kolmapäev, juuni 13, 2018

Olen vist väga meeleteadlik* inimene!?

Murca kirjutas mu meelest nii olulisest teemast. Ma polegi sedapidi mõelnud, et näe, hoopis mina olen egoist, nõuan kogu tähelepanu, ei taha kellegi ekraaniga võistelda. Küllap see aga juba niimoodi paistab, sest pidev ühendatus ja kättesaadavus on levinum.

Ma olen relikt, mul on nuputelefon ja isegi selle lülitan ma ööseks alati välja. Vahel laps saadab sms-e ja mõni reklaamipakkuja helistab ka, aga muidu on vaikus sellel rindel. Tallinnas oli just teemaks see, et kuidas minusugune end ühistranspordis valideeritud saab ja siis sõbranna pidi ikka transpordiameti infotelefonile mitu korda kinnitama, et "ei, sellel Tartu sõbrannal tõesti ei ole nutitelefoni". Mh, infotelefonile helistamine on ka vist üsna eelmine sajand, tänapäeval piirdutakse guugeldamisega, sest inimkontakt on saadanast?

Siis käisid veel külalised, ma mingi hetk tundsin, et olen üleliigne ja läksin oma tuppa raamatut lugema, sest no mida ma konkureerin, kui telefonist tulevad piiksud on nii põnevad? Ma saan aru, kui inimesel on tähtis töömeil või mingi oluline info vaja välja guugeldada, aga et niisama, teise päris inimese kõrval istudes fesaris, instas või tinderis ringi surfata ilma selle tundetagi, et kuidagi ebaviisakas oleks? Mul oleks väga ebamugav. Kui mulle tuleb kontorisse inimene, siis ma võtan ka klapid peast ja lõpetan ekraani jõllitamise, sest ma ei saa ju teisiti. Võib-olla asi ongi selles, et ma lihtsalt ei suuda rööprähelda? Ahjaa, teemaga otsapidi seoses - teate, kuidas märkamatult mitu kilo juurde võtta? Sööge alati mõne teise tegevuse kõrvale - telekas, arvuti, telefonis surfates - teil pole aimugi, palju te endale sisse ahmite, lisaks võite lahti saada igasugu kehvast toidukraamist, sest niimoodi süües maitset niikuinii tähele ei pane.

"Vaata mulle otsa, kui ma sinuga räägin!" - kas see ei ole enam teema? Vanasti, kui oli see telekat vaatav, lehte lugev ja samal ajal sinu juttu kuulav lapsevanem, siis justkui käisid asjad veel nii? Oli mingi sisemine tunnetus, et nii ikka ei sobi, tuleb keskenduda. Ma ei saa ju arvutis ka miskit teha, kui keegi kõrval seletab. Praegu istun ka kõrvaklapid peas, kust küll midagi ei tule, aga vähemalt summutab see kontoriraadiost tuleva jutu ja üldse tekitab tunde, et olen omaette. Selleks, et normaalselt funktsioneerida on mulle eluliselt vajalik keskenduda. Magistritöö kirjutamise ajal ma näiteks ei bloginud, ei oleks saanud energiat mujale kulutada, loomulikult, kogu aeg ma ju ei kirjutanud, aga igasugu asendustegevused pigem kurnavad mind ja tekitavad süümekaid, kui lasevad rõõmsalt kummi venitada. Kui lõpuks tähtis asi tehtud on, siis saan rahumeeli molutada. Mulle meeldib rohkem sisse-välja lülitamise nupp kui kümme korraga avatud akent.

Muuseas, telefoniga on ka see võimalus, et lihtsalt ei installi neid rakendusi, mis sulle pidevalt reaalajas teada annavad, kes kus uue kassivideo postitas. Ma võiks ju ka lasta päev otsa FB-l töö taustaks möllata, aga ma ei tee nii, vaatan sinna alles siis kui töö tehtud või muu paus. Mul vanasti oli ka töömeil, see oli küll üks jube asi, alati kui Outlooki ikoon vilkuma hakkas, käis kõhust kuum jutt läbi - mis siis nüüd? Äkki mingi häda? Probleem? Äkki pean tegelema? Kuidas teised selles pidevalt vilkuvas maailmas hakkama saavad? Keegi kunagi kirjutas, kuidas ta alati ehmatab, kui blogisse uus kommentaar tekib - mul on täpselt sama teema, kuigi otsest sõimu pole nagu ette tulnud.

