Hakkame kõik homme pihta!

Haigused ja vaesus olid, mis veel sinna juurde sobiks? Töö, muidugi töö!

Tegelikult sain kirjutamiseks inspiratsiooni juba varem Katariina blogist, aga tookord ei pannud midagi kirja, sest "keda see minu isiklik ajalugu ikka huvitab". Nüüd panen ja ei huvita, et ei huvita. 

Igatahes, kui Katariina oli töötanud päris mitmel tööpostil nagu enamasti tavaks on, siis mina olen elus ainult kolmes kohas tööd rabanud. Isegi mingisugust suvist rahateenimist ei olnud, sest kui ma mingi hetk selle vastu huvi tundsin, öeldi mulle, et rahunegu ma maha, tööd jõuab elu aeg teha, kui sul miskit vaja, küsid kodus. Iseseisvus - siit ma tulen, eks. Kunagi punaseid sõstraid korjasin, vanaema andis põõsa eest viis krooni, mis oli tollal enam-vähem sarnane mõõt kui kaks eurot. Ega ma üle poole põõsa ei korjanud ka, sest te ei kujuta ette, kui suured koivikud sõstrapõõsastes elavad! Oi-oi-oi! Töötrauma, ühesõnaga. 

Esimest korda läksin tööle peale baka lõpetamist, isa sokutas, ma ise oleks hea meelega edasi logelenud õppinud, aga ma ei saanud magistrisse sisse. Kõrvalepõikena võib öelda, et natuke peale seda jõustus Bologna deklaratsioon ja mu bakast sai üleöö maka, ilma, et ma oleks jätkanud õppimist alal, mis mind absoluutselt ei köitnud. Tööl olin logistik-ostujuht tootmisettevõttes. Logistiku osa mulle täitsa meeldis, meeldis saatelehti täita ja kaupa sisse ning välja registreerida. Ostujuhi osa oleks hiljem tulnud ja see mind väga ei ahvatlenud, sest selleks oleks pidanud laotäie materjale ja plastikust junne pähe õppima, et teada, millal midagi neist otsa saab ja juurde tellima peaks. See tundus ületamatu õudusena ning kui sobiv pakkumine tuli, otsustasin alustada erialast tööd (sellel samal erialal siis, mis mind üldse ei huvitanud).

Erialase tööga oli see suur rõõm, et just seal alustasin ma blogimist. Ega muud positiivset vist ei olegi öelda. Igatahes blogimise algusaegadel olen oma tööst 23-aastase arendusnõunikuna juba kirjutanud ka. Tagantjärele mõtlen, et pidin ikka hea näitleja olema, et nad peale igasugu koletuid teste ja intervjuusid just minu välja valisid. Siiani võdistan õlgu, kui kuskil töökuulutuses millegi koordineerimist eeldatakse. Koordineerimine on kõige hirmsam tööülesanne üldse! Põhimõtteliselt tähendab see kellegi sundimist, et too teeks midagi, mis on vaja ära teha, aga sundimiseks sul tegelikult mingeid volitusi ega hoobi ei ole ja kui ära ei tehta, saad sina pähe, aga sa ise ei saa seda sisulist asja ära teha. Ühesõnaga - nõiaring.

Peale üheksat kuud pealinnas sai mul mõõt täis ja tulin tulema ning sattusin siis ametisse, kus sitsin tänaseni. Juba toonane tööintervjuu oli hästi kodune ja sõbralik, hoopis midagi muud, mida olen mujal kohanud. Kuigi ükskord läks mul korda näiteks sink peas tööintervjuul käia, ime siis, et õhkkond veidi kummaline tundus....Algul oli meid kaks, kõige "rahvarohkemal" ajal oli meid kaheksa, praeguseks on kolm alles jäänud. Uue töökoha võtaks vastu kui see 1) jääks jalutuskäigu kaugusele 2) tööpäev ei algaks enne üheksat ega kestaks kauem kui neljani 3) ei peaks suhtlema võõraste inimestega 4) ei peaks koordineerima 5) seal oleksid tabelid ja nimekirjad 6) saaks kõrvaklappidest muusikat kuulata 7) makstaks poole rohkem kui praeguses kohas