Esmaspäev, märts 05, 2018

Sarjast inimloomuse õppetunde

Minu missioon diiler Babuljana (kes ei tea, siis tegemist täiesti eksisteerinud tegelasega pealinna narkoturult) on edukalt lõpetatud ja kuna iga asi siin elus pidavat meile õppetunni andma, siis siinkohal toon ära selle eksperimendi harivad küljed.

Sain 35 puuduolevat pilti kahe päevaga kokku lihtsalt vahetamise teel, mis tundub päris hea saak olevat. Sealjuures avastasin, mis oli minu taktika pluss teiste ees - ma nimelt lugesin ka teiste inimeste foorumipostitusi, mitte ei treinud üha uusi meeleheitlikke üleskutseid stiilis: "palun andke mulle! Aidake lapsele rõõmu teha! Hästi palju on puudu, äkki keegi annab!" ega postitanud tuima järjekindlusega stiilis "puudu see ja see, üle see ja see, vahetust." Samal ajal kui kaks rida ülevalpool pakkus keegi täpselt neid kleepse, mida too inimene tahtis ja oleks võinud temaga kaupa teha. Paar inimest pöördus ise minu poole ka, aga üldiselt eelistati oma sõnum välja paisata ja loodeti, et analüüsiga "kellel mida on" tegeleks keegi teine.

Ehk siis klassikaline inimsuhtluse teema - sel ajal kui sina räägid, valmistan mina oma sõnumit peas ette ega kuula üldse sinu oma. Isegi kui sellest mulle täiesti praktilist kasu oleks. Mis siin siis rääkida veel abstraktsetest teemadest.

No mind hämmastaski just see teema praktilisuse osa. Minu loogika on näiteks selline, et kui mul on midagi vaja, siis ma kõigepealt vaatan, milline on pakkumine ja kui seda pole, alles siis käin omapoolse uue soovi välja, enne kontakteerun aga varasemate pakkujatega.

Liiga tülikas? Samas kui enamik populatsioonist leiab, et see on liiga tülikas, saavad minusugused päris kena eelispositsiooni. Eks šarlatanid on selle ju ära ka tabanud - kui ise soodsaid variante välja ei otsi, siis tulebki mingi kavalpea ja pakub sulle kolmekordse hinnaga ning väidab, et "viimane võimalus, ülisoodne pakkumine". Ma üldse ei ütle, et ma ise selliste asjade õnge ei oleks läinud, lihtsalt säärasel ühe asja foorumi mikrotasandil tuleb see käitumine eriti selgelt välja.

(Iseasi, kui kriteeriumiks ongi mugavus - tahan kõik ja kohe kätte ning olen nõus maksma. Antud juhul ostan kellegi täiskogutud albumi. Miks mitte, kui tõesti nii suur vajadus on. Muudel elualadel võib aga sellise suhtumisega väga kergelt petta saada, eriti kui hästi ei tajuta, mida tahetakse ja mida võiks saada.)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar