Esimese maailma probleemid

Paistab, et kodumaisel kontserditurul on konkurents tihenema hakanud, sest kui varem külastasid meid vaid oma aja ära elanud staarid, siis nüüd on otsapidi ka aktuaalsemaid lemmikuid siia sattuma hakanud (ma mõtlen suuri kontserte siis, väiksemates klubides, Tallinnas, on varemgi asju toimunud ja mõnede edumeelsemate festivalide raames). Täna tuli siis uudis, et Stone Sour on suvel Pirita kloostri varemetesse saabumas. Nagu eelmises postituses mainisin, veel selle aastanumbri sees ilmus neilt plaat, mille Loudwire nimetas aasta metalplaadiks. Aga teate, mis jama on nende "uuemate" bändidega - kui saurusi teavad kõik, siis uuemal muusikal suudavad Eestis silma peal hoida vaid vähesed. Ma arvan, et suurem osa inimesi ei tea, mis bändiga tegu, kuigi Stone Sour pole kindlasti mingi alternatiivne friikide lemmik, vaid mujal staadione täis toov bänd. L. näiteks, kes muusikakauge pole, kehitas selle peale õlgu - ei tea, pole kuulnudki.

Teemaväliselt, ma ei julgenud küsida, kas ta Nickelbacki teab. Nimelt on Nickelback vs Stone Sour üks muusikamaailma kurikuulsamaid vastasseise ja sel suvel on mõlemad bändid üksteise järel Eestisse tulemas. Ma tegelikult imestasin endal suu lahti, kui paljud inimesed meil Nickelbacki teavad, mina tean neilt ainult paari lugu ja siis seda tohutut legendi (trüki guuglisse "why people hate nickelback" ja ole valmis kümneteks ja kümneteks lehekülgedeks). Ok, maitse maitseks ja vihkamine on nõme, aga selline bänd, mida ma kuulaks, Nickelback kindlasti pole. FB-s soovitati soojendajaks Shanonit (ma ei saanudki aru, oli see nali või mitte) ja mu meelest on see täiesti sobiv võrdlus. Aga kui Krista Lensin ja Rauno Märks kiidavad, siis peab ju hea olema. Viimane võrdles bändi Metallicaga, mõni tõsine trashifänn sai ilmselt ataki.

Igatahes, mina olen nüüd dilemma ees, mis vaevas ka Bella Paradiisi sisenejaid: "Minna? Mitte minna?" Mulle on muidu kogu elu tundunud ka, et ikka "kindlasti minna!", aga laste saamine on tekitanud nii palju võimalikke vabandusi, et neisse on lihtne kiinduda kui kord muster sisse jäänud. Plusspoolele siis - mulle ju nii meeldib kontsertidel käia, bänd on hea, kuigi mitte mu top 10s, aga ikkagi, bänd, mille võiks ära näha.
Miljon miinust - see on keset nädalat Tallinnas, L.-i ei huvita, ilmselt ta oleks ümberveendav, aga sel juhul oleks mul kaaslane, kes on vastu tahtmist autojuhirollis (mul endal lube pole, eks) ja mina tunnen ju ennast selle tulemusena süüdi (see kõikjal ringihiiliv süü..). Teiseks, kui me koos läheksime, tuleks lapsed kuhugi organiseerida - taaskord, isekuse musternäidis, minu soovi tõttu ebamugavused karjale inimestele - süü, süü! Ma küll panin FB-sse, et olen üritusest huvitatud ja äkki tõesti tuleb välja, et keegi on veel, aga see võimalus on õhkõrn. Ja äkki sajab üldse vihma või pole lumigi juuni alguseks läinud nagu eelmisel aastal enam-vähem juhtus? Mis siis saab, ah? Ma tean, et on inimesi, kes ostaks pileti ära ja mõtleks, et ilmselt kuidagi ikka saab, aga ma ilmselgelt säärane pole.

Selle üle juureldes jõudsin ma järeldusele, et põhiteema, mis mind neis dilemmades kammitseb, on ikka see - "äkki teised ei taha seda, mida mina, niipalju kui mina ja äkki ma siis põhjustan neile oma soovidega kannatusi ning nad ei julge seda mulle viisakusest mainida!" See on mul absoluutselt iga teema juures, ma leian, et valutum on ise kompromissile minna, kui ennast läbi suruda, kuigi sageli ma hiljem mossitan ja kõik saavad aru, et mina tahtsin tegelikult midagi muud ega öelnud välja. Ehk siis nõmedam olukord kui varem. Näiteks kooserdan kohusetundlikult mööda nõmedaid poode ja lõpuks kui üle viskab, röögin: "Raisk, mida me krt, siin teeme, ma tahtsin ju algusest peale hoopis nendesse teistesse poodidesse minna!!!!" Ja teised vahivad, mokk töllakil, sest ma ju alguses ütlesin, et "ei-ei, mul pole vaja kuhugi minna, kui teie tahate, ma tulen kaasa!" Eeldus on see, et teised ei taha iial seda, mida mina ja ma olen alati hirmus üllatunud, kui tuleb välja, et mõni isegi tahab. See on tõeliselt erakordne. Seepärast ma ei kilkagi FB-s, et jee, lähme Stone Sourile, tulge-tulge! Ma eeldan, et niikuinii mitte keegi ei taha. Ja sellepärast ma ise kunagi kellegagi ka ühendust ei võta, et kokku saada, midagi teha - äkki nad tegelt ei taha ja tulevad ainult viisakusest? Kust ma tean, et nad PÄRISELT tahavad, kui nad päriselt tahaks, nad tuleks ja kutsuks mind ise. Eks see on muidugi asjadega, milleta ma ka elada saan. Iron Maideni kontsert oli näiteks must have ja sealjuures mul mingeid kahtlusi ei tekkinud, panin inimesed fakti ette ja nii oli. Samas kui ma jätaks endale ainult asjad, milleta ma tõesti ei saa, tõuseks ma ilmselt harva voodist.

P.S. Paradoksaalne on see, et mul on paar tuttavat, kes FB-s alatasa kogu oma hoomamatut sõbralisti endale külla, endaga välja jne kutsuvad. Ma alati vaatan seda teguviisi võõristusega, et miks nad end ometi nõnda alandavad (sest ega enamasti ulub selliste postituste all vaid tuul) - parem ikka üksi koopas ja uhkelt "ei lind ega loom", mitte nõnda avalikult üksildane ja meeleheitel.
Loll ja uhke - see on minu moto, eks. A kui kedagi nagu päriselt Stone Sour huvitab (ja ta ei ole sarimõrvar vms), siis võib teada anda.