugugi hirmus. Igatahes oli kogu rada täis märke, et pidurda siin ja pidurda seal, kiirust arendada eriti ei julgenud, seega jäi ka emotsioon kasinaks. Mingit Ameerika raudtee efekti polnud üldse ning gondlis sõites ei saa ka sellest kaldest ja kõrgusest nii selget sotti. Oleks pidanud võtma ikka kuue korra pileti ning lõpus lihtsalt ilma pidurit näppimata alla tulema.

Jubeda palavuse tõttu otsustasime peale ekstreemsusi ujuma minna. Ikka sinna jõledasse Koiva jõkke, mis Kalevipojal jalad alt võttis ja kuhu ükski õige eestlane oma varvast pista ei tohiks. Mina pistsin, enne kui vesi põlveni jõudis, olid jalad krampis ning ilmselt jäi see mu viimaseks katseks sel suvel ujuma minna. Esimene suvi, kus ei õnnestunudki. L. muidugi käis, mis on ilmselt vääramatu tõend sellest, et tema keha kattev rasvakiht on kaugel normaalsest.

Kokkuvõttes seda Läti osa soovitan soojalt, eriti ilusa ilmaga (nagu kõike siin ilmas) ja eriti neile, kes kõrgusi ei pelga. Ja taaskord - puhkuse osa, mis algas fopaaga ja millest ma kõige vähem ootasin, osutus kogu puhkuse kõrghetkeks.

Fuuria puhkus Skansenis ja mujal

Täna on siis mu neljanädalase puhkuse viimane päev. Kui algus tundus venivat, siis lõpp tuli küll väga kähku kätte, õnnetuseks on nüüd veel ilusad ilmad kah. Tööle ma homsest siiski ei lähe, sest kool algab ju teatavasti alles 1. septembril ning ka Mikro lasteaialeping sai selleks kuupäevaks sõlmitud, seega ei ole mul neid lihtsalt vahepealseks ajaks kuhugi panna ja pean kodunt tööd tegema. No põhimõtteliselt kogu puhkus saab selle ühe nädala stressiga ilmselt ära nullitud, ei tea, kuidas ma nii mööda oma planeeringutega panin. Ma siin lugesin teiste vahepealseid postitusi ja Kristallkuuli juures oli jutuks see, kuidas enamik igatseks kodunt töötamise võimalust. Ajutiselt on see kindlasti tervitatav nähtus, aga laste kõrvalt - ei iial enam, olen kaks korda sellesse ämbrisse astunud ja nüüd, tagasi kontoris olles, mõjuvad isegi need üksikud laste kõrvalt kodus töötamise nädalad (ikka juhtub, et lapsed haiged jms) täieliku põrguna.

Aga ma pidin ju hoopis puhkusest kirjutama. Peale eelmist siin kajastatud Läti-reisi olime veidi paiksed ja teadagi ajab see minusugusel rahutul hingel katuse sõitma, eriti olukorras, kus rand on su kõrval, aga iga jumala kord, kui sa sinna jõuad, tulevad mingid jõledad pilved ja katavad päikse kinni - tuled koju tagasi - taevas on pilvitu - ja nii mitu korda, ma konkreetselt vandusin rannas. Lõpuks läks mu frustratsioon nii suureks, et viskasin mingi fabritseeritud tüli käigus L.-i roppkalli peegelkaamera põrandale tükkideks. Miks? On selleks põhjust vaja? Minul küll mitte. Lihtsalt, et oma kangust näidata. Kui ähvardasin, et teen ja sina ei usu, siis raudselt teen. Ausalt öeldes on mul vahel küll kõrini selle hullu-mina kokkukeeratud käkkide lappimisest, aga no ta on ju ikkagi osa minust ja ma ei saa ka teda armastamata jätta. Minu puhul vist täitsa kehtib see mõttetera, et kui sa ei suuda taluda mu halvimat, ei vääri sa mu parimat. Kahju, et ma seda alati järele testin ega piirdu enamasti ühe korraga....Mõned inimesed on mu kõrvale ikka jäänud veel.

Igatahes see eelmine tiraad oli mõeldud põhjendama seda, miks mul puhkuse järgmistest osadest eriti pilte pole. L. käis näiteks Kiviõlis mäe otsast laskumas, kus 600 meetri jooksul võid arendada kiirust kuni 80 km/h. L. ütles, et temale pakuti tol päeval kiiruseks kuskil 70 km/h, eks see oleneb kaalust ja tuulest. Ma kartsin ise, et ma ei suuda seda esimest hüpet tundmatusse seal teha ja no keegi pidi ju lapsi ka valvama :)
Seejärel hakkas ohtlikult lähenema mu suurepärane juubel. Olen alati igatsenud, et sel päeval oleks ilus ilm nagu ma lapsepõlves, sel aastal nii oli, aga sain aimu, et see tähendab üksnes seda, et hea rannailm läheb kaotsi (räägib tuhande sünnimärgi omanik, kes päikest ilmselt üldse nautida ei tohiks, aga ju siis olen äärmuslikult sõltuv) ja sa kalkuleerid kogu aeg, kas peale külaliste lahkumist on veel ilma, et randa minna...Sõpru ma oma tagasihoidliku juubeliga ei tüüdanud, L.-i pere käis mind suvilas õnnitlemas ja enda omade jaoks laekusin Tartusse Aparaati, mis on mu hinnangul üks Tartu parimaid, kui mitte parim söögikoht. Oli tore. Sain vanemaks ära.

Kohe peale sünnipäeva oli meil ette planeeritud kruiis Stockholmi. Sel aastal oli mingi jama, vist oli üks laev liinilt maas või midagi, aga kõik reisid olid nii viis päeva ette broneeritud ja päris oma sünnipäeval ma ka uppuda ei soovinud, seega jäi üle päev hiljem. Õnneks vedas meil ilmaga tohutult.
Alguses me seda ei teadnud, sest hommikuks polnud mingit vihamasadu planeeritud, aga seal see oli. Raudteejaama jalutamise asemel võtsime takso, Mini oli sillas, sest ta "polevat kunagi taksoga sõitnud" - tõeline elamus, noh. Rong muutus igavaks peale pooletunnist sõitu, aga õnneks ei midagi väga hullu. Peale Tallinnasse jõudmist oli meil lausa neli tundi vaba aega, mille käigus turnisime turistidena Toompeal ringi ning sõime taas mu lemmikus Ameerika restoranis, kus pakutakse ülihäid maisitšipse guacamolega ning teenindus on samuti väga meeldiv. Viimased kaks tundi konutasime küll Norde Centrumi kohvikus, aga no meil olid ka seljakotid + lapsed, kes ei jaksanud eriti kooberdada.

Laevas oli nagu laevas ikka, lastega ju väga kabarees ei istu, pigem võtad pallimere kõrval pubis kupongiga ühe poole hinnaga õlle ja sööd hiljem kajutis Tallinnast kaasaostetud snäkke. Ja laev oligi täiesti rahvast täis, hommikui saime hädaga Rootsi lauas koha. Tore oli see, et otse infoletist saad osta piletid Stockholmi ühistransporti ning ka juhised, kuhu minna ja mida teha. Kuna laev jõuab sadamasse umbes 10 paiku ja väljub juba 17.30, siis ega palju jõuagi, eriti koos lastega. Meie panustasime Skansenile. Millegipärast oli mul valearusaam, et tegemist on loomaaiaga, ilmselt seetõttu, et see asub Djurgardeni- ehk loomaaiasaarel, tegelikult on Skansen pigem meie Vabaõhumuuseumi stiilis paik. Neljasele perele oli sissepääs kuskil 50 €, lisaks rentisime Mikrole kuue euro eest käru. Halb üllatus oli see, et Skansenis asuv troopilisi loomi tutvustav ala oli eraldi tasu eest, sinna me, vaesed eestlased, ei trüginud. Muidu oli aga vaatamist küll - taluloomad, külaelu, vanaaegne linnaelu, Rootsile iseloomulikud metsloomad ja seda kõike looduslikult väga kaunis kohas. Ma ei ole elus nii palju puudega inimesi näinud, kui Skansenis ühe päevaga! Võib-olla oli mingi spetsiaalne puudega inimeste väljasõidu päev, aga mu meelest väga hariv, eriti lastele, kes tegelikult jõllitavad teistsuguseid hoopiski vähem, kui arvata võiks. Mu isa oleks ilmselt šoki saanud, ta ju kardab selliseid - nõukaaegne reaalsus, kus puuetega inimesi ei eksisteerinud.

Kõik oli kena, kuni tulime tagasi ja varusime veel aega, et külastada mõnd toidupoodi õhtusöögi jaoks - laeva Rootsi laud on küll rikkalik, aga juua seal ju hinna sees ei saa (ma mõtlen isegi vett või mahla) ning lastega läheks see variant ülikalliks. Ootasime siis oma bussi, mis ainsana sihtkohast sadamasse viiks, aga seda ei tulnud ega tulnud. Lõpuks passisime peatuses nõutu näoga nii meie, kui ka mujalt kokku tulnud laevale suunduvad eestlased, enamik neist pensionäridest paarid. Häirekell hakkas peas lööma siis, kui üks proua väitis, et nad juba kesklinnas ootasid, aga jalutasid siis siia, sest ka seal oleks justkui buss vahele jäänud. Kogesin siis, kui kasulik on ikka osata keeli, kasvõi natukenegi, sest olin ainuke, kes luges tabloolt välja, et miskit on muudetud ja edasist infot vaata veebist. Kõik rootsikeeli muidugi, internetiühendus ka päris kallis, enamikul puudus see võimaluski. Tuligi välja, et pool linna kinni ja bussi asemele pole midagi pakutud. Esimene mõte - terroriakt ilmselt....No tegelikult ei saanudki teada, mis põhjusel. Huvitav oli aga see, kuidas L. siis ütles vaikselt mulle, et ah, hakkame jala minema. No mina oleks ka hakanud jala minema, aga kõigepealt teavitanud ikka teisi, mis plaan meil on, otsustagu siis ise, kas võtavad takso või hakkavad astuma. L. tõelise eestlasena lihtsalt irdus....Õnneks taipas enamik teisi meile järele tulla ning mingi platsi peal, kus meie poodi suundusime, sain öelda, et teie minge nüüd metroosse ja püüdke jõuda sellesse ja sellesse jaama. Ju nad said hakkama, mõnda ikka hiljem laevas nägime ka. Lapsed olid muidugi elevil, said ju metrooga sõita, täielik ootamatu eksootika. Ühe reisiga esimest korda takso, rongi, maakonna liinibussi (tagasiteel oli osa raudteest asendatud bussidega), linnaliinibussi, trammi, laeva ja metrooga sõita - pole paha.

Lõpetuseks ainuke pilt (ma üritan ikka jälgida seda, et lastest identifitseeritavaid pilte siia ei pane, aga kui vaid telefoniga pildistad, siis ajad ikka igaks klõpsuks kogu pundi kokku), kus me siis nõutute nägudega ootame bussi nr 76.

