I'm good at feeling bad, I'm even better at feeling worse

Niisiis, see aasta jätkub sama kummaliselt kui see algas.
Tundub, et nüüd oleme selles "proovime kõik järele" peatükis söömishäirete juurde jõudnud. Kes oleks võinud arvata, et see olen mina, kes peale kolme ringi ümber toidupoe väljub sealt lõpuks paki mahla ja ühe joogijogurtiga ning tunneb peale klaasikese viimase manustamist tungi wc poole tormata...Hetkel on veel naljakas ja figuurile hea.
Lisaks on veel järele proovitud brasiilia bikiinid (ei, ma ei räägi sellest siin, liiga koomiline), destruktiivsed inimsuhted (ma ju tean, et pean skorpionidest eemale hoidma ja kõik teised võiks ka...eriti minu omadest :P), ennekuulmatud haigused (põgusalt peatusin eelmises postituses) ja solaariumisõltuvus. Varsti lähen veel psühholoogi juurde ka ja siis saab nalja. Ahjaa, Buduaari foorumisse pean ka veel minema muret kurtma...viimasel ajal tunduvad sealsed inimesed mulle ainsa tõsiseltvõetava toena olevat :) (nüüd on küll kiirabi vaja?).
Ei tasu ikka soovida olla nagu Courtney Love ja omada meest nagu Marilyn Manson. Muuseas, Courtney R*** kõlab ju peaaegu nagu Courtney Love?
Tätoveerida oleks ka nüüd vaja aga ma kardan, et satun sellest kindlasti sõltuvusse ja näen peagi välja nagu Amy Winehoouse. Üks skorpion (khm khm) mul juba on õlal (ajutine) ja ta meeldib mulle kangesti. Tegelikult mulle pakuti varianti näo peale tätoveerida (ei, mitte Oru Kodu) ehk siis püsimeik teha, aga ma tahaks teada, kas nad mulle selle käigus väheke korrektuure ka teha saaksid. Kurjemat nägu tahaks.
Ja kusagilt lugesin veel, et kortsude vältimiseks on ainus mõistlik tee enne 30ndaid Botoxit süstima hakata. Kõlab põnevalt?

Kohustuslik kirjand teemal "Kuidas veetsin koolivaheaja"

Carry rääkis põhimõtteliselt enamuse ära.
Ausõna, tegelikult ma ei oleks tahtnud teada, kuidas on öösel kell 3 kahe palmi vahel võrkkiiges lebotada +27 kraadise temperatuuri juures. No see on nagu narkootikumidega - sa ei tohiks seda proovida, kuna sa muidu muud enam ei tahagi...
Seda ma tahaks küll teada, et kas pruuniks saabki ainult päikesevarju all päevitades nagu enamik vene tädisid ja kui sa ennast otse lõõskava päikese alla sead (nagu meie, eestlased), siis pruuniks ei lähe? Ei, punaseks ka ei läinud. Solaarium teeb lõunamaa päikesele ikka sajaga ära? (valus lause...).
Kui te mäletate Nu Pagadi multikat või olete Stroomi rannas koos venelastega päevitanud, siis teadke, et jah, neil on oma transistor ka soojal maal kaasas. Nende õnneks on tänapäeval mp3 mängijad.
Tervitused ka kõigi maade taksojuhtidele - ainus inimtüüp, kes mind ikka ja järjekindlalt ahistada üritab. Mis värk on? Mingi kokkulepe, et tahad ahistada, tule taksojuhiks?
Islamiusk on ka vahepeal arenenud, kui noormees teatab, et viimased 5 aastat ta enam ei joo, ei suitseta ega tegele abielueelse seksiga. Möh? Orksis mul ka nüüd mingi tüüp, kelle "religion" on "muslim" ja piltide peal kaanib viina nagu õige ida-eurooplane...
Sharm El Sheikhi Hard Rock Cafés sai ka käidud. See erineb Stockholmi "analoogist" küll nagu öö ja päev. Muidugi Stockholmi oma erineb oma algusaastatest samuti nagu öö ja päev (ööd võib näha ntx Europe'i mingis videos), kuna koht asub elumaja all ja naabritel sai villand. Noh, jutud käivad, et ka Gröna Lundi tahetakse seal naabrite kaebuste tõttu kinni panna, kuigi see koht on kõvasti vanem kui naabrid. Krt, ärge ostke endale kinnisvara kesklinna ja siis imestage, et hommikul ööbikulaulu ei kuulegi!
Enda kohta avastasin, et mulle meeldib kihutada ebakindlate neljarattaliste sõidukitega ("No teil olid ju ikka igasugu kaitsmed peal?" - "Eee, mismõttesnagu?") ja sukelduda mu füüsis mul ei lase, kuri kõrv täpsemalt. 45 meetri sügavuse korallseina kohal ujumine õnneks probleeme ei tekita.
Vedelast istest ja sellele järgnenud verisest põiest ma targu rääkima ei hakka.
P.S. Odav moodus rasket joovet saavutada - olge järjest üle 24 tunni üleval ja vaadake, kuidas siis Kreisiraadio käima läheb...

