Viimased võidud

Nii, hakkaski pihta - kõige võikam aeg aastast. Jõudsin kontorisse, saapad täis kivikesi ja märga loppa, püksisääred põlveõndlani pasased. Libe oli kah. Vähemalt külili ei käinud, võit seegi. 

Ootamatuid positiivseid arenguid juhtub vastukaaluks. Kunagi õppis Mini muusikakoolis kitarri. Kaks aastat õppis, aga siis saime järsku kirja, et ta ähvardatakse sealt välja visata, kuna muusikaajalugu vastamata. No põhimõtteliselt see minu korduva unenäo stsenaarium, kus ma saan kirja Tartu Ülikoolist, et teil jäid mingil aastal mingid punktid saamata, teie kõrgharidus tühistatatakse. Igatahes Mini kui korralik lapseke sai sellest kirjast korralikud krambid ja keeldus muusikakooli tagasi minemast, sest nii piinlik. Ta oli selle muusikaajaloo lihtsalt ära unustanud või ei saanud aru, et peab seda ainet ka võtma vms. Lisandus veel seegi, et tema kitarriõpetaja läks sellest koolist ära ja Mini uut õpetajat ei tahtnud. Kuna mulle tunduski, et ta käib koolis pigem toreda õpetaja pärast, siis ma ei hakanud teda sundima. Kool jäi pooleli. Aastaid ei võtnud ta kitarri kättegi. Ja nüüd järsku on ta kõik taasavastanud, "Enter Sandman" ja "Nothing Else Matters" harjutamine käib igapäevaselt, sest tal on klassis üks neiu, kes mängib ka kitra ja teine kes taob trumme ja nad plaanivad esinemist. Nii äge! Ma poleks arvanudki, et see oskus tal mööda külgi maha ei jookse. 

Viimase külma aja võiduna käisime meie aga ära Viljandi Mädajärve peal, mis on muul ajal üsna ligipääsmatu paik kui sa just ekstreemne muda/mädasukelduja pole. Tegemist siis Tänassilma jõe esimese seitsme kilomeetriga enne kui temasse peale Vana-Võidut Ärma jõgi voolab, selline vahva tüma soonik Tänassilma oru põhjas. Kuni 18. sajandini, mil Tänassilma jõgi Viljandi juures muutus veelahkme kohal laevatamiseks liiga madalaks, kulges tähtis Pärnu ja Pihkva vaheline kaubatee mööda Pärnu jõge, Raudna jõge, Viljandi järve, Tänassilma jõge, Võrtsjärve, Emajõge ja Peipsi järve. Hiljemgi on korduvalt peetud plaane selle muistse veetee taastamiseks. Ehk et kunagi sõitsid siin laevad, praegu pole kanuugagi midagi teha. Meie lähenesime Viljandi Metsakalmistu poolt, lasime mööda nõlva tagumiku peal alla (no mina lasin) ja asusime kausi keskosa poole teele. Kõikjal oli vaid pilliroog ja hundinuiad, suvisel ajal on siin üle inimese pea džungel, selline sobiv paik krokodillidele. Meie isegi ei tajunud, et jalge all võiks põhjatu muda olla. Ühe koha peal jää kumises küll kahtlaselt, aga sealt ma astusin kiiresti üle. Vaated olid ägedad.

Keset järve

Ma arvan, et pole iial sellises looduskeskkonnas viibinud. Huvitav kogemus igatahes. Vat sinna nüüd enam ei saa kuiva jalaga, tuleb järgmist külma talve oodata.