Teisipäev, detsember 06, 2016

Veel punaseid asju

Jälle üks koht, kus ma pidasin teisi inimesi endasarnasteks, aga tuleb välja, et see pole nii teps mitte. Ok, ma teadsin, et on olemas mingid gore-fännid, aga ma pidasin neid häirivateks eranditeks. Ükskord oleksin äärepealt FB-d teavitanud ühe neiu profiilist, kus igasugu rõvedaid veriseid asju eksponeeriti - miks ma pean saama sellistest asjadest šokeeritud, aga see on vist FB reeglitega kooskõlas, ilmselt enamik inimesi saab suurema šoki sellest, kui mõnd paljast (naisterahva)nibu näeb või sealt toituvat imikut.

Igatahes tuleb välja, et paljusid inimesi säärased asjad absoluutselt ei heiduta, nad saavad vabalt lugeda keskaegsetest piinariistadest ja mis veel hullem, kujutlevad end vahel midagi sarnast toime panemas mõne teise isiku peal. Ma tõesti ei teadnud seda! Ma arvasin, et on kuidagi inimlik omadus see, sellistest asjadest šokeeritud olemine. Muidugi, vanasti jah, tuldi keskväljakule poomist vahtima, aga no ajad ju muutuvad. Tuleb välja, et hoopis mina olen "kuidagi eriliselt" tundlik. Kuhugi piinakambrisse ma vabatahtlikult ei lähe, mul hakkab füüsiliselt vastik, ma kujutan kõike elavalt ette - haiglane empaatia? Ahjaa, meenub, et kui vaatasin kinos üht oma lemmikfilmi "Intervjuu vampiiriga", tundsin Brad Pittist hoolimata pidevalt füüsilist ebamugavust ning hiljem isa arvaski, et ma olen ülitundlik.

Igasugu splattereid ei suudaks ma iialgi vaadata. Ma olen üldiselt tolerantne, saan aru, et ju neid on kellelegi vaja ja las olla, aga ma väga toetavalt ei vaata neid, kes seda kunsti naudivad. Arvan kuidagi, et nad on inimestena veidi, noh, madalad. Ju ei ole. Mu ema meelest on madalad ka kõik need, kes Tarantino teoseid naudivad, "Kill Bill" olevat haigetele inimestele mõeldud. Siin ma jään jälle eriarvamusele, sealne vägivald on kuidagi selline niivõrd ülepakutud ja karikatuurne, et ei mõju jälgina. Jälk on igasugune piinamine, eriti lõikumine. Mulle tundub, et näiteks kellegi keetmine vist nii ilge polekski. A näiteks "Braveheart" on jäle, filmi lõpp tekitab säärase tülgastuse, kuigi otseselt seal verd ei näidatagi (vist). Viimasel firmapeol tuli jutuks 9Gagi sõltuvus ja siis mainis üks neiu, kuidas 9Gag tekitas temas huvi filmi "Human Centipede" vastu ning ta guugeldas seda ning tahaks nüüd kangesti loetu unustada. Selle peale vastas teine, et tema on filmi kõik viis osa ära vaadanud ja et tõesti, seal konkreetselt näitabki kõiki jõledusi suures plaanis. Ma küsisin, miks, miks sa inimene, ometi midagi seesugust vaatasid? Ja veel viis osa!? Olevat rõve, sellepärast vaatas. Ju siis teistele ei sööbi need kaadrid aju kõvakettale ega ilmuta end veel kuid peale vaatamist.

Ma olen nii ebatolerantne, et ei suudaks koos olla inimesega, kes splattereid naudib. No nagu Rob ja Chery Moon Zombie. Mul lähevad käed ärritusest rusikasse juba siis, kui juhtun telekast mööda minema sel hetkel, kui L. vaatab mingit spiooni/sõjafilmi, kus parajasti kelleltki informatsiooni välja pigistatakse. Ma tahaks kohe õelalt sisiseda - noh, naudid jah, tahad, et sinuga ka nii tehtaks jah, tahad ma teen, ah?

Et kas ma ei tahaks piinata mõnd eriti halba inimest? Kui keegi tapab ära 200 kassipoega või su perekonna? Ei, ma laseks nad üle lasuga maha, eelistatavalt rindu, mitte pähe, sest peal on halb komme laiali lennata (kusjuures see gif oli mulle ka vastik vaadata endale) või veel etem, saadaks nende peale mõne kaugjuhitava raketi. Ega ma mingi humanist ole, ma lihtsalt vist ei kannata verd.
Aga kui tuleb mõrtsukas pimedal tänaval kallale ja mul on juhtumisi "vaid nuga" taskus? Ma tõesti ei kujuta ette, et ma kellegi veristamisega hakkama saaks, mus tekitab õudu ka see idee, et tuleks kellelegi näpud silma torgata - silmad, vastik, limased asjad, sinna näpud sisse torgata...öäkk. Tegelikult ma olen olnud olukorras, kus pidin enda päästmiseks teist inimest hammustama. Inimhambad pole õnneks nii teravad, et augu sisse teeks, hoidsin lihtsalt lõugu koos nagu buldog.

