teisipäev, jaanuar 12, 2021

Autod, raha ja lapsed

Lugesin siin eile Malluka raamatut, mu meelest igati lahe lugemine, mulle meeldib, kui inimesel on hea suuvärk ja ta ei ole mingi peenutsev vagatseja. Üks asi, mis mulle huvitavana silma jäi, oli aga see, kuidas Mallukas kirjutab, et teemad, mis tema kogemuse põhjal alati blogis diskussiooni tekitavad on lapsed, raha ja auto. Ma ei ütle, et see on vale, aga mu meelest on see lõpmata kummaline.

Alustades tagumisest otsast - no mida on autodest rääkida? Jaa-jaa, ma tean, mu eksil oli Auto24 brauseri avaleheks ja ta võis seal tunde passida, mul oli tunne, et tema näeb seal midagi, mida mina ei näe. No nagu need maagilised ruumilised pildid, kus mõni näeb sada imeasja ära, aga mina ei näe iialgi midagi (sest ma olen ühest silmast pmst pime ja seetõttu ei taju väga hästi ruumilisust). Oma sõnutsi olevat eks juba lapsepõlves ainult autodega mänginud. L.-l seesugust kiiksu pole, auto on tarbeese ja mis tast ikka. Päris nii tuim ta sel teemal pole kui mina - minu jaoks on autode vahtimine võrdne muude kodumasinate a la külmkappide vahtimisega. Keegi muidugi kindlasti vahib neidki. 

Raha? Raha on täitsa müstiline teema. Hiljuti sattusin lugema artiklit Facebooki laenuärist, päris masendav lugemine. Asi ei ole enamasti mitte raha puuduses, vaid oskuses sellega ümber käia. Mu sõbranna töötab pangas, ta räägib ikka ulmejutte, kuidas inimesed võtavad välja kümneid tuhandeid, kannavad neid suvalistele Nigeeria hurmuritele jne. Kuidas meil on tuhandeid noori pealtnäha normaalseid inimesi, kellel on võlgu rohkem kui mul üldse kunagi raha on olnud jne. Ma ei tea rahast midagi. Ma ei tea, mis maagiaga õnnestub absoluutselt loogikavabadel inimestel kokku ajada tuhandeid tonne, et need siis sama kergekäeliselt esimesele ettejuhtuvale kelmile ära anda. Ma ei tea, kust võetakse see raha, mille eest liisitakse kõige uuemad autod, kõige suuremad telekad ja vahetatakse iga kuu telefone, olles ise ametlikult töötu, rahatu, varatu. Ühesõnaga - müstika! Ja mind üldse ei aita teiste inimeste rahajutud, sest enamasti on need mulle arusaamatud - meie argielud on üksteisest ikka väga erinevad (vähemalt mul on selline tunne alati). 

Jõudes lõpuks selle viimaseni ehk siis lapsed, on mul üldiselt sama tunne - me oleme kõik liiga erinevad selleks, et neist teemadest mingi ühisosa leida. Mind üllatab, et enamik inimesi seda niimoodi ei tunne. Kõige populaarsemad on just beebi- ja pereblogid. Ainus diskussioon, mis pereteemadel tekkida saab, on mu meelest vastandumine - kuidas teil seal kõik ikka valesti on ja kuidas mina ikka kõik õigesti teen. Mallukas kirjutab sellest tegelikult ka ise, kuidas teised emad lapsevanemad on noorele emale perele see kõige hullem katsumus. Mu meelest saigi Mallukas ju kuulsaks oma hitleremmede postitusega? Ja selles on tal tuline õigus, pole karmimat lahinguvälja kui laste "õigesti" kasvatamine. Olen märganud, et enamik inimesi alustab blogimisega just väikeste laste kõrvalt, mingi väike osa lõpetab sel ajal blogimise aga hoopis ära. Ma olin see viimane. Ma ei tundnud, et nüüd olen ma kuhugi gruppi vastuvõetud, selle täieõiguslik liige, ma kartsin, et just nüüd olen ma kõige haavatavam, kohe kellelgi hambus ja totaalselt valesti. Ma arvan, et mul oli õigus. 

Ebakindlat inimest on kõige lihtsam rööpast välja viia, parem sel ajal end mitte avalikkuse ette laotada. Ju siis enamik end väikelaste kõrvalt ebakindlana ei tunne. Või on nad suuremad optimistid, loodavad tuge leida? Mul on loomulik võime igast meepütist see tõrvatilk välja urgitseda ja seda siis pikaks ajaks suus nämmutama jääda. 

