Ilu paradoksid, linnud ja käerauad

Mulle ka november meeldib. See saabunud pimedus on praegu veel kuidagi pidulik, mitte selline oma aja ära elanud ning tüütu nagu veebruari lõpus või märtsi alguses, vot see on üks vastik aeg. Kuidagi olen ma suutnud mõlemad oma lapsed just sellesse aega sünnitada, aga see selleks.

Igatahes tahtsin ma tõepoolest veel ilust kirjutada, aga tundus, et vist liiaks läheb, samas Morgie selleteemaline postitus pani mõtlema, et miks ka mitte.

Niisiis pidi meil siin üks tähistamine tulema. Kahinad käisid, et ühel külalisel on vist uus silmarõõm ning teati rääkida, et too olla üks ütlemata kaunis naisterahvas. Selline eeldus paneb fantaasia tööle, eks. No ma siis omas õeluses mõtlesin hea nalja välja, et reklaamitud preili saabudes astuks õige juurde ja ütleks: "Ma kuulsin, et üks väga ilus naine pidi siia tulema, aa - teie oletegi või? Hmm, ma kujutasin küll midagi hooopis teistsugust ette, aga noh, ärge saage valesti aru, ega te siis kole ka ei ole ju!"

Pilt pärineb minu suure lemmiku @awstuffxyz lehelt, loodan, et nad ei pahanda.

Loomulikult ei oleks ma iialgi midagi seesugust teinud, juba mõte millegi sellise pähetulekust on hirmus, aga samas, oleks ta tore inimene, ilmselt ma kunagi hiljem räägiks sellest ideest talle. Kahjuks tol õhtul mingit võimalust ei avanenudki, meie külalise kaaslane osutus hoopis üheks meheks. Ei, mitte et ta orientatsiooni muutnud oleks, lihtsalt, see oli selline üllatuskülaline, keda meie oma piiratuses kohe ette uueks pruudiks pidasime.

Pärast istusime sõbrannaga kõrvuti ja ta ohkas: "Täitsa pael, ma niimoodi sättisin ennast ja siis astub taksost välja see - mees! Oleks teadnud, oleks hoopis vähem pingutanud!". "Sama siin" noogutasin.  Ehk siis tühja neist meestest, naiste jaoks tuleb tasemel olla.

Jube on see ilu ning mida see tegema paneb! Ma olen tähele pannud, et ilusate inimeste läheduses minnakse kui arust ära, kollektiivselt. Mida see Kardashianide klanni jälgimine siis muud on? Mida nad muud on, kui kamp keskmise maitse jaoks atraktiivseid tibisid? Aga miljonid kummardavad ja pappi tuleb. Kes nad isiksustena on - vahet pole, nad on ilusad! Huvitav, kas ilusatel endil sellest kopp ees ei ole, et enamik neis ainult välist märkab? Ma kunagi nägin, kuidas üks täiskasvanu teismelise ees nõnda lipitses - oi, küll sina oled ilus, ma ei julge sinuga rääkidagi, uih ja aih. Mõtlesin, et õudne karuteene teisele tegelikult. 

Mul on üks meessoost sugulane, kes on silmapaistvalt kena, no sellist tüüpi, kelle perfektne valge naeratus kogu ruumi särama lööb. Näitasin kunagi L.-le ta pilti, L. arvas, et tema sellisega suheldud ei saaks, ebamugav oleks. Ma kaldun arvama, et paljudel on silmapaistva iluga ka see probleem. Et muidu nagu oled tavaline inimene, aga sellise kõrval läheb kontrast ikka liiga suureks - kõik näevad, et tema on ilus, aga sina....Ilusad peavad kokku hoidma (ja eks nad seda teevad ka), keskmikud omasugustega leppima, koledaid pole olemas (eranditega:). Välist ilu on siiski väga kerge nii tekitada kui ka peita, ses mõttes on ilus olemine pigem valik mu meelest. Ilu on kultuuriline fenomen.

Vahepeal sattusin kuulama evolutsioonibioloog Tuul Sepa loengut lindude kommunikatsioonist, sealt jäi kõrva tegelikult ammutuntud tõde, et truud ja perekesksed isaslinnud on koledad st silmapaistmatud (hakid näiteks), ilusad ja edevad (nt paradiisilinnud) lendavad aga peale akti kohe nelja tuule poole. Kui seda inimsoole laiendada, oleme ju otsapidi ikka loomad kõik, kas siis on üllatav, et me ilusate suhtes umbusku tunneme? Võib ju osatada ka seda, et näe, mis me imestame üksikvanemluse üle, looduses ju ka, aga mu meelest on siin see konks, et loomariigis on see ühe liigi piires üldiselt ette määratud - oled hakk, võid olla kindel, et isane aitab pesa punuda, oled paradiisilind, ära mitte loodagi. Aga inimene on ettearvamatu. Samasse teemasse - Ernits, looduseonu, eks, toetab nüüd Trumpi, kelle vaist ütleb, et kliimasoojenemine on müüt ning kes üldse on loodusega pigem vaenujalal. Mh? Vähe vastuoluline ei ole see? Samas inimesed on enamasti igasugu vasturääkivustega oma käitumises leidlikult hakkama saanud, ei tasu ka Ernitsa üle imestada.

Veel tähistasime novembris ettevõtte sünnipäeva. Seal mul enam õnneks kellelegi midagi tõestada pole vaja, olen taaskord üksi meeste hulgas, kõik naised jõudsin välja süüa. 75% 66,6 % (mis on, ma kogemata lugesin ennast ka meeste hulka..) kuuluvad neist veel mu perekonda ka, küll ma olen ikka osavalt oma elu korraldanud! Teemaväliselt, kuidas motiveerida töötajaid - panin tähele, et alati kui L. kellelegi mingi ülesande täitmise vajalikkusest teada annab, ütleb ta: "mul on sulle pakkuda ...", justkui oleks ülesande saajal valikuvõimalus. Juhtimiskoolitusel pole siin keegi käinud (kusjuures pakuti talle, aga ta saatis selle pakkumise pikalt), ju siis tuleb iseenesest. Käisime taaskord põgenemistoas, seekord pandi meid esmakordselt suisa käeraudadessse, aga ikka saime tulema, kah meeskonnakoolitus ju. Pärast lugesin kellegi vihast arvustust sama põgenemistoa kohta - nemad olla tund aega esimeses toas kinni istunud tehnilise probleemi tõttu. No ma ei tea, pigem ikka kommunikatsiooniprobleem ma leian, raadiosaatjad on ju olemas, lisaks toanurkades kaamerad? Ega meid hoiatati muide ette ka, et eestlastele tüüpiline viga - ei hakata suud kulutama, stiilis "no ma nägin jah, et seal nurgas mingi asi oli, aga ei hakanud teistele ütlema, äkki see pole siiski oluline...".