kolmapäev, juuni 20, 2018

Ma olen teist kõigist nii üle!

Muidu võiks seda ju noorusest tingitud ülereageerimiseks nimetada, aga mu meelest kirjatüki viimane lause esitleb just niisugust halvasti varjatud "aga mina!"-positsiooni. Las nad tähistavad, ammugi ju teada, et sageli on kõige uhkemad hoopis põhikoolilõpetajad, eriti need, kellel hilisemas elus enam ühtki lõpetamist ees ootamas pole. Miks sellist plärtsatust arvamusartiklina välja pakutakse, jääb arusaamatuks. Selline teatud blogide tase: 10 inimest, kes mulle ei meeldi/10 asja, mis on nõmedad jne. Omast arust väga vaimukas, aga lugejale jääb kehv tunne sisse. Mitte et ma ainult lilledest ja liblikatest lugeda tahaks või isegi ei nõustuks, et lõpupeo nimel kaitsmise edasilükkamine narrus on, aga mida see kellegi isiklik pahameelepurse ikka paremaks teeb? Pigem oleks ehk teema bakalaureusekraadi devalveerumine, see, mida ja kuidas keegi tähistab, jäägu igaühe enda südamele. Kas need, kes aktusele kohale ilmusid, korralikult kleiti kandsid ja lilli vastu võtsid, peaks end nüüd natuke pahasti tundma? Mõttetud väikekodanlased, selle asemel aidaku Aafrikas vaeseid (nagu mina seda teen...või mida iganes autor seal tegi, millegipärast pidas ta väga oluliseks selle ära mainimist)!

Kindlasti on veel narrimaid tegevusi ja asju, mida inimesed tähistavad, pole kellegi asi ennast eeskujuks seades teistele sõnu peale lugeda. Las nad olla, ei ole see ju kuidagi kahjulik, ehk osake tarbimismentaliteedist, aga ega sellest ka niimoodi naeruvääristades jagu ei saa.

Lugesin just "Minu Fidži" läbi ja seal ärritas mind tegelikult natuke see sama teema. Mina - õilis seljakotirändur vs teised häbematud tarbimisturistid. Ilma selle võrdluseta oleks palju parem lugeda olnud. Jah, ma olen mugav inimene, ei taha, et igal hetkel esimese maailma vastutust looduse reostamise eest minu õlule veeretatakse! Ok, mitte just seda, pigem häiris mind autori usk sellesse, et just seesugune rändamisviis - üksi ja seljakotiga - on parim võimalikest. Veel enam, lisaks rändamisele rõhuti ka sellele müstilisele "enese tundmaõppimisele", justkui seda muudmoodi teha ei annakski. Ma olen siiski veendunud, et "ainus vabadus on inimese enda peas" ja enda tundma õppimine võib toimuda ka muul moel. Nii nagu üksiolemiseks pole vaja füüsiliselt üksinda olla.

Huvitaval kombel olen seda palju kuulnud - kellegi tundmaõppimiseks tuleks temaga koos reisile minna. Ilmselt võib see kehtida sõprade puhul (aga miks seda üldse tahta, kui niikuinii koos elama ei plaanita hakata?), aga näiteks elukaaslasega ma sellel erilist mõtet ei näe. Igapäevaelu sisaldab piisavalt väljakutseid ning enda näitel võin küll öelda, et samasugune fuuria olen ma nii kodus kui piiri taga. Kui palju inimesi otsustab lahku minna pärast ühist reisi ja kui paljud pärast ühist last?

Enda puhul tean ma selgelt ka seda, et kui mulle antakse vabad käed teha seda, mida ma ise tahan, siis enamasti valin ma magamise...Seega, mul on vaja inimesi, kes mind utsitaks, üksi seljakotireis ilmselgelt ei õnnestuks ("ah, ta magab juba viiendat aastat seal palmi all, kohalikud toovad talle halastusest toitu...") Ma ei ole lihtsalt rahutu natuur. Ma ei tunne loomulikku kihku kogu maailm läbi käia. Ma olen isegi aru saanud, et on olemas kohti, kuhu ma üldse hea meelega ei kipuks. Ma tahan mugavust. See ei tähenda, et ma kiidaks heaks vastutustundetut turismi, mille käigus loodust hävitatakse ja kohalikke ära kasutatakse. Et õppida inimesi tundma? Noh, ma olen siiani mõistnud seda (ja tõesti, reisimise kaudu), et üldjoontes on inimeste soovid ja vajadused kõikjal maailmas ühesugused, erinevad vaid kultuurid, kombed, võimalused. Ei saa elamist õppida loodusrahvastelt, sest enamus neist oleks samasugused tarbimishullud nagu meie, kui neil võimalus avaneks ("Minu Indoneesia" oli selle koha pealt väga huvitav ja silmiavav, samas kurb raamat).

