Astume siis ka intiimsete teemade libedale rajale. Üritades siiski delikaatseks jääda - seoses vältimatult lähenevate sündmustega hakkas mul taas kummitama vana teema sellest, mida inimene ise tahab ja mida ühiskond talle peale surub. Kas kõik, mis vanasti oli tabu, oli seda ainult "kurja kommunismi" pärast või oli selles ka kübeke tõtt? Kas mina olen imelik kui tunnen väikest võõristust asjade ees, mida tänapäeval kui täiesti loomulikku asja serveeritakse? Et kui ma sisimas tunnen, et publikut pole vaja, ja kui "publik" ka just uksest sisse ei murra, siis tunnen end ikkagi kuidagi mahajäetuna, et näed kõigil teistel ju on teisiti (mis sest, et kõigil kindlasti pole). Kui teil on paha ja ilmselt ka piinlik (ei, ei saa ju piinlik olla - see kõik on loomulik), kas te siis soovite kedagi nö kätt hoidma? Surute hambad ristis, et ma ei tohi piinlikkust tunda, sest keegi teine ei tunne? Kas kuskilt läheb või peaks minema ka mingi piir? Kas liigne avameelsus/lähedus põhjustab probleeme? Minu isiklik arvamus on, et jah. Ma tõesti ei saa aru paaridest, kus üks peseb hambaid ja teine istub samal ajal poti peal. Kui ma tean inimesest absoluutselt kõike, kas ta siis tõmbab mind enam? Kas selline lähedus, et ma saadan mehe poodi tampoone tooma lähendab mind temaga mingis vajalikus suunas? Lähendab see kindlasti, kuid kas ta ei muutu mulle siis kellekski isa/venna/parima sõbra sarnaseks? Või juhtub see muutumine varem või hiljem niikuinii hoolimata sellest kas ta teab iga detaili sinust?
Need suure läheduse loomulikuks pidajad imestavad sageli, et mis suhe see üldse selline on, kui mees su menstruaaltsüklit ei tea (näide elust). Ehhh...Mul liigituvad sellised inimesed jälle sinna gruppi, kuhu ka iga päev emale helistajad. Muidu pole viga, aga kole kui ise sellise otsa satud. Tema süüdistab sind eemalehoidmises ja sina kardad, et ühel päeval teab kogu tema suguvõsa sinu intiimprobleeme.
Ma ei ole mingi vagatseja aga häirib kui keegi seltskonnas oma intiimelu lahkab - tavaliselt kui selle inimese teine pool sama laua taga on, püüab ta kõige selle juures veel rõõmsat nägu teha. No vähemalt minu meelest "püüab", sest ma ei suuda uskuda, et nii võib mugav olla. Ma tõesti ei taha teada, mida Mart ja Pille voodis teevad! Ilmselt on mul mingi hälve - saunapidusid ma ka ei kannata. Aga ma ei tunne, et ma selle "hälbe" all kannataksin ja abi vajaksin.
vabandust, aga mismoodi on koos elava ja rohkem kui kord nädalas seksi harrastava paari puhul võimalik see, et mees EI tea naise tsüklit?
VastaKustutahiljemalt seksiteema üleskerkimisega tuleb see emba-kumba pidi ju välja? ei ole üldse vaja tampoonidega mehe nina ees lehvitada selleks...
üldises mõttes küll jah, aga ma mõtlesin pigem sellist nö mehepoolset sekkumist raseduse planeerimise juures, et a la nüüd peaks sobima ja nüüd mitte.
VastaKustutaAga mina just lugesin Postimehest intervjuud Kai Haldrega (naistearst, kellest ma väga lugu pean), kus toonitati veelkord, et igasugune päevade lugemine ei ole siiski efektiivne meetod (mul miskipärast küll selline tunne, et Postimehe lugejad teadsid seda juba varem...). Seega ainuke eesmärk, mida naise tsükli peast teadmine mehe jaoks tänasel päeval, kui kondoomid on apteegis ja toidupoes täiesti saadaval, teenib, on mälutreening =)
VastaKustutaAga jahh, kui nüüd ilma naljata võtta, siis peaks vist lähisuhte puhul väga palju salatsema selleks, et teinepool mõnest eelpoolmainitud asjast teadlik poleks. Mina olen mugav inimene ja salatseda üldjuhul ei viitsi =P
Bottom line on ikkagi see, et keegi ei pea tegema midagi, mida ta teha ei taha ja niisamuti, nagu sina ei ole kohustatud oma mehe potilkäigu ajal sealsamas hambaid pesema, ei pea too vaene õnnetuke ka seltskonnas taluma, kui tema võimeid avalikult lahatakse ;)
Ma ei tea, kas ma õigesti aru sain, aga lisan igaks juhuks, et ma ei mõtle nagu salatsemist vaid pigem sellist - "must aluspesu vedeleb, ah las ta olla, me oleme ju nii lähedased"-suhtumist, et kas see kuidagi halb ei ole. Lähedus ju iseenesest ei ole.
VastaKustuta