teisipäev, juuni 26, 2018

Jaanid Missos ja Lätis vol 2

Sel aastal kordasime eelmist ehk siis taaskord jaanid Missos ja Lätis. (Kes huvitub botaanikast, võib kommentaariumi sukelduda...). Kuna meil oli vaba juba ka pühadele eelnev reede, siis asutasime end kohe hommikust lõunapoole teele. Ülejäänud kolm autotäit inimesi (ja loom) hakkasid liikuma kaugemalt, seega meil kui kõige rohkem lõunast alustanutel jäi küllalt aega ka vaatamisväärsusteks. Ilm oli ilus, veidi käre tuuleke puhus, aga ei midagi hullu, kindlasti leebem kui põhjarannikul, kus mu vanemad suvilas viis tundi elektrita pidid passima näiteks.

Kõigepealt suundusime Võrru, Tamula möllas täiega, promenaadil jalutamisega oli isegi veidi raskusi, aga mõned tugevamad veel ujusid ja sõid jäätist. Mõtlesime, et enne õhtut peaks sööma ja millegipärast lõi esimese valikuna pähe ikka Rändur. Õnneks olin ma võitluslikus meeleolus ja kui nägin, et nad küsivad lasteprae (klassikaline friikas-viiner) eest 5,50, siis otsustasin, et ei, mingi pubiläga eest ma sellega ei nõustu. Päevapraade üldse ei olnud ja üldiselt muu menüüst tellitavaga läheb neil sageli 40 minutit, vähemalt Tartus on meil kaks korda sellist jama olnud.

Parkisime hoopis auto ära ja hakkasime jalutama. Kõigepealt leidsime sellise vaimustava paiga nagu Stedingu maja. Keegi fotograafist blogija on sealt imelised pildid teinud, jagan linki. Ainuke asi, et vaid kooki-kohvi me ei tahtnud ja kuigi seal olid menüüs ka pastatooted, siis oli selge, et neid kooke näinuna ei suuda me lapsi kuidagi muud toitvamat sööma saada. Seega ahhetasime-ohhetasime interjööri ära ja astusime edasi.

Mööda Katariina alleed astudes hakkas ühes üsna tavapärases eramaja hoovis silma toidukoht nimega Taevas. Seal paistis olevat nii hubane kui ka isuäratav menüü normaalsete hindadega. No näiteks see sama friikad viineriga maksis 2,50. Tegelikult sõid lapsed hoopiski pastat ja meie pitsa, aga valik oli suur ja trendikas (no näiteks kikerherne burger oli olemas).Väljas kannatas süüa küll, tuul eriti ei seganud.

Kes päris kohvikut tahab, siis seal kõrval asus kohe ka Katariina kohvik, millest Vahur Kersna pikalt kirjutanud on. Piilusime ukse vahelt sisse, järsku peatus meie kõrval must tuunitud maastur, millest kargasid välja dressides ja musklitega relvastatud mees ning naine, sellised kivinäod, kellest parema meelega kaarega mööda käiks. Kuuldes, et me arutame, mis kohaga tegemist olla võiks, naeratasid mõlemad järsku soojalt ja hakkasid sõbralikult selgitama, mida kõike sellest kohvikust osta saab. Välimus võib petlik olla - väga külalislahked inimesed hoopiski!

Käisime veel Võru toidukeskuse ees Tauno Kangro seaskulptuuri pildistamas ja liikusime tagasi auto juurde, et Rõugesse sõita.
Rõuges oli meie põhiline eesmärk pesapuu ära näha. Nägime ka, aga ülesronimiseks tundus tuul siiski liiga tugev olevat. Jalutasime natuke ka ööbikuorus, kus kõikuvate puude tõttu veidi kõhegi hakkas (räägin ainult enda eest). Tõestuseks, et muidu oli ilm väga ilus:
Tagasiteel Võrru, kus teistega kokku saama pidime, käisime veel läbi ka Hinni kanjonist, kus küll parajasti laudteed remonditi, aga see ei seganud. Uus laudtee oli igatahes laiem ja turvalisem kui varasem. Kanjonis oli kah natuke kõhe selle tuule tõttu, eriti kui asud enam-vähem puujuurte all.