Kuidas saab tekkida mingi ühisosa inimestega pelgalt selle tõttu, et kõigil on väikesed lapsed? Minu jaoks totaalne müstika. Ma tunnen end siiani võõraste lastega äärmiselt ebakindlalt, ma ei oska lastega "õigesti" suhelda. Kui ma vaatan teisi, siis valdav osa inimesi räägib lastega hoopis teisiti kui täiskasvanutega, mina ei oska. Kui mulle titt sülle pannakse, ma ei hakka "otsa tupsu-nunnutama", ma ütlen omaenda madala häälega, et "nojah siis, siin me nüüd siis istume, loodan, et sa mulle sülle häda ei tee, eks?" Enda lastega pole see probleem, aga võõrastega on kogu aeg hirm, et kuidas nende päris-vanemad sellisesse vigasesse käitumismustrisse suhtuvad. Ma kardan, et tuleb üks laps, näitab mulle näpuga ja ütleb, et "sina küll üks õige täiskasvanu ei ole!" Täiskasvanutel on enamasti maskid ees, lastel ei ole, nad näevad su läbi ega varja seda su eest. Minusuguseid on veel, aga enamasti sellest ei räägita, kui mina olen rääkinud, siis paar sõbrannat on tänulikkusest ohanud, et "ma ei ole kellelegi julgenud tunnistada, aga mul on ka nii!" Üks selline sõbranna on lastetu, teisel on aga rohkem lapsi kui minul ja ta on rääkinud, kuidas alati torgatakse talle seltskonnas mõni imik sülle või maimik näppu - sul on ju kogemusi, sa tead, mida nendega teha! "Mul on kogemus oma lastega, mitte kõigi lastega maailmas, lapsed on ju nii erinevad! Kõik lapsed mulle üldse ei meeldi!" Õudne inimene. Mingi geneetiline viga. Ma olen näinud, kuidas enamik lapsi jookseb vaimustunult beebit näppima, kui mõni seltskonda satub, minu Mikro käib kauges kaares mööda. "Nad on imelikud, ma pelgan neid veidi..." No täpselt!

26 kommentaari:

  1. "Ainus diskussioon, mis pereteemadel tekkida saab, on mu meelest vastandumine" --- haha :)

    Aga haletsemine on ka võimalik. "Küll on kurb, et sul nii lollid / laisad / halvasti kasvatatud lapsed on, mul on kohe niii kahju teie pärast, musikalli ja päikest teile!!!""

    VastaKustuta
  2. Mul seoses lastega oli enne lapse saamist tunne, ainult tunne, kuskilt tekkinud ettekujutus, et nendega räägitakse ninnu-nännu jne :) Kui ise lapse sain ja kogu see maailm avanes, siis mulle vastupidi, sai selgeks, et peaaegu mitte keegi ei räägi ninnu-nännu, nagu tavaliste normaalsete inimestega räägitakse. Ainult üksikud on ninnunännutajad, ülivähesed.
    Minu meelest väga vähesed väikelapsed tunnevad huvi tittede vastu. Vastupidi. Väikelapsed tahavad suurte lastega mängida. Ma ainult selliseid olengi kohanud :D Ja usu mind, ma olen oma põnniga rämedalt mööda mänguväljakuid suviti ringi kolanud. Täiesti tavaline ja normaalne, et kõik väikelapsed tunnevad huvi pigem suuremate vastu. Need, kes tittede vastu huvi tunnevad, on kas tolle tite õde või vend, või erandlikud juhused :D
    Näed, ma vastandusin ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, sama! mismõttes ninnu-nännu? laps on tavaline inimene, mitte koerakutsikas. võõraste laste katsuma tormamisest ma ka aru ei saa. võõrast täiskasvanut ei haarata lambist sülle, miks last võib? kui laps ise tahab ja te juba natuke tunnete üksteist, siis jah, aga võõraid inimesi ei võeta sülle ega käperdata suvalt.
      kunagi mänguväljakutel ma otsisin ise oma lapsele sobiva suurusega ja käitumisega lapse välja ja soovitasin, et mine räägi temaga. väike laps ju ei oska veel ise head ülevaadet kõigist teha.

      Kustuta
  3. Hah, jaa! Mulle meeldivad enda laps ning tuttavate-sugulaste lapsed, ülejäänud jätavad mind külmaks. Nagu ka täiskasvanud. Ma mäletan, kuidas mind häiris, et pärast seda, kui ise lapse sain, arvasid millegipärast paljud, et ma tahan teada kõike ka nende laste kohta. No ei – laske mul olla! Mul on enda lapse asjadega tegemist, teiste omadega ma küll tegeleda ei taha. Kui beebiblogimisest rääkida, siis idee kui selline on mulle arusaadav (uus ja huvitav, tahaks endast välja kirjutada ja kõike maailmaga jagada), aga mis mulle veidi kummaline tundub, on inimesed, keda huvitavad võõrad beebid ja lapsed ning kes tahavad kõike nende kohta teada. Nagu .. miks?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Khm. Ma ei ütleks, et ma nende kohta teada tahan, aga mulle lihtsalt MEELDIVAD beebid. Täpselt nagu ma tean inimesi, kellele meeldivad kassid. Või kellele meeldivad koerad.
      Üldiselt kui kutsikad ja kassipojad ei meeldi (phmt nagu beebid, eks ole, aint karvased), on inimesel mu meelest ikka midagi viga =P Empaatiapuudus või midagi siukest.

