Teisipäev, jaanuar 17, 2012

Lapsed on kaitstud

Ilmselt on juba evolutsiooniliselt välja kujunenud lapsevanemate soov oma järglasi küünte ja hammastega ohtude eest kaitsta, kuid tänapäeval vist ei osata enam ohte ohutusest eristada.
"Kas tädi vaatas meie kussununnukest kurja näoga ? - pole muret, emme maksab, emme teeb nii, et varsti see tädi enam siin ei tööta!" Umbes nii võiks lahti seletada olukorda, mis toimus minu lapse lastehoius. Nüüd olevat nii hea ja rahulik õhkkond. Ma saaks aru, kui tegemist oleks olnud tõsiselt kurja tädiga aga nii see ei olnud, sest minu laps käib samas lasteaias juba palju pikemat aega kui see konkreetne kurja silma ette jäänud talleke (või on minu oma "kurjade tädidega" koduses miljöös piisavalt karastunud...). Eks juhtkond pärast vabandas ka, et ilmselt oli antud tädi nii mõnegi teise lapse lemmikkasvataja. Kas poleks mõistlikum olnud siis ühel lapsel lahkuda kui üks inimene töötuks teha ja kari väikesi inimesi küsimuse ette seada, et kuhu tädi järsku kadus?
Ok, see juhtum on nüüd juba mõne kuu tagune. Eile aga jälle hiilib üks raudne ema kasvatajale külje alla ning alustab ääri-veeri juttu - tuleb välja, et tema kullarullike saab šoki sellest kui kasvataja (loomulikult mitte see, kellele lugu räägitakse) lapse veel enne ema lahkumist käsi pesema viib (ausalt öeldes ei saanud minagi täpselt aru, milles see tohutu probleem täpselt seisnes). Õudselt naiselik on vist see kui probleemi ei arutata teise osapoolega vaid ikka kõigi teiste ümberkaudsetega, kes siis ka ehk omalt poolt ütlevad midagi seesugust nagu: "ta on meil alles uus ja kogenematu" ning millest kujuneb lõpuks välja lugu a la "lapsi enne mitte kunagi näinud inimene üritab neid väe võimuga vanemate kaitsva tiiva alt välja tirida!"
Ma ka ei olnud korralik bitch ega piiksatanud midagi a la "kas laseme selle kasvataja ka nüüd lahti?" ega maininud isegi seda kui kiiresti proua kullarullike paistab haigustest "paranevat" - reedel köhasse lämbumas-esmaspäeval sama targalt tagasi. Läksin hoopis autosse ja sisisesin sellest L-ile, et paljastasin vist uue intrigandi. No vähemalt ei pea kartma, et need lapsed kaitseta jääksid.

2 kommentaari:

  1. Õudus, kuidas ma jälestan selliseid inimesi! Veel õudsem, kui palju neid meie ümber on.
    Tänapäeva moodne inimene keeldub igasugust vastutust võtma oma laste, oma tegemiste, no kõige eest, millega ta natukegi kokku puutub. Ikka on keegi teine süüdi ja halb ja midaveelkõike.
    Ma võiks lasteaiast õuduslugusid rääkida, kuidas meie lapsevanemad arvavadki, et kui maksavad iga kuu tuhat krooni, on laps kellegi teise kasvatada, kellegi teise mure ja võib veel avalikult sõimata ning ähvardata kah, kui kasvataja pole oskanud last Sulle meeldivaks kasvatada.

    VastaKustuta
  2. Jah, meil ka üks tädi läks kord ja karjus kasvataja peale, et mis te mu lapsega teinud olete, kui laps ei tahtnud emaga koju minna. Sama tädi laseb kasvatajatel rahumeeli oma lapse kakast tagumikku pesta kui ise niisama kõrval diivanil lösutab, kasvatajal on samal ajal ka teised lapsed vaadata - aga noh mis sellest - kella poole kuueni on ju kasvatajale makstud.
    Huvitav, millal selline mõtlemine tekkis, sest oma lapsepõlvest mäletan küll, et ema mind igasugu pisiasjade pärast kaitsma ei tormanud, käskis hoopis ise oma asjad ära lahendada. Tollal tundus see muidugi suure ebaõiglusena ja igatsesin suurt venda, kes suure rusikaga õigluse maksma paneks...

    VastaKustuta