Võrru jõudes jõudis kohale ka vihmapilv, mis põhja poolt tulijate sõnul nendega kogu aeg kaasas oli olnud. Ühel hetkel ümbritses meid igatahes selline klassikaline jaanipäeva-idüll: sõidame umbes kolmekümnega paduvihmas remonditaval kruusateel, ees veel kümme kilomeetrit teetöid, temperatuuri näitab +11 kraadi, oleme kõik teel Murati piiripunkti SuperAlko poodi....SuperAlko oli omaette vaatamisväärsus - väike uberik, lõhnalt nagu taarapunkt, pikk järjekord looklemas kastide vahel, valdavalt rõõmsameelsed eesti ja ingliskeelsed inimesed. Hindade osas ma ei oskagi seisukohta võtta, midagi üliodavat, mida ka osta sooviks, silma ei hakanud.

Vetevana tallu jõudes oli ilm taas normaalseks keeranud, mets hoidis tuule ka kinni ja oli igati tore olemine. Magasime täpselt samas majakeses, kus eelmine kord, selle erandiga, et all tehti suitsusauna. Mu meelest peab natuke imelik mõtlemine olema, et teha suitsusauna kohale toad, sest selge see, et need lähevad üsna vinguseks. Hoidsime siis aknaid-uksi lahti, sääski õnneks eriti ei olnud ja lohutasime end sellega, et me pole ju esimesed, kes siin ööbivad ja ehk oleks kuulda olnud, kui kõik eelnevad on vingumürgitusse surnud...

Ärkasin hommikul 6.58 selle peale, et kõnekõmin maja ees ei tahtnud lakata. Lapsed muidugi olid ka kohe üleval. Ega neid enam magama ei saa, aga mõtlesin siiski allolijatele teatavaks teha, mida ma arvan sellest, et nad meie akna all kaagutavad, selle asemel, et minna eemal asuva grillimismaja juurde. Piilusin siis aknast välja ja mida ma näen  - politsei- ja piirivalveametnikke hoov täis! Ega päris selgeks ei saanudki, mis tegelikult toimunud oli, aga vähemalt politseisse oli tehtud kõne, et toimub relvastatud rünnak ja mitu inimest on vigastatud (mitte meie seltskonnast siis). Selge see, et kohale tuldi kõigi jõududega. Koha peal tuli muidugi välja, et joobes inimeste fantaasia on lennukas. Relvi polnud ja vigastatuid ka keegi ei näinud, aga vähemalt sai kogu kamp varavalges üles aetud.

Kõnekas asjaolu oli see, et esimene asi, mida kõik ärganud arvasid, oli see, et probleem oli venelastega, kes ühes majadest ööbisid. Ehk siis korralik stereotüüp. Tegelikult olid venelased vagurad.

Sõime üheskoos õues varajast hommikusööki, ilm oli ideaalne, ning vaatasime toimuvat tsirkust pealt. Seejärel sõitsime ära Lätti, seekord Zeltini raketibaasi (guugeldades leiab infot) vaatama, kus suur Lenini pea leiduvat. Leidsime Lenini pea ja ka Stalini rümba.
Eelnevaid sündmusi arvestades möödus jaaniöö rahulikult, vist isegi enne keskööd sai magama, sest oli juba üleval oldud kah piisavalt. Jaanipäeva hommik oli sombune ning peagi Missost välja sõites hakkas ühtlaselt vihma sadama.

1 kommentaar:

  1. Ahhhhhh ajasid mulle koduigatsuse peale. Kusjuures sellest Stedingu majast kuulsin just esimest korda.

    VastaKustuta