      Kusjuures ma saan aru hirmust inimbeebi ees - noh et ... vähe kummaline ja hirmus ja läheb veel katki vms. Aga mina olengi see inimene, kes mõtleb, et kui sulle natukenegi ei meeldi, ega sa päris normaalne pole.

      Muide, vbla ei ole normaalne hoopis mina. Olen sellest võimalusest teadlik.

      Kustuta
    2. Aa, miks beebiblogisid lugeda - sest endal on titt ja "on see normaalne, tavaline, kas teistel on ka nii?"

      Kustuta
    3. Mul kindlasti ei ole seda, et "fui - beebi!", pigem ebakindlus käsitlemisel :) Ega mul oli kassipojaga ka algul nii, tahtis harjumist.
      Samas võõraste beebide vastu mul tõesti ei ole erilist huvi, ma ei mõtle neist ka halvasti, lihtsalt ei ole põnev teema mu jaoks, millest lugeda. Kui endal oli titt, siis ma avastasin, et teiste kogemusest mulle üldiselt kasu ei olnud.

      Kustuta
    4. Mhmh, see ON ka minu raamatus normaalne =)

      Kustuta
    5. Ma vahel tahaks ninnutada, aga ma olen pigem kohanud seda, et vanemad kiivalt ei taha. Naabritel on kaks last. Kutiga saab juba jutule aga beebiga tormab ema minema kui keegi läheduses. Nii veider mumeelest :)

      Kustuta
    6. Mul pole ka beebide vastu midagi, ma ei ole see, kes bussis silmi pööritaks, kui mõni laps nutab vms. Lihtsalt mul puudub huvi neid nunnutada või nende elu kohta midagi teada. Kui on mõne sõbra või tuttava või sugulase laps, siis on teine lugu, sest oo, mu tutvusringkonnas on uus inimene. Aga üldine vaimustus puudub. Mu ema on nt selline, kellele meeldivad KÕIK beebid ja ta on kõikide noorte lapsevanemate lemmik, sest teda tõesti huvitab kõik, mis beebidega seotud.

      Kustuta
    7. Ma olen see lastetu, keda üldiselt eriti ei huvita beebid. Kui järele mõelda, siis mind huvitavad inimesed peamiselt siis, kui nad huvitavat juttu räägivad ja beebist on seda palju tahetud, tema tugev külg on nunnusus, aga need retseptorid ei ole mul nähtavasti nii tugevad. Kui sinna juurde tuleb veel see, et "äkki läheb katki", siis ongi tulemus, et ma väga ligi neile ei tiku.

      Sama ka väikelastega, aga mingil müstilisel põhjusel ma mingitele väikestele lastele meeldin. Vbla on need siis need lapsed, keda häirib otsene tähelepanu, nunnutamisest rääkimata. Mult pole kumbagi karta, aga kui laps tahab ise minuga suhelda, eks ma suhtlen siis vastu.

      Kustuta
    8. See tittede meeldimine on mu meelest puhas hormoonilaksu asi. Mul oli lastetu tädi, mu ema kõige vanem õde, kellel tittede juures alati spetsiifiline totakas naeratus näole ilmus. Ja oma tutvusringkonnas tean ka paari sellist. Küllap on ka Vvn üks neist, kellel tited panevad organismi mõnuhormoone tootma. Mõnel teisel inimesel käivitab selliseid reaktsioone sport või matemaatikaülesanded või filosoofilised diskussioonid või miski muu. Marcal võibolla hea muusika.

      Aga see, kui titte ei taheta võõrstele näidata, võib olla vana ebausu mõju, hirm kurja silma ees. Ma olen kuulnud, et mustlastel olevat see tugevalt sees ja venelastel pidada ka sellist hirmu olema rohkem kui eestlastel, aga ka Lõuna-Eestis pidada kurja silma kartmine kohati täiesti elus traditsioon olema.

