teisipäev, august 29, 2017

Puhkusemuljeid vol 3 - Virumaa

Peale Pärnuskäiku jäid ilmad päris pikaks ajaks ilusaks, no nii paariks päevaks suisa ja me mõtlesime, et oma suvilas on ju samuti rand kohe kiviga visata, ei pea koristamismaksu maksma ega midagi ja nii me rohkem kui kaheks nädalaks sinna maandusimegi. Väikeste kõrvalepõigetega.

Nendest kõrvalepõigetest siis nüüd täpsemalt.
Näiteks käisime ära Eesti mandri kõige põhjapoolsemas tipus Purekkari neemel. Olime juba varemgi seal vaatamas käinud, aga siis katkestas paduvihm meie tee. Ligiduses on ka RMK telkimiskohad, mis mõlemal korral olid rahvast täis, lisaks rannikule iseloomulik mahajäetud sõjaväelinnak ning mingisugune arusaamatu kolmnurksete suvilate matmispaik vms (neid oli seal koos oma paarkümmend metsa all).
Tüüpiline kibuvitsane ja kivine pilt neemelt. Leidsime ka surnud ja pooleldisöödud hülge, aga pilt jäi millegipärast tegemata..
Avastamata kohti otsides meenus ka Toila Oru park, kust me tihti mööda oleme sõitnud, aga ajapuudusel on alati minemata jäänud. See viga sai seekord parandatud. Kuna territoorium on suur ja vaadata-jalutada palju, siis läbisõidukohaks see väga ei sobigi. Eks ta muidu veidi kurb vaatamine olnud, aga pankrannik ja sealsed vaated võluvad mind alati.
Tagasiteel oli minu ettepanek külastada Liimala rannas asuvat Tulivee rannarestorani ning seekord vähemalt mu plaanil ühtki puudust ei ilmnenud. Restoranist teadsin ma üldse seetõttu, et see kuulub ühele mu kursavennale ja seetõttu olen ma sealt päris põnevaid pilte näinud FB-s. No näiteks eelroaks räim tomatis, mis serveeritaksegi konservikarbis. Koht oli väga ilus, kohe restorani tagant algas rand, lastele meeldis üliväga kohalik lastenurk, kus igasugu vahvaid puust mänguasju (näiteks kokkupandav auto- või rongitee), vähemalt lapsed nõudsid kindlasti tagasitulemist. Ka lastepraad oli mõistlik (ei olnud viinerid ja friikad) ning meiegi toidud maitsvad. Oma õlu on neil ka. Kodukal on menüü ja muu info olemas, kui kedagi huvitab. Ausõna, ei tee tutvuse poolest reklaami :)

Karepa rannas käisime ka, kuhu varem pole sattunud. Huvitav on see selle poolest, et otse rannas suubub jõgi merre. Selline huvitav igamehe spa jalavann, kus ühes kohas on vesi hästi külm ja teises soe. Need valged taamal on suur parv luiki (st fotol pole pooltki tervest kambast).
No ja siis ühel päeval ringi sõites nägime, kuidas otse tee ääres kõndis keegi ja ämber oli silmini siiga ääreni kukeseeni täis. Et kui see ikka nii lihtne on, peab see meilgi õnnestuma! Mõeldud-tehtud. Ma avastasin endas Mikita mainitud jooni ja tõelise korilase olemuse. Imeline! Seeni saime ka muidugi ja esimest korda elus maitses üks enda tehtud toit sama hästi kui gurmeeroog restoranis. Kusjuures hiljem sügavkülmutusse pandud seentest tehtud kaste enam nii hea ei olnud (jaa, ma lugesin, et selle kohta on miljon teooriat, soolaga-võiga-ilma millegita-keeda-kuivata jne). Aga mets oli tõesti imeline, ma isegi jõudsin mõelda, et näe, midagi vanaema geenidest on ikka mulle ka pärandunud. Noh, seejärel meenus muidugi, et seente tundmist geenidega vist siiski edasi ei antud ja et vanaema tasemele küündida peaks ikka muid seeni peale kukekate ka ära tundma....
Siis jõudis aga pärale selle suve siiani viimane päev ehk 19. august, mil korraliku 30 kraadi välja viskas. Me otsustasime millegipärast rannas viimase võtmise asemel jälle ringi sõita ning alustasime Kunda lähedal asuvast Hobuvärava talu miniloomaaiast. Enne talu juurde pööramist jäi ette aga Malla mõis, milles tundsin kohe ära kuulsa filmi "November" olulise võttepaiga (sealt madalalt katuselt see mõisapreili alla kukkus):
Peale loomade vaatamist (talu peremees tegi huvitava ringkäigu) suundusime Lontova seiklusparki. Ütleme nii, et mind see puude latvades kõlkumine üldse ei tõmba. Ma tean ette, et ega ma hakkama ei saa ja nägin päris paljusid, kes rajad pooleli jätsid. Me ise ronima ei hakanud, lasime lastel lastealal paar tundi möllata. Mitte et see lasteala nii tohutu oleks olnud, aga lapsed ikka leiavad endale tegevust. Park ise on muidu ilus ja korras, kenad vaated ja võimalus ka niisama lebotada ning kohvikus passida.

