esmaspäev, jaanuar 16, 2012

Muusikat ja targutamist

Peab vist töölt ära tulema - hakkab kangesti blogimist segama...Seetõttu siis sihuke kokkupressitud mõtteavaldus kah.
Esiteks muusikast. Tegin sellise avastuse nagu Billy Corgani, The Smashing Pumpkinsi (ja Zwani) solisti 2005. aasta sooloplaat TheFutureEmbrace. Seda müüdi last.fm-i andmetel kokku vaid 69 000 eksemplari (ainult Britney Spearsi räpparist eksmehe plaati müüdi veel vähem) ehk siis täielik läbikukkumine. Müstiliseks jääb, miks, sest plaat on ise väga hea. Kaubamaja plaadipoe allahindlusel müüakse seda naeruväärse hinnaga kõrvuti Iron Maideni viimase plaadi luxversiooniga, mille omanikuks võib saada vähema kui 6 € eest - ei tee mingit reklaami siin, sest nii häbiväärne alahindamine ei kutsu ju kedagi ostma.

Vaatamiseks plaadi vist ainsa singli video:


Teiseks kavatsen muutuda kooli ajal vihatud targutajate sarnaseks. Oli selline noormees, kes ütles väga viisakal häälel matemaatikatunnis tema pealt ülesande lahendust vaadanud pinginaabrile, et kui sa iseseisvalt ülesannete lahendamiseks võimeline ei ole, siis ehk kaaluksid kooli vahetamist, sest keskkooli jaoks on su võimed kahtlemata puudulikud. Ja ta mõtles seda tõsiselt.
Nüüd nõuavad tudengid tudengisõbralikku haridusreformi - ei suuda täita õppekava täies mahus, selle asemel võtaks hoopis akadeemilise, pikendaks oma õpinguid ja teeks kooliasju, siis kui aega ja viitsimist on. Toetuse jagamisel võiks ikka arvestada materiaalset olukorda, mitte õppeedukust. Ülikool või sotsiaalabiasutus? Samas kaebame, et kõrgharidus on devalveerunud. Inimene on enamasti täpselt nii laisk kui tal olla lastakse või isegi rohkem. Uskumatult paljudel on isegi enda kinnimakstud avatud ülikoolis suhtumine "peaasi, et läbi saaks" - no näiteks 73-st kursusele registreerunust suutis kodutöö tähtajaks esitada 35. Mu meelest võiks inimesed ikka teha seda, mida nad tahavad (ok, ilmselt väga suur osa tahabki lihtsalt olla ja oleskleda), mitte raisata oma aega ja raha erialade peale, mis neid ei huvita ja venitada ülikoolis viimse tähtajani. Vabandan nende ees, kes on tõesti tublid ja kõhu kõrvalt kokku hoides koolis ja tööl rabavad aga kole palju olen ikka kohanud selliseid tüüpe, kes räägivad, kus ikka õpiks kui see asi vaid odavam oleks (või lausa peale makstaks) ja aega oleks, samas enda ja nende elusid kõrvutades ma ajakasutuses ja rahakoti paksuses suuri erinevusi ei näe.

11 kommentaari:

  1. Mina leian jätkuvalt, et 30 EAP-d semestris on siiski liiga karm nõue - ja seda hoolimata sellest, et ma ise olen pidevalt kahekordse koormusega õppinud. Küll aga arvan ma, et 60EAP nõue aastas oleks igati õigustatud.

    Seda mitmel põhjusel - mõnel erialal ongi (vähemalt mõnel aastal) asjad veits kreenis, nii et ühel semestril võib olla raskusi erialaainetest 30 EAP kokkusaamisega, samas kui teisel semestril vali või 50 eest. Ei ole ju mõtet hakata suvalisi aineid juurde võtma, kui endal huvi ei ole, pigem tehku siis järgmisel semestril rohkem.

