kolmapäev, november 30, 2022

Elu ülesehitamine vältimisele

Mingil tumedal tunnil said siia kirja pandud read: Elu ülesehitamine vältimisele. Mismõttes keegi soovib selles ühiskonnas midagi saavutada, mängida selle reeglite kohaselt?

Mulle sageli tundub, et poolikuks jäänud mõtted leiavad endale aja jooksul ise täienduse. Ilmselt seoses sellega, et ajule jääb meelde, et "midagi sellega seoses oli" ja siis seostab kiiremini järgnevalt ettetulevaid asju selle samaga. Nüüd oli see Lessingu raamat ja tsitaat: "Kuidas saaks mitte tahta seda parandada? Aga tahta seda ise parandada - ei, selles on saatan." (lk 410). 

Mind hämmastab osade inimeste entusiasm, see, kuidas nad tormavad elust osa saama. Kipuvad riigikogudesse, majavalitsustesse, kooli hoolekokku ja moodustavad igasugu löökrühmi. Kuidas nad usuvad, et nad teevad midagi ära. Inimesed, kes õpivad arstideks, politseinikeks, tuletõrjujateks, et aidata inimesi. Kuidas nad lepivad sellega, et teevad natukenegi, mis sest, et hädad lokkavad üle pea ja kõike ei jõua. Inimesed näevad ennast ühiskonna olulise osana. Mul on pidevalt tunne, et ma vaatan seda väljastpoolt. Ei, mitte mingilt vastuhakkaja positsioonilt, sest igasugu opositsioon ja ka anarhia on siiski selle sama süsteemi osad, selle olemusse sisse kirjutatud, nad tahavad ka mingit ühiskonda, kuigi mitte sellist, mis parajasti domineerib. 

Ma tahaks lihtsalt teada, "miks inimene on?", nagu keegi tark on meie tänaval ühele majaseinale sodinud. Ma ei taha teada, kuidas töötab automootor või selgeks õppida heebrea keelt, ma ei taha osata midagi praktilist, mis elus ära kulub, edasi aitab, sooja koha annab. Mul lihtsalt ei ole huvi selles mängus osaleda, sest see mäng nagu väga ei tõmba mind, ei tundu tore. Las ma vaatan nurgast, kuidas teie mängite (ja kaagutan, mida kõike tuleks teisiti teha).

Kas see on kibestumus, mingisugune elu jooksul omandatud veendumus, pettumus? Mulle tundub, et pigem mitte, nooremana ma ka ei tundnud mingit tungi kuhugipoole, ainult mõtlesin, et küllap see tuleb, kui ma suureks saan, sest ma eeldasin, et suured inimesed on kõik ühesugused, teavad, mida tahavad ja suunduvad kuhugi, selge siht silme ees. A mul pole praktilist mõtlemist kohe üldse mitte. See võib olla räme priviligeeritus - kui sul on olnud turvaline lapsepõlv ja noorus, siis sa ei peagi praktiline olema. Elu võib sundida praktiliseks. Teisalt, hästi paljud priviligeeritud inimesed hakkavad tegelema mingitlaadi kunstiga - mul ei ole selleks ka sundi, vot selle jaoks olen ma end alati liiga praktiliseks pidanud. 

Ma otsin rohkem väikesi asju, mis on minu enda omad ega sõltu millestki üldisest. Meenuvad Velikije Luki loo "Agul" sõnad: "Siin nad kõik sünnivad elavad surevad, oma pisikese õnnekillu leiavad". Oluline on see oma kild üles leida ja see on pigem selles, kui sa kõnnid üksi pimedas lumesajus ja naeratad, kui selles, et sind valitakse kollektiivi poolt liidriks ja sulle plaksutatakse. Või sa saad Nobeli ja su nimi "raiutud on rahva rinda".

Vabad assotsiatsioonid tõid miskipärast meelde Ervin Abeli: "Ma ei saa kindlat töökohta vastu võtta, sest ma olen väga andekas. Mind võidakse edutada ja... see tähendaks uut närvipinget, suurt koormust, unetuid öid." Tegelt see vist ongi see, jah just, mis ma ikka keerutan, täpselt! Laisk ja mugav olete te, seltsimees Marca!