      Kustuta
    9. Kusjuures mulle meeldivad beebid siis, kui nad on rahulikud. No tõesti on armsad ja ilusad. Nunnutada ma hästi ei oska, aga kui pakutaks, siis võtaks sülle küll. Aga kogu aja nad ju sellised pole... Hea tähelepanek muidu, see mõnuhormoonide tootmine. See tõesti kõigil erinev :)

      Kustuta
  4. Kui inimene on rahutu loomuga ja vahetab alatihti autosid, siis peabki auto24 passima! Ma arvan, et paljudel autoomanikel on see igapäevane lõbu. Kui peale uhiuue auto ostmist lootsin, et see lõbu mõneks ajaks taandub, siis eksisin sügavalt. Küll oli vaja osta talveks lõbusamat autot, küll kaubikut, küll lapsele midagi! Ei tahaks paralleele tõmmata, aga inimloomusesse on tüdimus (ka headest ja uutest) ilmselgelt sisse kirjutatud:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mu eksil oli see pigem unistamise teema ilmselt, sest autosid ta eriti ei vahetanud, polnud võimalustki. "Kui mul oleks, siis ma ostaks!" äkki? Teisalt minu jaoks on piinav selline "windowshopping" kui tegelikult võimalust nende asjade soetamiseks pole.

      Kustuta
    2. Mina loen kasutatud jalgrataste müügikuulutusi. Mul pole mingit plaani jalgratast osta.

      Poes olevad jalgrattad ei huvita mind seejuures üldse.

      Kustuta
    3. Lõngapoed ja kinnisvara, lõpmatuseni. Unistan ja vaatan :)

      Kustuta
    4. hah, ma tarvitan vahetevahel samuti kinnisvaraportaale nagu pornosaite.

      Kustuta
  5. Ma sirvin vahel nutikelli ja telefone, siis jõuan järeldusele, et ah pekki, mul ju on juba töötav aktiivsusmonitor/telefon ja panen poelehekûlje kinni.
    Autosid vaatame mehega koos, kuigi tal on hea ja mul laenatud auto.

    VastaKustuta
  6. Heh-hee! Malluka fenomen on tõenäoliselt see, et ta väga ausalt ja kompleksivabalt kirjutab, kartmata jätta endast lolli muljet. Mulle endale tundub, et see lähebki tema lugejatele peale. Pealegi ta on ''relatable'', sest paljudel (väikelaste) emadel on tema blogist üht-teist lugeda ja muljeid vahetada.

    Mis puudutab auto, raha ja lapsi, siis noh... Autodest ja lastest pole mul midagi rääkida ning raha on väga individuaalne teema. Kõik käituvad rahaga erinevalt. Teinekord kuulan huviga investeerimisjuttu või seda, kuidas keegi korteriostu või mõne suurema väljamineku jaoks kogub. Et ikka häid nippe meelde jätta. Kuid üldiselt räägiks pigem raamatutest, kogemustest, tööst ja muidu elust-olust.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kusjuures lastest annab ka huvitavalt rääkida. Kui rääkida kasvatuslikust poolest, et miks laps nii käitub. Ning mida koos lapsega tehakse või kus käiakse, sellised kogemuslikud teemad pigem. Kuid mingid mähkmete, riiete, beebitoitude jms argielu jutud kõnetavad vähe kui endal lapsi pole.

      Kustuta
    2. Nõus, et annab ka huvitavalt rääkida. Malluka puhul meeldivad mulle pigem tema muud lood, kui laste ja koduga seonduv, seepärast ma püsilugeja polegi.

      Kustuta
  7. Laste ninnu-nännutamisest. Ma olen kah üks neist, kes suhtleb lastega justkui täiskasvanutega. Ja ma ütlen teile, et selline käitumine on täielik lastemagnet. Mul endal lapsi pole, eks, aga võõrad kleebivad mulle külge poes ja tänaval ja ma ei tea kus veel. Mul piisab neid ainult_vaadata_, ja nad hakkavad kontakti looma, naeratama ja silma tegema jne. Kusjuures_mina_ei vaata neid sugugi naeratades, mkmm.

    Ma olen pool elu veetnud suguvõsas, kus ninnunännutamine ja beebide ja väikelaste põsest näpistamine oli norm. See oli nii õudne, kusjuures selgelt oli näha, et õudne ka nendesamade laste meelest. Laps on ju kah inimene, issand jumal, koheldagu teda vastavalt. Ei lähe ju täiskasvanut põsest näpistama või talle piuksuva häälega mõttetusi näkku lamisema, miks peaks last sedasi piinama?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hmm, ma vahel meest näpistan ja nännutan, aga tõesti, seda ainult seetõttu, et ma jõle inime olen :)

      Kustuta
  8. Ja näedsa, ikkagi kirjutasid autodest, rahast ja lastest :D

    VastaKustuta