Mõtlesin siin eelmise teema jätkuks ja otsapidi kujutlusvõime teemaga, kuidas vähemalt internetis on lademetes indiviide, kes leiavad, et paarisuhte aluseks on mingisugused konkreetsed oskused. Hiljuti jagas FB mulle lahkelt tarkust selle kohta, mis meest naisega suhtes hoiab. See kuldne nelik on siis söögitegemine, nõudepesu, suuseks ja niisama seks. Tuhandeid laike ja jagamisi, sekka ontlike neidude õhkamisi - mina, mina just seda kõike tegin ja näe, saingi tanu alla! Päriselt. Samas üks mu tuttav kunagi tõsimeeli oigas, miks ometi mees ta maha jättis - tegi ta ju suisa kaks korda päevas sooja toitu?!
Me justkui ei ela enam keskajas, aga paljude jaoks on abielu (või kooselu) siiski ainult teenuste vahetamise leping. Lepingut rikutakse, kui üks või teine osapool ei täida oma kohustust. Naise kohustusi sai juba mainitud, mehe kohustus on vist eelkõige rahavoogude eest hoolt kanda, vähemalt mina eeldan, et seesugust lepingut au sees pidavate inimeste meelest. See on ju ka huvitav, kuidas mõnda meest tituleeritakse "kuldsete kätega" meheks. Naise kohta ei ütle keegi nii - järelikult on mehe puhul kuldsed käed boonus, naise puhul loomulikkus.
Ma mõtlen, et igasugu kuldsed käed ja muud oskused on paarisuhtes pigem tore boonus, kui suhte algpõhjus. Muidu ma oleks ju ka kokkade ning koristajate hulgas ringi vaadanud. Ma ei eelda, et teine peab neid asju tegema, tore on kui teeb, aga ometi on palju neid, kes siiralt usuvad, et kui korralikult süüa ei tee, siis jätab mees maha. Täpselt nagu mu sõpra (meessoost) hoiatati suhte alguses väljas käies arve pooleks jagamise eest - naine jätvat kohe maha sihukese koonri!
Kas inimestel on oma sõpradele samasugused nõudmised kui potentsiaalsetele elukaaslastele? Mõnel kindlasti on, aga enamasti vast ikka mitte. Aga miks? Miks nähakse paarisuhet kuidagi selle mätta otsast, et vorst vorsti vastu? Sõna "abielu"? Mulle meeldibki sõna "kooselu" rohkem. Abielu oleks nagu mingi töösuhe, võtsin selle, kellest mulle kõige rohkem abi on, koos olla temaga aga eriti ei tahakski.
Kui nüüd järgi mõelda siis teistpoolt üldiselt kutsutakse pigem kaasa või kaaslane mitte abiline. Sõber võib olla ka igasugu kiiksudega, kannatad neid välja, sest ei ela ju koguaeg koos. Kaasa seevastu peaks olema selline, kellega võiks ka Marsile minna ilma, et poolel teel hulluks läheks. Ega ilmaasjata NASA astronautide valikul ole omavaheline sobivus üheks põhikriteeriumiks.
VastaKustutaJaa, sul ja mul ja veel paljudel on tõesti säärane seisukoht, et abielu (või kooselu, mis iganes moodi meile meeldib seda nimetada) ärgu olgu nn. töösuhe, vorst vorsti vastu. Aga tead, ma tean paare, kelle suhe põhinebki nö. tehingul. Et kohe alguses on ausalt kokku lepitud, mida üks või teine suhtelt tahab ja saab. No näiteks naine tahab palju raha, mees hästi süüa ja (suu)seksi. Kusjuures ühte abielupaari tunnen üsna lähedalt, kellel justnimelt see valem käigus on ning toimib, mõlemad tunduvad, vähemasti pealtnäha, rahul olema.
VastaKustutaJaa, me ei ela enam keskajas, sellegipoolest on abielu nii mõnelegi teenuse vahetamise leping. Ja kui mõlemad pooled rahul, siis miks ka mitte?
Tradwife:
https://katiecouric.com/entertainment/what-is-a-tradwife/
Muidugi, kui rahul ollakse, pole minu asi. Mind ajab turri pigem see, kui mulle tullakse ette heitma, miks mina nii ei ela, aga see on jälle see teema, kuidas inimesed arvavad, et nii nagu nemad, nii on ka kõik teised ja sellest patust pole keegi puhas. Ma ju ka imestan, et kuidas nad nõnda saavad.
KustutaKui ikka surkida, siis ma mõtlen, et ju neil inimestel siis puudub mingi (hingelise) läheduse vajadus või nad rahuldavad seda lihtsalt mujal kui paarisuhtes.
See viimane on küll väga traditsiooniline, vähemalt ühiskonna kõrgemates kihtides, kus abielu oli põhiliselt suguvõsade vahelise liidu sõlmimine, mitte midagi indiviidide vahelist.
Kustutamm teagi nüt, kui mu mees ei oskaks a. nõusid pesta, b. süüa teha, c. kirjavahemärke õiges kohas kasutada ja d. nalja teha, siis ta mu mees ei oleks kohe mitte. Mis iseenesest ei tähenda, et ta kõike seda kogu aeg üksinda tegema peaks.
VastaKustutaMõned oskused on lihtsalt nagu isikuomadused, eriti just praeguses murdumisele kallutatud soorollide maailmas.
Mitteoskamisest hullem on mu meelest see, kui põhimõtte pärast ei tee.
KustutaAa, see jah.
Kustuta