Teisipäev, november 20, 2018

Tahte triumf

Kui ma siin hiljuti kaebasin, et ükski mees mind ei taha, siis nüüd on juhtunud nii, et needki üksikud, kelle ma valskusega oma võrku olen tõmmanud, üritavad jalga lasta...

Ma varem ikka suhtusin veidike kõhklevalt inimestesse, kelle kodukass kaduma oli läinud - ju siis ikka üsna lohakad inimesed, aga olen pidanud oma eelarvamusi korrigeerima. Nimelt on Tommyl uus mood - nii kui keegi koju tuleb, varitseb ta ukse juures ning leegib osavalt jalge vahel pikeerides inimestest mööda ja uksest välja. Õnneks tal oidu väga palju pole ning alati tormab ta padavai trepist üles, kust teda õnneks kindlalt kätte saab. Oht on aga see, et kui Mini on juba koolikoti tuppa visanud ja kassi püüdma asub, võib uks ta selja taga sneprisse minna ja võtmed jääksid sisse. Mina igatahes teeks kindlasti nii. Siiani tema veel ei ole ning ma pole pidanud keset päeva neid kassiga koridorist päästma ruttama.

Huvitav, et peale kolme aastat on Tommy siis nüüd avastanud, et maailm läheb peale välisust edasi. No tegelikult ta jumaldab treppe, aga tema ainus kogemus nendega on suvilast, kuhu me talvel ei lähe (no ja isegi suvel me võimalusel väldime tüübi kaasavedamist, sest olgugi ta suvilas olemist armastab, teeb ta teel sinna ennast alati täis) ja nüüd siis on ta paaril korral trepimaitse suhu saanud ka koridoris. Eile oli ta eriti nahaalne  - söötsin tüübil kõhu täis (ta on meil ülekaaluline nüüd, 6,6 kilo, saab kallist dieettoitu), läks välisukse juurde ja hakkas kindlal häälel väljalaskmist nõudma. Umbes nii, et lähen ja küsin nüüd naabrite juurest lisaks. Kui jutust ei piisanud, kaapis niikaua uksetihendit kuni tükid järel (ja üritas neist tükkidest toituda...). Pritsisime sinna äädikat.

Uksed kassi ei heiduta. Kui ma üritan rahus midagi trükkida ja tema arvab, et võiks hoopis mu käe peal lösutada,:
panen ma vahel töötoa ukse lihtsalt kinni. Mõttetu. Ta kraabib ust niikaua, kuni ma lõpuks lahti teen. Me alguses mõtlesime ju naiivselt, et hakkame ka magamistoa ust öösiti kinni hoidma. Sama asi.
Ega ta muidu meie vastu huvi ei tunne kui ainult tühja kõhuga, siis teeb näo, et me oleme õudselt armsad ning litsub ligi. Voodisse või külje alla ta niisama öösel ei roni. Teab, et öisel ajal aitab kõige paremini tähelepanu saavutada ikka vana hea järgiproovitud karjumine, voodisse tulles võidakse veel kaissu kahmata äkki. Vannitoa põrandakütte andurit võib ka kriipida või närida, ma ei teagi, kumba ta teeb, alati kui ma kohale jõuan, on ta juba kööki suundunud, et mulle õige tee kätte näidata.

Kass on uskumatult väle loom, kui vaid tahab. Ja teeb üldse kõike, mida tahab. Ses mõttes, et inimesed räägivad, kuidas lapsed neid õpetanud on, kannatlikkust ja muud sellist - no ma ei tea, laps siiski on osa sinust, sa tajud mingeid sarnasusi, adud motiive, mõistad, millega teda motiveerida, aga kass, see on puhas tahe, mida ei murra. Üks asi, mis mõlema, nii laste kui kasside, puhul kasuks tuleb, on muide rutiin. Muidu on puhta pees.

2 kommentaari:

  1. Jaa. See kõik on nii tuttav. Ainult see põrandakütte anduri kriipimine, seda ei kujuta ma väga ette.

    VastaKustuta
  2. Mul on ikka megavedanud. Mul on nii tasane loom, ei mangu vaid hüpnotiseerib :)
    Kui välisuks jääb kauemaks lahti siis läheb ka koridori kolama, aga on näha, et ta on hirmul ja ettevaatlik, sest mine sa tea.

    Aga kassid on huvitav teema. Ma ikka vahel mõtlen, mis selles peas toimub. Esimesel kohal on raudselt instinktid ja vajadused, aga ometi on seal ka mingi loogika ja meie kehakeele? hääle? tunnetamine, et õigel ajal vastata või reageerida.

    VastaKustuta