Ring ümber Kuramaa

Pühapäeval hakkas asi siin ilmadega ikka väga nutuseks kiskuma ja otsustasin, et ei jää muud üle kui lõunasse pageda. Lätti siis, noh. Tegelikult ei näidanud ka sealne ilmateade midagi oluliselt paremat, aga õnneks seekord see veidi valetas. Sõitsime selle reisi vältel 15 tunniga maha 1000 kilomeetrit enamasti jubedaid Läti teid. Valmiera kandis on hetkel suured teetööd, samuti ka Jurmala ümber. Kui Lätis on teetöödel foor, siis selle tsükkel enamasti alla kümne minuti ei ole ning sageli selgub, et vastassuund ootab samal ajal sama targalt teisel pool. Miks nii? Ei tea. Waze on küll tore abimees ülesküntud uudismaade vältimisel, kuid muid auke kasutades võid sattuda teele, kus küla on külas kinni ja üle 70 niikuinii sõita ei või. Korralik turist ju muidugi ei kiirusta ka ning on kannatlik, mitte nagu mina. Meie eesmärk oli sel korral Kuramaale ring peale teha ja seetõttu hakkasime ringi vaatama alles peale Riiat. Riiast sõitsime pühapäeva lõuna ajal läbi, väga normaalne liiklus, ei mingeid ummikuid ja taaskord arutlesime selle üle, et äkki saab läbi linna ikka kiiremini.

Mõtlesime, et sõidame mööda rannikut, otsime endale enne poolsaare tippu mingi ööbimise ja hakkame hommikul ümbruskonnas ringi vaatama. Rannakülad seal nii ägedad pole kui meil, ilmselt on väikepaatidega kalandus sealsel lahtedeta rannikul ka üsna keeruline. Mingeid imelikke motelle keset põldu oli, aga ei midagi kutsuvat. Esimene toredam koht tundus olevat intrigeeriva nimega Roja. Ema, kes kunagi keeldus kolima Roelasse (avanes selline vapustav võimalus), sai igatahes naerda, kui telefonis kuulis, et me omadega Rojas oleme. Etterutates oleks järgmisel päeval olnud võimalik ööbida motell Laipas, aga sellest me loobusime. Roja oli kirjade järgi põhjaranniku suurim kalastusasula, mingi tehas seal tõesti asus ka tänapäeval. Meri oli seal rahulikum ja rand tõeliselt ilus. Rannal pakkus silmailu üksik sinine siga. Lätis on üldse igasugu põnevaid kunstiobjekte rohkem nähtaval kui meil. Ööbida sai Rojas päris mitmes kohas, meie valisime hotelli, mille juurde kuulusid ka suvemajakesed, kus küll dušš ja wc ühised olid, kuid mis muidu igati korralikud. Ukse taga toolil lamas boonuseks nunnu kass.

Sõime hotelli juurde kuuluvas restoranis, mina võtsin Läti rahvusrooga - verivorsti. Meil seda millegipärast suviti pakkuda ei juleta. Pohlamoosi asemel oli hapukoor, aga küllap neil on nõnda moes.

Järgmisel päeval külastasime kohalikku paljandit, lubati ka koopaid, aga kahjuks oli laudtee üsna lagunenud ja lastega selle läbimine tundus veidi liiga ekstreemsena. Nägime suurt hulka viinamäe tigusid, kes meil Sõrve säärel ringi roomavad. Eks nad ilmselt ujudes Lätist tulid...

Seejärel jõudsimegi Kolka neeme tippu. Tuul oli nii kõva, et mina päris lõppu ei läinudki. Maa lõppemise märkimiseks kasutas L. üht Evelin Ilvest meenutavat daami:

Kauguses seilas tanker:

 Sõrve säär on sealt väidetavalt 38 km kaugusel. Rojast üle veel oleks pidanud Ruhnu olema, aga meie muidugi kumbagi näha ei osanud.

Seejärel sõitsime otsima teist kindlat sihtmärki meie reisil, nimelt Irbene radarit. Olin seda mõnel FB fotol näinud ja mõtlesin, et no eks võib ta üle kaeda kah. Tegelikkuses oli see raudselt mu lemmikobjekt sellelt reisilt:

Pidin enda kaadrisse jätma, sest ilma inimeseta polnud vaade nii mõjus. On ju äge asi?! Seal ta seisab, ümbritsetuna mahajäetud kummituslinnast ning püüab kosmosest teateid. Ja ta keerleb! Järsku ning ülivaikselt pöörab ta end sinu selja taga ringi. Kuidagi ülevalt kõhe tunne tekkis - ikkagi kosmoseajastu laps ju. Oeh, ma võiks siia veel miljon pilti panna sellest kaunist asjast.

Kohe peale Irbenet jõudsime Ventspilsi, mis on kuulus oma värviliste lehmakujude ja ohtrate lasteparkide poolest. Õudne tuul oli taaskord, mingid hullud inimesed tulid "lõbusõidu"-laevalt, mis kõikus juba kai ääres nii, et mul hakkas vaatamisest halb. Rannapromenaadil oli tuule tõttu puhtfüüsiliselt keeruline olla ja seega käisime üldiselt vaid söömas. Restoraniga vedas, oli selline meie mõistes luksuskoht - interjöörilt taluhoone, ettekandjad ajastutruus rõivastuses, toit ehe ja peen. Samas hinnad olid kindlasti oluliselt normaalsemad kui meil sarnastest kohtades. Mina jäin oma spinatiravioolidega väga rahule ning eriti maitses see rabarberi-ingveri limonaad, mis meenutas mingit nõuka-aja jooki, aga me ei suutnud meenutada, mida. Läti Rimi ökoletist sai teda ka:

Kui vee- ja lasteparkidesse mitte minna (mida me lastega perena loomulikult ei plaaninud - ma isegi ei tea, miks nii kujunes), siis ega Ventspilsis palju muud teha pole. Me ikka alati mõtleme, et teinekord, kui tuult veidi vähem ja temperatuur veidi kõrgem, siis tuleme, oleme ja läheme.

Edasi suundusime otsima mõnd meeldivat ööbimispaika kusagil teel Riiga, aga mitte Jurmalas, sest seal on kallis, ega ka mitte päris Riias, sest sinna väga ei viitsinud välja sõita. Ses osas jäime veidi hätta, aga kui mõelda, et satud turistina Põlvasse, Valka või Võrru, siis ega ka linna sees hotelle ju jalaga segada ole. Naersime juba, et ega see Jelgava ka palju teelt kõrvale ei jää ja hotell Jelgava ju juba tuntud koht. Sõelale jäi selline ilmselt turistile tundmata linn nagu Tukums.

Millegipärast on mul sellest linnast olemas vaid see pilt, mis kujutab endast (vist) mahajäetud loss-kõrtsi:

 Tegelikult oli linnake päris armas, eriti nunnu oli nende püüd end turistidele müüa - kohalikul kaardil olid vaatamisväärsustena ära toodud absoluutselt kõik kohad, mida kuidagi tähtsana näidata sai. No näiteks üks post, kus rippusid Tukumsi sõpruslinnade lipud. Iseenesest märkamatu postike kuskil tee ääres, aga turundatud kui "Sõpruse puu". Iga purskkaev selles linnas oli oluline. Meie ööbisime kohalikus jäähallis. Tuba oli väga suur, nelja voodiga, korralik ja kaasaegne. Söögikohtadest märkasime küll vaid ühte pisikest ja ometigi kõledat pitsakohta ning paari väljasurnud einelat, aga samas oli ju ka esmaspäeva õhtu väikelinnas. Ka kohalikud käisid sealsamas jäähalli baaris einestamas. Hommikul märkasime isegi paari teist turisti.

Hommik oli veel tore, sest päike säras helesinises taevas, aga peale hommikusööki (mis ei olnud küll hinna sees, aga sai tellida koduselt maitsvaid kuumi võileibu ja muud) hakkas meid jälitama see ilgus, mis meid poolel päeval kätte sai ja siiani akna taga ilatseb.
Enne jõudsime veel ära käia Cinevillas, mis on koht, kuhu on kogutud kokku erinevad filmidekoratsioonid. Ilmselt oleks olnud ägedam kui teaksin ka neid Läti filme, kus neid tegelikult  kasutatud on, aga no ka muidu kõlbas külastamist. Hetkel ehitati seal samuti viikingiküla mingi kuulsa Läti kuninga elust rääkiva filmi jaoks. Lätlased ja viikingid? No ma ei tea, nii meile öeldi.
Selline butafooria-linn võltsjõgede, majade, trammiteede, kirikute, sildadega. Sekka päris keskaega, viikingeid ja indiaanlasi, ronge ja laevu.

Seal saigi üldine padukas meid kätte ja segas ära loomaaia-plaanid, kuid ilmselt oleks me niimoodi ka alles pimedas koju jõudnud. Tänu vihmale oli Riia üsna umbes ja avariisid täis (kuigi läksime kaarega, mitte otse läbi linna).

Huvitav, kas ainult mulle tundub, et me satume oma reisidel kuidagi alati suuremate turismimagnetite asemel mingitesse imelikesse teelt kõrvale jäävatesse kohtadesse ega käi üldse seal, kus "normaalsed inimesed" käivad? No kes ikka ööbib Rojas ja Tukumsis? Või Jelgavas? Aga omamoodi on see täitsa lahe.

Ainult need, kellel midagi öelda ei ole, postitavad sellist jama

55 küsimust, mida keegi ei küsi

 

Ma lihtsalt kopeerisin selle siia juhuks, kui mul midagi targemat teha pole...Edit: ehk siis vaata vastust nr 54 - mis mõttes on öösiti 5 kraadi sooja ja hommikul 12? Mis mõttes istun ma teist (sic!) päeva kodus? Mis puhkus see selline on? Paanika!!!!

1. KAS SA MAGAD RIIDEKAPIUKSED LAHTI VÕI VÕI KINNI?
Mul on lükanduksed, vahel kinni, vahel lahti. See pool, kuhu kass sisse ronida armastab, on kinni, see pool, mis teda ei huvita, kinni.