Ma seda teed ei lähe, et oi, sotsiaalmeedia ja internet ja arvutimängud, need on kõik jube pahad ja tuleks mingit "nutipaastu" teha, öäkk. Ma pigem tahaks, et igaüks nendega omaette tegeleks, no umbes nagu masturbatsioon - tore on, aga palun, mitte minu nina all!

Aga muidu olen ma vist sama meelt Mihkel Mutiga, kes olevat mingis artiklis öelnud (ma tõesti ei ole algallikat leidnud...sest pole väga otsinud, eks), et meil ei tasuks muretseda nende ninapidi telefonis naljavideoid vahtivate inimeste pärast, ega nad ilma telefoniteta ka ilmselt midagi olulist ei mõtleks ega teeks.

Positiivne on kogu asja juures muidugi asjaolu, et ka rööprähklemise pealt saab keegi teenida - meil on nüüd uus trend mindfulness, hetkes elamise koolitused, keskendumise nimel mediteerimine ning see kõik on ülemaailmne miljoniäri.

*mindfulnessi eestikeelne vaste

16 kommentaari:

  1. Mhmh. Ma ka nuputelefoniga, ma ka keskenduja, ma ka ei tunne, et muude asjade tegemine kohustuste eel kuidagi lõõgastav ja meelitav oleks, vastupidi.
    Aga ma ei ole ka häiritud, kui inimene mu juuresolekul oma nutitelefonis on. Tema kaotus, mõtleksin ma, kui üldse sellele mõtleksin. A mind lihtsalt ei huvita. Vbla ma lihtsalt ei oska loota, et kellelegi nii tähtis oleksin, et ta muudele asjadele ei mõtle, ja siis oleksin pettunud, et pole?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. no mõnel puhul pole see isegi pettumus, vaid frustratsioon või segadus: räägid oma juttu, aga pole kindel, kas see kohale jõudis (kuigi teine ütles kogu aeg "mhmh") või tuleb uuesti üle rääkida.

      Kustuta
  2. Oo, nuputelefoni omanikest hakkab lausa eraldi kuuluvusrühm kujunema? Kuulun. Rööprähklemiseks olen väga vilets, vaat et võimetu. Ja minuga suheldes samaaegselt telefoni näppida on võimatu – sarnastel puhkudel ma lihtsalt lõpetan koosviibimise.

    VastaKustuta
  3. ma kuulun samuti. mis me nimeks võtame, "kurjade vanainimeste klubi"?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mmm... ma ei tea... kurjuse ja vanusega pole sel pistmist, mu meelest. Või on, aga ma ise ei saa sellest aru?

      Kustuta
    2. Vanusega ma ka ei seostaks, mu vanematel on mõlemil nutikad, ema küll protesteeris pikalt ja lubas vastu seina visata, aga nüüdseks vist enam-vähem harjunud. Isal suisa iPhone, sest "muidu ei võeta tõsiselt ja naerdakse mu üle koosolekutel"....

      Kustuta
    3. Kas see viimane on, eeee, tõsiselt mõeldud?

      Kustuta
    4. Pigem küll. Ajendiks telefon välja vahetada nutika vastu tuli tal sellest, et "kõik panevad oma telefonid lauale ja kui mina oma nuputelefoni kõrvale panen, siis naerdakse." See vist selline "vana kool", kus tuleb nö "oma nägu" hoida, väline sisuga kooskõlas jne. Ta kunagi üritas mulle ka rääkida, kuidas tõsiseltvõetavuseks tööelus peaks ikka korralikku kostüümi kandma jne. Ilmselt see tänapäeval mitteformaalsete töökohtade tekkega IT-s ja mujal kõvasti muutunud. Kunagi tuli meil ministeeriumi üks uus töötaja perifeeria maavalitsusest ja siis tema ka koledasti imestas, kuidas ministeeriumirahvas üldse välisele küljele tähelepanu ei pööra, neil väikses kohas ei käinud ükski kontoriinimene ka suviti ilma pintsaku ja sukkadeta.
      Isa puhul mängib ehk rolli ka see, et ta töötab enamasti Ida-Euroopa riikide ärimeestega, seal rohkem väärtustatakse nö traditsioonilisi seisuse tunnuseid a la ükski õige ärimees ei sõida kehva autoga, omab kallist käekella ja kingi ning viimase väljalaske telefoni.

