reede, detsember 19, 2014

Hüvasti, Stephen King!

Ühel päeval mõtlesin ma, et peaks Stephen Kingi lugemise ette võtma, sest avastasin oma üllatuseks, et paljud väga head filmid on tema raamatute põhjal ekraniseeritud. Enne Kingi sattus mulle aga kätte T. Glavinic´i "Öötöö". Esimesel ööl peale selle lugemist ei julgenud ma wc-sse minna ja magasin nii, et mingi kehaosa puutus pidevalt vastu L.-i. Teisel ööl oli juba veidi parem, aga ikkagi peab Kingi lugemise tervislikel põhjustel ilmselt edasi lükkama.
Aga "Öötööst" siis. Ettevaatust, võib sisaldada spoilereid! Ei ole üldse mingi õudukas. Ühel päeval ärkab üks mees üles ja avastab, et ta on siia maailma täiesti üksi jäänud. No nii nagu Palle lasteraamatus. Internet on maas, telekast tuleb sahin ja telefoni keegi võta, kuigi levivõrk ja elekter on täiesti olemas. Kogu raamat kirjeldabki lihtsalt seda, mida mees sellises olukorras teeb. Tegelikult ei juhtu mitte midagi. Või juhtub ikka? Raamatu lõpp on selles osas masendav, et ikka ju loodad, et...Aga noh, eks sellega on ilmselt samamoodi, et inimesed lihtsalt otsivad elust õiglust ja mõtet, mida seal tegelikult ei ole, sest nii oleks meile lihtsam ja meeldivam. Eile just jagas skeptik.ee oma "vaimustust" Nõid-Nastja järjekordse üllitise üle, kes väidab, et "inimesed ei satu allakukkuvatesse lennukitesse juhuslikult". Mõtlesin isegi seda jagada koos kellegi mõtlemisvõimelise inimese kommentaariga, kes toob välja levinud mõtlemisvea, et inimesed soovivad näha õiglust ja loogilisust seal, kus seda ei ole, aga mõtlesin ümber, sest inglitesseuskujaid ei pööra mu meelest mitte miski ümber. Kui inimene reaalsust kardab, siis ei saa mingisugune loogika teda sellele otsa vaatama sundida.
Reaalsusest palju hullem paik asub aga inimese peas. "Öötöö" peategelane jääb oma peas asuva maailmaga üksinda/kahekesi. Kui palju on inimesi, kes ei suuda sellist olukorda hetkekski taluda - pidev seltsi otsimine, kõrvaklappidest tümaka kuulamine või teleka vahtimine peavad peas oleva tegelase summutama. Mida teha, kui avastad, et mitte kedagi ei ole ega tule ning päike loojub siiski vääramatult? Täielikus vaikuses, sest ka loomad, linnud ja putukadki on kuhugi kadunud, hakkab tunduma, et keegi nagu kusagil ikkagi vaataks su üle. Peeglisse julged vaadata? Seljaga ukse poole olla? Pimedas välja minna? Magama jääda? Peategelane on julge. Eks isegi mõtleks, et näe, kui tore, saad poeriiulist kõiki asju tasuta võtta, punase tulega üle tee minna ja teiste kodudesse sisse kiigata, aga kas ma päriselt üldse uksest välja julgeks minna?
Raamat keskendubki inimese psüühika vaatlemisele säärases äärmuslikus olukorras. Minu jaoks on huvitav see, kuidas autor toob välja nii mõnedki mind ennast väga huvitavad probleemid. Näiteks see sama minu põhiline õudusunenägu mingi koletu teo toimepanemisest:
"Ent kõige enam šokeeris teda asjaolu, et temaga oli juhtunud midagi pöördumatut. Teatud asjad ei saa enam iial olema nii nagu varem. Põhimõtteliselt unistas sellest iga inimene, igaüks tahtis teha midagi pöördumatut. Seepärast tunti soovi lükata süütu inimene läheneva metroorongi ette. Seepärast nähti vaimusilmas, kuidas 180-se tunnikiirusega tehakse autoga järsk pööre. Seepärast kujutati sõpru külastades ette, kuidas nende koer kuuendalt korruselt alla visata. Selleks ei pidanud olema ei mõrvar ega enesetapja. Kõigest inimene."
Ma ei kujutanud ette, et see tunne võiks olla niivõrd üldinimlik. Ma küll nimetasin seda õudusunenäoks endal, kuid tegelikult seondub selliste momentidega midagi...no ma ei tea..silmiavavat...tohutut vabanemistunnet tekitavat...erutavat. Näiteks ma mäletan siiamaani momenti, millal ma otsustasin, et nüüd tõusen püsti ja lähen ütlen, et lõpetan enda üle kaheksa aasta kestnud suhte ära. Kogu elu muutus, kõik oli enne- ja pärast seda hetke. Ma mäletan, mis lugu sel hetkel telekast tuli. Ei saanud enam öelda, et atšurr, teeme nüüd nii, et seda ei olnud (mitte et ma mingitel nõrkushetkedel hiljem ei mõelnud, et oleks ikka võinud veel asja naljaks pöörata).
Teine teema, mida raamatus puudutatakse on elutee küsimus:
"Ent teiste asjade kohta oleks ta soovinud selgeltnägija ennustust. Millal oli ta elu suurimas ohus, ilma et ta ise oleks teadnud? Ja vastus oleks võinud olla umbes selline: 23. novembril 1987, kaitsmata elektrikilp, tänu juhusele mitte avatud. Või: 4. juuni 1992, äärepealt oleks öelnud midagi agressiivset ülbele mehele baaris, viha lõpuks alla surutud, muidu oleks löömingus surma saanud. Teda oleksid huvitanud ka tühisemad asjad: millise ameti oleks ta pidanud valima, et rikkaks saada? Milline naine oleks millal ja kus olnud kohe nõus temaga kaasa tulema? Kas ta oli kohanud Mariet juba enne nende esimest teadlikku kokkusaamist, ilma et oleks mäletanud? Või kas leidus kuskil maailmas ehk siiski naine, kes otsis täpselt sellist meest nagu tema? Vastus: Esther Kraut Amsterdamist, sellelt-  ja-sellelt tänavalt, ta oleks sind näinud ja sulle kohe kaela langenud."
No on ju hea raamat? Ma olen nii palju sellele mõelnud - et kas ja kui ja. Ükskord mul õnnestus veel oma eksiga koos olles temast niimoodi linnas mööda kõndida, et ta mind ei märganud ega tundnud, sest mul oli sel päeval uus mantel seljas. See oli selline võimas filmilik moment - kas niimoodi kõnniksime me üksteisest mööda kui me üldse teineteist ei tunneks? Kas ma oleksin sel päeval kui mu eks Rakveres töölähetuses oli, temaga kohtunud sel juhul, kui ma lapsena sinnakanti kolinud oleks nagu äärepealt oleks juhtunud? Või me ei oleks sel juhul ealeski tuttavaks saanud? Ilmselt ei oleks. Kusagil ei ole kedagi sulle määratut. Su ümber on lihtsalt miljoneid võimalusi. Üks võimalus neist on kindlasti ka surm järgmise nurga taga. Sa ei saa iialgi oma teed jälitada ja näha, milline võimalus kusagil pesitses.
"Surra vanalt või noorena. Ta oli sageli mõelnud, milline traagika peitub varajases surmas. Kuid teatud moel traagika leevendus, mida rohkem aega möödus. Kaks meest, sündinud 1900. Esimene langes Esimeses maailmasõjas. Teine elas kauem, sai kahekümneseks, kolmekümneseks, viiekümneseks, kaheksakümneseks. Aastal 2000 oli ka tema surnud. Ja siis ei mänginud enam mingit rolli see, et vanem mees oli näinud palju rohkem suvesid kui noorelt surnud mees, et ta oli kogenud nii mõndagi, mida noor mees ei kogenud, kuna sai Vene, Prantsuse või Saksa kuuliga pihta. Sest nüüd see kõik enam ei lugenud. Kõik kevadpäevad, päikesetõusud, peod, armusuhted, talvemaastikud - need olid kadunud. Kõik oli kadunud."
Sellistes mõtisklustes ongi selle raamatu võlu.