2. KAS SA VÕTAD HOTELLIDEST TASUTA ŠAMPOONE JA DUŠIGEELE KOJU KAASA?
Ei, mul on muidki testreid piisavalt.

3. KAS SA LÕIKAD AJAKIRJADEST VÄLJA KUPONGE, KUID EI KASUTA NEID
KUNAGI?
Eesti ajakirjades nagu väga pole neid.

4. KAS SA OLEKSID PIGEM RÜNNATUD KARU VÕI MESILASTE POOLT?
Mesilaste. Loomulikult.

5. KAS SUL ON KORTSUD?
Mina näen, teised õnneks veel mitte.

6. KAS SA NAERATAD ALATI PILTIDEL?
Ei.

7. KAS SA LOED OMA SAMME, KUI SA KÕNNID?
Ei.

8. KAS SA OLED METSAS PISSINUD?
Ikka.

9. KAS SA OLED TANTSINUD ISEGI SIIS, KUI MUUSIKA EI MÄNGI?
Ei usu eriti.

10. KAS SA NÄRID OMA PASTAKAID JA PLIIATSEID?
Ei.

11. MIS SUURUSES VOODI SUL ON?
Tavaline kaheinimesevoodi?

12. MIS ON SINU SELLE NÄDALA LEMMIKLAUL?
Winny Puhh "Nuudlid ja hapupiim"

13. KAS SINU ARUST ON OKEI, KUI MEHED KANNAVAD ROOSAT?
Ikka.

14. KAS SA VAATAD IKKA VEEL MULTIKAID?
Ei, hoolimata sellest, et mul on lapsed, ei viitsi ma neid vaadata.

15. MIDA SA ÕHTUSÖÖGI KÕRVALE JOOD?
Piima 98% juhtudest.

16. MIS KASTME SISSE KASTAD KANANAGITSAID?
Mitte mingi.

17. MIS ON SINU LEMMIKSÖÖK?
Ei suuda otsustada.

18. MIS FILMI VÕIKSID SA LÕPMATUSENI VAADATA?
Ei ole sellist.

19. MILLAL VIIMATI KIRJUTASID SA KELLELEGI KIRJA PABERIL?
Ehk kuskil 10 aastat tagasi? Hiilgeaegadel oli mul oma 12 kirjasõpra korraga.

20. KAS SA OSKAD AUTOL ÕLI VAHETADA?
Ei.

21.OLED KUNAGI SAANUD KIIRUSEÜLETAMISE EEST TRAHVI?
Ei, pole lubegi.

22. MIS ON SINU LEMMIKVÕILEIB?
Olenevalt olukorrast.

23. MILLAL SA TAVALISET MAGAMA LÄHED?
22.08 on väga tihti kellal, kui voodisse poen.

24. KAS SA OLED LAISK?
Täiega.

25. KUI SA OLID LAPS, SIIS KELLEKS SA ENNAST HALLOWEENIL RIIETUSID?
Marti ega Kadrit jooksma mind ei lubatud, kuigi korra isegi tahtsin ja oli vinge eeskavagi valmis.

26. KUI PALJUSID KEELI SA RÄÄKIDA OSKAD?
Kahte oskan, paari võin veel üritada.

27. KAS SA TELLID MÕNDA AJAKIRJA?
Ei. Saan ajakirju vanematelt.

28. KAS SA VAATAD SEEBIOOPEREID?
Ei.

29. KAS SA KARDAD KÕRGUST?
Vist mitte või vähemalt suudan ma sellest üle olla.

30. KAS SA LAULAD AUTOS?
Totaalselt magamata olnuna võin laulda, aga üldiselt liigutan vaid suud, sest tean oma võimeid.

31. KAS SA LAULAD DUŠI ALL?
Ei.

32. KAS SA TANTSID AUTOS?
Ei.

33. VIIMATI TEGID AUTOPORTREE FOTOGRAAFI JUURES?
Kuna id-kaardi jaoks tegin foto putkas, siis ilmselt kunagi keskkoolis?

34. KAS SA ARVAD, ET MUUSIKALID ON IMALAD?
Jah.

35. KAS JÕULUD ON STRESSIROHKED?
Ei.

36. LEMMIKKOOK?
Ei tea.

37. KAS SA USUD VAIMUDESSE?
Pigem mitte. Ma ei tea. Keegi ei tea ju.

38. KAS SUL ON KUNAGI OLNUD DEJA-VU TUNNET?
Ikka, kõigil on ju?

39. KAS SA VÕTAD IGAPÄEVASELT VITAMIINE?
Ei.

40. PRISMA, SELVER VÕI RIMI?
Kõige rohkem käin vist Rimis, sest see jääb teele, Selveris käime autoga ja Prismas harva, kui pikalt poes jalutamise tuju on.

41. NIKE VÕI ADIDAS?
Vahet pole.

42. CHEETOS VÕI LAYS?
Suht võrdsed, ei tarbi väga kumbagi.

43. METSPÄHKLID VÕI PÄEVALILLESEEMNED?
Pähklid.

44. OLED KUNAGI VÕTNUD TANTSIMISKURSUSEID?
Põhikoolis. Külge pole miskit jäänud. Praktikat ka 0 muidugi.

45. KAS SA SAAD OMA KEELT TORUSSE PANNA?
Jah.

46. OLED KUNAGI NUTNUD, SEST OLID VÄGA ÕNNELIK?
Kindlasti. Meenub bakatöö kaitsmise järgne ulg, aga arvestades mu emotsionaalsust, on neid hetki kindlasti rohkem olnud.

47. KUUM VÕI KÜLM TEE?
Paras.

48. TEE VÕI KOHv?
Kohv.

49. MIS ON SINU LEMMIK VÄRV?
Must.

50. KAS SA SAAD HOIDA HINGE KINNI ILMA, ET HOIAKS NINA KINNI?
Kas on olemas keegi, kes ei saa?

51. KAS SA OSKAD HÄSTI UJUDA?
Ei.

52. OLED KUNAGI VÕISTLUST VÕITNUD?
Ikka.

53.KUMMAD ON PAREMAD: MUSTAD VÕI ROHELISED OLIIVID?
Oleneb olukorrast. Kalamata oliivid on vist siiski parimad.

54. KAS SA VINGUD NII KAUA, KUNI SAAD OMA TAHTMISE?
Ei, ma hakkan vinguma alles siis, kui on selge, et ma oma tahtmist ei saa.

55. OLED SA KANNATLIK?
Ei, absoluutselt mitte.

Edit: Näe, kohe läks põnevaks - kas need, kes seda postitust feedlyga loevad, näevad, et siin peaks olema mingi video? Mingist sirgete juustega naisest, kes kohe hakkab miskit ütlema? Mina seda enda postituse juures näen, aga ise seda sinna pannud pole. Misasja? Avan blogi brauserist, videot pole, vaatan feedlys - on. Kohe tuli ka hetkega oma paarsada lehekülastust, aga keegi neist "külastajatest" mu blogi lehel tegelikult käinud ei ole. Varem on ka seda juhtunud, et mingil suvalisel päeval kui ma siia midagi kirjutanudki pole, on järsku 800 külastust Vene ip-delt. Mis värk sellega on?

Esimesed poolteist nädalat

Puhkus peab olema selline... Puhkus peab olema selline...
Kui ma muidu olen üsna laisk igasuguste eesmärkide seadmises, siis puhkusele mul millegipärast mingid nõudmised on.

Sel aastal läks natuke kehvasti, sest aprillis pandud silmaarstiaja sain Mikrole just puhkuse alguseks, seega ei saanud kohe rutiinist välja, aga reegel on see, et kohe esimesel reedel tuleb jalga lasta. Me ei lasknud. Ilm oli absoluutselt kohutav, järgmine hommik tuli ohverdada koristamisele ja alles siis saime suvilasse, aga teadmisega, et paari päeva pärast peame linnas tagasi olema. Esmaspäeval pidin linnas sõbrannaga kokku saama ja sellele kokkusaamisele läksin ma kummikutes ja vihmavarjuga, puudelt langes kollaseid lehti, mõtlesin, et peaks pildi tegema "Tere, suvepuhkus!"....
Sõbrannaga oli muidugi tore, õhtul tuli veel päikegi välja ja ma koukisin kummikutest salaja soojad sokidki välja. Üritasime vaadata Tartuffi esimest filmi, aga eriti ei õnnestunud - pidevalt oli ju vaja juttu ajada, siis tuli keegi ette seisma ja lõpuks maandus meie lauda võõrtööline Daugapilsist, kellega üsna edutult vene keelt purssisime ning kes lõpuks mu telefoninumbri sai, et meile (ta ilmselt arvas, et need meie oleme mina ja mu sõbrannad, mitte mina, mu mees, lapsed ja paar mehe sõpra) Daugavpilsis priima ekskursioon teha. Hiljem kodus vaatasin, et Daugapils asub enam-vähem Valgevene piiril ja sinna me niikuinii ilmselt sõita ei plaani. Tüüp oli üldse kahtlane, imestas, miks me õlut joome, kui kõik õlled on ju sama maitsega, aga vaata, viin, see on hüva ja maitseelamust pakkuv kraam...Helistanud ta õnneks pole.

Kolmapäeval lasime lõpuks korralikult jalga ja tuleb tunnistada, et sellest alates võõrustasime nädala jooksul enda juures iga päev kahte või nelja (enamasti) inimest. Seltskonnad varieerusid, oli nii püsiliikmeid kui korraks läbiastujaid. Pluss meie lapsed ja kass. Tegelikult ei tundnud ma kordagi, et oh, minge ometi minema, kuigi täna mingi "normaalse olukorra" taastumise tunne oli küll. Avastasin, et mind häirib kui inimesed magavad hommikul kaua ja pool päeva läheb raisku. Me harjusime ärkama nii poole kümnest ja ikka olime alati esimesed. Üldse leidsin, et mind häirib tegevusetus. Ma ei oleks seda arvanud, aga nende seitsme päeva jooksul olime tõeliselt aktiivsed ju vaid kahel - käisime Sagadi puupäevadel ja ringreisil Ida-Virus (kus sai taaskord selgeks minule juba alguses ilmne fakt, et kell 11 alustada on lootusetult hilja). Mul on vaja pidevalt mingeid elamusi. Sest mul on puhkus. Suurem osa seltskonnast olid aga vastarmunud paarid ja neile piisas ka teineteisest. Lõunani voodis vedelemine oli ainult pluss.
Lisaks neile üritustele käisin ka korra peol, kus esines selline äge duo nagu Tiiu & Lepatriinu ning plaate keerutas DJ Helina Savi. Tiiu ei ole siis mitte see omaaegne Nukukese-Tiiu vaid "Eesti räpi esileedi Tiiu the Roosagangster"(niimoodi oli ürituse lehel kirjas).  Mina distantseerusin Eesti räpist peale seda, kui see A-rühma ja Toe Tagi tuules popiks läks ning uuematest esinejatest tean vaid Tommy Ca$h'i, aga need neiud olid päriselt ka ägedad. Hästi palju oli küll inspiratsiooni Nicki Minaj'st (vähemalt sel kontserdil), aga kuna ka Nicki mulle meeldib, siis oli ok. Igatahes midagi erinevat peavoolust. Minuga kaasasolnud meesisendid olid ka kõik täiega sillas ja tegemist polnud mingite räpimeestega.

