Naisekäe puudutus

Katarina kirjutas mitteoskamisest ja kuna see on minu isiklik marjamaa, siis võtan teema omalt poolt ilmselt küll juba sajandat korda üles. Teate ju, kuidas inimesi utsitatakse neile osaks saavaid sõimunimesid omastama ja kuidas selle tulemusena bitch ning selle teised ekvivalendid on praeguseks rohkem aunimetused kui solvangud. No mina kuulsin lapsepõlves oksendamiseni seda, kuidas ma olen käpard, saamatu, kobakäpp, abitu ja muud sellist. Nisanäpp - see ma olen! Ilmselgelt ma olengi käeliselt kohmakas indiviid, võib-olla hea tahtmise ja suure kannatlikkusega oleks saanud minust mingil alal miskit voolida, aga lihtsam on olnud see tõsiasi lihtsalt teadmiseks võtta. Ärge minuga arvestage, ma keeran kõik kihva!

Mulle ei tule pähe ühtki praktilist tegevust, milles ma märkimisväärselt hea oleksin või näiteks seda ühte asja, mis minu käes alati õnnestub. Mingi firmaroog või firmasoeng või asi, mida alati kaardile joonistada või kasvõi uhke lipsuke või midagi sarnast. Ei ole. Neis asjus ma olen alati keskmisest kehvem. Minu kaunistatud piparkoogid näevad välja, nagu laps oleks kööki lastud. Joonistan nagu laps, käekiri on nagu lapsel. Juukseid oskan heal juhul kammida, isegi sirgendada ei mõista tervet pead. Enam vähem inimlikul tasemel koorin kartuleid, aga porgandeid puhastab mul mees küll paremini. Kinke pakkida ei oska. Pärga punuda ei oska. See nimekiri tuleb pikk. Isegi asjus, milles ma olen keskmiselt rohkem vilunud, kukub asi mul ikka kehvemini välja kui teistel. Meikimine näiteks. Ma olen kogu elu laineriga mökerdanud ja just nimelt mökerdanud, sest peent ja sujuvat joont õnnestub mul tõmmata kogemata korra kahekümnest. Normaalne inimene ilmselt loobuks, ma panen tuima näoga edasi nagu need mutikesed, kel kulmud musta söega sentimeeter originaalidest möödas ja suu üle äärte punane nagu klounil. Ma lihtsalt ütlen, et see on minu stiil ja hoidku igasugu meigikunstnikud end heaga eemale. Ega ma ei olegi elu sees ühelgi professionaalil end meikida lasknud, sest äkki muidu saan teada, kuidas ma päriselt oleksin võinud kõigil neil olulistel üritustel välja näha, kus ma nägin välja nagu purjus panda. 

Naljakas on mu meelest see, et kui ma olen aus ja ütlen inimestele, et ma ei oska, minu peale lootusi panna ei tasu, siis on tüüpe, kes arvavad, et tegu on võltsi tagasihoidlikkusega - umbes, et virtuoosi tasemel ei oska, aga muidu teeb asja ära ning nad on pärast koledasti solvunud, kui selgub, et mina tõesti kohe üldse ei oskagi. Kuigi ma ütlesin seda neile esimese asjana. Nad leiavad, et pole võimalik mitte osata, igaüks ju oskab, ma nimme teesklen ja rikun peo ära. Ma ei pinguta piisavalt või midagi seesugust. Mulle tundub pigem, et inimesed, kes räägivad, kuidas vaatad mingi Youtube'i tutoriali ära ja oled kohe käpp, need pigem esinevad ise ja mina oma huvipuuduse ning saamatusega kuidagi rikun nende triumfi ära. "Kõik on õpitav kui tahta!" Ehk ongi, aga mis hinnaga? Kas ma pean tahtma, kui hinda näen? Kas ma devalveerin kellegi pingutust, kui asjast ei huvitu? 

Hästi sinisilmne on selles valguses käsitööõpetajate lootus, et üleöö on kõigil olemas heegelnõelad. No ei ole mul kodus sellist asja. "Kes ei saanud tunnis silmuseid selgeks, õpib kodus need selgeks!" Mismoodi ta õpib? Kas on nii ilmne, et kodus on see õpetaja olemas? Kuigi minu kooliaegsele küsimusele "miks ma pean?" vastas mu käsitööõpetaja justnimelt sedasi, et a kes su tulevast tütart siis aitama hakkab?!