Huvitav on see, et palju rohkem inimesi pistab kisama vaadates kirurgilisi operatsioone kui veristamisfilme. Kirurgi minust kindlasti ei saa, kuid teatud oppe ma oleks isegi suuteline vaatama ennast kenasti kokku võttes ja sisendades, et tegemist on olulise, inimeste aitava tegevusega. Iluoppe ma vaadata ei suuda, need kohad, kus nad niite sikutavad, iuuuuu. Mingi inimlik omadus see taoliste asjade võõristus kindlasti on. Kumb teie meelest jubedam on, kas luukere või inimese lihaskonda tutvustav pilt? Mu meelest see teine, sest see on punane.

14 kommentaari:

  1. Täitsa nõus sinuga. Mul ka aastaid mingid juhuslikult nähtud rõvedad kaadrid säilivad kõvakettal. Isegi raamatust! Mul on kaks raamatustseeni, millele mõtlemine tekitab mul tänaseni okserefleksi, kuigi ühte lugesin 25 aastat tagasi!
    Ma ei saa aru, miks selliseid filme tehakse ja mis instinkte või hirme vaatajad sellega endas vabastavad.
    Anatoomia on teine asi, laip on surnud ja kondid ega lihased õudsed ei ole. Operatsiooni ajal kah inimene magab ja tal valus pole. Aga vereküllane trauma kindlasti võtaks südame alt õõnsaks. Mis välistab mu jaoks ka verised sõjadraamad.

    VastaKustuta
  2. Aga kas sulle film "Das Leben der Anderen" meeldib (eesti keeles "Teiste elu")? Seal pole küll füüsilist piinamist, on aga vaimne, mis minu arust on jubedam. Paradoksaalselt on "Das Leben der Anderen" mu lemmikfilm.

    VastaKustuta
  3. Ei ole kahjuks näinud seda filmi, ma olen üldse väga vähe filme näinud tegelikult :)

    VastaKustuta
  4. Sel juhul soovitan vaadata :)
    Aga teemasse ka: ma ei suuda samuti vaadata verefilme (kui need pole just Tarantino omad), sest mul hakkab füüsiliselt halb. Samamoodi ei suuda ma vaadata õudukaid. Tegelikult ei meeldi mulle isegi see, kui keegi oma haavu või vigastusi kirjeldab. Ma küll ei saa aru, miks seda tehakse, aga kahjuks olen ma liigagi tihti sattunud selliste haavakirjeldusmonoloogide kuulajaks. Igatahes hakkavad mul selliste kirjelduste peale ALATI põlved valutama ja vajuvad lödiks.

    VastaKustuta
  5. Mul on täiesti külm kõht kõige verise teemal, lögase, kehavedelikuse - ega see mingi juhus polnud, et õendust õppima läksin, ma ütlesin sisseastumisvestlusel "ma arvan, et must saaks hea õde, mul ei hakka kergesti vastik".
    Aga valu - nooo ei. Et meelega tehakse teisele inimesele haiget, kui eesmärgiks pole teda kuidagi aidata (no analüüksiks vere võtmisel mul tõrget ei ole)?!
    Ei. No ei. Kiire lõpp peale teha sellistele =) Mul ei ole tõrget ka mõtte ees pähe lasta, löga mind ei hirmuta =)

    VastaKustuta
  6. Mul on üks "Andaluusia koera" kaader siiani silme ees. Ja ma ei käinud filmi vaatamas, vaid lugesin artiklit, umbes "Vikerkaarest", ja seal oli illustratsioon juures...

    Aga ritsik, su küsimus on... ma nüüd ei tea, kas retooriline või mis. Filme tehakse sajal põhjusel ja "vaatajale meeldib" on neist vaid üks:
    - filme tehakse müügiks.
    - filme tehakse šokeerimiseks.
    - filme tehakse mingi sõnumi või plaani edasiandmiseks.
    - filme tehakse, sest kursuse- või diplomitöö vajab tegemist

    Kui sa küsiks, miks selliseid filme vaadatakse, siis oleks vastus sama - sajal eri põhjusel.

    VastaKustuta
  7. Ei või õudukaid ja rappimisfilme kannatada. Mul ei lähe põlved lödiks, vaid kõhtu lööb kramp või valu. Samas reaalset verd ma (teatud piirini) kannatan. Ebameeldiv on, aga mädased haavad või opiarmid saan puhastatud, seotud. Iseenda haavad ei tekita üldse mingit reaktsiooni, teiste omad on ikka ebameeldivad, aga mitte niiväga, et vajalikud toimingud jääks tegemata. Kirjeldused on teinekord isegi õudsamad, kui reaalne oma silmaga nähtav olukord. Igatahes arsti minust ei saaks, oma laste varbad suudan ära lappida, aga rohkem ärge minult nõudke.