Muudest puhkuse esimese nädala märksõnadest: raskeveohobused, Ontika paekallas, Sillamäe arhitektuur, rand, pool tundi päikest ja siis pilved, vesi on ikka liiga külm, lastel on nohu, L. jälle köhib, Narvas käisime ainult Astri keskuse wc-s, peldik haiseb jubedalt, kass tunneb end koduselt, kass oksendas diivani taha, kass tahtis põgeneda, seened!, inimesed teevad meile vabatahtlikult süüa!, seenesousti!, kas päriselt ka kõlbavad lihtsalt keedupilvikud süüa?, andke veel keedupilvikuid soolaga!, uus lemmikjook on kartulikeeduvesi soolaga (on seal nitriteid või ainult vitamiinid?), igal aastal korra sõidan rattaga - tehtud.

Ma ei tea, mis edasi saab, aga praegu tagasi vaadates tundub, et meil on olnud täitsa tore. Loodan, et nii ka jätkub! Paar pilti on vist kuskil fotokas ka, aga ma ei viitsi otsida, mul on puhkus.

#bändisärgisuvi

Raadio 2-l on sellenimeline (ja -sisuline) kampaania käimas ning kuigi ma mingeid otseseid reegleid sellel ei tuvastanudki, siis inspiratsiooni sain intervjuust Niinestega, kus ta murdosa oma särgikogust esitles ja samas ka nii mõnegi kriitikanoole suvaliste bändisärgikandjate suunas heitis.

Ma olen ka nimelt selline pirtsakas, et vaatan viltu, kui keegi mingist bändist teadmata selle kollektiivi logoga särgi endale selga ajab. Minu jaoks on bändisärk endiselt statement. Samas on mu jaoks oluline ka särgi üldine väljanägemine. Sellest tulenevalt on mul bändisärke väga vähe.

Esiteks tahan ma, et särk oleks mingi mulle meeldiva bändi oma. See on see esimene ja kõige lihtsam kriteerium.
Teiseks peab särk olema äge + naiseliku lõikega. Selle teise punkti tõttu pole mul suurema osa oma lemmikute särke olemas. Isegi kui on ägeda kujundusega särk, on see enamasti tavalise T-särgi lõikega ning ma tõesti ei kujuta ette olukorda, kus ma väljaspool kodu sellist asja kannaks. Niisama kappi seisma pole mõtet isegi Iron Maideni särki osta. Paljudel Eesti bändidel on ka see sama jama. N. Psychoterror, kes muidu iga plaadiga ka särgi üllitanud on (viimaste plaatidega siis).
Kolmas põhjus, miks mul näiteks pole Motörheadi särki, on see, et ma tahaks originaali ehk siis bändi ametlikku merchi (nonii, nüüd ma kasutan ka ise seda sõna, mille peale vihased oldi, aga eesti keeles kõlaks see vist kui promokraam vms ja see pole oluliselt parem). Ehk siis tahaks toetada bändi. Ülemaailmselt poppide bändide häda on see, et originaalkraam on jube kallis, feik aga kõigil seljas.

Aga minu särgid siis. Esimesena minu au ja uhkus, mille kohta ma võiks isegi oletada, et Eestis ainueksemplar, on muidugi Courtney Love´i ametlik T-särk. Netist tellitud:

Kui keegi "brändikauge" inimene seda vaatama satub, siis tegemist on Versace logo töötlusega, kus Medusa asemel Courtney. Lisaks sellele kujundusele disainis (eks)Courtney fänn Greg Frederick veel teisigi ägedaid särke C.L-i viimase tuuri jaoks. Mis ta ise sellest sai, võib lugeda siit. Iseenesest inetu lugu. Samas särk on ju äge, idee hea ning väärib kandmist.

Teine särk, mida ma hea meelega kannan ja mille ma pildistamiseks pidingi mustapesukastist välja koukima, on kodumaise industriaalrockbändi Evestus oma:

Maikad meeldivad mulle isegi rohkem kui tavalised naistelõikega T-särgid, eriti siis, kui neil on trükk nii ees kui taga. No siin on veel lisaks ka intrigeeriv tekst. Evestus on ka muidu visuaalselt (muusika meeldib mulle muidugi ka) perfektne bänd. Vaadake või seda videot - on ju palju ilusaid inimesi!?

Nii, veel on mul Velikije Luki bändisärk:

Foto autor Päivi Leino

Selle sain suisa taaskasutusgrupist. Olevat autogrammid ka peal olnud, aga neist polnud palju järel ja nüüd enam üldse mitte. Kui küsida, mida mina kaltsukatest ostan, siis vot selliseid rariteete ostan küll.

Viimane bändisärk mulle kingiti. Koos Metal-survival-kit´i nime kandnud albumikogumikuga. Särk on selline:

Äärmiselt kokkusobiv kingitus, aga ega ma ei kurda. Kus ma seda kandnud olen? Viru Folgil näiteks. Mitte, et hipid mulle seal selle pärast kallale kippunud oleks, aga ikka on niimoodi omaette südames hea mässata.

Meenus veel, et mul oli kunagi Musta Q fännklubi poolt välja antud Musta Q T-särk. Google on selles osas täitsa abitu, aga mu meelest kandis ka bänd mingil ajal neid samu särke. Need olid küll tavalised sootu lõikega ürbid, kuid see-eest väga ägeda disainiga nii ees kui taga. Seitse korda ägedamad kui klassiõdede Kadaka/Anne turult ostetud Backstreet Boysi särgid. Mingi arusaamatu diip lause oli veel tagumiku peal, aga no mitte ei mäleta, mis see oli. Kantud sai ribadeks.

Ahjaa, hiljuti leidis ema kapist ühe veneaegse valge särgi, kus rinnal tekst TYPИCT CCCP . Ehk siis ansambli Turist fake-bändisärk. Veneaegsed materjalid on muidugi nii ebameeldivad naha vastas, et kandnud olen seda vaid korra.

Hinnangute andmisest ja teadvustamata süütundest

Seoses selle vegan-teemaga hakkasin pikemalt mõtlema teadvustamata süütundele. Seal teemas siis kerkis see esile seoses mitte-veganitega, kes tajuvad veganlust alateadlikult rünnakuna - lihasöömine on paha, järelikult olen mina ka paha ning seetõttu ründan veganit, sest võib-olla ma sisimas tõesti tunnengi, et lihasöömine on ebaeetiline.

No selliseid teemasid on tegelikult veel palju. Isegi kui keegi sulle miskit ette ei heida, tajud sa teistsugust arvamust rünnakuna, sest sisimas sa päris rahul endaga pole ja tajud, et see teistsugune arvamus ongi õige, aga sa ise ei suuda/oska selle järgi elada. A la tunned häbi, et oled laisk ja siis pasundad Internetis, kuidas õige inimese kodu ongi sassis ja segamini (nagu mina). Ainuke asi on see, et ma tõesti ei tunne erilist häbi selle laiskuse pärast, aga mulle on õpetatud, et peaks. On see siis teadvustamata süütunne või mitte?

Mõni aeg tagasi sattusin FB-s sellise lõime peale, kus üks mu paljulapseline tuttav soovis saada nõu, kust saaks kõige paremat piparkoogitainast. Tema üleskutsele reageeris üks inimene aga hoopis sellega, et soovitas tal tainas ise valmis teha, sest see on nii lihtne ja hoopis maitsvam. Kerge iroonianoodiga vastas too küsija siis, et kui tal laste, kodu, toidu, käsitöö jms sellise tilu-lilu kõrvalt aega jääb, küll ta siis teeb. Kas sellist vastust võiks pidada märgiks solvumisest? Mina pigem nii ei võtaks, sest no küsimus oli ju konkreetne ega sisaldanud huvi isetegemise vastu. Võib-olla see isetegemise soovitaja aga imestas, et miks niimoodi reageeriti, tema ju lihtsalt soovitas.

Eks see kõik vist olegi pigem tunnetuse küsimus. Kindlasti sõltub isikutest ja arvatavasti ka tujust. Eriti veel Internetis, kus sa teise inimese miimikat, tooni jms väga hästi ei taju. Ühel poolel on kerge näha teises oma arvamuse pealesurujat ja teisel asjatut solvujat, sisemise süütunde käes vaevlejat. Kõik need emaduse teemad on ju seda täis. Keegi küsib foorumis, kui vanalt lapse hoidu viisite ja alati leidub keegi, kes vastab, et tema küll oma last iial hoidu ei paneks vaid kasvataks ikka ise. On seal mingi negatiivne hoiak taga või mitte? Minu jaoks pigem on. Aga kas ma sealjuures tunnen end tegelikult sisimas halva emana, et oma lapse hoidu panin või mind lihtsalt ärritab selline ainult endast lähtuv lahmimine? No ja siis see teine vastaks, et tema üldse ei lahminud, ei tahtnud kedagi solvata, aga. Minu jaoks on see ikkagi selline "ma ei ole küll rassist, aga"-tüüpi arvamus. Küsiti, kui vanalt hoidu panite - vasta lihtsalt, et ei pannudki, ei ole vaja lisada, et "eelistan ise kasvatada", mis ju ometi sisaldab hinnangut (aga äkki ainult minu jaoks?). Täiesti väljamõeldud juhtum muuseas.

Saad ju öelda: "Olen vegan", lisamata, et loomade söömine on sinu meelest ebaeetiline.
Saab ju öelda: "Koristan iga päev", lisamata, et koristamata kodu on sinu meelest rõve.
Saab ju öelda: "Andsin lapsele 3 aastat rinda", lisamata, et rinnapiim on lapsele hädavajalik.
Jne Jne.

Võib-olla mulle meeldib lihtsalt märgata neid hinnanguid lausete taga? Võib-olla ma olen ülitundlik? Võib-olla ma tunnen end sisimas kõigi maailma asjade pärast süüdi? Võib-olla minus pesitseb soov olla igas asjas absoluutselt ideaalne?

"Minuga on lihtne toime tulla, kui mind pimesi jumaldada*" - teema äkki?

*Mu üks lemmikuimaid tsitaate, autorit ei tea, leidsin selle kunagi mingist nalja-päevikust.

Kiida lolli ja loll teeb

Inspireeris mind Rabarberibulvari kirjutis Tove Janssoni elulooraamatust. Raamatut ma lugenud ei ole, aga see tööhimu puudumise teema suhestus minugagi. Just see osa, et "Töötahet seemendab tegelikult positiivne tagasiside."

Minu palgatööle puudub igasugune tagasiside. Teen oma asja ära, personaalsest perfektsionismist väga korralikult, aga ei midagi enamat. Ma ei pinguta rohkem kui vaja, ma ei paku mingit lisandväärtust, sest mitte keegi seda ei tunnustaks. Varem olid meilgi arenguvestlused, seati eesmärke, kuulati ära, tehti ettepanekuid, aga inimene, kes sellega tegeles, läks ära ja tema asemel on teistsugune, selline, kes annab vabad käed, aga keda samas ei huvita ka. Heal juhul korra aastas näeme teda, aga siis ta ka kellegagi personaalselt ei räägi. Eelmise inimesega olime ikka iganädalaselt kirjavahetuses, nüüd oleme täitsa omaette. Ega ma ei kurda, hea vaba elu, keegi ei ela seljas, keegi ei nõua midagi. Raha ju ikka antakse. Vaba aega on palju.

