Teisipäev, aprill 05, 2011

Olen ilus, loomulikult?

Juba teist aastat on ajakirja Anne&Stiil eestvedamisel käimas selline kampaania, kui eelmisel aastal keskenduti meigivabale näole, siis nüüd on kord kehade käes. Aprillikuu ajakirja kaanel poseerib paljalt ja rasedana peatoimetaja Merle Liivak ise. Ma muide saatsin meesinimese seda putkast tooma ja ta ei pööritanud sugugi selle peale silmi, kui küsisin et kas sa ikka julged osta kui kaanel on paljas rase. Seega pole nii šokeeriv midagi.
Sirvisin eile sealt mõnda artiklit ja tegelikult tekkisid mõned kiuslikud mõtted küll. Teema on ju selles, kuidas naised peaksid olema rahul oma kehade üle, ükskõik millised need siis ka välja näevad. Kõik naised, kes ajakirjas end paljaks on võtnud (jah, peale Merle on seal veel paljaid naisi - meestel kõlbab tegelikult osta küll), on siiski keskmisest rohkem vormis, pakse, armilisi ja lontis kehi me ei näe. Ajakirjas on veel mitu juttu tervislikust toitumisest, trennist ja kõigest sellest, mis aitab kena keha saavutada - ole siis ilus loomulikult! Kas tervislik toitumine ja trenn pole ikkagi osa kehakultusest? Jah, muidugi peaks iga normaalne inimene tervislikult sööma ja end liigutama aga enamasti tehakse seda ikkagi ideaalkeha saavutamise nimel. Kusagil ei näe ülekaalulist naist, kes sööb nädalas 5 korda rämpstoitu ja on selle juures õnnelik. Kuigi ma arvan, et ka selliseid on - kas poleks just selline inimene see loomulikkuse etalon? Igal pool on ikka taimetoitu söövad ja päevast-päeva treenivad õnnelikud saledad inimesed.
Kõige rohkem ajas mind naerma artikkel erinevatest menüüdest, kus oli siis ära toodud ühe eesti modelli menüü (ma sureks teisel päeval nälga), kosmopoliidist moekunstniku taimetoidumenüü (kust ma leian selliseid produkte üldse? ) ja viimasena tippsportlase aktiivsete treeningute aegne menüü (normaalne menüü minu jaoks). Mis on minu ilunipp - keegi kuskil vastas ka, et geenid. Trenni ma ei tee, sporti ei salli, söön kõike, mis meeldib ja olen selle juures enam-vähem alakaalus. Rasedus ei muutnud mu välimuses põhimõtteliselt grammigi. Aga ma tean, et ma olen lihtsalt õnnesärgis sündinud ja ma saan aru, et olen seetõttu vihkamist väärt. Tegelikult on jube näha, mida loodus mõne inimese kehaga teeb kuigi ta võib pingutada kasvõi ninast vere välja, et saledaks saada. Ma arvan, et sellisele inimesele väga ei meeldi need "Olen ilus, loomulikult!"-kampaaniad, kus minusugused õnnesärgis sündinud oma keha üle uhked saavad olla.
Tegelikult oli seal paljaste kehade juures üks huvitav tähelepanek ka, näitlejanna Kersti Heinloo rääkis, kuidas ta kannatas oma valge naha pärast. Ma pole punapea, kuid nahk on mul täpselt samamoodi ülihele ega allu päevitusele absoluutselt, selle asemel kattub sünnimärkidega ja ilmselt ei tohiks ma üldse päevitada. Ja oi kui palju ma olen selle pärast kritiseerida saanud - enamasti leitakse ikka, et ma ei pinguta piisavalt. Mõni leiab lausa, et enne tulgu või nahavähk ja enneaegsed kortsud aga pruun peab üks inimene olema. Kas ei ole mitte sarnane suhtumine nagu on ühiskonnas ka paksudesse? Sa ei ole normaalne kui oled paks ja paks oled sa sellepärast, et ei pinguta piisavalt. Ses mõttes ma saan aru küll kuidas see ärritada võib ja oma kehaga rahulolu vähendada. Ma ei naudi rannas käimist. Mulle meeldib päike, liiv ja meri aga mulle ei meeldi teiste kommentaarid mu naha suhtes. Pidev teistepoolne keha kommenteerimine häirib ja ei saa öelda, et "olen nagu olen ja sellega rahul". Samasugune lugu on ilmselt paksuse ja muude ihuliste hädadega - miks on vaja teistel neid asju kommenteerida? Arvate tõesti, et asjaosaline ise pole oma häda märganud?

Miks ma ennast meigin? Sest olen perfektsionist ega talu mõtet, et käiksin ringi keskmisena kui saaksin olla parem.

Miks ma tarvislikult ei söö? Kui üksi elaksin, siis võib-olla sööksin ka aga kellegagi koos elades pead arvestama ka tema vajadustega ja katsu sa leida meest, kes armastab rohelist salatit ja sushit (väljaspool pealinna ja geiringkonda). Mitme erineva menüü tegemine oleks aga liiga vaevarikas. Või olen ma lihtsalt kaasajooksik, sest kohas kus pakutakse sushit ja pizzat, valin ma alati pizza kui kaaslane seda võtab, kuigi enda hing ihaldaks sushit.