Blond Wanted

Kui keegi arvab, et blondiinid (mitte ainult juustetoonilt) mulle ei meeldi, siis ta eksib. Sellised lõbusad ja sõbralikud blondiinid on täitsa toredad ja mul oleks hädasti ühte sellist teejuhiks vaja. Ei ole kerge ilma selliseta tänapäeva maailmas.
Üritan siis mina solaariumis hakkama saada - leti taga on kuri blondiin, selliste otstest teravaks ihutud erkroosade küüntega, kes kõige pealt küsib, et mis te selle kinkekaardiga teha tahate? Eee..päevitada tahaks? (Ma saan aru küll, et selle eest võiks vist spraypäevitust ja kreeme ka saada, aga ikkagi). Olles oma soovi selgeks teinud vajan veel kreemi ka (jah, ma olen piisavalt rumal, et seda mitte tavapoest poole odavamalt osta). Nii, mis hinnaklassis kreemi ma soovin? Eee...ööö..huvitav, mis hinnaklassis neid üldse on? Üritan siiski oma kogenematust varjata ja ütlen, et andke mingit keskmisest. Keskmine on 1000 krooni. AAA..UPS..Murdosa sekundi jooksul mõtlen oma kohmetuse varjamiseks selle tonnise pudeli ära võtta. Sitta kah, mind nii kergesti ei loksuta. Õnneks tuleb mõistus koju ja ka teenindaja leebub pakkudes, et hinnaklass on alates kolmesajast kroonist. Teen jälle vea ja ütlen, et no andke siis mõni paarisaja kroonine. Krt, paarsada on 200, mitte 300. Lõpuks saan kreemi.
Selle ajaga on mu selja taha terve haarem tibisid tekkinud. Nii, nüüd teeme kliendikaardi. Teie nimi? Ok, kuulake kõik ja guugeldage hiljem. Sünnipäev? Ütlen päeva ja kuu. Ei taha liiga usin ka olla, äkki nad ei taha sünniaastat? Krt, tahavad. Olen jah vana, vahtige aga vahtige! Vana ja loll.
See on alles kerge osa. Nüüd kabiini. Ukse saan mingi ime abil lukku, etterutates hiljem ka lahti, mis on minu puhul juba suur samm teel osavinimeseks (Homo habilis). Riietevahetamist ja kreemitamist ma igaks juhuks täpsemalt ei kirjelda, see pole nii huvitav. Igatahes lähevad aparaadil lambid põlema enne kui ma kreemitamise lõpetanud olen! Õumaigaad - iga minut maksab ju! Pooleldi grilli vahel, lärtsatan ilge plöraka kreemi jalgadele. Üritan ka kirstukaane peale tõmmata, aga see ei õnnestu eriti. Ei taha sikutada ka, kallis aparatuur ikkagi. Äkki peabki nii poolkinni olema?
Pärast selgub muidugi, et kaas läheb päris kenasti kinni. Kapsli sees on igasugu huvitavaid nuppe ka, aga kes neid vajutada julgeks? Ma ei tea kui keeruline oleks saamatutele solaariumi kasutamise juhendeid koostada...
Kõige lõppedes üritan leida kraanikaussi, kus saaks isepruunistuva kreemi maha pesta. Ei leia igatahes.