 

10 kommentaari:

  1. Vältimine tuleneb sellest, et kõike muudetakse muutmise pärast, et tekiks progress ajas. Vältija väldib muutusi ja jääb omasse aega. Väitija ei taha muutusi isegi neid endaomi ta tahab igavest noorust. :)

    VastaKustuta
  2. Nii mõndagi tuleb tuttav ette. Ma sihuke elunautija ja pohhuisti ristsugutis. Samas on vaja nii eksisteerimiseks ratsionalismi: kuidas kõige väiksema vaevaga kõige parem tulemus saavutada, mis võimaldaks piisavalt palju ja hästi elu nautimisega tegeleda. Maailmaparandamine täitsa suva, niikuinii keeratakse p...e sõltumata minu või teiste kodanike pingutamisest või mitte pingutamisest. Et turvaline lapsepõlv selliseks kasvatanud, huvitav mõte.

    VastaKustuta
  3. Eile õnnestus lugeda teooriat, mis väidab, et kui ei ole maailmamuutmise kihku, siis ongi vanadus käes. No ju ma siis olen eluaeg vana olnud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kõik sõltub sellest mida maailma muutmise all mõelda, moevoolud on ka selle üks nähtus, kui sa tahad erineda ja kui sa lähedkaasa või sunnitakse sind, mõlemat pidi tegutsed aktiivselt. Vana oled siis, kui sa ei leia enam mõtet muutuda ja ootad fataalset lõppu. :)

      Kustuta
    2. Ma lugesin "vabadus" ja nõustusin täiega enne kui järgmisest kommentaarist aru sain, et vana aju ja vanad silmad b ja n ära vahetasid😜

      Kustuta
  4. Mina vist nii ei saa elada, et midagi ei õpi. Need perioodid elus, kus ma midagi ei õppinud, olid ühed tumedaimad ja depressiivsemad. Hispaania keel või kitarrimänguoskus (alamoskus noodilugemine) või laulmisoskus või mõni programmeerimiskeel või... Õppida on mõnus! Ja edasi on vaid küsimus, kuidas see õpitu praktiliseks teha, et see ka raha sisse tooks. Ideaalis saaks peaaegu kõigi nende asjadega raha teenida, aga noh progemisega on see lihtsam kui kitarrimänguga või hispaania keelega. Laulmine on praktiline kaudses mõttes, see aitab saavutada esinemisjulgust, mis võib kuskil mujal elus kasuks tulla.
    Aga seda küll, et kõik need asjad meeldivad mulle, ma ei taha õppida midagi ainult praktilise kasu nimel. Ei usu, et suudaksin seda pikalt teha. Ja sihtide seadmine pole ka väga minu teema. See välja arvata, et loo või laulu peab esinemise ajaks selgeks saama.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Huvitav, et mul jookseb juhe kokku selle koha peal, kus peaks mingi õpitud asja praktiliseks tegema. Mäletan, et SQL ja HTML mulle programmeerimises väga meeldisid, olid täitsa keele moodi, aga nüüdseks olen enamiku unustanud, sest pole praktilist kasutust leidnud. Sama kõigi õpitud inimkeeltega. Ehk mulle meeldib ka õppida, aga õppimise pärast. Kui keegi selle eest maksaks, oleks tore :)

      Kustuta
    2. Ma ei osanud/tahtnud hispaania keelt ka teha vahendiks, millega teenida (olid küll mõned võimalused tõlkeid teha, mida ma ei kasutanud), aga praktiline oli ta küll. Võimaldas hispaaniakeelsetes riikides suhelda. Seal pikalt olemine jälle polnud praktiline ilmselt. :)
      Progemiskeeltega on nii olnud, et olen IT firmadesse tööle võetud ilma konkreetse keele oskuseta ja seejärel seda töö käigus õppinud. Mis on suhteliselt tavaline asjade käik. Kui õpin midagi, siis otsin kohe ka väljundit, kus õpitut kasutada.

      Kustuta
    3. Hispaania keelt õpiks nii palju, et oskaks erinevaid kärakaid ja kokteile küsida ja resto menüüst aru saada - väga praktiline lähenemine😁

      Kustuta
    4. ma olen ka sellest parteist, kellele meeldib õppimine õppimise pärast; mingid kasueesmärgid üldse ei motiveeri. a õnneks on nii, et kui piisavalt palju erinevaid suvalisi asju õppida, siis kui veab, toob mõni neist niipalju kasu, et elab ära kuidagi.

      Kustuta