Teisipäev, detsember 17, 2019

Aastal 2019 kuulatud lugudest parimad

Traditsiooniline üksikute heade lugude tabel siis, kus sees need, kes albumite toppi ei pääsenud ja lood, mis pärit varasemaist aastaist, aga minu kõrvu kaikusid alles sellel.

1. Kui see, et punk on surnd, kõlab pigem loosungina, siis grunge surm on peaaegu, et kindel. Üksikuid erandeid leidub, üks tuleb albumite tabeliski ette, aga üldiselt on tegemist millegipärast põlu alla sattunud muusikaga. Aga mulle jubedalt meeldib, sest grunge on just see "suren kõigi silme all"-stiil, ehtsad tunded, kulunud kampsunid, ehe elu oma naeruväärsuses. Stone Temple Pilots, Sponge ja Bush olid mu selle aasta suuravastused võssa kasvanud grungemaastikult. Kõige kõvem lugu, mille ma avastasin oli kindlasti Bushi "The Heart of The Matter". Võimas, meloodiline, kaasahaarav. Panen live-esituse, sest isegi see on hea (ja laulja pole kah just kole vaatepilt..):
2. Kes oleks võinud arvata, et selle aasta parima loo teeb...."The Boss" ehk Bruce Springsteen?! Minu jaoks jäävad tema parimad lood ikka sinna aastate taha, aga sõber jagas FB-s videot ja ma jäin suu lahti kuulama. Võrratu lugu! Hullumeelselt kaunis! Ülejäänud plaat, mida tegelikult ka kõvasti kiideti, jäi minu jaoks natuke liiga kantriks, aga see lugu! Vaimustav! Ja ma ei oleks seda iialgi avastanud, kui sõber jaganud poleks! See on see sama Ameerika, milles seikleb Lana Del Rey.
3. Kõik fännid oigavad, et oleks "Seven Inches of Satanic Panic" ometi paar lugu pikem, saaks sellest Ghosti parim EP. Aga tegemist on pigem nostalgilise naljaga, mille moodustavad lugudepaar "Kiss the Go-Goat" ja "Mary On A Cross" (khm khm päevakajaline laul), mis mõlemad on hitimõõtu. Tere tulemast tagasi, 80ndad!
4. Ma loodan, et The Weeknd aasta lõpus veel plaadiga välja ei tule (kuigi võiks, aga mul lööb tabeli sassi), sest peale eelmist melanhoolia-plaati, mis mulle väga peale ei läinud, paiskas ta eelmisel nädalal välja kaks uut, Starboy-väärilist lugu! The Weeknd on uus Michael Jackson. Isegi kui see on Mersu reklaam, on ta hea! Teine lugu,  "Heartless" väärib ka kuulamist, õigemini, ma ei tea, kumb neist parem on.


5. Hetkel on kurjad naised moes. Greta Thunberg, Billie Eilish. Ängie on kah Rootsist ja teeb trap-hopi, tema esimene hitt oli "Smoke Weed Eat Pussy", mis võib sulle päevadeks kahe kõrva vahele kummitama jääda. Eelmisel aastal ilmunud EP kannab nime "Suicidal Since 1995" (viimane siis neiu sünniaasta muidugi) ja selle kaanel on Ängie pea poomissõlmes. Selline tänapäeva noorte stiil, noh. Ega see vist oli ka meil omal ajal teemaks, ainult narko asemel debüteeris vodka. Üks viimastest Ängie lugudest on see, pealtnäha nagu armastusest, aga taamal ikka saatan irvitab. Kui praegu on Mini iidoliteks veel Billie ja Ariana, siis pea ta Ängiet ja teisi temasuguseid ei avasta. Muusika on ju ilus!
6. Ängiega samalt maalt ja üsna samast stiilist, aga temast kuulsam on Tove Lo - "Sweden's darkest pop export". Ausalt öeldes meeldib mulle Tovelt küll vaid üks lugu, aga see on imeline. Drugs, again.
Huvitav, et tänapäeva pop muusika selliseks on muutunud, omal ajal räägiti popis ainult kõigest rõõmsast, kas see omamoodi peegeldab tegelikkust? Optimism on kadunud, me naerame ainult ainete all olles? Õppematerjal neile, kellel kodus kasvab teismeline.
7. Tänapäevast ära kaugele minevikku. Sattusime üsna ettevalmistamata sellele üritusele. Oli väga vinge! Reverend Beat-Man tuleb muide Šveitsist ja on seal kohaliku psychobilly skene keskne kuju. Ei tasu arvata, et sedasorti muusikat vaid New Orleansis viljeletakse! Mulle meeldib Reverendi sooloprojektidest rohkem aga tema pungilikeim pool koos ansambliga The Monsters. Stiilinäide neilt:

8. Mõne artistiga juhtub nii, et kuuled ühte lugu, mis hirrrrmsasti meeldib, siis krahmad kuskilt suures ootusärevuses terve plaadi ja see on täielik ... pläma. Phoebe Green. Seda lugu, mis mulle meeldib, saab plaadiversioonina ainult Spotifys, siia leidsin akustilise, ometi on see parem kui kõik tema muud lood kokku!
Phoebe Green - Pure Blue from Media Centre on Vimeo.

9. Eesti muusikat ikka ka! Maria Stuartil ilmus sel aastal uus plaat "Kollaaž". Seal peal on igasugust, head ja halba. Aga seal on ka minu meelest selle aasta parim kodumaine lugu "Liivatera". Millegipärast meenutab see mulle The Birthday Massacret ja Jakalopet, kuigi Maria Stuarti stiil pole muidu üldse nendesarnane.
10. Tegelikult oli see viimane The 69 Eyesi plaat "West End" tervikuna päris hea. Lugudest märgiks ära "27 & Done", "Black Orchid", "Cheyenna" ja "Hell Has No Mercy". Viimast soovitan ka kindlasti, see on muust plaadi materjalist erinev, meditatiivne aeglane lugu, aga videoga panen siia esimese, see on selline catchy tüüpiline The 69 Eyes. Video on muuseas väga nõme mu meelest.

3 kommentaari:

  1. Super! Võtame õhtul kõik järjest ette!

    VastaKustuta
  2. Ma olin ka selle Springsteeni laulu peale täiesti üllatunud. Uskumatu, nii hea laul.

    VastaKustuta
  3. ... krt, neile mõlemale meeldis väga ...
    Kuulan teist korda veel.
    Jap, pärast teist kuulamist ei olnud enam "ok lugu, aga ei midagi meeldejäävat", vaid hakkas ilus.
    Kuigi "oivalist" ma ikka ei annaks =)

    VastaKustuta