esmaspäev, mai 06, 2019

Siis kui süda on niigi paha

Empaatia kõrgeimal tasemel - üritan kuulata kaunist muusikat kollektiivilt "Surev loode", aga ei suuda, sest okserefleks tuleb peale. Ah et miks? No proovige ise, laulja kaunist tämbrit on kuulda kuskil viiekümnendast sekundist:

Ehk siis asi ei ole mitte koledates sõnades (kuidas neile üldse pihta saada?) vaid selles konkreetses hääles, mis minu kõrvus kõlab kui maosisu väljutamisega kaasnev. On muidugi lugusid, kus päriselt ropsitaksegi, Dead Kennedyse loo "Too Drunk To Fuck" lõpus näiteks (ärge öelge, et see on teeseldud!) või tehakse muud koledat, näitena Bloodhound Gangi "Diarrhea Runs In The Family", aga need ongi tehtud spetsiaalselt inimeste häirimiseks. Eelpool viidatud bändi laulja aga lihtsalt laulabki niimoodi. Selliseid bände, kus laulja niimoodi jõriseb, on ju veel ning ju siis nende kuulajaid see ei sega või siis isegi mõjub neile meeldivalt. Mul hakkab füüsiliselt kurgus keerama, ma kujutan ette, et peaks selline tunne olema, kui niisugust häält teed.

Miks ma siis üldse kuulasin? Sest nad tulevad Eestisse Ministryt soojendama ja ma tahaks minna. Kuigi nädalavahetusel enne seda on Punk & Rock fest Raadil ning neljapäeval Metallica + Ghost, samuti Raadil, neile on mul piletid olemas, Ministryle pole. Guugeldasin, Rock Cafe on peaaegu bussijaamas, saaks isegi pärast koju sõita ilmselt. Eks ma pean vist jälle üksi minema, sest millegipärast kuulasid inimesed Ministryt 90ndail, nüüdsetest tegemistest palju ei teata. Stone Souril käisin üksinda ja väga tore oli, nii et probleemi tegelikult pole. Naljakas on aga lugeda inimeste kommentaare selle kohta, kuidas Ministry oli tore varem, kui nad ei olnud nii poliitilised!! Ee, millal see veel oli? Siis kui nad kunagi 80ndate alguses sündipoppi tegid? Aga ma kahtlustan, et sellist Ministryt keegi ei teagi. Mu meelest on nende viimane "AmeriKKKant" lahe ja kuuldavasti pidi varsti ka uut kuulda olema, "sest nüüd tuleb ruttu tegutseda, enne kui Trump meiesugustel suu kinni paneb" nagu teatas bändi liider Al Jourgensen.

Mis seal salata, mu meelest on vähemalt üks asi, millele viimase aja poliitiline liikumine positiivset muljet on avaldanud, ning see on muusika (huumor ka osaliselt). Kuulake või teise poliitilise bändi Bad Religion viimast plaati "Age of Unreason", mis reedel ilmus, see on imetore! Neilt pole mu meelest aastaid midagi erilist tulnud. Lingin siia ühe lõbusa naljaloo nende 2018 ilmunud singli b-poolelt (mis on küll saanud pigem sõimu, kuid mu meelest ei olegi tegemist mingi tõsiseltvõetava esinduslooga neilt):
Ehk siis, mis mu tuju taas normaalseks tegi, ikka muusika. Et näe, on ka toredaid valgeid keskealisi mehi. Umbes nagu Lobjakas ja Pärnits (sorry, viimane on siiski täitsa noor). Ma saan aru, et suur osa minuga sarnase maailmavaatega inimesigi pööritab siinkohal silmi, aga mis sa teed, mulle nemad meeldivad. Mul ei ole keskteed, mul on ainult äärmused. Emotsionaalselt kergesti ülesköetav bravuuritar, nagu ma olen. Aga ma ei saa ka olla see, kes ma ei ole, sest siis ma olengi vait ning istun passiiv-agressiivselt nurgas ja söön iseennast.

Ma räägin, ma läksin ju suisa psühhiaatri juurde selle probleemiga (aastaid tagasi). Jah, psühhiaatri, sest psühholoog tundus liiga pehmo minu metsikute probleemide jaoks. Tema leidis, et eks ma veidi keskmisest kaldus olen jah, aga miks ma arvan, et see tingimata paha on? Omad riskid muidugi eksisteerivad (mu vanaema näiteks sai oma esimese infarkti siis, kui töö juures ülemuse peale vihastas), aga kes ütleb, et keskmiste reaktsioon see ainuõige ja kohane on? Lihtsalt teine temperament, aga mitte tingimata vale. Siinkandis lihtsalt on levinud teistsugune ja siis nad käsevad sul vait olla ja tooni võrra tasasemalt võtta, sest nõnda on meil kombeks. Kuigi keegi pole tõestanud, et ainult nii oleks õige. Mulle see psühhiaater meeldis. Vist poetasin koduteel pisaragi tema heaks, et nõnda tore inimene. Nime muidugi olen unustanud.

Mis lauset te lapsepõlves enim vihkasite? Ma vihkasin seda  - "Rahune nüüd ometi maha!".
"Räägi vaiksemalt!" oli teine. (Selle viimasega suutis mu ema mind vanaema matustelgi endast välja viia.)

5 kommentaari:

  1. Ma nüüd jäin kohe nende lapsepõlve lausete peale mõtlema ja no mul ei meenu midagi. Endast välja polnud mõtet minna nii ehk naa, sest meie peres olid emotsioonid vaid Proua Emal :D

    VastaKustuta
  2. "Ma tahan sinuga rääkida!" või "Tule siia, ma tahan sinuga rääkida!" Sellele järgnes alati mingi jama. Võpatan nüüdki, kui näiteks tööl mind keegi niimoodi kõnetab.

    VastaKustuta
  3. Mul on teatav foobia omaenda nime vastu, kui see üttena kõlab. Tuleb kohe selline paha aimus, et ega nüüd midagi head tulla ei saa.

    Aga mis puutub su okserefleksi, siis mul oli kunagi põhikooli lõpus Soomes üht "Robin Hoodi" lasteetendust vaadates endal peaaegu valus vaadata vend Vopsu lavakõhtu. Talle oli vist mingi pall kuue alla kõhuks pandud, mina aga vaatasin ja mu kõht hakkas valutama, sest ma kujutasin ette, kuidas mul kõht valutaks, kui ta nii punnis oleks.

    VastaKustuta
  4. Dying Fetus - nõus, jäle. No ma ei hindaks seda muustikastiili ka siis, kui neil Pavarotti vokaali teeks.

    Bad Religion - nõus, lõbus. Samas ei söanda ma seda päris muusikaks pidada. Rohkem nagu... ajastukohane lorilaul.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kusjuures Dying Fetuse muusikaline taust mulle isegi istub täitsa.
      Bad Religioni see konkreetne laul on jah pigem lorilaul ja ka nende muu looming on pigem tekstidele üles ehitatud, teisalt minusuguse muusikalise kuulmiseta inimese jaoks on igasugune rütm siiski muusika.

      Kustuta