Katarina kirjutas mitteoskamisest ja kuna see on minu isiklik marjamaa, siis võtan teema omalt poolt ilmselt küll juba sajandat korda üles. Teate ju, kuidas inimesi utsitatakse neile osaks saavaid sõimunimesid omastama ja kuidas selle tulemusena bitch ning selle teised ekvivalendid on praeguseks rohkem aunimetused kui solvangud. No mina kuulsin lapsepõlves oksendamiseni seda, kuidas ma olen käpard, saamatu, kobakäpp, abitu ja muud sellist. Nisanäpp - see ma olen! Ilmselgelt ma olengi käeliselt kohmakas indiviid, võib-olla hea tahtmise ja suure kannatlikkusega oleks saanud minust mingil alal miskit voolida, aga lihtsam on olnud see tõsiasi lihtsalt teadmiseks võtta. Ärge minuga arvestage, ma keeran kõik kihva!
Mulle ei tule pähe ühtki praktilist tegevust, milles ma märkimisväärselt hea oleksin või näiteks seda ühte asja, mis minu käes alati õnnestub. Mingi firmaroog või firmasoeng või asi, mida alati kaardile joonistada või kasvõi uhke lipsuke või midagi sarnast. Ei ole. Neis asjus ma olen alati keskmisest kehvem. Minu kaunistatud piparkoogid näevad välja, nagu laps oleks kööki lastud. Joonistan nagu laps, käekiri on nagu lapsel. Juukseid oskan heal juhul kammida, isegi sirgendada ei mõista tervet pead. Enam vähem inimlikul tasemel koorin kartuleid, aga porgandeid puhastab mul mees küll paremini. Kinke pakkida ei oska. Pärga punuda ei oska. See nimekiri tuleb pikk. Isegi asjus, milles ma olen keskmiselt rohkem vilunud, kukub asi mul ikka kehvemini välja kui teistel. Meikimine näiteks. Ma olen kogu elu laineriga mökerdanud ja just nimelt mökerdanud, sest peent ja sujuvat joont õnnestub mul tõmmata kogemata korra kahekümnest. Normaalne inimene ilmselt loobuks, ma panen tuima näoga edasi nagu need mutikesed, kel kulmud musta söega sentimeeter originaalidest möödas ja suu üle äärte punane nagu klounil. Ma lihtsalt ütlen, et see on minu stiil ja hoidku igasugu meigikunstnikud end heaga eemale. Ega ma ei olegi elu sees ühelgi professionaalil end meikida lasknud, sest äkki muidu saan teada, kuidas ma päriselt oleksin võinud kõigil neil olulistel üritustel välja näha, kus ma nägin välja nagu purjus panda.
Naljakas on mu meelest see, et kui ma olen aus ja ütlen inimestele, et ma ei oska, minu peale lootusi panna ei tasu, siis on tüüpe, kes arvavad, et tegu on võltsi tagasihoidlikkusega - umbes, et virtuoosi tasemel ei oska, aga muidu teeb asja ära ning nad on pärast koledasti solvunud, kui selgub, et mina tõesti kohe üldse ei oskagi. Kuigi ma ütlesin seda neile esimese asjana. Nad leiavad, et pole võimalik mitte osata, igaüks ju oskab, ma nimme teesklen ja rikun peo ära. Ma ei pinguta piisavalt või midagi seesugust. Mulle tundub pigem, et inimesed, kes räägivad, kuidas vaatad mingi Youtube'i tutoriali ära ja oled kohe käpp, need pigem esinevad ise ja mina oma huvipuuduse ning saamatusega kuidagi rikun nende triumfi ära. "Kõik on õpitav kui tahta!" Ehk ongi, aga mis hinnaga? Kas ma pean tahtma, kui hinda näen? Kas ma devalveerin kellegi pingutust, kui asjast ei huvitu?
Hästi sinisilmne on selles valguses käsitööõpetajate lootus, et üleöö on kõigil olemas heegelnõelad. No ei ole mul kodus sellist asja. "Kes ei saanud tunnis silmuseid selgeks, õpib kodus need selgeks!" Mismoodi ta õpib? Kas on nii ilmne, et kodus on see õpetaja olemas? Kuigi minu kooliaegsele küsimusele "miks ma pean?" vastas mu käsitööõpetaja justnimelt sedasi, et a kes su tulevast tütart siis aitama hakkab?!
Ma vihkan naiskäsitööd kirega. (no seda, mida traditsiooniliselt tüdrukutele õpetatakse.)
VastaKustutaKIREGA.
Meeskäsitööd lihtsalt ei oska. Vbla vihkaksin seda ka, kui keegi mind puust kiisut või taburetti tegema sundinuks.