Kundas ei saanudki "Gunnar Grapsi rusikaid tunda", lahkudes tegime peatuse võimsa vaatega Kukerpallimäel:


Vahepeal lugesin siin teiste blogijate kogemusi seoses erinevate spadega ja pean ikka sellest ka kirjutama. L. läks nimelt korraks koju tagasi, et laudpõrandat õlitada ja ma mõtlesin, et lähen siis selleks ajaks lastega Rakvere Aqva-sse. Pühapäeval vastu esmaspäeva on seal kliendikaardi omanikele öö 65 eurtsi standardtoas. Meie tuba nägi näiteks välja selline (kass on isiklik ega kuulu standardvarustusse ja see tekst fotol on minu viga):
Ehk siis puhas luksus. Kui ma nüüd võrdlen seda näiteks tolle Jurmala viietärnikaga, millest siin blogis pilte nägin, siis ma olen õnnelik, et seal omal ajal 180 euro eest tuba ei võtnud (paar aastat tagasi oli selline letihind). "Slaavi maitse" ütles isegi L. nende piltide kohta, eriti need vannitoaplaadid. Ma ei tea, ma ei ole eriline snoob, aga no viis tärni sisustuse eest, mis ootab sind pmst igas suvalises paneelika korteris?! Aqva tube saab piiluda siit. No on ju vahe?

Ahjaa, veel tahaks imestada selle üle, kuidas, KUIDAS suudavad nii paljud inimesed oma lastega ühes voodis magada?! Mulle piisas sellest ühest, peaaegu magamata ööst, sest Mikro mu kõrval väänles igas võimalikus poosis, ma pidin kogu aeg peale passima, et ta voodist alla ei veereks (voodi oli nii kõrge, et meetrisel oli raskusi sinna peale saamisegagi), ta vehkis kätega, norskas, rääkis unes jne. Mini otsustas magada lahtikäival tugitoolil, kuigi oleks ka vabalt voodisse mahtunud, aga tema juba teadis, et ta öistele vähkremistele teevad lõpu ainult kindlad ääred ümber (kodus meil on nari ja seal ei ole neil kummalgi erilisi väänlemisvõimalusi ja mis peamine, mina teise tuppa ei kuule seda). Mini seevastu tegi läbi une selliseid hääli, et ma pidin kaks korda tule põlema panema, et näha ega ta voodit täis pole oksendanud (no nagu ta Pärnus tegi) - ta näeb vist pidevalt und söömisest või ma ei tea, miks ta sedasi mäletseb...Õudne!

