Mina sellest hetkest alates enam pidudele ei roninud, sest ilmselt olin liiga ebakultuurne või hoopis peps - no ei kujuta tõesti ette, et õnnestuks üheks õhtuks end seal sigalas daamiks moondada, vinnilised klassivennad printsideks...Tegelikult vist paar balli vaid toimuski, sest ilmselt oli enamik lapsi minutaolised ning oligi ühisürituste vaim hävitatud. Parem joogu ja läbutagu kellegi korteris kui poolavalikult koolisaalis - nii on see vist nüüd juba aastaid kestnud, mastaapsed koolidiskod kadusidki koos üheksakümnendatega.
Miks ma sellest kirjutan, nimelt täna avastasin, et Mini koolis kavandatakse pidu, küll temast vanematele, aga kahtlaselt-kohtlaselt tuttavlik oli see: seltskonnatantsud, riietuskoodiks poistel ülikond, tüdrukutel vähemalt põlvini seelik. Kohe lõi mässumeel minus lõkkele! Elu sees ma ei läheks sellisele peole, kuhu kästakse, ok, soovitatakse ülepõlve seelik selga ajada! See on mingi vanurite pidu! Keegi ei ütle mulle, mida selga panna! Heh, kusjuures, seltskonnatantse ma isegi õppisin, vanemad surusid peale (ma ise tahtsin minna catwalk-i koolitusele (haa-haa-haa!!!), aga nemad ütlesid, et muidu ei saa, kui valsi ja foxtroti ka ära õpin...üheksakümnendad, noh, igasugu tütarlaste moekoolid olid popid), aga peale valsi põhisammu ei tea ma enam midagi, pole iial olnud põhjust ka praktiseerida. Tantsud on teisenenud ja ammu pole klassikalised seltskonnatantsud ainsaks valikuks.
Ma saan aru, et kui inimest huvitab, talle meeldib tantsimine, siis ta läheb ja õpib, aga mulle on vastukarva igasugune sund traditsioonidele rõhudes, eriti kui traditsioon ise on hääbunud. Jah, vist on mõned minuealised ka, kes Vanemuise aastalõpuballil jalga keerutamas käivad (ja seda ka oskavad), aga neid on vähe. Või ma liigun lihtsalt mingis teistmoodi seltskonnas? "Millal sa oma naise tantsima viid?"* tähendab ju tänapäeval üldiselt ööklubi ja seal ma ka ei käi. Iseloomulikuna meenub siin ühe tuttava
Igasugu dresscode-d on mu meelest ka üsna pseudoprobleem, sest kunagi kui ma etiketikoolitusel käisin (ja seda mitte enam tüdrukute moekoolis vaid Riigikantseleis), räägiti seal kenasti, et etikett on abistav vahend, mitte kontrolli- ja karistusmehhanism. Etikett võta ette siis, kui sa ei tea, kuidas sulle võõras situatsioonis käituda, see peaks olukorraga kohanemise mugavamaks ja sujuvamaks tegema. Palju rohkem on etiketiga vastuolus see, kui hakatakse kellegi eksimusi välja tooma, kui see, et keegi milleski täpselt etiketti ei järgi.
*kunagi küsiti L.-lt seda täiesti pahaaimamatult, nüüd on see meil isekeskis naljaks muutunud, sest noh, me ei tantsi.
Täitsa huvitav oleks teada, kui palju lapsi sellele üritusele lõpuks kohale läheb :)
VastaKustutaVeits haakub siia, et mul oli juhus lugeda eile ühe kooli seinalt suurt loosungit "Ole normaalne" (kõrvuti umbes sellistega nagu "Kõnni rahulikult" jms). See võttis ka viivuks kukalt kratsima, et mis küll tolle (eeldan, et) pedagoogi mõtteis mõlgub, kes säherduse plakati seinale kleebib ...
Jah ja ei. Mäletan, et ülepõlve seelikud ei olnud inspireerivad. Õnneks minu ajal olid miniseelikud. Aga olid ka poistel pikad juuksed. Mina olin arakene, kuid klassikaaslased lendasid koolist, sest ei läinudki juuksurisse. Protest traditsioonide vastu.
VastaKustutaSamas on traditsioonides midagi ... (Paljud) noored mehed on tulnud minu juurde enne tähtsat päeva, et kuidas see üks-kaks...kolm käib. Kõrvaljääjale võib jääda mulje, et peedikute pidu - mehed omavahel valssi harjutamas.
Küpses eas esimest korda reivile sattudes nautisin täiega. Üks tark inimene ütles mulle pärast, et kohanemine on intelligentsuse tunnus. Kui ta ei irvitanud, siis oli see ... mis iganes.
Minu päevasoovitus kohanege ise ja "sundige" lapsi võtma vastu uusi väljakutseid.
Mina arvan, et stiilipeod on ok. Justnimelt võtangi ette ja kehastun kaheks tunniks printsessiks. Ja aktsepteerin seda, et vinniline või jõmmist või trennipedest klassivend kehastub printsiks.
VastaKustutaMitte et ma neid ise kooliajal nautida oleks osanud.
Ma olen nõus, et stiilipeona või siis mingi kursusena (võib ju valssi näiteks kehalise tunnis õpetada, ülejäänud tantse ilmselt pole nii väga vaja kui selliseid olukordi tekib) on see traditsioonide õppimine täiesti ok. Meil aga toona lihtsalt asendati üks teisega ehk siis muusuguseid pidusid enam polnudki kui ainult "viisakad".
VastaKustutaMeenub veel mingi eksperiment oma kooliajast, kui kohaliku kutsekooli direktor otsustas kooli mainet parandada nii, et kõik poisid pidid igapäevaselt ülikonnas käima. Ma ei tea, kuidas tüdrukutega jäi, aga ühe mu kooliõe peika käis selle (küll lühikeseks jäänud) eksperimendi ajal kutsekas ja kui nad sõpradega meie kooli spordipäevale kaasa elama saabusid, irvitas meie kooli direktor, et näe, mingi ministeerium on oma delegatsiooni kohale saatnud.
Kõh-kõh-kõh, kui juba traditsioonide õppimisest rääkida, siis miks piirduda ainult nii lähedase minevikuga nagu 20. sajandi (foks) või äärmisel juhul 19. sajandi hakust (kiire valss) pärit popid ja skandaalsed noortetantsud? miks just need, mitte 18. või 17. sajandist või veel varasemast ajast?
VastaKustutama olen muidugi heal positsioonil, et sellega praalida.
muide, mul on kogemust paaril noortepeol tantsuõpetamisega: kui me õpetasime just nimelt 17.-18. sajandi tantse, tuli põrand rahvast TÄIS. Suur saal oli tantsuhuvilisi noori nii täis, et peaaegu ei mahtunud üksteisest mööda liikuma.
Kui tuli orkester - ja täitsa hea orkester - , kes hakkas valsse-fokse-rumbasid mängima, jäi põrandale ainult viis paari, kahju oli kohe.
(st orkestrist oli kahju, ega see nende süü ei olnud.)
Kustuta