      Kustuta
    5. vanusega - pistmist niipalju, et oletan, et need, kes juba lapseeas nutitelefonidega kokku puutusid, ei tule lihtsalt nuputelefonide pealegi.

      Kurjusega - õigemini nõudlikkusega. et tahaks, et suhtlemise ajal minuga suheldaks.

      (muidu suuremas seltskonnas on küll suva - mis seal vahet, kas igaüks loeb nurgas oma ajalehte, oma raamatut või oma telefoni.)

      Kustuta
  4. Mhmh. Kliendiga (või kolleegide või partneritega) tuleb kaasa mängida, seda küll.

    See maavalitsus. Ma arvan, et perifeerias on iga riigieelarveline töökoht (õpetaja, vallvalitsuse sekretär) kohalikus hierarhias "tähtis nina", seda nii sotsiaalse positsiooni kui sissetuleku mõttes. Õpetaja saab tuhat eurot kuus, mõtelge ometi, keskmine taga-vanaküla pensionär ei unista ka sellisest sissetulekust! Ja seda positsiooni peab siis välimusega kinnitama.

    Tallinnas on keskmine ametnik või ministeeriumi analüütik kusagil hierarhia keskel, ja kui ta just pidevalt partnerasutustega ei suhtle vms, võibki käia t-särgis ja sukatult.

    Mul oli ka kaks aastat pintsak töö juures kapis varuks.
    Aga telefon on mingi katise ekraaniga sada aastat vana samsung.
    Kedagi ei huvita ega pole huvitanud...

    VastaKustuta
  5. Samal ajal Venemaal:
    Russian teacher sacked over Instagram swimsuit photos
    https://www.bbc.com/news/blogs-trending-44467425

    Ja no mu kunagise tööandja personaliosakond läks suht pöördesse, kui selgus, et üks programmeerija teeb hobina kõhutantsu...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nojah, selle õpetaja kõrval olid meie Bussi-Birjo topless pildid tõesti porr...Igasugu eraeluliste teemade oluliseks saamise eest pole keegi kaitstud, iseasi, kas üldse on tahtmist sellise tööandja juures töötada, kes taolisi asju tähtsustab.

      Kustuta
    2. Selliste tööandjate rammusal pinnasel õitseb ka kättemaksuporno ja alastipiltidega väljapressimise äri... Sest miks peaks keegi väljapressijale maksma, kui materjali lekitamise peale kõik ainult õlgu kehitavad.

      Kustuta
  6. Sellest vanuseteemast veel. Ma vaatan, et teinekord on eakad inimesed hulga hullemad seadmesõltlased kui teismelised. Vestlus ca seitsmekümnestega hakib tihtipeale täiega, iga mõttejupi peale on neil tarvis googeldada. Ja siis on vanuritel kodudes veel need jubedad Alexad ja Assistant’id. Need võetakse silmagi pilgutamata jutuajamise kolmandaks osapooleks. Õudne.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma pidin lausa guugeldama, et saada aru, mis on Alexa. Meie siin oleme sellest (veel) pääsenud.

      Kustuta
  7. Mina haaran telefoni siis kui mul on vaja inimest ignoreerida. Viisakus on tore aga teatud piirini. Mul ema siis arvab nt et mul on tähtis tööasi :D Olgem ausad, külaliste loba on ikka kohati kohutav taluda, eriti sellistel perekondlikel üritustel, millest ei anna ära nihverdada. Heas seltskonnas ja vabatahtlikel koosviibimistel ei ole telefon meeles kah.
    Ja minu meelest tänu nutitelefonidele üldse osad vanemad oma lapsed vanurite juurde külla saavadki. Nendele harjumuspärane keskkond tuleb ju alati kaasa :)

    VastaKustuta