    Teiseks - vähemalt korra õppeastme jooksul võiks ju käia välismaal õppimas. Eriti keeleõpilastele on see "tungivalt soovituslik", ehk siis põhimõtteliselt kohustuslik. Õppekavad ei kattu aga pea kunagi sajaprotsendiliselt (mul niigi vedas, sain kolm Austraalias tehtud ainest valikainete alla panna, ainult üks jäi vabaaineks (seal ongi mahukad ained, meie mõistes 10 EAP-sed, et tegeledki ainult nendega ja kogu aeg on käed-jalad tööd täis). Aga kõigil nii ei vea, tuled tagasi ja saadki oma 10 EAP-d ainult erialaste ainete alla panna, kõik muu on nö oma lõbuks, kuigi on tegelikult su erialaga seotud ja sulle vajalik ja kasulik jne, lihtsalt otseselt õppekavaga ei kattu. Nii et see 60 EAP nõue aastas oleks tunduvalt mõistlikum, jääks tudengitele siiski veidi mänguruumi ka.

    VastaKustuta
  2. See on väga mõistlik mõte ju.

    VastaKustuta
  3. Kas tänapäeva EAP-d on lahjemad kui minu ajal (üheksakümnendate teisel poolel), kui semestrinorm oli 20, õppeaastas 40 ja kui tegid oma neljaaastase bakaga üle 160 punkti, siis hakati vahepeal lausa ähvardama, et üleplaaniliste punktide eest küsitakse raha? Või on lihtsalt surutud vana nelja aasta maht kolme aasta peale?

    VastaKustuta
  4. Aga akadeemilise ajal eksamite tegemine tuleb sageli ju just majanduslikest põhjustest - käivad kooli kõrvalt poole kohaga tööl ega jõua täie kohaga õppida, aga ega see pool kohta ka teab mis suurt sissetulekut ei anna, et tasulisse õppesse kolida.

    VastaKustuta
  5. ja kaua ülikoolis olla tahtmine on minu arust positiivne, diametraalselt vastandlik sellele "saaks ainult läbi" mentaliteedile. Ma tegin ise oma nelja-aastast bakat viis aastat, lõpetasin mainitud riskantse 200 punktiga ja ma ei tea, vähema ajaga oleks ikka jumala lolliks jäänud.

    VastaKustuta
  6. Tänapäeva EAP-d on lahjemad jah, minu 4-aastane baka on samuti EAP-deks ümber konverteeritud ehk siis punktid on 1,5 korrutatud. Seega mul on neid praeguseks ikka suur kogus üle normi ja pmst oleks magistripunktide täissaamiseks üldse ainult 60 punkti vaja.Üle kanda küll saab aga kuna minu baka ja praegune eriala väga ei kattu, siis üle kanda on mul võimalik peamiselt vaid vabaaineid.
    Ilmselt sa olid siis kõvasti küpsem oma valikutes - mina lõpetasin baka 4 aastaga ja heal juhul paar punkti tuli üle 160, lolliks jäin ka. Oleks alguses paremini eriala valinud, oleks ilmselt ka õpingutesse rohkem süvenenud. Samas eks oli neidki, kes venitasid seal bakas 5 või 6 aastat aga oluliselt rohkem ei õppinud kui mina.

    VastaKustuta
  7. Mul oli see viieaastane stuudium tegelt vältimatu: ma läksin ungari keelt õppima, selle kursused algasid üle aasta, mitte igal aastal, aga vastuvõtt oli igal aastal, sest see oli eesti keele osakonna üldvastuvõtt, kus erialadel vahet ei tehtud. Aga ungari stuudiumi kursused ise olid nelja aasta peale jagatud. nii et oligi üks tühiaasta ja neli ungari keele aastat. Nii et esimene aasta vegeteerisin niisama, tegin osakonna üldaineid ja hakkasin igavusest itaalia keelt õppima, mis praegu põhilise leiva toob. Ja muud huvitavat, millest on kah kasu.

    VastaKustuta
  8. oot, aga kui punktid võrduvad 1,5 vana punktiga, siis see ju tähendab ikkagi, et 30 tänapäeva punkti on sama, mis 20 vana punkti. st tänapäeva miinimum võrdub minu aja täisprogramm, mille ületamise eest oli vahepeal trahvioht.

    VastaKustuta
  9. *kui 1,5 punkti võrdub 1 vana punktiga* mõistagi.

    VastaKustuta
  10. Aga see on ju absurdne, et miinimumnõue (millest allapoole kukkudes ähvardab trahv) on täisprogramm.

    VastaKustuta