Kolmapäev, november 28, 2018

Karakteriloome

Ma jaotaks ilukirjanduslikud raamatud tinglikult kaheks - ühed, mida loed seetõttu, et tahad teada, kuidas lugu lõpeb ning need, mille puhul loo lõpust täiesti ükskõik on, parem kui kõik ei lõpekski. No see on selline hästi lai üldistus muidugi. Mulle tundub, et see, kumba kategooriasse raamat minu hinnangul satub, sõltub peamiselt karakterite ülesehitusest. Kui ma ise veel lugusid kirjutasin, oli mul alati kõigepealt olemas tegelane ja sageli ka keskkond, lugu selgus alles nende koosmõjul. Vabalt võis olla, et mingeid sündmusi ei olnudki, oli lihtsalt mingi pilt ühe inimese ühest hetkest. Põhikoolis kirjutasin ühe loo noorest naisest, kes on mõistetud nõiana tuleriidale (või oli see poomine hoopis, ei mäleta) ja kes ootab kongis hommikut. Hiljuti lugesin Iron Maideni "Hallowed Be Thy Name" sõnu ja avastasin, et see sobituks oma teema poolest täpselt minu tollase looga. Ja sellest minu jaoks loo puhul täitsa piisab - tekitab mingi meeldejääva mälupildi.

Kui on olemas ka mingi lugu, mingid sündmused, siis on see pigem boonuseks. Lugu loo pärast, kehvade skemaatiliste karakteritega, see on justkui malemäng - kohtusid x ja y, tegid teatud käike, mis viisid teatud olukordadeni. Ahah, nojah siis. Isegi inimesed, kes loevad raamatuid peamiselt ainult põneva loo pärast, krimkade lugejad näiteks, eelistavad tavaliselt teatud kirjanikke, ilmselt neid, kelle loodud õhkkond ja tegelased kah miskit pakuvad, mitte lihtsalt kuriteo valemi läbihammustamise võimalust.

Ma isegi ei ole varem niimoodi mõelnud, olen küll lugenud, kuidas kellegi meelest on mõne raamatu tegelased "skemaatilised" ning lähevad omavahel sassi, ei lähe lugejale korda jne, aga hiljuti sattusin üsna järjest lugema kolme erinevat ilukirjanduslikku seost, kus ma tõesti seda aspekti teravalt tähele panin.

Kõigepealt Mart Sanderi "Lux Gravis" - lõpuks ma loobusin eelmistelt lehekülgedelt järele vaatamast, kes keegi oli, sest kõik tegelased moodustasid üksteisest üsna eristamatu karja. Jah, autor oli soovinud luua erinevaid ajastuid ja neist tuntud ajaloolisi tegelasi ühendava loo, kuid tundus, et kogu aur oligi loo konstrueerimisele läinud. Tegelased oleks võinud olla absoluutselt ka munk A, munk B jne. Mis siis puudu oli? Vot seda on päris raske öelda, aga kui ma seda õiget asja näen, siis ma ta ka ära tunnen.

Järgmine raamat oli samuti huvitava maailma ja loo konstrueerimisele üles ehitatud - Mohsin Hamidi "Lääne tee". Sõda Süürias, mis läbi põgenikekriisi jõuab välja aega eespool meid ning väiksed nihked reaalsusest (mis mulle jätsid küll lihtsalt mulje kui võimalus teksti lühendada  - nimelt liiguti erinevate sihtkohtade vahel läbi müstiliste uste). Tegelasi oli püütud huvitavaks teha, kuid välise "erilisusega" - burkas neiu mootorrattal, seks, lesbilisus jms, kõik piirduski. Loo algus oli veel värvikas, aga mida rohkem tegelastesse süüviti ja ringi rännati, seda ühtlasemaks tapeediks kõik muutus. Tegelasi oli üsna vähe, aga needki igavad.

Viimasena lõpetasin just Lina Wolffi "Polüglottidest armastajad" - lool on 3 peategelast, kelle pilgu läbi sündmusi edasi antakse ja tõepoolest on romaani kõik kolm osa absoluutselt erinevalt edasi antud. Sa astud kolmedesse erinevatesse kingadesse. Kõik osad erinevad üksteisest 100%, mis sest, et annavad edasi ühe ja sama loo erinevaid tahke. Üht annab meile edasi 36-aastane üsna harimatu, kuid siiski nutikas Lõuna-Rootsi maanaine, kes Internetist armastust otsides paraja portsu otsa satub (üks ägedamaid tegelasi mu meelest viimase aja lugemistest, meenutas mingi nurga alt Lisbeth Salanderi mulle ), teist vananev naistemehest kirjanik ja kolmandat lagunenud Itaalia aadlipere viimane võsuke. Mul oli üsna ükskõik mispidi see lugu lõpuks välja keerdub, mis selle käsikirjaga saab, mulle meeldis tegelaste maailmades ringi vaadata. Muuseas, ka kõrvaltegelastega oldi vaeva nähtud, kõik need hullud, alkohoolikud, ülekaalulised, vananevad. maakad, aristokraadid - vau! Aga milles minu meelest loo iva üldse oli? Ma lugesin sealt välja ühe naise vastuse Houellebeque´le. Iseasi, kas see üldse nii mõeldud oli.

Mis ma oskan öelda, lugude väljamõtlemise osas ei saaks ma öelda, et üks neist eelmainitud kirjanikest seda teistest paremini oleks osanud teha. Aga tundub, et kui lugu on niigi välja mõeldud, omavad suuremat kaalu tegelased, kes neid edasi annavad või neis tegutsevad. Päriselus juhtunu annab sageli fantaasiale silmad ette ning selle puhul sõltub samuti jutustajast, kuivõrd lugu kõrvalseisjat puudutada suudab. Vähemalt minu jaoks peitub lugude võlu tegelastes.

6 kommentaari:

  1. JAAAA!
    (muud polegi öelda. Ma olen eist aint "lux Gravist" lugenud ja üldse ei meeldinud. Oot, selle arvamuse eest ma olen isegi raha saanud ... ok, otselinki pole, aga ma kirjutasin sama arvustuse ka BAASI, kui raha kätte olin saanud. http://baas.ulme.ee/?autor=630&teos=76714&arvustus=39867#review_39867 )

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma vaatasin su arvustust Goodreadsis (algul ei pannud tähele, et sinu kirjutatud), kus keegi ikka koledasti solvus (ma loodan, et mitte autor ise...) ja oli suisa eraldi konto teinud selleks, et "Lihtsatele valikutele" 1 tärn panna ja "Lux Gravisele" viis. :)

      Kustuta
    2. Ma ei usu, et autor =) Mart Sander inimesena on ok =)

      Kustuta
  2. Mind paelub väga ka maailmaloome. Aga ka tegelaste koha pealt olen nõus, eriti mis puutub tegelaste häälde. Et eri tegelaste hääl oleks erinev. Seetõttu äratavad minus kohe imetlust need autorid, kellel on kas hea dialoog - või tegelastel selgelt eristatavad vaatepunktid ja kirjeldusviisid. Mul endal on see selgelt nõrk koht, kui ma kirjutamise kallal nokitsenud olen.

    VastaKustuta
  3. miks mulle meeldib nt Oskar Luts, eks ole.

    Lisaks tahtsin öelda, et eriti heal raamatul on mõlemad lugemismotivaatorid - tahan teada, mis edasi saab (või kuidas saladus laheneb nagu krimkades), aga ühtlasi ei tahaks, et lugu läbi saaks. Tahaks, et saaks pikemalt seal sees olla.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, see oleks ideaalvariant, kus mõlemad koos.

      Kustuta