Esmaspäev, jaanuar 23, 2012

Mis minust saab?

Nädalavahetusel üllatati mind ja ja kursusekaaslasi siis sellega, et meie eriala TÜ-s suletakse. Tegelikult olin küll kuulnud ennegi kõlakaid, et erialale järgmisel sügisel enam vastuvõttu ei toimu aga ei muretsenud eriti, sest meil ju lastakse ometi lõpetada. Tegelikkus on muidugi veidi segasem - seadus ütleb küll, et alustanutel tuleks lõpetada lasta aga samas on lisatud klausel, et seda võib osakonna soovil muuta. Meile ka muidugi öeldi, et teoreetiliselt peaksime saama oma kraadid ikka TÜ-s kaitstud, kuid praktika muudab kahtlaseks see, et juba kuu aja pärast lahkub ametist meie osakonna juht ja võtmeainete lektor. Miks? Eks küsimus ole ikka rahas ja inimsuhetes, nimelt õpetab TÜ minu eriala vaid magistriõppes, samal ajal kui sarnane eriala on bakalaureuseõppes olemas TÜ ühes kolledžis. Baka pidavat aga rohkem riigilt raha saama ja nüüd on seal kolledžis tore plaan ka magistriõpe avada. Milleks siis dubleerida, eks? Kahjuks asub see kolledž teises linnas, mis tähendaks minu jaoks olulisi lisakulutusi (tean jah, et suur enamus käib ka Tartusse mujalt, aga nemad on lihtsalt tublid ja pühendunud, mina nii tubli ei ole), samuti on sealne avatav õppekava veidi teise suunitlusega kui TÜ oma ja see suunitlus mind väga ei tõmba. Pealegi asusin ma Tartusse õppima suuresti just inspireerituna siinse osakonna juhi kirjutatud raamatust - ei usu, et keegi teine teda ennast asendada suudab. Kõik tema loetavad huvitavad ained on meil aga alles toimumata. Ta küll mainis, et kõik on veel selgusetu ja ehk õnnestub kellelgi teda veenda osakoormusega jätkama aga üldiselt jäi meil mulje, et inimene on sügavalt solvunud ja hea meelega teda üle parda visanud seltskonnas jätkata ei soovi. Meie saime kuulda seda, et lepingus on alati üks pool tugevam ja tegelikult ei huvita üliõpilaste saatus eriti kedagi.
Eks nüüd vaatab, mis saab aga niisama pooleli jätta küll ei tahaks. Rahvas juba arutab, kuhu üle minna. Kahju, sest meil on tõesti tore kursus kokku sattunud. Naljakas iseenesest on see, et täpselt sama stsenaarium toimus mu baka erialaga Tartus - seoses üleminekuga 3+2 süsteemile suleti bakaõpe, jäi vaid magister, üsna ruttu peale seda lasid võtmefiguurid TTÜ-sse jalga, nüüdseks pole osakonnast enam midagi järel - või õigemini koliti enam-vähem täiskoosseisus Tallinna. Tollal sain mina õnneks enne neid jamasid oma kraadi kätte. Enne seda plaanisin veel Concordiasse õppima minekut, õnneks pääsesin, kool oleks loojakarja läinud täpselt minu viimasel õpinguaastal aga kaua sa ikka jamade eest põgened, lõpuks said nad mu nüüd, rohkem kui 10 aastat hiljem kätte...
Ahjaa, kui midagi üle ei jää, peaks kaaluma võimalust ajakirjandusse üle minna. Just see oli 12 aastat tagasi mu TÜ esimene valik ehk siis peaks paika pidama seaduspära, et mul tuleb alati jääda esimese leitud variandi juurde, kuna hilisemad toovad alati vaid häda kaela või nagu mu vanaema armastab öelda: "S*** sinna, kuhu kükitad!" Ajakirjanikuks mul iseenesest soovi saada ei ole, ega mul pole üldse soovi kellekski saada - tahaks lihtsalt võimalikult palju huvitavaid asju õppida ja hetkel paistab, et ajakirjanduses õpetatakse päris palju huvitavat. Pealegi ei ole ma enam nii loll nagu 19-aastasena, et üritan komisjonile endast muljet jätta kui tulevasest poliitika- ja majandusajakirjanikust kuigi mul antud teemadest mingit ülevaadet ei ole. Ainus, millest ma kujutan ette end kirjutavat, on muusika, kuigi ka sellest valdkonnast pole mul olulisi teadmisi - siiski tundub, et tegelikult piisab enesekindluseks ka huvist mingi teema vastu. Tollal olin ma palju kergemini hirmutatav ja nõus oma huvid sotsiaalselt soositud rolli vastu vahetama.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar