Kolmapäev, aprill 03, 2013

Lilledest ja liblikatest ja kõhu lõhki lõikamisest

Mulle tundub, et niipea kui avastatakse-leiutatakse mingi moodus leevendamaks osade inimeste kannatusi, hakkavad seda meetodit ära kasutama ka need, kellel lisaabi tegelikult vaja ei oleks ja seetõttu hakatakse kõiki antud meetodi kasutajaid alavääristama. Antud hetkel hakkavad ses osas silma keisrilõige ja pudelist toitmine. Ameerikas vist tõesti on loomulik sünnitus vaid entusiastide teema nagu meil taimetoitlus ja rinnaga toitmisest loobutakse lihtsalt sel põhjusel, et algul on natuke ebamugav tunne. Meil (veel) nii ei ole ning ma ei tea, kas selleks, et nii ei läheks, on ka teisi võimalusi peale keisrilõike ja pudelist toitmise demoniseerimise, sest mulle tundub, et kohati seda ikka tehakse. Keisri kohta sattusin lugema näiteks seda artiklit ja hea on, et lugesin seda peale enda keisrit.  Mulle paistab (ilmselt olen liigtundlik), et artikkel on lisaks hirmutamisele lausa alandav ja parastav. Julgen kraaksuda, kuna olen omal nahal tunda saanud nii loomulikku sünnitust kui ka keisrit ja võin öelda, et kuigi kumbki protseduur pole kuskilt otsast meeldiv, siis eelistaksin ikkagi keisrit kui see võimalik oleks. Ma saan aru, et tegemist on operatsiooniga ja sel võib olla tõsiseid tüsistusi aga oma otsuses tuginen eelkõige olukorrale endale, mitte "aga mis siis kui" -faktorile, ning tegelikult on ju ka sünnitus protsess, mille käigus võib nii mõndagi ootamatut ja ohtlikku ette tulla. Ja kindlasti olen teadlik, et inimesed ja olukorrad on absoluutselt erinevad. Loomulik sünnitus? Ilmselt otsustaksin selle kasuks kui mul oleks selline tore koostööaldis keha, et laps sünniks nii alla 12 tunnise pingutuse tulemusena. Paraku ma see õnnelik ei ole ja eile lugesin just kusagilt (mälu, mälukest), et tänapäeval kestavad tuhud ca 2,5 tundi kauem kui varasemal ajal (põhjust seal kirjas polnud, eeldati tingitust sünnitajate kõrgemast vanusest). Ma alati imestan neid kodussünnitamise filme, kus naised rõõmsal näol vanni ronivad, paar korda punnitavad ja siis õndsa näoga titakese rinnale võtavad - mis inimesed need küll sellised on? Filmides tundub alati kõige raskem see punnitamine, tegelikkuses on see aga üsna kiire lõpp võrreldes lõputu eelneva valutamisega olukorras, kus sa ei tea, kaua veel läheb ja kas kõik ikka õigesti läheb. Ma juurdlen lause üle, mis lõpetab selle lingitud keisri-artikli: "Üks-kaks ema seitsmest tunneb siirast rõõmu küll terve lapse üle, mis aga vaevadesse-valudesse puutub, siis on nad aktiivsete sünnitajate peale kadedad." Et mis need ülejäänud ei suuda peale keisrit isegi lapsest rõõmu tunda või? Mis keisrist taastumisse puutub, siis ma siiralt imestasin selle üle - kui sa esimesel õhtul vaatad käeulatuses olevat joogikruusi, milleni ulatumisest 2cm puudu jääb ja mõtled, et ilmselt läheb aastaid enne kui sa selleni küünitada julged, siis järgmisel päeval oled sa juba püsti. Su kõht lõigati lõhki ja sa funktsioneerid siiski! Sa oled praktiliselt surematu! Eks see ole muidugi individuaalne, kuulsin koridoris õdedelt (ja nii kuuleb mõndagi...), kuidas mõni ema ikka üldse voodist üles tõusmast keeldub aga ma ei julgeks küll öelda, et ma ise erilise vaprusega hiilgaksin (paberiga sõrme lõikamine on üldiselt elu halvav vigastus).
Ma ei taha sugugi öelda, et nõudke kõik keisrit aga jutud kõigile võimalikust orgastilisest sünnituskogemusest on mu meelest kah natuke valed. No ei ole see elu nii ilus midagi. Pealegi tundub see mõtteviis levitavat arusaama, et ise oled süüdi kui sünnitus "ebaõnnestus" - sellega ma aga kuidagi nõus ei ole. Isegi kui sa tõesti olid eriti piinlikult äpu, nõudsid eutanaasiat ja lubasid oma mehe ära tappa, siis ilmselt oli sul ikka põhjust nii käituda. Keegi ei saa teise inimese valu üle otsustada ja eesmärgiks pole ju lõppude lõpuks võimalikult "puhas sooritus" - naeratus näol ilma ühegi piuksuta sünnitamine vaid lapse tervelt kätte saamine. Proua Maibaum (vahvad arvamused siin ja siin) vaidleks mulle ilmselt vastu...Huvitav, et inimene, kes väidab end olevat tundlik natuur loobib niivõrd äärmuslikke arvamusi - ega need ju teistele haiget ei tee?!

2 kommentaari:

  1. Minu meelest on väga tore, et keegi sellistel teemadel neutraalselt kirjutab - tavaliselt keskendutakse kas rõvedustele (mida täpselt kust pritsis) või on tegu just ülioptimistliku kilkamisega. Sinu asja on aga mõnus lugeda.

    VastaKustuta
  2. Mulle tundub, et need pritsimis- ja rebenemiskirjeldused on süüdi päris mitme inimese sünnitushirmus. Ma ei tea, mis eesmärk nende kirjutajatel on. Või siis polnud minu kogemused lihtsalt nii värvikad. Need ülioptimistid siis ehk üritavad iibe eest hea seista ja "pritsijate" tehtud kahju vähendada?
    Tegelikult olen tähele pannud, et mõnele inimesele lihtsalt meeldib rääkida oma keha füsioloogilistest protsessidest ja ta ei pea seda kuidagi imelikuks. Mul ehk valehäbi.

    VastaKustuta