9 kommentaari:

  1. Jaa, King on õudne ja mõjuv lugeda tõesti.Ja lugeja jaoks ei ole isegi vahet, kas ta on juba surnud, kui sa tema raamatut loed või veel elus, ühtmoodi jube on ikka.Mõnele küll jubedad raamatud ja filmid meeldivad rohkem, aga ise ma ka nende hulka ei kuulu, nii et Kingi nähtavasti rphkem ei loe elus, kui just mingi eri tuju ei peaks peale tulema muidugi. Selle jaoks, kes 80 sueb, muutuvad küll kõik elu sündmused olematuks, aga ühel või teisel moel mõjutab ta siiski mahajääjaid. Jäi tast lapsi järele? Või kirjutas ta õudusromaani, teaduslikutöö või ingliraamatu? Või maalis mõne kauni päikeseloojangu üles, ja müüs seda mõnes omaaegses koperatiivkaupluses, kus kellegi sugulased ostsid pildi noorpaarile soolaleivaks. Norpaari lapsed kasvasid üles seda pilti elutoa seinal vaadates ja see maalitud loojang meenus neile sageli, palju- palju hiljem, kui nad olid juba täiskasvanud, kolinud kodumaalt ära võõrsile, kus loojangud olid hoopis teistsugused.Ja siis rääkisid nad oma lastele kaugest lapsepõlvemaast, lapsed aga kuulasid, silmad pärani ja otsustasid suureks kasvades seda paika külastada. Või oli tal nähtud loojangust tol õhtul hea tuju ja ta tegi mõne heateo. Aga võibolla oli see tema, kes lasi sõjas maha selle teise kahekümne aastase, nii mõjutas ta samuti rohkem, kui ühe inimese elukäikku.