Miks ma trenni ei tee? Sest ma olen perefektsionist ja kui ma milleski hea ei ole, siis hoian pigem sellest eemale. Sport ei ole minu teema.

9 kommentaari:

  1. ajakirja pole lugenud, aga Sind lugedes tuli meelde hommikul kuuldud "uudis"- optimistlikel inimestel on kalduvus ülekaalule ( st nad ei hooli nii väga).
    Ehk siis paks inimene, rõõmus inimene.

    VastaKustuta
  2. Ega jääb mulje küll, et selle paksuse probleemiga tegelevad rohkem kõhnad (kes arvavad, et nad on paksud) ja paksudel on asjast üsna ükskõik.

    VastaKustuta
  3. Anonüümne1:18 PM

    Mulle tuli ka sama ajakiri koju ning uurisin huviga, et noh teoreetiliselt on see mõte täitsa okei, aga kui ma avastasin kaante vahelt ilusad naised, kelle kehadest tõesti ei leidnud mingeid vigu, siis kampaania mõte minu jaoks kadus. Kahju, et polnud välja toodud kogukamaid, teistsuguse nahaga, mingisuguste erisustega inimesi, kes ei vasta n-ö normaalile.

    PS: sattusin lehele puhtjuhuslikult.

    VastaKustuta
  4. Nõustun täiega, et see fotoseeria oli liiga kauge ning tekitas vahest hoopis komplekse. Oleks olnud oluliselt huvitavam ja sõnumit kandvam vaadata nt üle 70 aastast vormikat naisterahvast ja mõnda 20-st anorektikut ning lugeda nende mõtteid, kuid see oleks nõudnud tõenäoliselt tohutult vaeva, et saada kedagi ajakirja poseerima. Merle Liivak on ka kaanel nagu etalonrase (heas mõttes). Ja mis on üldse loomulik? Minu jaoks ei ole ka see priske burkse neelav isik loomulik, sest ta on massimõtlemise ohver nagu teiselt poolt keha ületähtsustavad beibed. Liikumine ja kehale sobiv toit on minu jaoks loomulik kuni see on minu ellu lisaväärtust andev ja kui see ei nõua mingeid eneseohverdusi. Kui aga kogu elumõte keerleb ainult kalorite või igapäevase mitmetunnise rassimise ümber spordisaalis, siis minu jaoks see loomulik pole, aga vahest mõne teise jaoks on. Oluline on leppida tõesti oma kehaga ja hoida seda nagu hingetemplit, mis võimaldab olla elus ja kogeda füüsilist elu. Idee on ajakirjal hea, kuid teostus kiskus vist vähe kiiva.

    VastaKustuta
  5. Need burksid on jah pigem liialdus, paksukstegev ja ebatrendikas toit, mida tegelikult enamik tavalisi inimesi päevast päeva sööb on ju ka kartul-liha ja makaron-hakklihakaste. Oleks ju tore süüa hummust või pähklipasteeti aga kahjuks pole need suurele osale inimestele kättesaadavad.

    VastaKustuta
  6. Naisi, kes õnnelikult rasva näost sisse ajavad, näeb küll - piirkondades, kus seda seksikaks peetakse. Aasias ja Aafrikas on veel päris mitmes kohas selline iluideaal. :)

    VastaKustuta
  7. minu jaoks on päris loomulik süüa seda kartuli-hakklihakaste menüüd ja kehakaal on ok ning olemine ka.:) Ma kujutan ette oma mehe ja tütre nägusid kui pakun pähklipasteeti ja hummust. Siit tuleb seesama välja, millest sa juba rääkisid - toiduvalikut mõjutavad meid ümbritsevad inimesed. Sama vist on ka noorte seas - kui kamp läheb Mac-i, siis ka ülejäänud lähevad. Täiesti võimalik, et kui vahetub mu lähikonna toidueelistus, siis muutun ise ka.

    Kas seal Aafrikas ei ole mitte tagurpidi meie mõistes kehakuluts - toimub sundsöömine ja paljud selle üle ikka väga õnnelikud pole?

    VastaKustuta
  8. Mingis ajakirjas olid küll kunagi pildid sundsöötmisel olevatest tüdrukutest kuskil Aafrikas. Meetodid olid ikka üsna õõvastavad - kui välja oksendad, sööd ära - nemad kindlasti rõõmsad seal ei olnud.

    VastaKustuta
  9. Meeste söömisharjumustest: mul elab kodus selline, kes ükskord, kui ma olin ühepajatoidu sisse TERVELT 200 GRAMMI hakkliha ära pannud (kaheliitrise kastruli peale, mis muidu sisaldas juurikaid jms), virises, et liiga palju liha on toidu sees.

    VastaKustuta