Jõgi, järv, soo ja peaaegu meri

Reedel hoidsime kõik hinge kinni, et kas tuleb tuisk ja torm nagu lubatakse või mitte. Tartus midagi erilist ei tulnud ja lootsime, et ka lõuna pool, kuhu oli plaanis suunduda, ei ole teed väga kinni tuisanud, sest meil on endiselt madalapõhjaline (mille liising sai nüüd tasutud ja peab vist ikka tõesti mingi kõrgema tranduleti soetama). Laupäeva hommikul oli mõnus selge ja päikseline ilm - hurraa!

Esimene peatus oli Õhne jõe ääres. Kraavid olid siin kenasti täis tuisanud, aga kuhugi tee äärde suutsime end sisse pakkida ja tormasime otse üle põlla ja läbi võsa jõe poole. Kui seda sumpamist muidugi tormamiseks nimetada saab. Kusjuures L. naeris selja tagant, et kuidas see võimalik - ma vaatan, sa lähed ilusti üle lume ja mina vajun iga sammuga reieni sisse - milline ebaõiglus! Karjusin, et söö vähem ja rammisin edasi. Võsas leidsime mitmeid jäljeradu ja valisime kumbki erineva. Minu oma viis kõigepealt ühe kraavini, kus inimjäljed mõistatuslikult kadusid ja ainult ühed koera- või hundijäljed mööda jääd edasi läksid. Eeldasin, et eks see loom ole ikka ju 60 kilo täis, onju, palun ole, sõrmed risti. (Ära sina niimoodi jääl käitu!) Ühes kohas oli auk kah ja vesi vulises, aga ma hingasin sügavalt sisse ja marssisin edasi. Lõpuks jõudsin jõele - ja no loogika, jõele astuda ei julge, kuigi kraav on ikka palju ebakindlam koht kui jõgi. Õnneks oli L. oma teed pidi varem jõele jõudnud ja käratas, et ära tõmble, keegi on siin autoga mööda jõge sõitnud. No ja oligi. Uskumatu. 

Mina ja autojäljed jõel

Jõgi vallutatud, läksime järgmisena järvele. Veisjärvele. Veisjärvel on nimelt üks ujuv saar, kus oli vaja ära käia, sest praegu see saar ei uju mitte ja saab sinna kuiva jalga. Sealt samast õõtsikust saab just külastatud Õhne jõgi alguse. Järv ise suvisel ajal väga kutsuv pole - Veisjärv on keskmise sügavusega vaid 1,3 m ja veekogu põhjas lasub kuni 4,5 m paksune mudakiht. Järvele minnes hakkas ühel hetkel selja tagant tugev tuul puhuma, ikka nii, et läbi riiete ja kinnaste. Tuisk oli järve vastikute vaaludega katnud ja kuigi algul üritasime sõprade eelmise nädala suusajäljes püsida, siis enamjaolt oli see lumekuhilatega kaetud. Tüütu oli. Veel hirmsam oli mõelda, et pärast tuleb vastutuules tagasi sumbata. 

Reipal sammul saarele (pilt on petlik)

Saare leidsime üles ja pöörasime siis otsa tagasi. Oehh. Tunne oli nagu Amundsenil, tuul vihises kõrvus ja kujutasin juba ette, kuidas ma järvejääle püstitatud telgis külmunud näppudega päevikusse kirjutan: "Läbisime päevas vaid 600 meetrit. Lõputu pagi." Kusjuures hiljem L.-ga rääkides ta imestas, kas ma tõesti kujutan selliseid asju ette ja ma imestasin, et kuidas tema siis end füüsiliselt keerukatel retkedel ergutab? Ikka ju nii, et kujutad end mõne ajaloolise isiku nahka, ise teades, et ega sul ilmselt nii kehvasti ei ole kui neil vaestel kõnnumaa pioneeridel. Täiega aitab. Tagatipuks õnnestus mul veel ühes lõhes varvas ka märjaks saada, sest ma ei aimanud, et niivõrd jäätunud järvel võib jäälõhe ääres olla lumesupp, mitte niisama läikiv vesi, mis ammu külmunud. Kuidagi saime kuivale maale, jälgides samal ajal rahvast, kes alles järvel või sinna teel oli, ei kadestanud neid, aga lõpuks jäid kõik ellu (ja keegi ei kaevelnud nii nagu mina). 

