Marca köögis käkerdamas

Kui ma selle katastroofiga tegelesin, vaatasin korraks ennast kõrvalt ja mõtlesin, et pagan, siit saaks hea loo. Lausa tõsielusarja saaks - mida sa vahid neid (pool)professionaale pipstükke voolimas - vaata, kuidas lihtne ja uskumatult saamatu inimene toimetab, saad vähemalt naerda ja ennast paremana tunda!

Igatahes oli plaan teha miski segu tatrast, porgandist, peedist ja šampinjonidest. Olen juba nii kõva tegija, et modin enda jaoks Nami-Nami retsepte, ära sa räägi! Seal näiteks oli eraldi retsept ahjušampinjonide jaoks, aga ma mõtlesin, et "kellel selle jaoks aega on!" ja tegin pannil. Eelnevalt muidugi guugeldasin vihaseid naistefoorumeid, et kas saab. Toonitan, et oli ärevaid prouasid, kes väitsid, et "pekki läheb see üritus sul, tütreke!", aga ma uskusin rohkem neid, kes väitsid, et šampinjone võib toorelt ka süüa, mis temaga praadides ikka juhtuda saaks?! Viimastel oli muide õigus, see oli ka esimene ja ainuke etapp toidutegemisest, mis õnnestus ning ajas ootused ning enesekindluse võltsilt lakke.

Praadisin siis potipõhjas ära sibula. Jälle sai palju, aga poes ei olnud väikseid sibulaid. Porgandiriivimist teadsin natuke ette karta, sest mul enamasti õnnestub natuke sõrmi ka riivida. Sibulad pragisesid juba väga ärevalt, et tahavad kedagi seltsi saada, oht põhja kõrbeda, mõtlesin siis, et viskan tatra röstimiseks kah potti. Noh, ma olin käinud poes eesmärgiga tatraroale lisandeid osta, sest tatart ju raudselt on. Sobran siis seal kuivainete kapis - makaronid, kruubid, jahud, sooda - mismõttes ei ole tatart?! Lõpuks kuskilt nurgast tuli üks närune nutsakas välja, heal juhul 50 grammi. Kui nii jääb, siis tuleb roaks pigem porgand ja sibul peotäie tatraga. 

Viskan tatra potti, samal ajal porgandit riivides, mis ootuspäraselt ei riivu* (ma kunagi ei mäleta, kui suured augud tuleb valida ja valin liiga väikesed, kuhu porgand kinni jääb) ja pritsib end mööda kööki laiali. Kass on paanikat haistes kohale imbunud ja jälgib mängu mu selja tagant. Peas vasardab, et tatart on vähe. Kruup lisandina tundub rõve. Meenub, et lastel on alati tatrahelbeid, mis on oluliselt niruma maitsega kui tatar, aga ikkagi tatar, mitte kruup. Viskan helbeid potti lisaks. Meenub, et kui päris tatart peab hautama 15-20 mintsa, siis helbed on kahega valmis. Nojah, aga pliit on vist liiga kuum, kõik kipub põhja hakkama. Lisan vaheldumisi õli ja vett. Kõik imbub selle ilge mögina sisse ja mögin ise jääb ikka põhja kinni. 

Peeti ei hakka lahti võtmagi (enda kohta uskumatus ettenägelikkuses olin ostnud riivitud peeti), niigi tundub toiduainete raiskamisena see toidutegu. Kes seda sööma hakkab - pooleldi kõva tatar, pooleldi pehmed helbed, porgandit ja sibulat rohkem kui tangainet! Lisan soola ja pipart, äkki aitab. Maitsta ei julge. Peale maksimaalselt kümmet minutit hautamist, mis võrdub pigem võitlusega põhjakõrbemise vastu, annan alla - jäägu pealegi see tatar kõvaks. Toortatar ongi väga tervislik! 

Ja siis meenuvad, et pannil on seened. Suure skepsisega kallan seened potti, lisan tüümiani ja sortsu palsamiäädikat ning maitsen. Teate, ei ole lihtsalt toitu, mida lisatud seened paremaks ei teeks! Seentevihkajad, teie lugege muidugi vastupidi! Täitsa söödav sai kokkuvõtteks.

Lugu on lihtsalt illustratsiooniks sellele, milline seiklus võib olla lihtne toidutegu oskamatule inimesele. Mu mees armastab toonitada, kuidas kõik tuleb eelnevalt läbi mõelda. Ma ei tea, mul vist ei ole nii palju vaba ruumi peas, et sellega tegeleda. Või noh, ma omast arust isegi mõtlen midagi ette. Toiduained ostan näiteks. Aga alati selgub, et kuskil on mingi konks. Alati!

*Palun väga - uudissõna