Võib-olla, kui asjad oleks teisiti, saaks ka minust Kristi Täht? Ma lugesin selle artikli täismahus läbi toona kui see teema aktuaalne oli ja tegelikult ma saan temast aru. Isegi kui kõik need tsitaadid ongi šokeerivad, siis ärialal on tal ju õigus. Ta on olnud väga tubli, töötanud ennast nullist üles, ta on enesekindel ja lööb läbi. Ainus asi, millest mina aru ei saa, on see, miks ta arvab, et kõik peaksid olema sellised nagu tema? Miks ma ei võiks elada Mustamäel, omada Kiat ja olla sealjuures õnnelik? Tema rabab, kogub raha ja käib korra aastas Ameerikas, mina tšillin niisama, käin paar korda aastas Lätis ja Soomes ning küll ma kunagi sinna Ameerikasse ka saan. Ma ei taha rabada, ma tahan rahus elada. Mul ei ole vaja asju, ma tahan pigem vabadust. Samal ajal on ajakirjandus täis artikleid, kuidas tuleb osata puhata, kuidas ennast mitte surnuks töötada, kuidas stressi vältida jne. Mul neid probleeme pole - äkki olen hoopis mina õigel teel?

Loomulikult ei puudu mul saavutusvajadus. Selle rahuldamiseks läksin ma töö kõrvalt magistrisse. Koolis on hea käia - teed tööd ja saad kiita. Enesekindlus tõuseb. Kui keegi tööl ka märkaks ja kiidaks, ilmselt teeks ka. Selle asemel on töö ajal hea blogida - inimesed loevad, reageerivad, sa näed, et oled olemas. Kas ma jõuaks blogida, kui ma korralikult tööd teeks? Ei jõuaks, aga kuna kirjutada mulle meeldib, siis jääksin ma töö tõttu sellest võimalusest ilma. Kas blogimine ongi minu vabatahtlik töö, mida ma enda lõbuks, inimestega tutvumiseks ja enda arendamiseks teen? No kui ma töö ajal blogin, siis mul palk jookseb ju. Ideaalne variant ju.

Ainuke asi, mis ilmselt kurvastab kedagi teist peale minu - üks korralik ja koolitatud inimene istub põhimõtteliselt jõude, ajab netis lolli loba ega paranda piisaval määral riiklikku SKT-d. Samas on mu meelest palju töökohti, kus samuti mitte midagi kasulikku ei tehta, aga lisaks tuleb veel oma tagumikutunnid täis teha ja teeselda, et oled jõle tähtis isik, kelleta kogu Eesti riik kokku vajuks. Ma olen seda ka teinud ja vot see oli õudne. Ei kiidetud, pidid hoopis kogu aeg oma seljatagust valvama, sest nö sooja koha peale soovijaid oli teisigi.

Aga ma möönan, et positiivne tagasiside on äärmiselt oluline ja see motiveerib. Kui mitte keegi mu blogi ei loeks ega kommenteeriks, siis kaoks ilmselt ka isu musta auku kirjutada.

Töö kiidab tegijat, mind ei kiida keegi - asi selles ongi, et mina tööd ei teegi.

Kuidas minust sai HAPKOMAH

Mitte minust siis, vaid raamat on selline (kuigi mõni konservatiivsem võiks ehk eelmise postituse valguses minustki miskit sarnast arvata).

Suveajal rändavad ka populaarsemad teosed raamatukogu avariiulitele ja kuigi ma arvasin, et seda üllitist ma lugeda ei viitsi, haarasin ta ikkagi kaasa. Peale esimesi peatükke tahtsin alla anda, sest tundus selline tüüpiline nihilisti-stiilis (jah, seal pidi ka päriselt häid kirjutajaid olema, aga ma mõtlen neid tänavatarku isehakanud filosoofe) "kõvatamine"  - olen kõva gängsta, elu on nii p****s rsk, kõik teised on süüdi, mina olen ainsana "riil" jms jama. Või no nagu batja Kender sisse juhatab: "Nagu ütleb Nassim Taleb: idioodid loevad õigekirja, targad aga mõtet." Ma olen hea meelega idioot, aga mind see "õigekiri" tõepoolest alguses häiris. Pärast harjusin ära. Kuni selle kohani, kus on kirjas "tegi puhta fuugi" - nagu päriselt?

Tegelikult panin raamatule Goodreadsis isegi 2 punkti, sest need peatükid, kus autor iseendast ei kirjuta, on ta väga hästi kokku pannud. Nendele teistele tegelastele suutsin ma kaasa elada ja -tunda. Talle endale aga mitte nii väga. Võib-olla oleks raamat kolmgi punkti saanud, kui Kender ise oma lõppsõnaga mind naerma poleks suutnud ajada. Naljakas ju, kuidas vana mees tahab nii kangesti noortepärane olla ja noortele peale minna: "Narko rahulik tegemine on üks normaalsemaid asju, mis täiskasvanuks saamisega kaasas käib. See on hull maailma avardumine. Seda eitada on võimatu, kuni tahad aus olla. Elu ei ole mingi eriti erutav sageli enivei. Ja noored ei taha lihtsalt vanemate alkohänge. Jajah, alko on narkohängi erivorm. Pere istub laua taha, seapraad pannakse lauale ja hakatakse alkoringe tegema. Sada kord aastas. Alkohäng, kus onu tädimehe õde kardina taga kepib, ja kus mürtsub Tony Aare ja kus vahele vaadatakse Tujurikkujat on kõige nõmedam häng üldse. Tahaks mõnusalt trippida. Teisi aineid. See on normaalne ja selles ei saa kedagi süüdistada." Ega ma muus osas temaga vaidlegi, kindlasti on fentanüüliäri suur ja kinnimakstud äri, aga just see KÕIGI noorte eest rääkimine - "võrreldes aastaga 2008 on olukord selline, et kõik noored teavad nüüd kedagi, kes teab kedagi, kes on fentanüüli teinud." Kuigi Kenderi kasuks räägib ehk see, et kogu raamat tundub olevat väga pealinna-keskne.

Lisaks räägib Kender kergelt vastu ka raamatu põhiautorile, kes väidab, et tema liikus kangete narkootikumide peale just kanepi juurest ja oleks talle vaid räägitud seda, et kanep põhjustab ärevushäirete, skisofreenia ja muu väljaarenemist, juhul kui on olemas geneetiline soodumus ja kanepit hakatakse tarvitama noores eas (vastukaaluks siis sellele, et lihtsalt hirmutati, et kanep tapab). Samuti ütleb loo autor, et nõela otsa jäämiseks on siiski vaja mingit vajakajäämist elus. Ei ole nii, et kõik, kes korra proovivad, jäävadki tegema. Järelikult ei ole sugugi nii lahe nagu Kender väidab. Kõik ei ole pärit "alkohänge" harrastavatest peredest ja kõigi elu ei ole ka äärmuslikult igav.

HAPKOMAH väidab ju ka seda, et isegi kanepist ei saa osa inimesi mingit kaifi. See on täpselt see, mida enamik mu kanepit teinud tuttavaid väidab ja need, kes on mingi kaifi saanudki, lisavad, et see pole vaeva väärt, kestab liiga lühikest aega ega edesta "alkohängi" kuskilt otsast. Ka see pidevalt tarvitav neiu, keda Punk'N'Rollil trehvasime, tunnistas, et tema tarbimine hakkas ülekäte minema peale seda, kui ta kaotas töö ja elukaaslase (ma ei tea küll, mis oli põhjus, mis tagajärg, aga eeldame, et oli nii nagu tema väitis ning enne neid sündmusi oli tal tarbimine kontrolli all). Seega inimesel peab kusagil mingi probleem olema, et ta narkovõrku jääks. Raamatust saame teada, et fentanüülikaif toob kaasa eelkõige unustuse. Aga kui kõik elus on enam-vähem ok, mida see unustus sulle annab? Samuti on enamik raamatu "narkokangelasi" väga kehvadest peredest või lastekodudest pärit.

Jah, räägitakse ka "korralikest peredest" pärit noortest, kuid mis korralik pere on see, kus lapsel on üldse võimalik oma vanemate tagant tohutuid summasid pihta panna või oma tarbimist varjata? Autor ise toob näiteks välja, kuidas ta lootis, et kui öösel välja hiilis, siis keegi teda ei märka, sest seletama poleks suutnud hakata. Mis krdi seletama? Mind oleks pikema jututa kinni hoitud, valvatud ja selgeks tehtud, et vanemate katuse all on vanemate reeglid. Ma üldse imestan peresid, kus sanktsioonide asemel pisaraid valatakse. Loomulikult, mingil hetkel jääb ehk ka sanktsioonidest väheseks, kuid kusagilt saab kõik see jama alguse ju. Keegi ei hakka üleöö raskekujuliseks sõltlaseks.

Mu sõbranna kohtas kord (Tallinnas muidugi) üht "heast perest" pärit süstijat. Tore poiss olnud, tahtnud rääkida, lubas, et on just laksu kätte saanud, niipea kohe uut ei taha ja on seega ohutu. Kurtis, et tal on emast kahju - igakord, kui poeg jälle ravilt tuleb, viiakse ta mõnele turismireisile, et seltskonnast välja saada ja nii, aga ometi läheb lõpuks kõik ikka vana teed. Said mu sõbrannaga FB-s sõpradeks ja mu sõbranna avastas, et pea kõik tolle kuti "sõbrad" tegelikult mõnitavad teda FB-s avalikult narkariks. Või käituvad temaga muudmoodi ebasõbralikult. Mis sest, et nö "heast perest" - tegelikult ikka üks väga õnnetu tegelane.

Seega, mu meelest selle asemel, et õndsalt ohata, kuidas narko ilmapilti avardab või muidu täitsa lahe on, võiks küsida hoopis, miks ikka ilma üldse lahe ei ole. Nii väljapäästmatus olukorras need noored ju ka ometi ei ole, et midagi muud peale narko neile peale minna ei võiks. Pigem arvan, et kui kanep legaliseerida, siis juhtub nii, et ka need Tony Aaret (kes krt see on üldse?) kuulavad lapsevanemad hakkavad kanepit viina kõrvale tõmbama ning lapsed peavad endale jälle uue hobi leidma, et lahedaks jääda. Ka alkohol on ju ideaalis tarkade jook, kuidas lolle sellest eemale hoida, on küsimus.

Punk & Rock

Ma loodan, et lähiajal väga palavaks ei lähe, sest pean oma jalgu katvate sinikate tõttu pikki pükse kandma, labajalad on lisaks ka vesiville täis ning käte puhul tunnen, et neis on siiski vist mingid lihased, mis endast valulikult märku annavad. Ei, ma ei käinud kuskil rahvaspordiüritusel või rabamatkal, nädalavahetusel oli hoopis Punk&Rock Festival. Etteruttavalt võin öelda, et kõik mu vigastused on mu oma valik, mitte peksu tulemus ja see kõik ei kahanda sugugi mu ülevat meeleolu, mis siiani meenub ja keset tõsist tööpäeva (mööndustega muidugi) suunurgad ülespoole veab.