Küsimus foorumist: "aga, kas need silma aukudega kaitsmed nibudele panned midagi halba ei tee?"

Jumal tänatud, et vähemalt sellele küsimusele vastuse sain :)

Oli väsitav päev.

Imeilus häving

Vaatasin ka eile selle filmi ära. Huvitav ja intrigeeriv film nagu soovitatudki. Mulle avaldas kõige rohkem mõju aga see kui ilus ja meeliülendav kogu see häving oli. Täpselt sama efekt nagu vaadates muidu üsna keskpärast filmi "I Am Legend", mille parimad kohad on just need, kus näidatakse inimestest tühjaks jäänud Manhattanit ja seda, kuidas loodus seal võimust võtnud on. Et kui ilus kõik oleks, kui meid enam ei oleks. Miks karta maailmalõppu (tegelikult ju vaid inimeksistentsi lõppu) kui see nii meeliülendavalt kaunis on? Kas inimesed on looduse ime või hoopis emaorganismi kurnav parasiit? Looduskatastroofid, mida inimene on püüdnud ära hoida, ei ole ju midagi loomuvastast vaid looduse loomulik protsess, mille käigus üks hävineb, et anda teistele võimalus tärgata. Ma ei kujuta ette inimest, kes seda filmi suure hirmu ja südamevaluga vaataks. "Ja maailmameres saab olema nii palju kilpkonni, et nende kilpidel võiks üle mere kõndida!" Võrratu.
Täiesti hämmastav, et üsna lühikese ajaga ei jääks meist tõepoolest mitte midagi järele, ei ühtegi märki, mis tõestaks, et oleme kunagi olnud. Mis järeldusi tehtaks liiva mattunud Giza püramiidide ja rohelusse sulanud Hiina müüri järgi? Kas on üldse reaalne, et meie suudame midagi avastada nende kohta, kes enne meid siin planeedil elanud on, kui ajalugu tegelikult nii lühike on? Kas ei tundu naeruväärne meie püüdlus midagi säilitada ja tulevastele põlvedele märgiks maha jätta? Samas on hea teada, et ükskõik, mida me ka ei teeks, mängib loodus meid alati üle. Äkki me ei olegi mitte kõige intelligentsem liik, vaid hoopis kõige rumalam, kes tulutult vääramatu vastu võitleb, selle asemel, et loodusega harmoonias elada ja seeläbi oma eksistentsi pikendada?
Mulle kui kassinimesele on hea teada, et kassil on selle filmi teooria kohaselt tõepoolest 9 elu ja kiisukesed troonivad kõrgel meie peade kohal veel tuhandeid aastaid peale meid. Ja ma ei imesta kui kassid juba praegu seda teaksid ;)