Ah, ühesõnaga, igaühele oma, universaalseid valemeid pole, ainus, mis mulle tõsiselt pinda käib, on see, kui targutama tullakse ja elama õpetatakse. Katsu ise minu nahas elada!

P.S. Enda tundmaõppimisest veel, et kui ma sellest mõtlesin, kostis kõlaritest järsku see lugu:
"It's only when I lose myself in someone else, that I find myself" See on ilmselt praegusel individualistlikul ajajärgul päris ebapopulaarne tõdemus, aga mulle tundub see südamelähedane. "Without you I´m nothing" (Placebo) ja "Bez tebja mne bizdetz" (tundmatu autor Annelinna maja seinal). Kuidagi seostub see sõltuvussuhtega ja võib-olla ma kuidagimoodi olengi siis sõltlane, aga no üksi seljakotirännakule ennast avastama minna ikka ei taha.

7 kommentaari:

  1. Lugeda inimeste erinevatest kogemustest ja arusaamadest mulle meeldib aga niipea kui keegi tuleb väitma, et justnimelt tema vaatenurk on see ainuõige viskab mul kopa ette. Kurat, just sellised sinisilmsed maailmaparandajad on igasugu konfliktide põhjustajad alates baarikaklusest ja lõpetades maailmasõdadega.

    VastaKustuta
  2. Mulle meeldib käia ja olla, aga seljakotirändurit minust ei saa. Mina reisin ainult kohvriga. Kellegi võõra inimese diivanil või muldonnis silma looja laskmine lihtsalt ei tule kõne alla. Ekstreemolukorras, kui mitte midagi muud üle ei jää, jään seda tehes ilmselt ellu, aga sellisest kulgemisest unistada või seda lausa plaanida - so not gonna happen. Mõnele sobib hirmus hästi ja see on okei. Aga ma keeldun ennast sellepärast nüüd halvasti arvamast, et mulle ei sobi selline asi.

    VastaKustuta
  3. Ja ma lisan enda poolt, et üksinda seljakotimatkal on väga raske end tundma õppida, sest aju tegeleb ellujäämisega. Vähemalt minu elu vajab küll teisi oskusi :) :)

    VastaKustuta
  4. Minu jaoks on seljakotiränd eelkõige vabastav. Ei ole mingeid siduvaid või kalliks minevaid kokkuleppeid nagu broneeringud - ma võin vabalt viimasel hetkel otsustada, kus ma magan, isegi kui see otsus taandub sellele, kas siin või selle teise põõsa all. Või mis teed pidi ma koju tagasi tulen.

    Teiseks see, et probleemilahendamine muutub hästi lineaarseks, mis on väga hea puhkus, võrreldes selle puntraga, mis mu peas tavaliselt valitseb. "olen siin praegu suvalises võsas - vaja saada asustatud punkti". Lihtne.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mhmh, ainult et mul taandub see sellele, kuidas mitte kuhugi põõsa alla magama sattuda, mille tulemusena olen lõpuks sunnitud maksma ööbimise eest palju rohkem kui plaanisin ning kibedalt tõdema, et oleks ikka eeltöö ära pidanud tegema.
      Muidu olen aga nõus, et need eelnevad broneeringud kammitsevad "kas ma ikka jõuan?", "kas peaks juba minea hakkama, et jõuda?", "äkki on mu broneering kuhugi kadunud?" (mis pole üldse asjatu mure, L.-i õel unustati niimoodi pulmasviidi bronn ära...)

      Kustuta
    2. sain aru, et mul on vedanud (et mul on põõsa all magamine OK).

      tõtt-öelda olen ma niiviisi põõsa all vahel paremini maganud kui hotellis. iial ei tea, kes hotelliseina taga lämisema võib hakata - ja isegi kui ei hakka, kostavad seinad enamasti läbi ja kellegi teise ärkamiskobistamine oleks nagu samas toas. põõsas - kui on heas rahulikus kohas põõsas - on tunduvalt vaiksem.

      Kustuta
    3. Minu jaoks on peamine põõsavastane argument ämblikud. Meie kliimas on enamasti kole külm ka. Tavaliselt on mul tulnud telkida kuskil inimestest ümbritsetud kohas ja siis pole seda vaikusevõimalust ka, seega ma olen avastanud, et autos magamine on etem - vaiksem, soojem ja putukakindlam.

      Kustuta