reede, juuni 07, 2019

Laps kui aksessuaar

Juhtusin siin just üht kummalist kommentaari lugema ja ehmatasin ära, et ma pole mitte kunagi selle peale tulnud, et inimestel võiks seesugune seisukoht olla. Et siis laste pilte jagatakse selleks, et teised näeksid, KUI kena lapsuke mul ikka on.

Mu meelest on nii, et iga vanema jaoks on just tema laps armas ja teised on, noh, lihtsalt lapsed ning kui nende pilte palju saab, siis juba tüütud lapsed. Kas keegi on kunagi vaadanud mõnd võõrast titepilti mõttega: "Oh, milline ilus laps, palju kaunim kui minu oma!" Ma loodan, et mitte. Mina eeldan, et mitte kedagi ei huvita mingi võõras titt. Ok, kui ta just sündis, siis infoks võib jagada - näe, sain tite! Aga iga päev, igas asendis, tüütu, keda huvitab. Enda jaoks muidugi tehakse pilte, aga eeldada, et ka võõraid huvitab?! Võib-olla siis, kui su laps midagi erilist korda saadab, aga niisama "käputame ja käime potil!" (elust enesest) - oehh. Huvitav on see, et loomadega justkui seda teemat ei ole - võõrad loomad on sama toredad vaadata kui enda omad. Kassi-koera-jänesepilte palun lahkesti jagada. Ämblikupildid võite endale hoida, aitäh.

Ei kujuta ju ette, et keegi jagaks pilte oma elukaaslasest-abikaasast mõttega "vaadake kui nunnu ta mul on, raudselt etem kui sinu oma!" Äkki tehakse seda ka, ma pole lihtsalt pihta saanud? Äkki inimesed tõepoolest võrdlevad nii, sest kui ma hästi meenutan, siis tuleb tõesti ette mingeid pealtkuuldud vestlusi stiilis "ei tea, miks ta nii koledaga käib?" aga need jäid siiski teismeliseikka. Elukaaslase suhtes ollakse justkui leppinud sellega, et ilu on vaataja silmades (kuigi kõige kaunim mees on ikkagi Till Lindemann, eks), aga lastega on siis justkui see topeltmoraal, et "kõik lapsed on armsad" (kuigi tegelikult kõik küll ei ole ja minu oma on ikka raudselt tulevane supermodell). Ja need, kes oma laste pilte ei jaga - neil on ilmselt eriliselt inetud järeltulijad?

Kardetavasti ma lihtsalt eeldan valesti, et inimesi võõraste väljanägemine ei huvita, sest hiljuti Ritsiku juures tuli jutuks see teema ja kuna Ritsik mind ei mäletanud, siis ma jagasin kommentaariumis linki ühele pildipostitusele ning sellest lingist tuli mu blogisse vähemalt 100 klikki. Õudne.

Objektiivselt võttes ei ole sinu lapsed, elukaaslane, kass-koer, kodu, elu jne kaunimad kogu maal, aga hea, kui sulle endale nii paistab. Peakski ideaalis paistma. Aga mind sa ikkagi ei veena ja parem, kui sa ei püüakski mind selles veenda. Ok, samm sellest edasi on inimesed, kes püüavad teisi veenda, milline nende teiste lastest kõigist kaunim on. Kah nähtud.

Teisalt, mulle tunduvad igavad ka igasugu elublogid. Mind huvitab pigem, mida inimene arvab, mitte see, mida ta vabal ajal kodus teeb, mida sööb, mis tal seljas on ja mis värviga ta seina värvib. Ok, siin on mingi tasakaal ka - kui inimene on muidu mulle huvitav, siis ma võin lugeda ka tema argielust, aga lihtsalt ainult argielu - ei! Pmst sama teema, millest VVN kirjutas seoses peovestlustega, et on inimesi, kellega võib ka kohvihinnast rääkida, aga neid on selgelt vähemus. Niisama jälgida, mida mingi täiesti suvaline inimene seljas kannab - no milleks? Aga sinnapoole see sotsiaalmeedia vist tüürib. 

Oma laste ega mehe pilte ma ei jaga, sest see on MINU blogi, mitte mingi pereäri. Ma saan aru, et paljudel ongi blogimine mingi perekondlik värk, et sugulased loevad ja kommenteerivad ning vahel räägivad mees-lapsed ka, aga mul on selgelt ISIKLIK asi. Mees-lapsed on mul lihtsalt nii toredad, et kui ma nad letti lööks, kes siis mind enam tahaks?!

14 kommentaari:

  1. Lapsed ja mees on osadel staatuse sümbol, minu tähelepanek elust enesest :) Et näe, ma olen midagi saavutanud.
    Mul enesel on kaks huvitavat kogemust. Esimene siis selline, et kunagi oli mul üks keskmisest kenam elukaaslane (noh, selline, kellele on antud nii kasvatust kui välimust) ja konkreetselt täditütar küsis, et kuidas mul õnnestus omale nii ilus poiss sebida. Ma ei osanud nii tobeda küsimuse peale midagi vastata. Pigem see ilu peaks olema nagu punane rätik härjale, sest reeglina ilueedid ei ole teab mis head (truud) kaaslased. See selleks. Muigasin ja tõdesin, et inimestel on erinevad hinnangud ja arusaamised asjadest. Ma pole kunagi mõistnud välimusse armumist, seda vist mul kunagi ei juhtu. Ma elan kuulmise järgi :D
    Teine hea kild oli ühelt peikalt, kes ei saanud üle (ja ei saa vist elu lõpuni) sellest, et ta oma esimesest armastusest lahku läks. Tal oli õudne vastumeelsus laste suhtes, väljaarvatud ühe erandiga - kui keegi oleks talle garanteerinud, et tal sünnib ilus laps, siis ta oleks olnud nõus. Siis oleks olnud võimalik kauni titega exile vastu jalutada ja nö kätte maksta (ex väidetavalt soovis väga last).
    Nii et palju toredaid inimesi :D

    VastaKustuta
  2. SA TEED NALJA PRAEGU???