Minu rehad

Seoses Ramloffi postitusega tekkisid ka mul mõned mõtted. Väga huvitav mõttekäik minu meelest ja kindlasti mitte vale.
Millised need minu "rehad" siis oleksid? Üks asi, mida isegi teised minuga koos resideerunud inimesed on leidnud, on see, et ükskõik, mida ma ei teeks ja kuhu ma ei läheks, ikka satub mu lähedusse mõni lärmakas, häiriv, teistega mitterarvestav inimene/seltskond. No seda naabrite nalja, mis mind muidugi pigem nutma ajas, olen ma siin juba kajastanud ka. Ma olen seda siiani võtnud kui Murphy seadust, kuid kui hakata asja teise külje pealt vaatama, siis on kindlasti inimesi, kes ennast sellistest asjadest absoluutselt häirida ei lase. Minuga on muidugi teine lugu ja ma muutun ka ise selliste "elurikkujate" ilmnemisel samamoodi talumatuks isikuks, kes häirijatest vabanemiseks enam-vähem samas kaalukategoorias meetodid käsile võtab. Ei, ma ei mõtle, et lärmajatele näiteks politsei kutsumine vale oleks, kuid tegelikult keerlevad mul peas samal ajal palju hullemad ideed, mis sisaldavad bensiini, tikke, pesapallikurikaid jne. Ja neist ideedest loobuma tuleb mind veenda. Äkki sellised katsumused peaksid mulle selgeks tegema, et elu tuleks kergemalt võtta ja mitte iga asja peale endast välja minna? Pole vaja pisarateni ärrituda, et miks just MINA. "Eksamil läbikukkumine" Ramloffi mõistes oleks siis vist nii kirve haaramine kui ka vaikne kannatamine ja olukorraga harjuda püüdmine. Huvitav on asja juures see, et pea 100% "reha"-juhtudel on adekvaatne reageerimine ja sellejuures inimeseks jäämine alati ka aidanud. Kahjuks pole ma veel õppinud seda koheselt tegema, vaid pean ikka enne varrega näkku saama...
Inimsuhete poole pealt sain ka Ramloffi pool valgustatud :) Tegelikult on ju absoluutselt loogiline, et inimestes eksisteerivad omaduste paarid, millest üks siis positiivne ja teine samavõrra negatiivne. Ja ideaali ei pruugigi seetõttu olemas olla. Näiteks kui mina otsin inimest (no, meest, siis :), kes ei omaks potentsiaali olla liiga võimukas, siis samas paketis tuleb kaasa otsustusvõimetus ja soov mitte vastutada. See oli väga üldistav näide ega põhine kellelgi konkreetsel, eks.
Ega siis pole vist tõesti muud teha kui protsente arvutama hakata ja võrrelda, mida rohkem on ja mida hinnata.

Tibiminutid

Kunagi mõtlesin, et kui mingid pulmad peaks ette tulema, siis tuleks kindlasti limusiin rentida. Et, noh, siuke eksklusiivne värk ja saaks kordki elus proovida. Laupäeval sõitsin limuga peolt koju getosse 150 krooni eest. Nad on isegi selle nö glamuuri ära lörtsinud. Limusiin ei peaks lihtlabast taksot sõitma. Mingi jube tähistaevas oli lakke tehtud ja nahkistmed ära trööbatud, kuigi jalgu ei lubatud seal ikkagi peal hoida. Mul on tunne, et ma ehk saangi kõik asjad elus järele proovida, lihtsalt selleks, et neis pettuda. "Ma olen kindlasti valges kleidis nii kole!". Päris šampust sai ka joodud, aga kui juba esimene pudel mulle suvalist Sovetskojet meenutas, siis ega need järgmised kakski asja paremaks ei teinud (vähemalt sai ennast goloddiggerina tunda :P). Miks just need peod kõige rajumateks osutuvad, kuhu sa suvalise kampsuniga kohale ilmud ilmse kavatsusega see õhtu vaikselt ja ontlikult mööda saata? Põlevaid shotte sai ka joodud ja need ei ole üldse saatanast, nagu keegi kunagi väitis. Järjekordselt sai tõestatud fakt, et sõbrannadega ei ole mõtet peol käia - no ei saa nalja, ei saa.

"Läheks ostaks ühe koksi?"
"Kui sa tahad, siis lähme ostame, mul ükskõik."
"Ei, mul ka. Ei, kui sina tahad, siis lähme."
"Tahad, lähme ära siis?"
"Ei, kui sina tahad siia jääda, siis me võime ju jääda."

Ei, asi ei ole raisatud raha hulgas või selles, kelle taskust see raha tuleb. Asi on näiteks selles, et sõbranna selja taga seistes suvalisi beibesid käperdada on perversne aga mõne mehe selja taga seistes saab tavaliselt nalja.