    VastaKustuta
  2. Ma arvan, et seal on pigem mõeldud seda, et inimese enda Minast - tema kogemused, mälestused, olemas olemise tunne - sellest ei jää mitte midagi järele ning seetõttu pole vahet, kui kaua need varem üldse olemas olid. Eluajal on ju see enda Mina meile kõige tähtsam.
    Miks peaks üldse lugeja jaoks vahet olema, kas autor on surnud või elus?

    VastaKustuta
  3. Eluajal on meie enda Mina kõige tähtsam küll, aga ikkagi ainult võrdluses teiste "minadega". Ühel inimesel eraldivõetuna ei ole ju mingit tähtsust, kui ta teistega suhestuda ei saa. Kui sel äkitselt Maailma üksi jäänud inimesel on vähemalt mälestused sellest, "kuidas kõik enne oli" on tal vähemalt midagi. Kui ta ärkab "üksinda maailmas" ja mäluaugus ka, st ei mäleta teisi inimesi ja elu-olu, siis on eriti raske juhtum, millest ei anna lugugi kokku kirjutada. Muidugi pole lugeja jaoks vahet, kas autor on elus või surnud, kui ta just autogrammi ei plaani küsida või raamatuesitlusele minna vms.

    VastaKustuta
  4. Ma ise olen ainult Kingi "Raamatukogu politseinikku" lugenud Mäletan siiani, et raamatukoguhoidja vaatas mind natuke veidra näoga selle laenutuse peale :P Isegi säärasest süütust asjast nagu raamatukogu oskas King kõiki karvu püsti tõstva raamatu kokku kirjutada.

    VastaKustuta
  5. King pole ainult õudusromaane kirjutanud samas, näiteks Hearts in Atlantis on erandiks, Eyes of the Dragon on üldsegi lasteraamat.

    VastaKustuta
  6. merione: ma ei tea, kas sa oled seda raamatut lugenud, aga just täpselt sellest seal juttu ongi - kuidas inimene niimoodi üksi jäänuna leiab tuge oma mälestustest.

    VastaKustuta
  7. Ma olen vaid ühe Kingi raamatu aastaid tagasi läbi lugenud (Needful things). Mu tunded olid pea samad kui sinul. Ta on õuduskirjanik, kelle teosed puudutavad sügavalt hinge ja panevad mõtlema. Nad on õudsad mitte väljamõeldud monstrumite ja lihtlabaste sündmuste pärast. Ma ei imesta, et tal selline kuulsus on. See inimlikel tunnetel mäng paneb mind kaheti mõtlema. Tahaks nagu veelgi näha, mida ta suudab inimeses äratada ja samas ei taha kohe üldse. Viimane tunne on veel siiani tugevam olnud, isegi peale kahtekümmet aastat :-) Kes teab, äkki ikka võtan uuesti mõne ta teose uuesti kätte. Sinu ülevaade tekitas peaaegu sellise tunde.

    VastaKustuta
  8. eip, seda raamatut pole, kõlab liiga depressiivselt ka minu jaoks, et lugeda. Aga seda olen,https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?38679 võrdlemisi painav mälestus siiani.

    VastaKustuta
  9. anyway, kui midagi positiivset "üksinda maailmas" üles ärkamisest lugeda tahta, siis on alati olemas Tove Jannsoni "Trollitalv" Arvatavasti võtangi taas ette :D NB. Kui kaheksandas klassis käisin, lasi kirjandusõpetaja kord lemmikteoseid kirja panna. Mina kirjutasin "Muumitrolli" lemimikraamatuks. Hiljem kokkuvõtet tehes teatas õpetaja, et "teie eas peaks juba midagi muud lugema" Lemmikfilmiks oli üks poiss Stalkeri pannud. Selle peale ütles õps, et isegi tema polevat sellest raamatust midagi aru saanud :P

    VastaKustuta