    Kogu Insta ja pool facebooki on täis inimesi, kes poseerivad oma kuti-plikaga (või lapse või koeraga), et kõik näeks, kuiiiii kepika teinepoole nad ära on sebind, kasvõi korraks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aa, nad selleks poseerivad siis kõik või? Ma alati selliseid vaadates mõtlen, et kui mul nii kole mees oleks, ma küll varjaks teda :) (Must huumor, igaks juhuks).

      Kustuta
  3. No mina heldin iga lapse peale ja pildid nunnust lapsest-koerast-kassist-mehest-naisest on minu jaoks lihtsalt "vaadake, on ju nunnu?!" Ja on küll =)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ehk mul ei tule hierarhiseerimise mõtegi pähe. Et see on nüüd ilusam kui keegi teine või koledam või ...? Phäh. On nunnu? Läheb mulle peale!

      Kustuta
  4. Pildid üldse teenivad kolme eesmärki:
    Eelkõige ego upitamist (endast, lastest, loomadest, sõpradest, sündmustest, ...) teises järjekorras mälu abivahendiks olemine (klassi, perepidude, ...) ja lõpuks asjaarmastajate ning proffide kunstilised fotod põnevatest kompositsioonidest.

    Piltide koha pealt sotsmeedias:
    Enekad on ilmselgelt tehtud kas näitamaks:
    1. Kui äge ma ise olen, (juuksed, päevitus, vorm, ... )
    2. Kui ägedas kohas ma olen, (Pariisis, rannas, mägedes, ...)
    3. Kui vinged inimesed minu juuresolekut välja kannatavad :D

    Lapsepildid enamasti tehtud ja postitatud ikka enda lastest kui just maniakiga tegu pole. Eesmärk näidata kui äge (ilus, osav, tark ...) minu laps on. Vahel harva teeme ka mõne naljaka situatsioonipildi (kaasa tõmbab näpitstangidega lapse piimahammast välja)

    Looma ja loodusepildid on ehk kõige neutraalsemad. Nunnud loomad ja ilusad/põnevad vaated/kompositsioonid.

    VastaKustuta
  5. Oi, mul on täpselt samamoodi – mind huvitab see, mida inimene_arvab_. Mida ta sööb või mis värviga seina värvib huvitab ainult juhul, kui inimene paelub mind kui indiviid. Ning jaa, VVNi juures oli hea arutelu seltskondliku vestluse teemal, jälgisin mõnuga.

    Aga mis sotsiaalmeedias laste, kallimate, koerte jne piltide jagamisse puutub, siis mulle tundub, et Einstein ja Bohr olid kõvasti ajast ees, kui kvantmehhaanika teemadel väitlesid. Pean nimelt silmas seda vana head langeva puu teooriat. Kas puu teeb murdudes häält, kui kedagi kuulmas pole? Kas mu laps/mees/koer/kass/hamster on nunnud, kui ma neid Instasse üles ei riputa? Kas ma ise olen ilus/tore/tubli, kui ma piisavalt laike ei saa? “Without an observer, all possible realities exist.”

    VastaKustuta
    Vastused
    1. teemaväliselt (kuna Epu enda juures kommenteerida ei saa): ma nägin täna inimest, kes oli väga selle moodi, nagu sa ise pildi peal välja näed. Soeng enam-vähem sama, sale figuur, riietumisstiil ka. Jutu sees tuli välja, et tal on ka koerad.

      Kustuta
    2. Hmm. Enda teada tulen Eestisse alles juulis. =)

      Kustuta
    3. Kah täitsa teemaväliselt (sorry, Marca) - ma muide üha tihedamini mõtlen kommentaariumi peale. Justkui valge vares olen praegu. Aga mind hirmutab töö, mida sellega tegema peab, suhtlema, inimestele vastama, issand jumal =)

      Kustuta
    4. Ka nimi oli teine.

      Kustuta
    5. Epp - ma olin terve nädalavahetuse arvutist eemal, seega hirmuga mõtlesin siia jõudes, et nii palju on kommenteeritud vahepeal, samas kõik on omaette viisakalt hakkama saanud ja tundub, et minu sekkumist polegi vaja läinud :)

      Kustuta
  6. Kas sotsiaalmeediat ei saa tänapäeval võtta kui omamoodi kroonika vormi? (Reisi, eluloo?) Kiirem vormistus ja kiirem tagasiside. Vanasti saadeti töötlemata ja vähendamata suuruses reisi- ja titepilte meilidele. Oi kuis ma ei talunud seda, alati ummistas inboxi pikaks ajaks. Õnnistuseks olid need pildialbumi teenust pakkuvad kohad, mis seejärel tekkisid ja kuhu inimesed oma pilte laadida said. Siis tuli orkut, FB jne. Ehk et sa saad ise selekteerida ja peita neid, kes masspostitajad on.
    Inimesel on vajadus jagada, kas siis verbaalselt või visuaalselt, seiku oma elust. Mäletan õpingutest, et kui EV ajal hakati tegema nn loetud raamatute toppe, siis domineeris elulookirjelduste žanr. Nii et pakun - üks pool tahab jagada ja teine pool tahab teada. Sotsiaalmeedia teeb selle lihtsaks ja kiireks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa. Jagajad ja teada tahtjad. Nagu üks mu vana sõber öelda armastab: liputajad ja piilujad.

      Kustuta