Ja siis mingi hetk jõudis kätte mu sünnipäev. L. õnnitles hommikul sõnadega "Palju õnne juubeli puhul", mida mul sel aastal siiski ei olnud, aga no jõuad sa neid numbreid meeles pidada. Ma saan aru, et mu kingituste hunnik ei avalda kellelegi muljet (päev peale enda sünnipäeva nägin ühe minuga samal päeval sünnipäeva pidava 4-aastase kingituste fotot, kus segaduses mudilane paistab vaevu välja lilledemerest ja umbes 30 suure kingikoti vahelt...), aga siiski:
Lilli ma ei tahtnud, sest kass ei kannata konkurente, L. kinkis Freddy luulekogu, mille soovist ma eelnevalt kenasti teada andsin. Pärast kinkis ta selle kollase Nokia 3310 ka, sest algselt ma seda ikka ei tahtnud, aga no poodi olid kollane ja punane ka müügile tulnud ja kollast oli suisa see ainuke eksemplar! Värviline telefon, saage aru! See on ainuke, mis loeb, no nagu autodegi puhul, et mis värvi ta on. Napakad telefoniarendajad teevad ju kõik telefonid ühtviisi kobakad ja mustad, mina aga tahan pisikest ja värvilist.
Houellebecq-i olen kaua otsinud, aga see on kõikjalt otsas, nüüd "kolkapoest" leidsin ja tegin endale kingituse (arvustus: hea mõjus fänniteos, ma ei saanud pelgalt nende Lovecrafti lõikude tõttu korralikult magada - no taustaks olid meremüha ja pime mets ka muidugi, aga muidu - päris hästi avab mu meelest ka Houellebecq-i enda tausta). "Grammatika ülistuse" ostsin ka endale kingiks, ma loodan, et see on nii hea nagu räägitakse.

Ja oligi nagu kõik selle puhkusega, kuu aega tõhusalt raisatud!


4 kommentaari:

  1. Mis, see Liimala restoran on reaalselt lahti? Mu suve-maa-kodu on sealt otse üle Purtse jõe mere ääres (viru-nurm ikkagi), ma korra püüdsin seal käia ja siis see tundus sellise "ehitasime maja ja unustasime ta siis ära" rahapesu projektina. Võtan kavva!

    Ja ma käisin neljapäeval Toilas. Ja kolmapäeval Karepal. Ja veidi enne seda Kundas. Aga sellel vaatega mäel ma pole käinud ja seikluspargis ka mitte, nii et aitäh kirjutamast, uute kohtade mõtted on alati toredad!

    VastaKustuta
  2. Ei oska tõesti kommenteerida, miks ta siis kinni oli, me just vaatasime, et päris pikad lahtiolekuajad, isegi pühapäeval avatud (me vist pühapäeval ise käisimegi). Ma ei olnud seal Purtse kandis varem käinud, väga ilus ja kordatehtud kant tundus.
    See Lontova ja Karussellimägi on kuskil "teisel pool" Kundat, sest ma ise olen korduvalt Kundas käinud, aga sinnakanti polnud ka kunagi asja olnud.

    VastaKustuta
  3. Pean kommenteerima.
    Sa nägid Liimala küla. See on tõesti hämmastavalt korras.
    Purtse on aga varemetes.
    Purtset on tegelikult kolm: maanteeäärne küla, rannaküla ja nende vahel olev kindlus-lossi ümber olev kolhoosikeskus.
    Maantee äär on enam-vähem, aga kõrts on jälle kinn.
    Kolhoosikeskuses on loss korda tehtud ja avatud, aga muidu on see nõuka-aegne agraarpärand.

    Mereäär on aga täiesti varemetes. Elu hoidsid seal ülal kalatsehh ja sadam. Sadamasse tõid laevad ookeani pealt kala, tsehh suitsutas-konserveeris need ära ja saatis laiale Vene turule. Sadam töötab, aga minimaalse koormusega, endist elu ei ole. Tehasest on järel telliskivide meri. Varemed, ja mitte tühjad hooned, vaid tõesti varemed. Pood on kinni ja katus sisse langenud. Rippsillast on vaid postid alles. Majades-taludes elavad vanapaarid, tööd üldiselt ei ole.

    Ehk. Ühel pool jõge on elu miskipärast vähemalt väliselt korras. Teisel pool.. laguneb kõik.

    VastaKustuta
  4. Jah, Purtsest ma olen tõepoolest ainult kindlust külastanud, Liimala küla mõtlesin.

    VastaKustuta