Minu unelmate mees

Mõtlesin mehelikkusest ja jõudsin hoopis endani välja, mitte siis "mina kui mehelikkuse musternäide" vaid missugune peab olema üks mees, et ta mulle meeldiks. Kummaline, kuid juba väga varajasest lapsepõlvest on mul see muster samasugusena püsinud ja ei, seal ei ole ka mingit seost tegelikus elus nähtud mees-eeskujudega.

Ma ei usu, et ma oleks filmi Bonniest ja Clyde'st üldse näinud, eriti veel varajases nooruses, aga see on alati olnud mu ideaalsuhe - kahekesi kõigi teiste vastu, üksteisele lojaalsed kuni surmani. Kust see totaalne romantilisus tuleb, ma ei tea. Igatahes mängisin ma lapsena pabernukkudega, kui neid nõnda nimetada võib, sest ma joonistasin nad ise - inimese keha ja looma peadega. Neid oli terve linnatäis, aga põhitegelased olid Jari Perssenen ja tema naine. Ärge küsige, miks selline nimi, ilmselgelt ma Johnny Rottenist või Sid Viciousest toona miskit ei teadnud, aga seda, et nimi peaks ka rebel olema, kuidagi adusin. Jari oli Viru ärikas ja hangeldaja ja soomlane, sest soomlased olid kõva sõna. Nad elasid oma naisega ühes suures majas, kõik teised vihkasid neid, sest nad valasid oma solgipange aknast alla, pidasid pidusid ja suudlesid akna peal...Laps oli kõvasti vanemate inimeste jutust kõrvale pannud nagu näha.

Teine romantiline mälestus on sellest, kuidas ma lamasin vanaema voodil ja nutsin täiest hingest, Rahva Hääl nina ees lahti, kus oli uudis, et kuri rahvahulk oli surma mõistnud Rumeenia kommunistliku diktaatori Ceausescu ja tema naise. Poliitikast ma muidugi midagi ei teadnud, aga see tundus taas nii romantiline - kahekesi kõigi vastu, ainult pärast veidi pettusin, kui tuli välja, et nad ei olnudki noored ja ilusad...Vaatasin, et pidin toona olema 8-aastane, aga milline haarav tundeelu!

Päriselus oli toona mu ainuke sõber üks minust aasta vanem poiss, kellega abiellumist ma iseenesestmõistetavaks pidasin, aga millalgi, kui tema läks esimesse klassi, avastas ta, et ma olen plika ja plikadega mängida on nõme. Milline jõhker reetmine! Mõned aastad hiljem pidin sunniviisiliselt nende pere külastama ja siis see poiss mängis minuga džentelmeni, sest noh, plika ju, tuleb hoida ja kaitsta. Ma läksin vihale ja käratasin talle, et ma ei ole mingi titt, ma ei karda su koera ja läksin nimme koerale väga lähedale, see raibe hammustas mind. Ülejäänud õhtu olin kangekaelselt vait. Viimati kohtusime ülikoolis, tere ei öelnud, tegime näo, et ei tunne. Mäherdune reetur, igavene konformist, õige mees ülikoolis ei käi.

Õige mees nimelt ei lähe kunagi kaasa kehtivate normide ja korraga, ta vastandub neile. Me ei saa ju kahekesi kõigi vastu olla, kui me teistega sama sammu astume. Ema rääkis, et õige mehe leiab ainult ülikoolist. Meie istusime tüdrukutega linnas pingil, jõime salaja Longerot ja kui mõni tekkel mööda läks, irvitas sõbranna õelalt: "Näe, Marca tulevane läheb!" Itsitasime ja tegime öökivaid hääli.
Nii ei olegi mul mitte kunagi olnud ühtegi peikat, kes oleks ülikoolis käinud või isegi sinna sisse astunud. Jah, loomulikult olen ka päris lollide otsa komistanud nõnda, aga need suhted on ka üürikesteks jäänud. Tegelikult on meil lademetes intelligentseid kutte, kes keskkoolist erimeelsuste tõttu (enamasti kurjade keskealiste prouadega) välja on visatud. Väga tihti absoluutselt ebaõiglaselt. Valesüüdistusega rebel - eriti romantiline.

Romantiline kohtumine kooliajast kah - tulen koolist, näen, nurga peal mitu poissi peksavad ühte väiksemat ja nõuavad: "Noh, ütled veel, et oleme m***id või?" Lasevad siis klobitava lahti, too astub paar sammu ja röögib: "Te olete m***id!!!", teised rabavad tast kinni ja kõik algab otsast peale. Voh, milline mees, mõtlen, ja astun kodu poole.

Mingid viksid ärimehed, kes oma papi ja edasipüüdlikkusega uhkustavad võivad kohe kassi saba alla kolida, mehed või asjad. Istu sisse oma raha ja merevaatega korter  - mina tahan külg külje kõrval barrikaadidele tormata! Või noh, praegusel ajal pigem niisama koos õlut juua ja riiki kiruda. Mingid muud omadused peale mässumeele ja üksteisele lojaalsuse nii väga ei loe ja mingit muusugust suhet ette ei kujuta ka.

Rockstaarid, mässumeelsed kultuuritegelased (kes mulle üle kurgi andma ei kipu) ja sümpaatsed luuserid  - see on minu teema!