Hala

Niisiis, jälle kargas elu näkku. Tegelikult ma ka unistasin sellest, et seekord võiks ju õnneks minna. Nii nagu ma alati olen selliste asjade puhul unistanud ja lausa ette kujutanud, kuidas pärast elu oleks. See on vist viga olnud. Ma tavaliselt ei kuku asjades läbi ja kui kukun siis ainult sellistes, mis tegelikult ka midagi muudaksid. Ehk siis tere tulemast keskpärane ja hall elu, mis siis arvatavasti see õige tee on. Mõtleme positiivselt - nüüd ma vähemalt jälle tean, et just sinna halli massi ma kuulungi ja pole midagi imelikku kui ma halli massi vääriliselt elan. Tegelikult mind isegi natuke häirivad inimesed, kes tulevad ütlema, et pole midagi ja ära anna alla või proovi veel. Milleks? Ma ei ole kunagi teisele katsele läinud. Läks siis läks. Ma loodan, et sisimas ei ole see - "te tegelikult ei vääri ega mõista mind, pole viga ega mul pole teid ka vaja"-suhtumine. Tuleb lihtsalt leppida tõsiasjaga, et ma ei ole fenomenaalne nagu Liis Lass.
Kunagi ma ei sallinud kui inimesed kasutasid väljendeid nagu "ma olen inimene nagu sinagi", "me oleme kõik võrdsed" jne. Praegu tundub mulle, et enda kuidagi eriliseks pidamine kuulub vanuserühma 13-21 arsenali. Sellest noorem osa püüab küll pigem iga hinna eest teistega sarnane olla ja nö võlts-erilisuse kõrghetked jäävad rohkem keskkooli, kus mõni rumal võtabki tõe pähe soovitust, et ta on eriline ja võiks kuhugi pürgida. Mõnusalt kibestunud jutt tuleb välja. Kui sa ei ole mitte milleski andekas ja koledalt keskpärane siis mis üle jääb? Endasuguseid juurde toota, ohjeldamatult tarbida ja turvaliselt massi sulanduda. Unustada mõte sellest, et sinust mingi märk maha võiks jääda. Miks antakse ambitsioonid neile, kes neid realiseerida ei suuda?
Mõtlesin endale juuksepikendused panna, et need viimased mõttekad aastad vähemalt ilusanagi mööda saata. (Jumaluke, see oli iroonia, paluks mitte brigaadi välja saata)

Ma ei tea, mida ma tahan, aga ma tahan seda kohe

Taaskord suudetakse üks minu suurimaid probleeme teiste inimeste poolt kenasti ära defineerida. Taaskord Punase Hanrahani blogis.
Ma olen ise ka sellest kusagil ja kunagi kirjutanud, kuidas kõik teised nii hästi teavad, milline ma olen, mida tahan ja millest unistan. Ega poleks ju midagi hullu kui see lihtsalt teadmiseks võtta, aga minu probleem (pseudo?) seisneb selles, et ma ei kipu enam eristama, mida ma tõesti ise tahan ja mida ma teiste arvates tahan. Kas mingit asja tahan tõesti mina või on see ühiskonna surve? Või väidan ma end midagi mitte tahtvat just seetõttu, et mulle seda pähe määritakse, kuigi tegelikult sisimas on pähemäärijatel õigus? See viimane on eriti tõenäoline, kuna ma kipun igasugu süsteemide vastu mässama küll. A la - kõigile naistele meeldib kui neile lilli kingitakse. Oi, kuidas ma püüan alati vastupidist tõestada, aga ometi ei oleks ma ilmselt vihane, kui keegi mulle lilli tooks. Äkki on see kõik selline "viinamarjad on hapud" suhtumine, et niikuinii keegi ei kingi lilli ja siis ütlengi, et pole mul vajagi? Jälle tuleb see õnnetu "ei lind ega loom" nahkhiir meelde ja seekord ma ta üle uhke ei ole...Äkki oleks lihtsam üles tunnistada, et kõik inimesed ongi siiski täpselt ühesugused - äraostetavad, konservatiivsetes soorollides kinni ja instinktidel baseeruvad loomad? Igaüks, kes väidab, et ta ei magaks paari miljoni eest ükskõik kellega, ei unista valges kleidis altari ees seismisest, seitsme lapse üleskasvatamisest ega alfaisasest, kes suurt raha koju tassiks, valetab endale. Võib-olla valetabki? Tõde on liiga labane, et seda tunnistada?
Hea küll, nii hull see lugu kindlasti ei ole, liiga palju on ka teistsuguseid inimesi, kes enda õnnelikud olevat väidavad. Ja võib-olla on tõesti just need nö konservatiivid ise hädas, et teistele oma jama pidevalt pähe määrivad. Aga ikkagi, kuidas teada, mida sa ise tahad? On olemas inimesi, kes teavad lapsest saati, et neist saavad arstid, kolme lapse vanemad ja nad ostavad endale maja mere ääres. See on tore, kui kõik läheb nii, nagu nad plaanivad. Kui aga ei lähe, siis on vist hullem olla nende nahas, kui planeerimata eluga ullikese nahas. Või ongi olemas kaks erinevat vaadet elule - kõik on planeeritud ja "ma ei tea, mis ma tahan" lähenemised, mis siis üksteisemõistmise välistavad. Mõlemad usuvad teineteist valel teel olevat ja südames endale valetavat ning üritavad teist "ümber pöörata". Ja lõppude lõpuks kahtlevad enda tee õigsuses mõlemad. Strateeg mõtleb salaja teki all, et mis siis kui kogu plaan oli juba alguses viltu ja plaanita tegelane kahtlustab, et oleks ikka pidanud mingid verstapostid maha märkima.
Kuidas saab teada, mis teisele hea on kui seda enda kohtagi ei tea? Ja miks on ikkagi teiste arvamus meile oluline?