Küsisin mehe käest, kas tema pidi ka omal ajal meeskäsitöö jaoks mingeid asju kodus omama iseenesestmõistetavalt. Ta ei mäletanud, et oleks. Ma mäletan, kuidas juba minu ema oli ahastuses, et "aga mis lõnga sul vaja on? missugust riiet? ma ju ei oska osta!"
Kustutasellest on viimasel paaril aastal päris palju artikleid olnud, kuidas traditsioonilise tüdrukute töpa maksumus on õpilase ehk tema pere jaoks palju suurem kui poiste oma, kus vahendid on kooli poolt.
KustutaMeil Waldorfis omal ajal oli nii, et kõik õppisid koolis samu asju ja kõik vahendid anti koolist. Mõnel puhul käisime lausa ise vahendeid hankimas (kõigepealt pügasime lammast, siis pesime villa, kraasisime, ketrasime lõngaks ja tegime sellest karjusekoti). Puutöös ei eeldanud ka keegi, et meil kodus meisel oleks vms. Kogu tegevus toimus koolis ja kõik vahendid puidust nõelteni anti sealt.
KustutaAga ma kahtlustan, et selle õppekava eesmärk ei olnudki meist kõigist käsitöölisi voolida. Keegi ei saanud hindeid nagunii, seega polnud ka võimalik näiteks veidi kehvemini välja tulnud soki või tikandi või puulusika eest 3 virutada. Eesmärk oli ilmselt näidata, kuidas asjad maailmas käivad. Kui palju vaeva või oskusi mingi asja tegemine nõuab. Äkki siis laps oskab selliseid pingutusi tulevikus hinnata?
Mul mingit vimma kooli käsitöö ees pole. Isegi mitte tavakoolis läbitud käsitöö tundide ees (seal olid küll juba tüdrukutel ja poistel eraldi tunnid). Võib-olla ongi põhjuseks see, et kohe algkoolis minus sellist vimma ei põhjustatud. Sain käsitöösse eluterve suhtumise. Ise saan tehtud, kui vaja, aga ei tunne isiklikku vajadust sellega tegelda. Samas hindan seda, kui keegi teine tegeleb ja on selles hea.
Ma parem ei loe, aga hiljuti jäi silma, et ühelt blogijalt, kelle kodus mees süüa teeb, küsiti, kas ta ei karda, et mees ta niimoodi maha jätab.
VastaKustutaMa arvan, et palju on kinni huvis. Kui huvitab õpid kiirelt ära. On ka muid motivaatoreid, mis sunnivad kiirelt mingi oskuse omandama: lihtsamad raha ja armastus, tean näiteks noormeest, kes õppis Kanadas eesti keele korralikult ära, sest oli armunud.
VastaKustutaMind enamasti huvitavad asjad, milles on lootust edukas olla. Aga käelistes tegevustes ma lihtsalt olen kuidagi keskmisest andetum ja see tekitab frustratsiooni, et mida ma vusserdan, kui tulemus ikka normaalsele tasemele alla jääb.
KustutaMeikimine mind nooremana väga huvitas, aga teiste reaktsioon oli pigem ikka, et "kuidas see sul ometi ei õnnestu?!".
Ma arvan, et ka näiteks keeleõppega võib olla nii, et tahtmine on, aga tulemus jääb ikka kesiseks.
Mingeid eeldusi peab kahtlemata olema, mina näiteks ei suudaks ka kõige parema tahtmise või hirmsama ähvarduse juures laulma õppida.
KustutaNjah, mul tulevad võõrkeeled väga raskelt, aga visa töö ja päriselulise kogemusega on võimalik siiski midagi külge kulutada.
KustutaKooli käsitöö oli rusuv; mõni käsitöösort meeldib mulle sellest sõltumatult, aga nad kõik on mul kuidagi puudulikud. Oskan suht viisakalt ja isegi sujuvalt kududa (tähenduses "ühtlaselt parem- ja pahempidiseid silmuseid ning õhksilmuseid teha, ärme siin sokikandadest räägi), aga ei oska kudumistööd üles luua. Oskan mitut eri käsitsi õmblemise pistet, aga ei oska enam masinat käsitseda - õmblemise endaga saaks vast hakkama, kui hirmust masina kiiruse ees üle saaks, aga niitida ei oska.
VastaKustutaAga üks asi, mida ma kogu aeg teen, mida on ka vaja ja mida seal ei õpetatud, on nõelumine. Ma ei teagi, kust ma need võtted kätte sain, vbla ema näitas või mõtlesin ise välja. Vahel leiutan veidraid võtteid praegugi, nt kudumiauke olen remontinud nii, et sisuliselt koon natuke aega heegelnõelaga.
Ja ometi oleks see harjutusena iseseisvaks eluks palju tähtsam asi õppida kui pilutamine või heegeldamine.