Alustagem siis aga ikka algusest, mis üldse head ei tõotanud. Kõigepealt tekkis arusaamatusi lapsehoiuteemadega ja ma olin peaaegu leppimas kompromissiga, et esimese õhtu käib festivalil L. ja teisel mina (ega ma muidugi ei tea, mida tema seesugusest kompromissist arvas, aga OMA peas oli mul säärane planeeritud - Exploitedist ei oleks ma mingi hinna eest loobunud). Arusaamatus sai kuskil seitsmeks õhtul lahendatud, aga siis kerkisid taevasse ähvardavad vihmapilved, tõusis vinge tuul ning me kiirustasime veel koju riideid juurde panema, sest nii peened punkarid olemegi, et toome ilu mugavusele ohvriks. Lõpuks kui tagasi jõudsime, oli peale minemas juba esimese päeva viies esineja Legshaker ning vihmapilved taandusid üldse kaugusse.

Sealt edasi läks kõik vaid ülesmäge. Legshaker oli oma tuntud headuses ning tõmbas rahva korralikult kargama. Järgmine esineja Redneck Rampage ei esindanud küll punki vaid pigem metalit. Sel aastal aga jaguneski varem Punk'n'Rolli nime kandnud festival, mis viimased aastad samas Raadil toimus, kaheks, ning see nüüd Raadile jäänud osa kandis lisaks pungile oma nimes ka rocki ja oli seega rohkem avatud muudele rocki alaliikidele. Silma jäi küll see, et tegelikult moodustasid suure osa publikust siiski vanad tuttavad punginäod ning punkbändide ajal oli lava ees rahvast tunduvalt rohkem kui metalbändide ajal. Samas ka meie seltskonnas oli inimesi, kes just metali-osa eelistasid. Õhtu peaesinejaks oli esimesel päeval J.M.K.E. Ma ei mäleta, mida teised tegid, aga mina läksin päris lava ette järgmiseks päevaks soojendust tegema. Seal oli üks kena raudlatt, millest kinni hoides sai ennast vastu lava äärt surutud ja hüpeldud. Eks tagant lennati muidugi selga ka, aga minusuguse kärbeskaallase jaoks on turvalisem kuskil lava külge klammerdunud olla, kui lasta end kaltsukubuna mööda moshpiti lennutada. Järgmine hommik muidugi imestasin, et mis pudeleid ma ometi lahti keeranud olen, et peopesad nii valusad on? Siis tuli meelde, et hoidsin lihtsalt raudlatist kinni ja selja tagant lennati pidevalt selga.

Järgmisel hommikul avastasin ka selle, et mu tanksaapad, mida ma juba pikalt kandnud olen, on seekord salakavalalt mulle villid kandadele hõõrunud. Teine päev oli jube palavus ka, seega teipisin jalad plaastritega üle ja panin hoopis hiina ketsid otsa. Õudne! Need hiina imed on kordi umbsemad kui rauast ninadega tangid! Igatahes mööda linna jalutades ja jõe ääres peatusi tehes jõudsime õhtuks taas Raadile välja. Kuna kaasavõetud kraami konsumeerimine oli festivalialal keelatud, siis istusime jääkide hävitamiseks "natukeseks" maha ning nii jäi meil taas nägemata noorte poiste punkbänd Solidaarsus, mida me pidime solidaarsusest toetama minema juba Punk'n'Rollil, aga sealgi olid mingid sarnased hämarad põhjused, miks me telklast välja ei saanud...Loodetavasti saavad poisid vanemateks ja kogenumateks ning neid pannakse kavas ka muuks ajaks esinema kui teise päeva esimeseks bändiks.

Teise päeva teine bänd oli Tankist, kes taaskord metal-suunda esindas. Täitsa hea bänd oli, keegi meie pundist võitis veel nende särgi ka. Ahjaa, igasugu merchi müüdi ka (meie omadest mõned vanemad inimesed pahandasid, et mis krdi asi see möörtš on? rääkige eesti keeles!). Oli plaanis ka festivali särk soetada, aga lõpuks päädis šoppamine vaid ühe Sõpruse pst minu jaoks tundmatu plaadiga "Oota mind ära", mida täikal müüdi. Ma nimelt kaotasin mööda nõlva laskudes peost 2 eurot ära ja seejärel ma rohkem laristada ei julgenud...

Peale Tankisti tuli Kurjam tuntud headuses. Siiski mainin ära, et uued maikad polnud üldse nii lahedad kui vanad, sest need olid lihtsast T-särgi materjalist, mitte aluspesu-maika moodi. L.-l on neid vanu ju suisa 2 tükki, ühe ostis bändimehe seljast ära kunagi ja tema seljast on seda samuti mitu korda ära soovitud osta. Üllataval kombel tegi Kurjam ka ühe senikuulmata loo hirmsast keskajast (kus polnud mingi ime, et inimese ära tappis surm), mida nad nimetasid Islami pungiks, samamoodi nagu Punk'n'Rollil nimetas oma a capella esitust Freddy.

Kurjamile järgnes Nyrok City. Viimasel ajal esinevad nad oma uute, eestikeelsete lugudega, ingliskeelsete laulmise monopol on vist Petsi käes, kes aga harva Eestisse satub. Ma veidi igatsen just neid vanu kuulda.
Seejärel esines Catnap. See oli pigem selline bänd, mis õlgu kehitama pani. Muusika oli justkui täitsa ok, aga laulja osa jäi veidi lahjaks. Eriti võrreldes järgmise bändiga, milleks oli Deformation. Deformation oli nii äge, et isegi meiesugused laisktagumikud ronisid viimase loo ajaks lava ette. Pealegi olid ühel Deformationi mehel samasugused oranžid patsid peas nagu Exploitedi Wattiel kunagi.

Sest no peale Deformationit pidigi ju Exploited tulema. Ütlesin teistele, et ei tea, mida teie teete, aga mina lähen igatahes lava ette. Exploitedi lavaletuleku ajaks selgus, et sel korral pelgalt lavale toetumisest ellujäämiseks ei piisa - tagant lennati kolm korda kõvemini selga kui eelmisel päeval, lisaks olid mul ju tankide asemel ketsid jalas. Ronisin siis lavakonstruktsiooni alumisele latile ning olin oma rõõmuks ometigi sama pikk, kui mu kõrvalolijad. Kindlama oleku nimel põimisin käed ümber ülemise lati ja no seetõttu ma neid lihaseid nüüd tunnengi. Aga no ma olin täitsa lava keskel, otse Wattie jalgade ees! Lavale tulles viskas ta käppa ka, aga kõigist vastuviskajatest oli minu käsi muidugi see, mis piisavalt kõrgele ei ulatunud....Ette rutates tuleb kahjuks öelda, et päris lava ees on see viga, et lauludest on raske aru saada, hiljem kaugemal olles, jõudsid kõik sõnad ideaalselt minuni ja ka praegu Youtubest videosid vaadates on kõik selge, aga esimene kord kui Wattie mulle mikri suu ette torkas, ma küll aru ei saanud, mis sõnu ma peaks laulma. Hiljem sõber ütles, et iga kord, kui mikker kellelegi rahvast anti, laulsid teised bändimehed vokaali. Teine kord sain "Troops of Tomorrow" mikrisse röökida ja no seda juba millegi muuga segi ei aja. Õudne möll algas lava ees pihta kusagil poole kontserdi pealt, kui mõned mehed said aru, et lava pealt alla hüppamine võib isegi õnnestuda. Tegelikult oli alguses kõik siiski lahe, aga mingil hetkel tekkis mu kõrvale kõigepealt härra Missi-Laura boyfriend (tuntud kui kõva punkar, eks), kes lihtsalt lampi tõmblema asus ja teistele jõuga selga sõitis eesmärgiga võimalikult palju kaost tekitada ja inimesi pikali tõmmata. Õnneks mingi hetk otsustas ka tema, et oleks õige aeg lavale suunduda, kuid õnneks selle asemel, et tal sealt alla hüpata oleks lastud (95% tahtjatest lasti), suunati ta hoopis lava taha ja minema. Peale selle tegelase lahkumist oli natuke hingetõmbeaega, mille käigus ulatas Wattie mu kõrvalolijale oma pooliku õlle (jube palav ja janu oli tõesti kõigil) ning ma veensin teda edukalt ka mulle lonksukese andma. Seejärel tekkisid aga juba uued agressiivsed hullud sinna etteotsa (üks hüppas enamvähem ise ja vabatahtlikult näoga vastu raudlatti...) ning ma tulin igaks juhuks tulema. Sinikad ju kaovad, aga hammastest ei tahaks päris ilma jääda.

Nägin vist üsna räsitud välja, sõber igatahes imestas, et "kust sina veel tuled?!". Ega paar lugu kõlaski veel kuni lõpulooni, mille ajal terve lava rahvast täis lubati. Ega ma ei kahetsenud, et tol hetkel lava ees ei olnud, oleks jah ilmselt lavale saanud, aga pigem oleks pidanud ikka ise crowdsurfingut proovima. Siis tundus, et kõik julged oli vaid meessoost, nüüd videost nägin, et vähemalt üks neiu suutis ka naissoo lippu üleval hoida ja seekord ei pidanudki see mina olema. Samas miniseelikuga pole see vist väga hea mõte, nagu Courtney kunagi tõestas....

Igatahes peale kontserdi lõppu olin ma ikka täitsa eufoorias. Issand kui äge! Ülejäänud meeskond, kes rahus künkanõlval kontserti nautinud oli, ei paistnud üldse aru saavat, millest kogu mu lust ja rõõm. Ega ma asjata ei räägi, et lemmikbände pole mõtet kusagilt kaugelt kaeda, sama hästi võid siis juba kontserti telekast vahtida. Tõeline emotsioon tekib ikka lava ees olles.

Kõndisin jälle jala koju. Õnneks tekitasid ketsid vesiville teistesse kohtadesse kui tangid. Öösel ärkasin mitu korda üles ja Troops of Tomorrow kummitas kõrvus.

