Viimasel ajal on rahast rohkem rääkima hakatud. Ka selles võtmes, kuidas osa inimesi maksab silma pilgutamata igasugust hinda, sest nemad saavad. Ma ei tea, mul on eluaeg olnud tunne, et isegi, kui ma saan, siis ennast lolliks teha ma ei lase, sest kui ikka maksta millegi eest jubedalt üle, siis ei näita see seda kui rikas ma olen, vaid seda, et ma olen lihtsalt rumal. Mul on tunne, et mu üle naerdakse, ma olen samasugune tola nagu need, kes oma raha petturitele kannavad.
Oli ju mingi vanasõna ka, et rikas on see, kes igasuguse jama peale raha ei kuluta? See vanasõna vist tänapäeva maailmas enam ei kehti? Kõige üllatavamaid hindu näeb sageli väiketootjate puhul - ma saan aru, et neil ongi raskem suurtootjatega konkureerida, aga ikka tekib küsimus, et kui hinnavahe nii meeletu tuleb, on sellel asjal siis mõtet? Ons mõtet ostjaga pahandada, et miks ei osta oma ja kodumaist? 17 eurot nelja küpsetise eest nagu Ritsikuga juhtus - see ei ole ju okei?! Kusjuures ma küsisin mehelt, palju ta pakub üüratuks summaks nelja pagaritoote eest - ta pakkus 8 eurot. Ma pakuks ka, aga ilmselt mul ongi teine mõõtkava, sest pagaritooteid ma ostan üliharva ja neil ei ole minu jaoks erilist väärtust niikuinii, viimati jätsime vastlakuklid ostmata, sest kamoon, ühe hind tuli 1,50 :) Ma ostan selliseid asju ainult tähtpäevadeks ja vastlakukleid tuli mõte kah vastlapäevaks hernesupi juurde osta, sest "mulle on traditsioonid olulised" (hahahaaa!), aga sama hästi võin ka neid mitte süüa.
Veel markantsem näide käis läbi mu suvituskoha FB grupist, kus keegi sattus kohaliku poe ees kokku hingehinnaga komme müünud onukesega - 300 grammi lehmakomme 23 eurot. Teemasse süüvides oli selge, et see oli veel hea diil - kodulehe andmetel maksab 500 grammi 50 eurot. Aga koduleht on ju korralik? Usaldusväärne ning traditsioonidele tuginev ettevõte? Noh, FB grupis räägiti natuke muud, olla tuntud pettur see "lehmakommionu". Aga ega ta muidu seda äri ei jätkaks, kui ostjaid ei leiduks vist.
Ma kahtlustan, et sellised hinnaküsijad omakorda tuimestavad inimesi, ostja ohkab ja mõtleb, et eks kõik ongi nii kalliks läinud, mis mul üle jääb. Jõululaadal mul isa olla kõva häälega mingit aroomimüüjat sarjanud, kes 35 eurot tillukese saunalõhna eest küsis - ma ei kujutagi ette, kas selline tegevus toob kedagi mõistusele või lihtsalt tekitab reaktsiooni "ole kuss, teed siin häbi inimeste ees!". Aga ikkagi, asi ei ole vaesuses, asi on kuidagi selles, et meie, endised vaesed ida-eurooplased peame osalt uhkuse asjaks üle maksta, mu meelest. Rootslasest tuttav käis kunagi Kaubamajas imestamas, kuidas on võimalik, et teie, pisikese ja vaese riigi kodanikud peavad Crocside eest maksma kolm korda rohkem kui tema kodulinna, rikka Stockholmi inimesed. Ta käis seda müüjate käest küsimas siis, ilmselgelt vale sihtgrupp, aga ikkagi. Maksame, sest on staatuse näitaja kanda koledaid ja ülehinnatud Crocse? Rootslane vajas neid muide aiatöödeks.
Mõni aeg tagasi hurjutati jälle neid pahasid eestlasi, kes Hiinast kaupu tellivad - toetate orjakaubandust, ei toeta kodumaist ettevõtlust! Mitmed kommenteerijad osutasid, et väga paljud "kodumaised ettevõtted" ostavad täpselt neid samu asju Hiinast, mõnikord panevad oma kaubamärgi nime ka külge, vahel ei pane sedagi ja müüvad neid samu asju poole kallimalt. Võiks siis ju juba otse Hiinast tellida, mis vahet seal on. Eesti rahvusmustrites tennised, mäletate.
Ega ei maksagi.
VastaKustutaAga ma ei saa eriti kelkida sellega, et mina kaaa ei maksa, sest ma vaatan kogu aeg, et saadav kasu oleks maksimaalne ja hind selle eest minimalne.
Tänan, vähemalt üks iniseja peale minu on veel. Aitäh!