Pea küll huugas sellest tuulest, aga ma tahtsin hirmsasti ikka sohu ka jõuda. Kodus oli L. just soo kõige tuulisemaks paigaks pakkunud, aga tegelikult oli vastupidi. Rubina soos ootas meid ees täiuslik rahu ja vaikus. Algul liikusime edasi mööda külmunud räätsajälge, mis oli väga mugav, seejärel, et lauka juurde jõuda, sumpasime otse läbi lume. Kuskil põlvini ulatus, ei olnud kõige hullem. 

Räätsajäljes

Laugast me natuke pelgasime, tegime auringi selle ümber, kuni taipasime, et peame ikkagi selle keskele saama. Tegelikult oli kõik muidugi täielikult jääs ja lauka peal oli mugavamgi astuda kui sügavas lumes. Nii tore koht, kuhu muul ajal on ligipääs pehmelt öeldes keeruline. Ja päike paistis!
 

Keset laukasaarekest

Siis lõpuks oli ka aeg õhtuse ööbimiskoha poole suunduda. Enne tegime veel Tõrvas pitsapausi (Malmizza, soovitan soojalt, ülihead pitsad!), mis oleks peaaegu tegemata jäänud, sest me polnud arvestanud, et sõbrapäev ja oleks pidanud siin inimtühjas kolkakülas laua bronnima. Õnneks oli meil vaid kiire kõhutäis plaanis, mitte paar tundi käesilitamist küünlavalgel ja jõudsime oma kõhud enne bronnijate saabumist täis süüa. Õhtul oli tore pidu, aga ööbimise koha pealt mainin naljakat seika, et korraldaja oli rahva tubadesse ära jaotanud sellise süsteemi järgi, et mina sattusin koos kolme mehega ühte tuppa, ilmselt selle järgi, et me kõik ühest linnast. Mis meenutas mulle omakorda kunagist kooliarsti tähelepanekut, et "mis neist kardinatest läbivaatuse ajaks ette tõmmata, kõik ju oma kooli poisid!". Mille peale ma tegin mõru nalja, et no jah, lähen paljalt läbi linna ka või, sest "kõik ju oma linna mehed?". Seekord saigi siis "oma linna meestega" tuba jagatud. Mitte et mul üldse probleemi oleks, lihtsalt üllatav oli näha, et kellelgi teisel veel ei olnud. Hästi suur tuba oli, me olime L.-ga üldse mingi korstnajala taga, teisi voodeid sealt ei paistnudki. Algul oli nimelt L. häiritud, et äkki on nii pisike tuba nagu laevakajut ja tuleb teistega moon landingut teha. Ja ma ei olnud kuulnudki seda terminit, mille peale L. naeris enam-vähem tilga püksi ja mina pärast ka, kui teada sain, mida see tähendab*. 

Hommikul sõime kõhud täis ja otsustasime Lämmijärve peal kah ära käia, sest seal ootab ju külastajaid Salosaar. Praegu loen ja saan teada, et tegemist on Edgar Savisaare perekonnale kuuluva saarega. Vot siis. Me kunagi suvel käisime juba siin Beresje sadamas kiibitsemas, aga siis oli laine liiga suur, saar liiga kaugel (selgus, et olime tookord vale saart ehk siis pigem üht poolsaare moodi saart silmas pidanud) ja ei hakanud SUP-i täis pumpamagi. Seekord oli tuuletu, päikseline ilm, tuisuvaalusid vähem kui Veisjärvel ja ka parkla polnud läti kalameestest umbes. Ainuke mure oli see, et meiega oli kaasas meesterahvas, kes mõni aeg tagasi alles NATO peakorteris ametis oli. Äkki tehakse Eston Kohvrit? Panime end piirivalve äpis kirja (tuleb panna!) ja lootsime parimat. Õnneks nii ka läks.

Esiplaanil Salosaar, tagaplaanil Mordor

Saarel käidud nigu niuhti. Kormoranide pesi oli tõepoolest väga palju ja ega ilmselt taas on talv see aastaaeg, mil siin saarel kõige puhtam ja mugavam tunne. 

Igati lahe sõbrapäevanädalavahetus oli meil. Ja kõige kummalisem, et mu jalalihased ei anna sellest sumpamisest absoluutselt tunda. 
 

*Kui keegi veel ei tea siis -  Moon landing is when two people's butts bump as they bend over.