Pilte me ise eriti ei teinud ja teiste piltidelt pole end ka veel avastanud (Postimehes ühel olen tegelt, aga hästi kaugel ja uduselt ning ühel Wattiest tehtud kaadril oli 90% kindlusega minu nina ka näha...).
Panen siis siia ühe uduse kaadri Exploitedi esinemise lõpust, kus kogu mass juba lava täidab:

Vihastasin inimeste peale

Vihastasin tänasel kaunil hommikul kaks korda niimoodi, et nüüd mul kõht valutab.
Kõigepealt sain lastehoius teada, miks helistas mulle eile selle juhataja ja küsis, kas mul on mingeid kaebusi. Mõtlesin, et ta küsis seda lihtsalt rutiinselt, kuna selle kuuga meie leping lõpeb. Täna sain siis teada, et nii see polnud. Nimelt on keegi "tore" lapsevanem taaskord hoiu peale Maavalitsusse kaevanud. Taaskord seetõttu, et aastaid tagasi, kui Mini veel samas hoius käis, oli sama teema, kui kaevati kasvataja peale, kes oli usklik. Kirjutasin toona sellest siin.
Nüüd on murekohti rohkem. Nägin kaugelt saadetud kaebuse väljatrükki ning see oli lausa mitmel a4-l (ma ei tea detaile, kes kaebas). Asjade hulgas, mille üle kaevatakse on kasvataja sõnul näiteks see, et asendusteenistuja (Kaitseväega on leping ja see saadab igal aastal ühe noormehe asendusteenistusse, seega peaks see tegevus ometi õiguspärane olema) teeb koka haigestumise tõttu vabatahtlikult lastele toitu - pole kokapaberit, ei tohi! Üldse peaks asendusteenistuja lastest eemal hoidma, sest tal pole lastega töötamise paberit ja üleüldse, ta olevat pannud lapsi valesti riidesse! Kokatädi, kellel on 15 aastat lastega töötamise kogemust, sh erivajadustega lastega töötamise kogemust, ei tohiks olla hommikul esimest tundi lastega (kuni kasvataja saabub), sest ta pole kasvataja. Ühel korral olla märgatud sedagi, et lapsi oli kohal 5, aga kasvatajaid ainult 1 - paberite järgi peaks viit last valvama 2 inimest (ahjaa, mitte inimest, vaid paberitega kasvatajat). Kogu see värk olla lapsevanemal dokumenteeritud - ta on käinud ja pildistanud viie nädala kasvatajate töögraafikuid. Kas ta on aga üritanud oma probleemidest teada anda ka personalile või juhatajale enne seda, kui ta Maavalitsusse kirja saatis - oh ei, muidugi mitte. Selle asemel kirjutas ta aga kirja alla - lapsevanem see-ja-see, KÕIGI lastehoiu lastevanemate nimel. Sellepärast juhataja kõigile helistaski. Kui keegi ikka minu nimel sõna võtab, tundub mulle, et ka ma ise peaks sõna sekka öelda saama. Kohe kangesti tahaks selle inimese motivatsioonile pihta saada, aru saada, mida ta tegelikult taotleb. Kui juhataja pakkus varianti, et lõpetaks siis lepingu ära, kui korraldus teile ei sobi, siis lapsevanem keeldus.

Ma ei saa sellistest inimestest aru. Jah, võib-olla tõesti on seaduses näpuga rida ajades millegagi vastuollu mindud, kuid et seda kuidagi lapsi ohtu seades või halba kavatsedes tehtud oleks, seda ju mitte. Mida see inimene soovib? Olukorda parandada? Miks ta siis lastehoiu töötajatega sellest ei rääkinud? Pigem tundub, et tahetakse millegi eest kätte maksta, karistada, putka üldse kinni panna lasta. Ja seda kõike vastikult selja taga susserdades nagu selliste intrigandist inimeste puhul tavaliselt. Ma olen vihane sellepärast, et headele inimestele niimoodi keeratakase, inimestele, kes tõesti lastest hoolivad ja oma tööd südamega teevad. Olen olnud selle asutusega seotud kolm aastat ja mul pole mitte ühtegi pretensiooni.

Võeh. Tulin siis lastehoiust mustade mõtetega ära  - oleks kangesti tahtnud selle "mureliku" lapsevanemaga, kes minu nimel sõna julgeb võtta, natuke neljasilmajuttu ajada, kui möödusin hotellist, mille terrassil kamp suuri kiilakaid välismaa mehi hommikusööki nautis. Vaatasid minu poole, irvitasid ja kuuldus lause "Yeah, keep walking!" Minu paha tuju tõlgendus sellele oli kas "noh, ei tahagi meie juurde istuma tulla või?!" või siis "mine ruttu edasi, sa kole elukas!". Jäin seisma, vaatasin nende poole kurjal pilgul (mida nad küll ei näinud, sest mul olid päikseprillid ees, kuigi need on mul pealuudega, seega hirmutavad ikka), aga ei öelnud miskit, sest meeste kõrvallauas istus veel üks paarike ja ma ei tahtnud nende rahu rikkuda ning samuti kahtlesin, kas asi on vaeva väärt. Ega ma neid kohe pimedasse kohta saatnud oleks, tahtsin lihtsalt küsida, mida nad oma kommentaariga öelda tahtsid (ma olen ju uudishimulik). Imelikul kombel selgus tööle jõudes, et ma polnudki sugugi ainus, kes seda intsidenti kohatuks pidas, L. imestas samuti, miks ma ometi midagi ei öelnud.

Sellised lood siis täna.

Kuidas mind ära peteti

Ma olen vist mingis muus universumis elanud, aga siiani pole mul õnnestunud veel ühtki "võitlevat veganit" kohata. Olen kohanud selliseid, kes oma vaateid viisakalt on tutvustanud ja lahti seletanud, aga mingit põlglikkust minu kui omnivoori suhtes pole küll täheldanud. Seevastu olen hoopis rohkem kohanud vaenulikkust veganite vastu lihasööjate poolt.

Mind üldiselt teiste toidulaud ei huvita, ei huvita mind tervislikkus, ei huvita mind "puhas" toit, kaloreid ma ei loe ega arva ka, et inimene on see, mida ta sööb. Mulle meeldib süüa, mulle meeldib kui toit on hea maitsega, kuid selle koostis, valmistamisviis ja päritolu jätavad mu külmaks. Toidu valmistamine on üldse üks hirmus tüütu tegevus ja seda enam ei viitsi ma selle tegevuse telgitagustesse süüvida. Niikuinii ma sellega vabatahtlikult tegelema ei hakka.

Samas mulle meeldivad loomad. Rohkem kui inimesed, kindlasti. Ma ei suuda kuidagi aru saada (karus)naha pooldajate väidetest, et kunstnaha valmistamisega reostatakse keskkonda oluliselt rohkem. See üldine keskkond on kuidagi abstaktsem konkreetsete karusloomade kannatuste kõrval. Loomulikult saan ma loogiliselt võttes aru, et ilma puhta keskkonnata poleks neid loomi üldse, aga ikkagi. Seega, ma oleksin hea meelega ka taimtoiduline. Aga ma olen ju laisk, ega tahaks hakata endale eraldi toitu valmistama või veel hullem, meest ja lapsi taimetoiduusku pöörama. Lapsi ma olen tegelikult toidu päritolust teavitanud küll ning suuremal läheb ikka juba nägu pikaks, kui kusagil menüüst jälle talleliha või vasikapraad vastu vaatab. Ega inimene ei taha ju ometi vintsket vana looma liha, tema tahaks ikka selle pisikese põrsa, tallekese või hõrgu lihaga vasika nahka panna.

Ma ei ole ka süüvinud sellesse teemasse, kuidas veganina kõik olulised vitamiinid ja mineraalained kätte saada, sest näiteks rauda omastab inimene ju kõige edukamalt siiski lihast ja inimene ei ole tegelikult taimetoiduliseks loodud. Ideaalne variant oleks ilmselt see, et me sööksime vaid metsloomade liha, kelle arvukust jahimehed nii ehk naa piiravad, kuid kes sellest hoolimata saavad elada vabaduses. See on muidugi utoopia, kuid üldises inimkonna lihatarbimise vähenemises saab küll vaid positiivset näha. Iseasi, kas see peaks olema nii, et osad söövad liha liiga palju ja teised üldse mitte. Evolutsioon muidugi kestab ja võib-olla on veganid esimesed pioneerid, kellest lõpuks arenevad välja inimesed, kes suudavad kõik eluks vajaliku vaid taimedest ammutada? Arvestades seda, kui palju on inimesi ja kui palju need inimesed söövad, siis võib ju kunagi kätte jõuda hetk, kus inimesed on lihtsalt kõik loomad ära söönud? Pigem muidugi kurnatakse kariloomade pärast kogu maa nõnda ära, et hoopis taimed saavad enne otsa kui loomad. Loomi toidetakse aga hoopis mingisuguste keemiliste segudega, peaasi, et liha jätkuks.

Seega veganlus on minu meelest positiivne ning sõjad veganite ning lihasööjate vahel ehk esimeseks sissejuhatuseks maailmas alles algavatele toidusõdadele, sest varsti tõesti enam paljudele ei jätku. See oleks siis negatiivne stsenaarium. Võib-olla tõesti areneb tehnoloogia nii kaugele, et me suudame toidunappust ja põllumaade vähenemist kuidagi kunstlikult peatada? Toidutehnoloogia on ju pidevas arengus ja just see mind antud postituseks tegelikult inspireeriski.

Nädalavahetuse Hansapäevade raames toimus Aparaaditehases Müürilille täika, kus taaskasutuse kõrval pakuti ka vegan-toitu. Mina olen vegan-toidust küll alati elamuse saanud ja seega seadsin enda sammud Aparaati. Kohale jõudes vaatasin, et imelik, sildid nagu räägivad, et taimetoit, kuid samas pakutakse šašlõkki ja burgerit, salatilehti ja porgandeid ei paista kusagilt.  No heakene küll, tänavatoidu burgerid on ju ka enamasti head ning neid saab vaid kuskilt Tallinna hipsterilinnaosade päevadelt, kasutan juhust ja proovin ära. Oligi väga muhe burks, tundus, et selline mõnus pehme kaelakarbonaadi tükk vahel, mmmm! Läksin siis koju ja nii muuseas vaatasin ringi tootja FB-lehel. No olen mina ikka pikkade juhtmetega. Uba? Kas nimi uba ei seostu kuidagi sojaga? Tuligi välja, et kogu kraam - burksist šašlõkini, oli täis-taimne, ei mingi kaelakarbonaadi, lihtne väike uba ajas asja ära. Minu pettis küll ära ja kommentaarid FB-s osutasid, et ma polnud sugugi ainuke. Oleks tahtnud seda šaslõkki ka ikka proovida, paistab, et see on vägagi kuum kaup.
Siin siis pilt minust burksiootel (pärit Aparaaditehase FB-lehelt, autori nime ei leidnud, lõikasin pildi veidi väiksemaks ka, et võõrad inimesed end mu blogist leidma ei peaks)

Mereusku

Ritsikust inspireerituna hakkasin minagi mõtlema, mis kohad meie suurel laial Eestimaal mulle kõige südamelähedasemad on. Ma ei tea, palju selles kõiges on oma juurte tunnetamist ja palju lihtsalt seda, et oled neis paigus kõige rohkem viibinud.
Esikohal on minu jaoks kindlasti Tartu. Siin olen ma ju elanud kogu oma elu va 9 kuud Tallinnas, aga ka siis sõitsin pea igal nädalavahetusel kodulinna. Aga Tartu on nii igapäevane, nii loomulik.
Kust ma siia Tartusse sain? Isa tuli Virumaalt ülikooli ja ema oli tartlane, sest tema ema oli Kesk-Eestist sõja jalust ära Tartusse tulnud.
Lõuna-Eesti ja kuppelmaastikega ei seo mind miski. Muidugi, see kõik on kena, aga pigem tunnen end selles keskkonnas turistina. Kõige rohkem eestlasena tunnen end pankrannikul. Minu lemmikkoht Ontika:

Sealtsamast Virumaa rannikult on aga pärit ka mu isa suguvõsa. Mitte küll päris mererannast, vaid põldude keskelt, kuid alateadvuses on see mühisev meri seal kusagil alati olemas. Sõja ajal olevat vanavanaema peaaegu ära põgenenud üle lahe Soome, kuid poolel teel olevat hirm peale tulnud ja vanavanaisa keeras paadiotsa tagasi. No ma ei tea, kui poolelt teelt muidugi, aga mind on see legend ikka paelunud.