VastaKustutaMa ka ei maksa.
Hiinast küll ei telli kaupa, kuid kodumaisest kaubandusvõrgust käsi tõrgub pangakaarti ulatamast. Vaatan ringi kaubanduses, proovin selga ja jalga poes, kuid tellin lõpuks netist. Viimati tütrele jope, mis isegi soodushinnaga maksis rohkem kui netist tellitud sama brändi toode, sama number ja mudel.
VastaKustutaToidupoes - jah, pagaritooted on väga kalliks läinud. Kuivõrd küpsetan ise, siis nt Valeri küpsiste väike karp (200 gr) maksab 3 eurikut (Selver), kui kohviku omad - siis on 5 eurikut - oli kõige odavam küpsis sel hetkel letis pakutavates. Arvutasin kokku koduse Valeri küpsise tegemise maksumuse (aega ja tööjõu kulu ei arvestanud, sest siis läheks juba väga kalliks), sain 1 kilo küpsiste maksumuseks max 7 eurikut (ümardasin), ilma e-ainete jms - kodused on maitselt paremad. Kuklitest/kringlitest/tortidest ei hakka parem rääkima.
Aitäh! Mina ka ei maksa, kui vähegi võimalik, paraku mõnikord pole ülemaksmise vältimine võimalik. Muide, kallitest pagaritoodetest rääkides terroriseeris FB mind jõulude ajal mingi kodurestorani reklaamiga, kus kilose jõulukeeksi eest (tehtud ehtsast taluvõist, õnnelike kanade munadest ja väärt brändist!) küsiti 50 €. Mingid nähtavasti minusugused hirmsad koonrid ja vaesurid, kes julgesid iitsatada, et kas natuke ülepakutud ei ole, summutati kiiresti massiliste ära-siis-maksa-kui-ei-meeldi-plartsatustega.
VastaKustutaMeil on taluturul kõik küpsetised 2.50. Hiigelsuured tükid, kohupiimakoogi nt teen vähemalt kaheks. Üritan toetada vahel, sest proua on meie kohalik ja ma tean kui head need koogid tal on. Taluturul müümiseks on nõuded täidetud ja maksud makstud. Mulle on see oluline. Kohalikke toetades ma sageli vaatan veebist firma tausta, kiiks selline. Kes niisama oma köögis vahel müügiks teeb, nende teenuseid eriti ei kasuta. See poleks nende suhtes aus, kes makse maksavad ja üritavad omale sisstuleku ning sotsiaalsed garantiid seeläbi tagada.
VastaKustutaKooki võiks muidugi ise teha, aga ma ei tee ju ühte kooki, ikka plaadiga, ja siis ma söön kordades rohkem kui tohiks, sest ma elan üksi. Nii et ma parem ei tee või kui siis pühadeks kui külla lähen.
Riiete ja jalanõude osas olen pipar. Ainult outlet või suur allahindlus ning õnneks veebipoed ikka teevad, tagastamine on tasuta. Ja ma üldse viimasel ajal ostan omale nii harva midagi. Pigem olen hakanud vaatama kohalike disainerite poole, kes on käsitöölistest välja kasvanud. Mul on mitmeid tuttavaid sellest grupist ja soov neid võimalusel toetada. Nende hinnaklass on mõistlik, isegi kaubeldav ning asjad kestavad. Mida vanemaks, seda rohkem tahaks, et oleks seljas ese, mis istuks, oleks sellise "minu oma" tundega, kohalik võimalusel ning kestaks kaua.
Toidupoes siiani väga hindu ei vaadanud, aga viimasel ajal olen väga koi. Teistele veel ostan (emale, tuttavate lastele, reisile kaasa kingituseks) head-paremat ja maiustusi, eriti kui ma tean, et nad ise sageli omale sellist kraami kas ei luba või ei saa lubada. Samas kui mul on ikkagi vaja osta mingit toodet, mis kodus on otsas ja mida ma söögiks tarbin, siis ma ostan. Tore oleks muidugi kui õnnestuks allahinduse ajal, aga päris ootele just ka ei pane.
Mu ostukäitumist on minevikus mõjutanud ka see, et mul on olnud elus väga keerulisi aegu ja see tunne naljalt ei unune. See pidev piiramine, rahalugemine, planeerimine, laenud, lõputud miinused. See on nii ängistav, et kui tekib vastupidine olukord, siis no kohe tahaks natukene vabadust. Jah, ma arvan, et seda võis nimetada vabaduse ihaluseks. Eriti hästi oli see tajutav esimesel aastal kui erasektorisse läksin. Praegu kuidagi stabiilsem ja pigem olen õppinud koguma mingi teema nimel, a la reis vms.