Neljapäev, november 03, 2022

Mu elus on muutusi

See pealkiri on irooniline, loomulikult. Viskasin täna kingad minema ja meenus, et olin neist kunagi siin kirjutanud ning otsisin postituse üles. Et siis seitse aastat pidasid mu armsad "surnusussid" Tamarised vastu. Irooniline on, et oleks veel pidanud, lihtsalt...jäid väikseks. Olen veel selles eas, et jalg kasvab höhöhöhöö. Märgiline on ka see, et olen seal kommentaariumis maininud, kuidas ma kaltsukast jalatseid ei ostaks ning mu praegused Tamariste asendused on just nimelt kaltsukast (uueväärsed Oxfordid, 6 eurot). Rakverest küll (Tartus ma pole endiselt midagi head näinud) ja ilmselt ära antud seetõttu, et üks king kandis numbrit 37 ja teine 38, aga mina vahet ei tajunud. Kui jalg 38, siis ilmselt tajuks. Aga neid kaltsuka kingi olen pidanud juba kaks korda liimima, seega Tamarised olid ikka kvaliteetsemad.

Uudiseid veel - OMG! Ma leidsin ta üles! Oma geniaalse sõbranna! Kaks blogijat, keda ma loen, jälgivad teda Instas. Ta on niiiii palju normaalsem kui mina! Tuhanded inimesed jälgivad teda! Kusjuures, ma poetasin pisara, kui seda teada sain. Mitte kadedusest, krt, uhkusest! Ma ei saa aru, mis mul viga on - sündinud halliks kardinaliks? Minu tibu on niiii tubli! Ainuke kurb asi on see, et ma tajun - meist ei saaks enam kunagi selliseid sõpru.

Goodreadsis kommenteeris meie kõigi lemmikautor Fredrik Backman (ja ärge tulge mulle ütlema, et ta teile ei meeldi, nagu päriselt!) oma Karulinna raamatut ja ütles, et "Anger can fuel good things, I think. Bitterness can only fuel bad. " Hästi tähtis, mu meelest. Aus viha - jaa! Õel vimm - ei! Ma just lugesin üht arvustust, kus räägiti raamatust, mis mulle ka meeldis, aga nii salvaval toonil teistsuguse arvamuse suhtes, et ma muutusin kohe morniks, no miks peab siis kohe nii? EDIT: Lõi pähe, et äkki võib keegi arvata, ma viimasest VVN-i postitusest tõukun, siis ei, see on absoluutselt ok. 

Geni andis mulle teada, et keegi on lisanud andmeid mu vanaisa kohta ja ma veetsin pool ööd tundi, mõeldes, kuidas ma olen loll, mitte midagi ei tea ega ole iial analüüsinud, sest aastaarvud. Ma olen alati arvanud, et vanaema-vanaisa elasid õndsal Eesti ajal, aga tegelikult oli nende vanusevahe selline, et kogu romanss sai olla vaid põgusad hetked Teise maailmasõja ajal, mil venelasi korraks siin ei olnud ja kõik. Et see nende "sajandi armastus" oli veel traagilisem, kui ma arvanud olingi. Miks ma ei küsinud, kui veel võimalus oli? Teine hääl sosistab kõrva - "a mis vahet seal on?" Siis ma loen Martin Alguse absoluutselt geniaalset "Tagamaad" ja mõtlen, et ainult need inimeste lood ju olulised ongi. Seejärel tuleb see hääleke - sa ju tegelikult oled ka Knausgårdi paadis ja usud, et nad on kusagil seal alles, sest see oli esimene raamat, mis meenutas mulle mu elupõlist usku ("ma suren ära ja siis pärast irvitan!"), mitte aga omandatud uskumust, et surm on lõplik. Loomulikult, viimane võidab, sest pagan, neid surnuid on ikka lademetes, iga nurga tagant peaks neid irvitama. Aga see usk on ikka seljaajus, mitte midagi ratsionaalselt, aga lihtsalt on. Kõik on kusagil olemas. (Siinkohal meenutame Indigoaalase postitust, milles nüüd saab järjekordse punkti kirja - "Teine, keda pidasin harituks ja intelligentseks ( ja ta ongi)läks kaasa uhhuuga.")

Kas teie peamine probleem on ka see, et teie peas elavad inimesed on nii vastuolulised? Ma armastan neid ainult siis, kui nad mind positiivselt üllatavad. Viimati - jutujaht, ma olin kindel, et etteantud pealkiri viib selleni, kus mõlemad tegelased - suvilaomanik ja valimiskandidaat ootavad, millal ükskord sellest pealesunnitud olukorrast minema saaks, aga nad mängisid mu nurka ja lõpplahendus tuli täiesti ootamatult ja ei-tea-kust. Seda ma naudin. Äkki see on auhind, mille ma saan igapäevase võitluse eest nende üdini negatiivsete, kohati sadistlike ja järgmiselt hetkel elujaatavate, õnnest nõretavate sisehäälte talumise eest? Näide: tuli vastu vanem meesterahvas, kes õhinal tutvustas oma plaane kaaslasele: "Mina ootan..." Kommenteerin oma kaaslasele: "No ainuke asi, mida veel oodata, on see, et muld kerge oleks!" Haa-haa-haa! Jube inimene.

L.-l oli siin sünnipäev. Sünnipäevad toovad alati morbiidse meeleolu. L. mainis, ma pean veel oma 40 aastat elama. Ma hakkasin planeerima, kuidas ma peale tema surma (minu suremine esimesena on õnnelik juhus, millele ei saa lootma jääda) edasi elan. Esimene valik oli, et ei elagi, teisena tuli mõttesse äärmiselt hoolikas koristaja palgata. Hiljuti kirjutas Nirti FB-s, miks tema kui täiskasvanud naine endiselt vanaemaga elab. Ämblikud noh, vanaema on vapper. Ma oleks võinud lisada, et samal põhjusel pean ma meest. FB-s ei või muidugi nii kirjutada, inimesed loevad seal sõna-sõnalt. Muidu oli täielik ebaõnn, mu planeeritud kink L.-le pole siiani kohale jõudnud. Nii viimasele hetkele polegi mul veel õnnestunud jääda. Häbi!

1 kommentaar: