Susan Rogers, Ogi Ogas. Nii see kõlab - mida ütleb sinu kohta muusika, mida armastad

 

Väga vahva ja pilkupüüdva kujundusega raamat, mida Mart Juur viimases Rahva oma kaitses ka veidi puudutas. 

Mulle näiteks väga maitsevad verivorstid, aga ma ei ole üldse kindel, et nägemine, kuidas neid valmistatakse, maitseelamusele oluliselt juurde annaks. Pigem võiks isegi öelda, et ma ei taha seda üldse teada. Tüüpiline ignorantne karnivoor. Selle raamatuga oli natuke sama lugu - ma armastan muusikat, ilmselt rohkem kui keskmine inimene ja seetõttu kohe ka sellest raamatust huvitusin, kuid lugedes tabas mind pigem tüütus ja lõpupoole isegi kerge masendus. 

Asi on ehk selles, et autor oli enne neuroteadlaseks hakkamist muusikaprodutsent ja andke mulle andeks, aga mu meelest on see midagi muud kui muusik minu jaoks. "Sageli on produtsendi esimene küsimus uue salvestise kallal töötades: mis on selle funktsioon?"(lk 188). Produtsent on pigem turundaja kui looja. Mina aga ei taha näha neid traagelniite, millega muusikat mulle maha müüakse, ma tahan uskuda, et neid ei olegi, et ma ise otsustan oma eripärase maitsemeelega, mis mulle meeldib. Ausalt öeldes ma tegelikult natuke kahtlengi selles, kas ikka igasuguse muusika taga on kellegi suunav mõte ja käsi, mis eelkõige publikumile meeldimise nimel asju teeb. Produtsendid on ju ainult suurtel ja juba edukatel.

Mulle meeldib, kui Genka räpib, et "Head asjad tulevad ise, neid ei planeerita!" 

Samas olen ma kogu oma muusikakuulamisele vaatamata ka absoluutselt musikaalselt harimata inimene ja pool raamatut ma lihtsalt ei saanud aru, millest autor räägib. (Kuigi autor väidab, et tema muusikaline haridus põhinebki muusika kuulamisel, no minu kõrv nii ei toimi igatahes). Igasugu taktid ja rütmid - ta toob näiteid, konkreetseid lugusid - sina koputa rütmi kaasa ja näed, millist taktimõõtu su organism eelistab. Mina sellega hakkama ei saanud - mulle tundus, et tollel etteantud lool polnud mingit seesugust rütmi, mida koputada andnuks. Raamatul on tegelikult olemas ka temaatiline veebileht, kus saad ennast testida, mis liiki kuulaja oled ja ega sa ometi hoopis rütmitajuta pole. Ma pole veel neid teste vaadanud, aga pakun, et päris rütmitajuta ma pole (see on väga haruldane juhus), aga igasugune "muusika taha" vaatamine ajab mul juhtme kokku küll. Seepärast ma pigem raputasin pead, kui käsitleti erinevaid muusikalisi jaotusi, mille alusel siis inimesed oma eelistusi muusika osas teevad nagu realism vs abstraktsus, kitsas vs lai meloodia, akustiline või elektrooniline tämber jne. Mulle tundub, et minu puhul sõltub valik nende vahel konkreetsest loost ja mu enda hetke meeleolust. 

Huvitavaks läks jutt siis, kui autor rääkis muusika ja inimese minapildi seostest - "meie aju kohtleb muusika kuulamist kui teatavat unistamise vormi. " . "Seega, kui kuulad muusikat, mida armastad /../, aktiveerid osa oma ajust, mis toidab su identiteedi kõige sügavamaid hoovusi."(lk 215) Aju põlgavat lausa aktiivselt ära sellised salvestised, mis meile ei meeldi ja näeb vaeva, et need meie minapildiga ei integreeruks.  Noh, mul on neid minasid enda meelest lihtsalt nii palju, et kuskilt ikka leiab kellegi, kelle minapildiga mingisugune muusika kokku sobiks. 

Teine põnev teema olid laulusõnad, minu jaoks oli siin uudne avastus see, et inimesed väidetavalt kuulavad endasarnaste muusikute laulusõnu rohkem. Mina näiteks võin küll öelda, et naiste lauldud tekstidele pööran ma rohkem tähelepanu kui meeste omadele. Et kas mina kui naine, samastun kuidagi selle naisega, kes laulab. Meeslauljate puhul ma seda ei tee. Laulgu, mida tahavad, mis see minu asi on. Võib olla on naiste lauldud sõnadest aga kuidagi lihtsam aru saada? Seda aru saamise temaatikat pole raamatus väga puudutatud, aga mind küll huvitaks, kuidas see erineb emakeelse vs võõrkeelse muusika puhul. Vähemasti minu aju teeb küll millegi põhjal otsuse, milliseid tekste tõlkida, millised lihtsalt taustaks jätta. 

Palju on juttu ka sellest, mida me endale ette kujutame, kui me muusikat kuulame. Siin olen ma jälle veidrik, sest ma ausalt öeldes ei tea. Kas teie teate, millest te mõtlete, kui mõtted uitavad? Mina tean, millest ma mõtlen ainult siis, kui ma konkreetselt millessegi süvenenud olen - teen valikut, püüan meenutada, planeerin midagi jms. Aga niisama, enamiku ajast on mu meelest peas mitu kihti erinevaid mõtteid, mis üksteisest sõltumata ringi uitavad - ei ole mingit ühte kujutluspilti vms. Samas ei saa ka öelda, et silme ees on niisama värvid ja kujutised ehk siis nagu autor välja pakub - kas mingid konkreetsed stseenid, abstaktsed kujundid või üldse mitte midagi. Viimane saaks mu meelest ainult surnul silme ees olla. Ehk siis mulle on raske end kategoriseerida raamatus ette antud parameetritest lähtuvalt. 

Ja vahel tahtsin vaielda ka suisa - külmavärinad muusikast. Need pidavat tekkima, kui miski aspekt muusikas kõlab kui ohumärk, võrreldes seda lõbustuspargi nn "pseudoohu" tundega. Mina olen täheldanud külmavärinaid märgina absoluutsest mugavusest ja osadustundest - "see on nii õige, hea ja turvaline". Ma ei tea, kuidas teistel on. 

Kokkuvõttes üks päris intrigeeriv teos, mis tekitab küsimusi, mõtteid ja emotsioone, seega pigem hea raamat, lihtsalt see muusika osa oli minu jaoks veidi liiga tehniline ja sellisena üle pea käiv. Hea on selle juures muide see, et raamat kustutab sellisena kiirelt ära mu kahtlused ja kõhklused, kas minusugusel harimata melomaanil oleks äkki siiski kohta olnud muusikatööstuse köögipoolel. Olla lähedal oma armastatud muusikale oleks ju nõnda tore, mis sest, et ise musikaalne pole. Ei, unusta ära. Seda mõtet laiendades oli ilmselt hea otsus ka see, et ma kunagi ülikooli kirjandust õppima ei läinud. Mulle meeldib muusikat ja kirjandust mõõdutundetult nautida, mitte aga selle telgitagustes sobrada. Ma ei taha teada, kuidas kõik hea võib olla hoopiski kavalalt konstrueeritud, et mind konksu otsa saada. Ma tahan õnnist teadmatust!

Aitäh Varrakule raamatu eest!