Onu Bella. Tappa prostatavähk.

Sekka siis ka raamatutest, niikuinii tuleb varsti aastalõpu raamatuedetabel ka. Ma olen sel aastal üllatavalt pirtsakas olnud ja viietärnilisi hinnanguid loetule on tulnud oluliselt vähem, kui varasematel aastatel. Kohe arvustamisele tulev on üks neist vähestest õnnelikest ja ma arvan, et ka muudel põhjustel vajab see lugu arutamist ning tähelepanu.

J.M.K.E.-l on üks lugu nimega "Löga", kus Villu laulab nii:
Sest mu sees on löga.
Ma olen täis mingit möga.
Sitta, tatti ja röga.
Ja kui lähen kord ma lõhki, siis solki täis on kõik maailm.


Võiks öelda, et kui sa sellega nõus ei ole ja leiad, et uih-aih, mina peeretan vaid vikerkaari ning kõik koledad asjad tuleks suhkruvaabaga katta ja roosilõhnaga üle pritsida, siis ära parem loe. Mina leian, et elu tuleks võtta nii nagu see on ja alati ta kõige sulnim pole.

Ma arvan, et ma väga mööda ei pane, kui ütlen, et igaüks meist teab kedagi, kellel on olnud vähk. Tavaliselt me rohkem ei tea, noogutame kurvalt, rohkem ei küsi ja teema läheb lukku, sest nii on justkui viisakas. Eks kindlasti polegi sünnis torkida, kui inimene ise seda ei soovi. Onu Bella on ses suhtes erand olnud ja vabatahtlikult teemast kirjutanud. Ja suur aitäh talle!  Sellist teekonda pole keegi endale valinud, aga kindlasti on kasulik, kui keegi seda natukenegi tutvustab, sest kindel on see, et vähk meie hulgast kuhugi ei kao.

Tegelikult ei ole see raamat sugugi ainult vähist, siin on päris mitu teemat, mind näiteks üllatas see, kui hästi tuleb Bellal välja ilukirjandus. Tema varasemad raamatud on autobiograafilised olnud ja muidugi on suures osas ka see, kuid näiteks raamatut avav road-movie -stiilis Võhmaskäik (ega ma muidugi tea, palju seal päriselu sees oli) ja Bella unenägu kättemaksust TÜ kliinikumis on äärmiselt meisterlikult ja kaasahaaravalt kirja pandud. Ok, värvilised unenäod olid ju ka ühe medikamendi kõrvalmõjudeks, mis tekitas minus küsimuse, kas ka fantaasiavaesed inimesed näevad värvikaid unenägusid ning neil piisaks vaid pastakas haarata ja surematu šedööver oleks olemas, või nõuab unenägude konverteerimine nauditavasse vormi siiski erioskusi? Tarantino-fänn leiab oma pärlid siit kindlasti üles (mida on ka raamatu kujundusest aimata).

Samuti peatub autor pikemalt filmimaailma telgitagustel, lugeda saab populaarse mängufilmi "Päevad, mis ajasid segadusse" klatši ja kõmu ning väljalõigatud stseene. Raamatule lisavad nunnu-faktorit ka armsad kodused seigad autori ja tema abikaasa igapäevaelust ning infogurmaanile on kena ülevaade pealinna põnevatest lokaalidest. Igaühele midagi!

Tõsisemaks minnes, jah, läbiv punane niit on siiski haigus ja selle ravi. Ma olen alati arvanud, et inimest muserdab kõige sügavamalt see, kui tema ootused ei vasta tegelikkusele. Sageli loome sellised ootused ise, Bellale aga ütles üks rõõmsameelne meedik, et vähiravi on põhimõtteliselt sama, mis külmasaanud nina tervendamine. Siinkohal meenub teatud nohurohu reklaam Peeter Ojaga, mis päädis lahendusega "Naks, ja valmis!". Prostatavähi puhul selle naksamisega suurem häda aga alles algab. Siinkohal võin kinnitada ka isikliku kogemuse põhjal, et millegipärast ongi kombeks rääkida, kuidas lõikusega saab kõik korda. Kas ei taheta patsiente liigselt hirmutada? Leitakse, et on mugavam kui nad ise läbi kogemuse aru saavad, mida see tegelikult tähendab? Pole lihtsalt aega ja/või empaatiat? Küll nad ise guugeldavad? Bella mainib raamatus, et tema sai arstilt info vaagnapõhjalihaste treenimise kohta, minu tuttav inimene omandas need teadmised internetist ja imestas, kui raske oleks olnud talle anda mingi paber selle infoga?

Raamatu pluss on ka see, et suhteliselt lihtsas keeles, aga mitte lugejat alahindamata, antakse hariv ülevaade erinevatest vähiravi meetoditest. Palju sellest tuli mulle üllatusena, kahjuks mitte positiivsena. Raamat ise kole ei olnud, karta ei maksa, kõige hirmsam koht, mida ma tekinurk hammaste vahel ja silmi vidutades kergelt ülelibisedes lugesin, oli see, kus minategelane valmistab end ette iseendal hammast välja tõmbama.