Seoses sellega meenub, kuidas põhikoolis Kihnus ekskursioonil olles püüdsin vanavanaema jälgedes käia ning ärandasin rannalt ühe paadi, millega kavatsesin Rootsi sõuda...Üks hull sõbranna oli ka nõus kaasa tulema. Mis see siis ära ei ole - sõuda ma ju ometi oskan ning meri on siin rannas ka rahulik. Juunikuised valged ööd pealekauba. Lähen ju ikka otse kogu aeg, küllap varsti ka maa paistab. Noh, mingil hetkel vist läks tuul suuremaks ja imelik tunne oli ka, et äkki see siiski pole nii lihtne, miks muidu igapäevaselt aerupaatidega üle lahe ei käida. Läksime ikka telki magama tagasi...

Nii, et ma olen rohkem mere-, kui metsa- või mägedeusku. Meri peab olema, sest mere taga on lõputud võimalused. Meri justkui lubab, et on nii palju veel, kõik ei lõpe siin ja selle maaga. Meri annab avaruse.
Kas ma armastan mereäärt seetõttu, et olen seal rohkem käinud kui Kesk-Eestis ema suguvõsa talus, kus ma vist paar korda oma elus olen viibinud ja millest ma väga midagi ei mäleta? Ilmselt. Läänerannik ja saared on ju ka mereäärsed ja toredad, aga seal on ikkagi see va turistitunne peal. Virumaa on oma. Praegusel ajal on ka me suvila Virumaal. Metsa sees ja mere ääres. Metsa ma eriti minna ei julge, sest metsas on ju iga puu taga karu. Mere ääres võin see-eest lõputult logeleda. Ujuda ma eriti ei oska ja päike mind ka ei armasta, kuid nende nn rannailmadega on merest eemal olles alati tunne, et päev läheb raisku.

L. on Kesk-Eestist, aga järve äärest. Tema ütleb samuti, et ilma veeta pole elu. Kuidas nad elavad kusagil keset põlde, kus pole ei merd, järve ega jõge? Neid kohti on. Mingid talukohad maanteede ääres. Kuidas seal võimalik elada on? Põld pressib peale, avarust pole. Ahmid kuuma õhku nagu kala kuival. L. tahtis omal ajal kangesti Merekooli minna.

Mulle meeldib mere ääres, aga avamerd ma pelgan. Sest Titanic ja Estonia. Ma olin siis vist väga mõjutatavas eas kui linastus esimene ja juhtus teine. Võib-olla muudab mere külgetõmbavaks just see hirm ja arm käsikäes?

Ahjaa, praegu käib ju Merekultuuriaasta ning otsiti rahva lemmik mereteemalist lugu. Mulle just meenus see lugu, oleks pidanud hääletama:

Loomulikult said valituks hoopis teistsugused lood.

Festivalist ilma muusikast rääkimata

Nädalavahetus möödus kõige pungimal pungifestivalil Eestis. Sel aastal Punk'n'Roll nimelt pooldus, pool sellest läks Kaivere järve äärde ning järgmine pool tuleb järgmisel nädalavahetusel traditsiooniliselt Tartus. Või noh, traditsiooniliselt viimaste aastate mõttes, tegemist on ju ühe Eesti vanima festivaliga (vist oli 18. kord sel aastal) ja Punk'n'Roll on pigem just mööda Eestit ringi liikunud. Mina olen käinud näiteks Kilingi-Nõmmel ja Kohtla-Nõmmel ka. Igatahes see nime poolest Punk'n'Rolliks jäänu (Tartu oma muundus Punk & Rock festivaliks) oli siis seekord Kaiaveres.
Kohale jõudes avastasime, et tegu on Woodstocki stiilis põllufestivaliga:

Selline mõnus rööpassesõidetud kõrrepõld oli, kohati rööbaste põhjas vesi. Autode välja tõmbamiseks oli ettenägelikult traktor, mis oma tööd ikka nii paarikümnel korral teha sai. Meie autoga kaasaarvatud. Sain traktoriga sõita ka, sest sõber arvas, et nii ikka asja jätta ei saa, et mina pole ealeski traktoriga sõitnud, kui seesamune agregaat vabalt võtta on. Tuli välja, et traktori roolis oligi põlluomanik, kes siis avaldas, et mõlemad naabrid olevat tahtnud ikka pidu kangesti ära keelata, sest no punkarid on ju üks õige hirmus rahvas. Tüüpiline. Tartus ju ka Raadi kandi pereemad saatsid kirju, kuidas nende lapsed olevat koledaid sõnu kuulnud. Ära keelata!

Pildil selle kaubiku peal oli siis lava, vasakul telkla. Hiljem lugesin kokku oma 40 telki, seega ei olnud midagi nii vähe rahvast kui pildilt paistab. Ega palju ka muidugi ei olnud, aga siis poleks ka tegemist olnud punkfestivaliga. Väga pungid olid festivali peldikud. Milleks kasutada Kemmerlingi teenuseid kui moes on DIY?

Noh, kes julgeb sisse astuda? Algselt täitsid uksesulguri otstarvet need valged paelakesed uste küljes, õnneks käis teiseks päevaks vetsude juurest läbi keegi meistrimees ja lisas kahele vetsule kolmest uksehaagi. Eriti diskrimineeriv (no lisaks sellele, et enamik mehi kasutas lihtsalt põõsaid) oli see tore pilu seal poti aset täitva konstruktsiooni ja põranda vahel, sest teadagi mehed pissivad sellistes kohtades püsti, aga naised ikka istumist imiteerides ja seega on reaalne stsenaarium isegi vetsus oma jalad täis lasta.
Loomulikult lasevad ainult nõrgad end sellistest asjadest heidutada.

Selleaastasel festivalil oli päris palju välisesinejaid (ma ei hakka linke panema, sest tegemist on nii alternatiivsete nimedega, et mingeid muusikalisi näiteid on raske leida) ning ilmselt seetõttu ka päris palju publikut Soomest ja Lätist. Sel aastal ühtki tõelist wow-efektiga bändi minu jaoks polnud, midagi halba peaesinajatest elekto-punki viljelevate Beyond The Bordersi (LV) ja Rainbowlickeri (FIN) kohta ka öelda ei saaks, lihtsalt pole niiväga minu teema.

Teine päev algas meil varakult, umbes pool kaheksa, sest õhtul telke pannes polnud me päikesega arvestanud ja laupäevane leitsak saabus seega õige vara. +40 kraadises telgis keeda polnud eriti lahe. Enda naha päästmiseks ehitasime koormakattest varjualuse, mis oli päeva parim plaan, sest see meelitas meie telgi juurde nii mõnegi värvika tegelase. Kohtusime Fucking Cunt Recordsi direktoriga, Soome hipiga, kes oli aastast 2012 iga päev pilves olnud, Eesti skvotteriga, kes "mööda skvotte ja hipikommuune oma pulstunud hundikoeraga käib" nagu laulab Kurjam, kuulsate bändimeestega ja muude toredate tüüpidega. Kõik kohtumised olid väga harivad ja silmiavardavad muide. Ainuke, kes mul korra kopsu üle maksa ajas, oli L., kes sigarett sõrmede vahel, seletas, kuidas suitsetamine tuleks ikka täiesti ära keelata. Ma leian, et kui inimene kangesti tahaks maha jätta (L. tegelikult ei suitseta igapäevaselt), siis peaks ta endas selle jõu leidma, mitte lootma sellele, et äkki keelaks keegi tema lõbu lihtsalt ära. Ma saan aru, et rahvatervis ja muu selline, aga kui inimene ei haava oma sõltuvusega kedagi teist peale enda, siis minu meelest tuleks suu kinni hoida. Igatahes pole ammu nii palju lõugu lõksutada saanud, kaasaarvatud inglise ja soome keeles, kui seal telklas. Ahjaa, Soome hipi sõnul olevat eestlased väga sõbralikud ja toredad inimesed, vähemalt need, keda tema kohanud on ehk siis hipid, punkarid ja aktivistid. Viimaste osas ilmselt sõltub, mis aktivistidega tegu...

Kui hipsterid olevat samal ajal Schillingul gurmeetoite söönud, siis ega punkaridki alla jäänud. Meile toodi näiteks täitsa tasuta mitu karpi kohalikke päikesesooje maasikaid, soovi korral oleks saanud kodust soolakurki ja grillil valmistati vegan-burritot, mis viis täiega keele alla ja väärib järeletegemist. Nimelt topiti tortilla sisse metsikut riisi (asi, mis mulle praekõrvasena ebameeldivalt kuiv ja kõva tundub), millesse oli segatud punaseid ube, porgandit ja veel mingeid aedviljalisi, lisandiks terav salsa. Parim burrito, mida saanud olen, tõesti.

Teise päeva õhtul nägin oma endist töökaaslast, kes plaanis õhtul Tartusse sõita ja loomulikult meenus mulle trööstitu alternatiiv ööbida telgis, kõik kohad kanged (ma olen printsess herneteral ja vajan korralikku madratsit) ning ärgata enne kukke ja koitu saunas, seega küpses plaan peale viimast esinejat ära sõita. Õnneks L. juba selleks hetkeks magas ega hakanud mind takistama ja nii ma siis minema hiilisin. Mis kasu must pühapäeval ikka oleks olnud - üks näljane suu juures pretendeerimas viimastele võileibadele, pealegi sõnastas üks noormees nii kaunilt ka mulle sobiva elufilosoofia - näe välja selline, et kõik saavad aru, et sinust mingi töö tegemisel abikätt küll ei ole, ehk siis telgi kokkupanemisel olen ma pigem segav faktor. L. leidis veel hommikul telgi alt surnud konna ka, sellestki südamevalust pääsesin.

Kui üldiselt olen ma käinud festivalidel ikka muusika pärast, siis seekord sain aru, mis võlu on festivalidel seltskonna pärast käimisel.