kolmapäev, oktoober 29, 2008
Natural Born Killers
Ei hakka konkreetset teemat üldse lahkama, lihtsalt üks tähelepanek vaatenurga kohta, millest seal artiklis ka peamiselt juttu on - kuidas sõltuvalt vaatenurgast ühte ja sama asja absoluutselt erinevalt näha võib. Mina kui pragmaatiline pessimist loen sealt välja, et äkki oleks siis aeg endale tunnistada, et mingit eetikat ja moraali ei eksisteerigi? Inimene ongi omakasupüüdlik olend, kes iseenda heaolu nimel mitte millegi eest ei kohku. Osad inimesed seda tunnistavad (mis sest, et siis artiklis toodud võltseetika varjus - "naise enesemääramisõigus" jne), teised püüavad aga väevõimuga eetilisust kehtestada (keelame kõik abordid). Ja mismõttes "meie maailm liigub inimeste kui tühjade anumate, materiaalsete ja vaimutute pakendite suunas, kellele inimelu pühadus on tundmatu kategooria." Nagu artiklis välja toodud ajaloolised faktid näitavad, siis oleme me alati sellised olnud. Sama meelt on ju ka kõikvõimalikud tsivilisatsiooni hävimise teoreetikud - kui küsimus on ellujäämises, siis ei huvita inimest mingi moraal - kõik nõrgemad lüüakse maha ja süüakse ära. On see miinus? Loomulikult on sellele kõhe mõelda, aga kui seda instinkti üldse ei oleks, jääks siis inimkond üldse püsima? Lennukis tuleb ju ka kõigepealt endale hapnikumask pähe tõmmata ja seejärel teiste abistamist kaaluda. Mõnel loomaarmastajal on ka nii suur süda, et ta endale koju paarkümmend koeravolaskit võtab, kelle eest ta siis enam hoolitseda ei suuda - on see siis hea? Asi on kindlasti keerukam kui lihtne dilemma kvaliteedi ja kvantiteedi vahel, aga äkki tasuks sellele siiski mõelda?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Toredal nõukoguse ajal oli selline kord, et näiteks need, kes õpetajateks õppisid, lõpetasid ülikooli ära ja said alles siis teada, millisesse maakonda ja kooli riik neid on suunanud. Minu jaoks on selline sundsituatsiooni asetatud saamine kõhedust tekitav, sestap olen õnnelik, et tänasel päeval meil siin riigis need asjad enam niimoodi ei käi.
VastaKustutaTäpselt samamoodi on mu meelest ka kõnealuse teemaga: me võime vaielda eetika, moraali, inimlikkuse ja paljude muude aspektide üle, kuid minu kui naissoost inimese seisukohast jääb lõpuks kõige peale ikkagi võimalus valida, otsustada. Mitte et ma oleksin kangesti ühe või teise variandi (täielik keelustamine või täielik moraalitus-ükskõiksus) poolt, lihtsalt ma ei sooviks avastada end kogemata olukorrast, kus minu eest on valikud juba tehtud.
Jah, abort on kahtlemata jube asi ja ma ei soovitaks seda kogemust kellelegi. Samas on fakt, et mitte ükski rasestumisvastane vahend pole tänasel päeval 100% kindel. Seetõttu juhtub ka nendel, kes pole hooletud. Abielueelse seksi keelustamise jms. jaoks aga on meie ühiskonnas juba hilja, kui me just mingit ususekti ei asuta. Seega ilmselt tegelevad inimesed sellega edaspidigi täpselt samamoodi nagu praegu ja apsakaid juhtub. Mina, kes ma kuulun võimalike apsakate sihtgruppi, ei tahaks olla situatsioonis, kus ma olen sunnitud minu elu kardinaalselt (sealjuures mitte tingimata positiivses suunas) muutvaid samme ette võtma lihtsalt sellepärast, et riik seda eeldab. Laste saamine peaks lõppkokkuvõttes olema positiivne kogemus. Siiani pole ma veel kohanud ühtegi iseenesest toredat asja või tegevust, mis pealesunnitult inimesi rõõmsaks teeks. Proovige näiteks shokolaadi või magusat pirukat süüa, kui on parasjagu isu hoopis millegi soolase järele või kasvõi vägisi seksida...
Samas sinu tähelepanek väga õige: me mitte ei liigu "sinnapoole", vaid oleme "seal" juba olnud.
Siit aga veel üks mõte: võibolla oleks selle asemel, et muretseda veel sündimata laste pärast, mõttekam kontsentreeruda neile mudilastele, kes juba olemas on ja keda nende vanemad millegipärast kasvatada ei taha või ei saa. Ma mõistan, et riigil on sõjaväe jaoks kahuriliha vaja, ent vägisi ei saa kedagi sünnitama panna. Ja kui moraali, inimlikkust ja eetikat õigustuseks tuues ühel hetkel tõesti hakkab saama (mida Eesti riigis vaevalt et juhtub), siis oleks nendelesamadele õigustustele toetudes eeldatav, et pealesunnitud laste vanemaid analoogsete sunnimehhanismidega hiljem ka oma lapsi üle kasvatama pannakse.
Kuhu me niimoodi jõuaksime...? Ma ei usu, et see oleks parem ja elutervem paik kui see, kus me täna asume.