Reede, detsember 20, 2019

Aasta 2019 parimad albumid, vol 2

Jätkame siis nende kõige-kõige paremate albumitega ning alustame sellest, mis oli minu hinnatutest ERR-i tabelis kõrgeimal kohal:

Lana Del Rey - Norman Fucking Rockwell



Ma olin tegelikult algul natuke pettunud, sest kolm lugu sellelt plaadilt ilmusid juba 2018. aastal ja tundusid seega "vanad". Kriitikud peavad seda Lana parimaks plaadiks, jah, seekord on tõesti kõik lood pärlid, mitte nagu eelmisel, kuigi kokkuvõttes on Lana kõik plaadid meistriteosed olnud. Minu isiklik lemmik on üldse Paradise, mis on Born To Die lisa ja pigem EP. Lana laulud on nagu raamatud, nad räägivad mingi loo, tekitavad emotsiooni, neisse saab sisse minna. Minu lemmik "lugu" sellelt albumilt on vist "California", kuigi see räägib vist ammusest armsamast, siis samamoodi esindab see neid erinevaid nostalgilisi suhteid, mille puhul sa mõtled, et "kui sa vaid tuleksid, küll me siis jälle teeks ja oleks - ma viiks su peole, ostaks sulle su lemmikjoogi...aga sa tead, et seda ei juhtu mitte kunagi, sest ei tee sina seda sammu, mis teid tagasi kokku viiks ega tee tema". Spotify ütles mulle ka, et Lana oli minu viimase 10 aasta lemmikartist tema statistika arvestuses.

Post Malone - Hollywood's Bleeding



Oi, tere, halb maitse! Vot seda plaati küll ükski kriitik ära maininud, rahvas see eest kuulab hirmsat moodi. Mulle jällegi alguses ei meeldinud, et mis sentimentaalne ohkimine (Circles), aga tüüp teab kaasakiskuva loo valemit, seega mitu korda kuulates hakkab jalg iseenesest tatsuma. Lemmikud on "Wow" ja "Die For Me", siia panen live-video Internetti raputanud loost, kus Post Malone'le sekundeerib Pimeduse Prints Ozzy. Mu meelest sobivad nad kenasti kokku ja mulle meeldib!


The Elysiums - Heartless



See on nüüd bänd, mida ilmselt maailmas väga vähesed teavad. Mina avastasin nad sellest neetud FB grupist, mis on pühendet Courtney Love'le ja kus pidevalt üks sõda käib, aga samas, vahel harva saab sealt ka infot põnevate asjade kohta nagu The Elysiums. Grupis esitlesid nad küll enda tribüütbände, nimelt esinevad nad ka kui Hole'i ja Nirvana tribüüt ja teevad seda paganama lahedalt. Nende kodukalt saab infot. Lauljal on üsna Cobainilik hääl ja kohati läheb suisa liiga kopeerimiseks lahti ka nende oma loomingu puhul, aga ikkagi on imeline, et aastal 2019 viitsib keegi püüda grunget ellu äratada. P.S. Seal videos võib näha tüübi seljas särki "loveKilledKurt", mis oli neil algselt bändi nimi, aga nad pidid selle ära vahetama, sest inimesed ei saanud aru, et nad mõtlesid tapja all armastust, mitte Courtneyt. Üldse läks osa fänne närvi, et mingi karvane mees laulis pulmakleidis Courtney lugusid, aga mumst on Courtney ise neile oma õnnistuse andnud ja mu meelest väga äge.


Brooke Candy - Sexorcism



Oot, kas ma ütlesin, et Post Malone on halb maitse?! No maitske siis seda, see kindlasti on. Brooke tõestab ära ka selle, uskumatuna näiva fakti, et tisside puhul ei ole rohkem parem - kuue tissiga Brooke plaadikaanel on ikka üsna õõvastav. Muusikaliselt sarnane Tommy Cashiga, aga vabameelsem. Muuseas on tegemist Brooke'i debüüdiga, varasemalt on ta vaid singleid ja EP-sid välja andnud. Fännid kiidavad albumit taevani ja tegelikult on Brooke täitsa armas ning lood paremad kui keskmisel uue laine naisräpparil. "Ma teen teile lihtsaks mind vihata!" irvitab Brooke ja ilmselt konservatiivses Ameerikas ta võibki olla "most hated", samas outsider ta enam ei ole, isegi Charli XCX teeb plaadil kaasa. Brooke'i videod on lausa kunst omaette, ma panen siia plaadi kõige viisakama loo:


Lil Peep - Everybody's Everything



Tegemist siis selle filmi soundtrackiga. Postuumne kogumik ametlikult avaldamata lugudega. Peal üsna erineva tasemega kraami, aga üsna huvitav kuulamine, mis minu arvates näitab, et tüüp oli tõesti äärmiselt mitmekülgne vend, ei ole mingi ühtlane mõmin. Panen siis ühe tema esimestest lugudest, noor peaaegu tätoveerimata Peep, filmitud kodus, miksitud Queeni. Ikka parem kui kodumaine mõminaräpp.


