Kultuurikommentaar

Kui mul selleks nädalavahetuseks oli plaanitud kaks kontserti, mida külastada, siis sama oli eelmise nädalavahetusega, selle vahega ainult, et eelmise nädala plaanid said ka realiseeritud.

Reedel esinesid Genklubis Kosmikud, kes tähistasid 20 aasta möödumist oma plaadi "Kuidas tuli pimedus" ilmumisest. 20 aastat tagasi ma Kosmikuid ei kuulanud ja sellest plaadist teadsin ainult nimilugu, mis mulle sugugi ei imponeerinud. Kuigi see on üks nende tuntumaid palu, ei ole see tegelikult siiani mu eriliseks lemmikuks saanud, küll aga on aja jooksul meeldima hakanud Kosmikud. Ilmselt oli see 2011. aastal ilmunud "Öö ei lase magada", millest alates ma Kosmikuid jälgima olen hakanud. Kosmikute kontserdile sattusin aga ikka palju hiljem, sest nendega on alati nii olnud, et kui õigel ajal ei reageeri, siis sisse ei saa. Viimasel ajal olen pileti alati eelmüügist ostnud. Seegi kord lubati algul ka ukselt pileteid müüa, kuigi eelmüügist said piletid otsa, aga kohapeal selgus, et ukselt müüki ikkagi ei tehtud. Päris mitmed asusid pettunult koduteele. Minu arvamist mööda oleks aga ka eelmüügist võinud veidi vähem pileteid müüa, sest saal oli ikka pilgeni täis ning kontserdi algus isegi hilines, sest käidi palumas, et rahvas end rohkem seina poole suruks ja uksest inimesi veel sisse mahuks. Mina vana sarikusikuna otsustasin need kaks tundi vastu pidada, kuigi tavaliselt ma seda ei tee, lootes, et küll kuidagi ikka lava ette tagasi pääsen. Seekord mul sellesse erilist usku ei olnud. Saalis oli tavapärane saun, mu kõrval rookis üks enam mitte esimeses nooruses proua end lausa rinnahoidja väele ja mulle tundus, et mitte bändimeeste meelitamiseks vaid lihtsalt oligi nii väljakannatamatult palav. Au bändile, kes kõik need kaks tundi vestide ja ülikondadega rahmeldasid - ilmselt neil on neid vähemalt kaks paari, sest kogu see kangas ei oleks ju järgmise päeva pealinna kontserdiks ära kuivanud. Heinz imestas lavalt ka, et kuidas Tartu oma järgmise kultuuriaasta välja veab, kui tundub, et Geni saal on linna suurim? Noh, Vanemuise kontserdisaal on küll suurem, aga sinna rokkbändid vist väga oodatud ei ole (või pigem nende publik), ERMis olla vist üks suurem saal, ma pole seal ise käinud ja siis on veel uus Kammivabriku kompleks, kus ma ka käinud ei ole, aga samas need kaks on väga kehvades asukohtades keskusest väljas. 

Laupäeval seadsin sammud Rockiklubisse, kus peeti Villu 60. juubelit. Ausalt öeldes jõudsime küll alles kolmandaks bändiks kohale, mis tegelikult jättiski suurima mulje - "Nahakiin on energiast pakatav nelik muusikuid, kes on loonud täieliku helilise monstrumi. Need noored tartlased on black- ja death metali lapid traageldanud hardcore punk taustale grunge niidiga, seda veidrat kompotti saadavad haiglaslikud, lausa hullumeelsed vokaalid ning teravate servadega lüürika käsitleb nii tõsisemaid teemasid kui ka naljakaid ja absurdseid ideid." Bändi laulja oli väiksem ja nunnum kui mu enda laps, aga see hääl, mis temast välja tuli, oli absoluutselt uskumatu. Kui ma teeks sellist müra pool minutit, ma oleks kaks päeva hääletu, aga seda lauljat ma kuulsin hiljem maheda häälega rääkimas. Mõnele on kohe antud, pole midagi öelda. Teisena esines Nyrok City oma klassikaliste paladega ning peale seda päevakangelane. Villu vokaal oli seekord oluliselt paranenud võrreldes vahepealse ajaga, mil teda üsna valus kuulata oli. Rahvast oli siingi servast servani, laest tilkus konstantselt kondensi ja õlut lendas igast ilmakaarest. Publiku vanusevahemik oli 14-65. Pärast muidugi netis pahandati, et miks vanade bändide konsadel +40 mehed alati lava ees noortele neidudele käsi seeliku alla topivad. Õnneks minuga selliseid asju juhtunud pole, ma pole noor neiu ka muidugi, mul on paar korda seda juhtunud, et keegi väga noor mees paneb selja tagant käed ümber, aga siis ma olen lihtsalt ennast ümber pööranud ja kurja nägu teinud. Arahnofoobidele hoiatuseks tasub mainida. et naistepeldiku ämblikuvõrgud on võrreldes eelmise aastaga ikka eepilistesse mõõtudesse kasvanud, õnneks mul prille kaasas ei olnud, aga korra kiilus kabiiniuks kinni ja siis ma tõesti ei tahtnud seda avamiseks eriti raputada, sest jumal teab, mis suuruses ämblikud oleks mulle sealt ülevalt pähe potsatada võivad. Aga noh, eks Rokikas käib goote ka, neile kindlasti meeldib. 

Seoses Villu juubeliga on ilmunud ka selline kaverite kogumik, ega ta selline igapäevane kuulamisplaat pole, sest stiile on ikka väga seinast seina, aga väga huvitav kuulamine sellegipoolest. Laura Põldvere, kellest ma muidu väga ei pea, näitab ennast siin Marju Kuudi mantlipärijana, Jüri Homenja särab "Einsteini silmadega" (kujutate seda ette?! "Pista need p****, kas tead!"- rea jätab ta küll lõpust viisakalt ära). Soovitan soojalt, muhe kuulamine!

Lõpetuseks üks nali ka sellest ajast, kui mu ema veel meditsiinis töötas. Vaatab tema siis ühte sissekannet ja punnitab šokeeritult silmi, mida paganat?! - patsiendi kaebuse lahtrisse on arst kirjutanud "Krabistab anusse piirkonnas". Lõpuks mõistatas siis välja, et mitte-eestlasest arst oli tahtnud maakeeli öelduna kirjutada, et patsiendil p**** sügeleb, aga sügeluse sõna ei tulnud meelde ja p**** viisakas ekvivalent sai grammatiliselt vähe valesti kirja...Siiani meil siseringi nali, kui keegi tagumikku sügab, et noh, krabistab sul või?