    VastaKustuta
  8. Mul lähevad ka just "põlved lödiks". Ema on mul med.õde ja vanaema oli sanitar (ma pidasin aastaid seda tähtsamaks tööks kui õendus, "sanitar" tundus sarnane "doktoriga") ja nemad ikka lohutasid, et küll see verekartus läheb mul üle, aga no ei läinud. Kunagi töökaaslane rääkis, kuidas tema jaoks on näiteks huvitav vaadata, kuidas talt verd võetakse, ema ütles mul selle peale, et seesugune reaktsioon on siiski vähemuses, enamus inimesi eelistab eemale vaadata. Arstidel-õdedel mängib ilmselt harjumine ka mingit rolli.

    VastaKustuta
  9. Kusjuures ma verd isegi ei karda, kui ise kusagile sisse lõikan (või teeb seda mõni teine), olen ma võimeline selle ära puhastama ja kokku lappima. Verevõtmist eelistan ma mitte vaadata, aga ükskord proovisin vaadata ja midagi ei juhtunud. Kirjeldamine on palju hullem ja verefilmid on lihtsalt õõvastavad.

    VastaKustuta
  10. Päris eluliste vajaduste puhul pole mingeid emotsioone, kui on vaja midagi siduda, süstida, puhastada, lappida. ja pole vahet, kui katki see inimene juhtub olema. olen aja jooksul teinud nii seda kui teist. see käib elu juurde.

    Ajaloo ja uurimuslik osa ka ei tõmba eriti, kuigi lugenud olen, gravüürid tekitasid pigem õõvastust ja piinakmbritesse olen keeldunud minemast. Kunstiliste taasesitamise puhul jätan kogu etenduse vaatamata. Saan jah aru, et ju siis on tarbijad olemas, kui neid toodetakse, kuid ei ole minu jaoks. Tundub kuidagi mitteasjakohane olevat end selle infoga koormata.

    de Sade Justine lugesin läbi varajases nooruses ja mind kummitas pikalt küsimus, mis peab nende inimeste peas toimuma, et see vajadus sellisel kujul inimeses eksisteeriks.

    VastaKustuta
  11. Olen liialt tehnikainimene, et filmid häiriksid, samas ei paku ka mingit pinget. Ma ju tean, et tegelikult on seal ketshup ja mingi muu suvaline löga. Silma jäävad pigem apsud, mille puhul tead, et nii need asjad päriselt küll pole.

    Dokumentaalfilmid on teine asi, aga seal üldiselt detailidesse ei laskuta. Veri on vedelik, mis toitaineid ja hapnikku kehas ringi kannab, ei näe enda ega teiste puhul probleemi. Poisikesena sai taskunoa otsaga pinde välja lõigutud, veri segas kuna ei näinud hästi, valu lihtsalt ebameeldiv aga möödapääsmatu, et hiljem vähem valus oleks.

    Hädaolukorras vahendeid valimata (või pigem kõige efektiivsemaid valides) kellegi külmaks tegemine poleks probleemiks. Eks vist aastate jooksul saadud koolitus aitab kaasa. Samas oleks end raske tagasi hoida karistamast tüüpi, kes kaitsetule liiga teeb, olgu need inimesed või loomad.

    VastaKustuta
  12. Mul läheb vägivallasteenide peale kõhus külmaks. Isegi verd ei pea olema, piisab löömisest. Ja ma ei ole julgenud isegi "Kill Billi" vaadata, mis siis, et teatraalne ja üle võlli. Mul hakkab näiteks ka "Kannibali!" muusikali vaadates teatud kohtades hirmus kahju ja kurb, mis siis, et see on üldiselt hullult naljakas. Ja seda Monty Pythoni filmi maksadoonori kohta ei kannata üldse vaadata. Keeran tavaliselt pilgu ära, ma ei tea, mis juhtuks, kui ei pööraks, nutma hakkaks vbla.

    Hea küll, ütleme kui ketšup on juba NII ilmselt ketšup, siis see on juba lõbus:

    https://youtu.be/kVtxc6t5I4Y?t=22m8s

    (päriselt ka, võite vaadata, verekartjale pole seal midagi hirmsat.)

    VastaKustuta
  13. See Monty Pythoni sketš on mulle ka võimatu vaadata jah...

    VastaKustuta
  14. sa ei ole liigselt empaatiline, lihtsalt noid, kel empaatia puudub, on päris suur hulk ja nendele on vaja selleks, et üldse natuke närv tööle hakkaks, eriti jõhkraid asju. eks nad ole oma elus ja lapsepõlves ka ühtekoma teist näinud, mis nad on tuimemaks muutnud...
    ma olen selliste inimestega lävimisel ettevaatlik, sest nad tihtipeale üldse ei mõista, kui lihtne on teistele haiget teha, lihtsalt mittemõistmisega näiteks. mõni siiski mõistab ja on rahul kui saab kellelegi haiget teha. neid kutsutakse delfi debiilikuteks, nood rahuldavad end kommenteerides :)

    VastaKustuta