Pettust on lihtne ära tunda?

Ma olen alati olnud see, kes nii arvab üldiselt. Kõik need õngitsuskirjad, mida somes jagatakse, seal on alati mingi vigane lauseehitus, trükivead jms. Sa lähed õnge, kui sa ei ole tähelepanelik. 

A nüüd ma ei teagi. Tundub, et inimeste lohakus on jõudnud juba sellisele tasemele, mis neid kohmakast robotist sugugi ei erista. 

L. siin irvitas, et pagana petturid, jälle vist see skeem, kus üritatakse kirjavahetusse sisse imbuda ja mingi oma arve vahele sokutada. Tema ja meie vana raamatupidaja, kellega me juba üle paari aasta koostööd ei tee, said nimelt mingi arve, mille saatjaks meie emafirma Suur Boss, tavaline konsultatsioonitasu, aga esiteks üks selline pärisarve juba tuli, teiseks miks saata see inimesele, kes meie firmaga enam ammu ei tegele, kolmandaks seal oli mitmeid trükivigu, millest üks näiteks inimese nimes i vahetumine l-ga, mis võib robotil kergelt juhtuda, aga päris inimene peaks ju teadma. Teine kummaline viga oli Reverse Charge asendumine Reberce Changega, mis on ka täiesti loll viga ju. Kusjuures arvega on kaasas kummaline kiri arusaamatu sisuga "I have change system, Is this invoice ok?" Saatsime siis naerutamiseks emafirmasse edasi, et vahi aga pätte. Sealselt kontaktilt tuleb vastu, et aga miks, tundub tõeline kõik. Seletame siis. Ja nad reaalselt ütlevad, et see arusaamatu kiri ongi Suure Bossi stiil ning ka see, et ta ei pruugi raamatupidaja vahetumist mäletada, samuti. Mulle lõi kohe pähe paralleeli ühe teise Suure Bossiga, kes üle ookeani toimetab ja natuke suuremates mahtudes, aga no kas meil kõik tähtsad mehed ongi sellised nüüd või?! Me oleme muidugi varem ka tähele pannud, et meie tüübil oli komme mingitele pikematele arupärimistele vastata a la pöial püsti ja superfine! kui sa tegelikult midagi sisulist talt teada tahtsid, aga no nüüd on päris Arnoldiks kätte läinud "you. stupid. me angry!" Jumala õudne. Päriselt ka. Mis me arvega tegime? Ei maksa, öeldi, et kui õige arve, küll siis seda paneb härra ikka tähele, kui raha ei laeku. 

Diagnoosime

Sain kah diagnoosi, või noh, ise panin endale nagu trendikam ongi. Võtke seda kui musta huumorit, ei näita näpuga kellegi peale. Olete ehk ka kuulnud, et hambaarstid soovitavad just ühe teatud firma hambapastasid, sest need on fluoriidiga ja alati on selliste artiklite all mõni kommenteerija, kes pahandab, et fluoriid on ju mürgine, miks seda soovitatakse. Ma pole ausalt öeldes kunagi sellesse süvenenud, ostan pastat, mis hetkel soodukaga, siiani pole hammastega probleeme olnud. Saate aru, ma olen suutnud üles kasvatada inimese, kes saab peagi täiskasvanuks ja kellel pole siiani hammastesse mitte ühtegi auku tekkinud?! Lugedes, kui pekkis on arstide sõnul tänapäeva väikelaste hambad, siis antagu mulle medal või midagi. Eks ilmselt mingi osa on geenides ka, aga ma arvan, et mingid tingimused on loonud ikkagi ka söömisharjumused. Mikro näiteks sai siin hiljuti kahtluse tekkivas hambaaugus ja tema on meil see, kes magusa suhtes piiri ei oska pidada. Üldiselt meil mingeid komme kodus üldse ei leidugi, sest milleks, kellele see jama maitseb? Nagu ausalt, lapsepõlves tundusid mulle ka kommid head, aga praegu küll enam mitte. Ja kui ka mingi tähtpäeva puhul miskit kingitakse, siis seisaks see mitu kuud, kui Mikro küüsi taha ei saaks. Näiteks hiljuti ostis L. ühele üritusele kaasavõtmiseks karbitäie küpsiseid, mis jäid sinna üritusele kaasa võtmata, no ja mu meelest hea oligi, sest need küpsised olid täielik jama - pudisev maitsetu lehttaigen ja mingi läila siirup seal peal. Ok, ma suudan paar tükki kohvi kõrvale võtta, aga Mikro sööb isegi neid kahe suupoolega ja suvalisel ajal, sest magus ju ikkagi. Ju ei ole standardid veel välja kujunenud. Ma sellist virtsa küll ei ihalda. 

Ahjaa, hambapastast siis - saime Mikroga hambaarsti juurest selle arstide poolt kiidetud pasta kingiks kaasa ja paar päeva peale kasutamist tunnen, et olen vist jälle iget vigastanud, kuigi ei mäleta. Päev päevalt aina hullemaks läheb, selline tunne, nagu oleks okastraati mööda igemeid vedanud. Õnneks meenus, et see jama sai alguse uue pasta kasutuselevõtuga. Eks siis lugesin, kas fluoriidiallergia on võimalik ja muidugi, täpselt minu sümptomid. Huvitav, et mul siis limaskestad tundlikud, sest ka see antibiootikum, millele allergiline olen, tekitab eelkõige suhu haavandeid, nii ka fluoriidiga hambapasta. 

Siis veel kahtlusi. Loen jälle üht artiklikogumikku, kus räägitakse sellest, kuidas nii hea on aeg maha võtta, õppida molutama jne, sest miks, oo miks, ei suuda me istuda niisama, miks tunneme end süüdi, kui tegevusetult passime, vaba aega millekski kasulikuks ei kasuta jne. Ja ma lähen närvi, sest mina olen see, kes pole iial tundnud, et molutamine kuidagi kellegi pilku riivaks, et mul oleks kohustus alati näputööd käepärast hoida ja oma olemasolu õigustada kasulik olemisega. Viimasel ajal on üha rohkem kirjutatud rabelemise ja rähklemise vastu toonil, et see oleks justkui norm ja halleluuja, kus nüüd ollakse avastanud, et tegelikult ei olegi - puhakem kodanikud töönarkomaanid ja kasulikolijad! Mina tunnen aga just selles varjatud propagandat, et nimelt läbi selliste artiklite toodetakse rähklemist ja rööplemist juurde - no selline tagurpidi-psühholoogia, et "oh, oleks ma ka nii vabameelne kui teie, aga paraku minul on ikka kohustused ka". Kõigepealt ikka see, kuidas mina ei suuda minutitki tegutsemata, oh mis tubli mina! Nagu need inimesed, kes kohtuvad korra kolme aasta jooksul ja siis ohivad, kuidas täiega peaks tihemini kokku saama, aga kogu aeg on ju kiire ja kohustused, kuigi tegelikult on kõik prioriteetides kinni. 

Kas te olete ka märganud, et mida vanemaks saate, seda raskem on aru saada, kas olete kibestunud või siis lihtsalt terve mõistusega? :)