Leonard Cohen - Thanks For The Dance



Veel laule surnud meestelt. Plaat Coheni viimaste lugudega, mis tal 2016. aastal lõpetamata jäi ja mille miksis kokku Coheni poeg. Justkui Bowie "Black Star", ilmselgelt teadlik otsade kokku tõmbamine, meenutused, vanadus, hääbumine, hüvastijätt. Cohen lohutab mahajääjaid - ah, ära kuula mind, kuula koolibri laulu. Üks väheseid selgeid tõendeid sellest, et inimese elu on tõepoolest ikkagi liiga lühike, isegi siis, kui see on pikk. "Ja ongi kõik?! Kas see oligi kogu mu elu nüüd või?" küsis mu enda 91-aastane vanaema oma viimastel päevadel. Inimesed surevad 21-aastaselt, aga elad 70 aastat kauem ja ikka jääb kõik samamoodi pooleli. Eks me ikka lohuta end sellega, et näe, saabki vanainimene lõpuks puhata, aga Cohenil oleks ilmselt olnud veel palju teha. Imeilus plaat ja jube kahju, et teda enam meiega ei ole.
Oh, esimene kommentaar video alt: It's clear now that a lifetime wasn't enough, for all that this man had to share with the world. Just!


Lindemann - F&M



Hull, hull album! Hoopis parem kui eelmine, ingliskeelne oli. Inimesed jäägu ikka oma liistude juurde, eks. Seos Eestiga lisaks Rummu karjääris filmitud videole, mida ilmselt kõik juba näinud on, tsenseerimata saab Redditist, on siin plaadil ka lood Hansu ja Gretekese muusikalist, mille lavastajateks olid Till Lindemanni kõrval Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo. Perversselt kaunis?! Kas nii saab öelda? On kiireid, on rahulikke lugusid, taustad on mu meelest meisterlikud, ei ole päris nii, et Paini taustal Rammsteini laulud, on midagi omaette täitsa. Nimilugu on äge, mulle meeldib see Tilli (ja ka Rammsteini) Ida-Saksa taust, mille mõjusid nad ei häbene kasutada. Videos võib muuseas näha Ukraina eurolaulikut ning muidu suurt staari, kelle kohta sahistatakse, et ta olla Tilli pruut ja suisa lapse ema, aga seda on samavõrra ka ümber lükatud. Kusjuures, hoolimata kunstlikust beibevälimusest on Svetlana Loboda päris arvestatav laulja. Huvitav paar, igal juhul. Lood eraldi, kui neid otsast avaldama hakati, mulle ei mõjunud, aga tervikuna moodustab plaat just täpselt õige koosluse.


Pixies - Beneath the Eyrie



Taas üks vanameeste bänd on üllatava uudisplaadi teinud. Bänd, mida Nirvana pidas enda üheks suurimaks mõjutajaks. Lood kõlavalt värskelt ja huvitavalt, ei ole selline "tegime plaadi, et mitte koju konutama jääda" vaid "tegime, sest tahtsime ja ideid oli".


Korn - The Nothing




See ei ole nii hea plaat, kui Korni eelnev oli, aga samas ta ei ole ka halb. Lihtsalt üks valusalt vihane plaat nagu Kornil nad kõik on olnud, paha tuju plaat, muusika neile, kelle jaoks maailm ei ole alati kaunis paik olnud. Kindlasti kraad nõrgem kui Slipknot, aga Slipknoti sellel aastal ilmunud väidetav meistriteos on minu jaoks juba kuulamatu. Ma ei tea, ma vist nii vihane ikka ei ole. EDIT: Kuulasin just huvi pärast eile Eestis esinenud Mardukki ja see mulle sobis - ajalugu (Marduk) vs isiklik viha (Slipknot) erisus vist. Kornil on vähemalt meloodia alles jäänud. Korni puhul sa saad alati seda, mida eeldad.


HEALTH -  Vol 4 :: Slaves Of Fear




Juhuslikult avastasin selle bändi, pidada üsna tuntud olema. Miksivad mürarocki elektroonika ja tantsumusaga. Varasemaid väljaandeid kuulasin ka, need olid rohkem sinna tantsu poole kaldu, viimane on pigem müra, mille taustal õrn naisehääl. Päris huvitav asi. Ilmselt peaks kuulama suurtest kõlaritest ja hästi kõvasti.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar