Kolmapäev, detsember 11, 2019

Michel Houellebecq. Serotoniin

Olen juba korduvalt kirjutanud, et Houellebecq räägib meile kõigis omas raamatutes ühte ja sama lugu ning nii seekordki, kuid mulle tundus, et "Serotoniinis" jääb meelelahutusest puudu. Jah, siin on olemas nii zoo- kui pedofiilia, läheb peaaegu lapsetapukski, aga see ei päästa. Ilma ironiseerimata, kui varasemates teostes ma tajusin autori sooja suhtumist oma tegelastesse ja "keel põses" huumorit, siis nüüd on kõik lihtlabaselt masendav.

Ehk on see taotluslik - elu läheb ju aina hullemaks, lääne tsivilisatsioon tõmbleb agoonias, mida siin enam. Jah, ilmselt toonitab see raamat Houellebecqil enim armastuse tähtsust inimese elus (kõige -fiiliate kiuste) ja tema soovi näidata, kuidas üksildus on meie ajastu suurim katk, kuid tema tegelased on juba nii katki, et neile ei saa kaasa elada. Ainsa erandina siin raamatus küll peategelase põllumehest sõber Aymeric, kes läheb kaunisse märtrisurma.

Ühesõnaga, ainsana on oluline armastus. Armastus võrdub Houellebecqil seksiga. Kuigi iga seks ei ole armastus, mingi erinevus siin on, aga seda autor mu meelest põhjapanevalt ära ei seleta. Et andumus viitavat armastusele? Aga kuidas siis teadis peategelane, et tema "elu armastus" on just seesugune, kohe esimesest pilgust? Ma vist nii romantiline ikka ei ole, ei usu seda "esimest pilku". Kui armastus on seks, siis impotents on järelikult armastuse surm. (Ka naise karjäär on seda muuseas, pühenduma peaks mehele, mitte tööle). Impotendiks teevad uue põlvkonna antidepressandid, aga ilma nendeta on lääne inimese elu üldse võimatu. Alkohol on teine variant ja kui sul on valida, kas värisevad käed või jahindushobi, mis sul ainsana eluvaimu sees hoiaks, siis loomulikult valid esimese, sest teisiti ei saa. Houellebecq marsib otse mööda kõige mustemat stsenaariumi ega jäta muid võimalusi. See on tema missioon ja nagu ta ka raamatus nendib, siis vahel on äärmuslikud vahendid ainsad, mis toimivad. Samas nende kasutamist on valus pealt vaadata ja ka see raamat oli minu jaoks tüütu. Võib-olla vajavad seda raputust need, kes erinevalt Houellebecqist armastuse ülimusse ei usu? Mina usun, mind pole vaja veenda.

Aga sina, kes sa oma elu armastust esimese ettejuhtuvaga petad, tea, et sa sured üksinda, kahetsedes ja impotendina. Oot, aga ma ei usu ju seda?! Ehk ka sellepärast "Serotoniin" mind ei veena, et on hulgim neid, kellega nii ei lähe. Kes elavad terve elu ilma armastusest puudust tundmata ja enda meelest õnnelikult ära. Mind veidi häirib Houellebecqi komme esitada peategelase mõtteid üldkehtivate printsiipidena ja seda just konkreetselt "Serotoniinis", teistes tema teostes on see isegi eraldi sügavust juurde andnud, aga siin on peategelase mõttekäigud ja teod minu jaoks liiga vastuolulised. "Serotoniinis" mainitakse ühel hetkel ka Gogoli "Surnud hingi", millest Houellebecq paistab olevat inspiratsiooni ammutanud ja on selge, et kõik raamatus ette tulnud karakterid olidki ühel või teisel moel "surnud hinged". Iseasi, kas me ka päriselus nii selgelt selle stsenaariumi poole liigume ning kas tõesti oli vanasti rohi rohelisem.

Tänan Varrakut raamatu eest!

1 kommentaar:

  1. Ma saan aru, et kirjanik ei ole tema kirjandus, et kirjanikul võivad olla depressiivsed tegelased, ilma et ta ise oleks depressiivne (ja mingil hetkel oli see väga moes, kõik kirjutasid kurba luulet ja elasid rõõmsalt edasi), aga tema puhul on mul väga raske autorit ta tegelastest eraldada ning tavaliselt on mul tast lihtsalt kahju, tundub väga õnnetu inimene olevat. Vanemad teda ei armastanud (pärast lahutust tülitsesid, sest kumbki ei tahtnud teda, lõpuks saadeti vanaema juurde), kui Michel ükskord kuulsaks sai, kaebas ema ta kohtusse (sest poeg oli tema kohta kehvasti öelnud) ja on hiljem kuskil intervjuus maininud, et tal on ükskõik, kas poeg elab või sureb. Suitsidaalne, alkoholiprobleemidega, ilmselt ta väga õnnelik ei ole. Samas on minu jaoks ulme, et ta hängib pidevalt Prantsusmaa femmaritega, nii et vähemalt nende jaoks on tema vaated inimesena ja tema raamatutes kajastuvad vaated ilmselgelt erinevad asjad, mine võta kinni. Mulle ei jäta ta raamatud väga sellist muljet, et tahaks temaga koos aega veeta.

    Lisaks kipuvad depressiivsed inimesed tihti uskuvat, et kõik teised on nende muredes süüdi. Oleks naine parem olnud, oleks elu ilusam. No ja teine naine. Kolmas on nüüd temast 20 aastat noorem, eks saab näha, kas see on lõpuks piisavalt hea ja sõltuv ja vaatab piisavalt alt üles.

    VastaKustuta