Still breathing/bleeding/D.R.E

Selle postituse ma tegin lihtsalt selleks, et mitte teatada enda surmast ja vältida kirjutamist teemadel, mis jätaksid minust mulje kui Buduaari lugevast ja nutta löristavast blondiinist (ei, ei, kõik on hästi, ma lihtsalt olen haiglaselt emotsionaalne).

Kaks riideeset, mis hetkel seljas on:
1. Roosa Zara pusa (närin sõrmenukke, et mitte kirjutada "kampsik" iuuuuu)
2 Lühikesed ruudulised püksid (ei, ma ei kirjuta, et "seksikas" iuuu)

Kaks põhilist asja, mis peavad ühes suhtes olema:
1. Ma eeldan, et siin mõeldi "teatud" suhet, mitte ema-lapse või "just fucking"-suhet. Sel juhul see elekter või mis iganes.
2. Sarnane maailmavaade (Ma oskan tõsine kah olla täna).

Kaks lemmiktegevust:
1. Muusika kuulamine
2. Magamine

Kaks asja, mida praegu kohutavalt tahaks:
1. Näh, kui ma miskit kohutavalt tahan, siis ma lähen ja võtan selle...noh, kevadet tahaks.
2. Palmi all lebotada, varbad helesinises vees, juua Tequila Sunrise'i...

Kaks asja, mida sai eile õhtul tehtud:
1. Joodud üle saja aasta siidrit. Enam ei taha.
2. Selveris laadapäevadel käidud.

Kaks asja, mida täna sõid:
1. Banaani
2. Kohukest

Viimased kaks inimest, kellega rääkisid:
1. Ühe mehega
2. Ühe teise mehega

Kaks asja, mida homme teed:
1. Ma ei saa ju seda siia kirja panna! Haaa-haaa! Isegi vihjata ei saa, sest kohe tehakse järeldused. No okei, arsti juurde lähen :P
2. Külastan vanemaid ja annan ülevaate enda füüsilisest seisundist.

Kaks pikimat autosõitu:
1. Holland- Austria- Belgia- Luxemburg- Saksamaa- Taani- Rootsi
2. Eesti- Läti- Leedu- Poola- Tšehhi- Austria- Itaalia ja tuldud teed ka tagasi.

Kaks lemmikjooki:
1. Enam-vähem kõik läheb alla olenevalt kellaajast
2. Coca-cola

Kaks asja, mida ma pole blogis siiani enda kohta öelnud:
1. Palju ma siin üldse enda kohta öelnud olen? Ma olen 168 cm pikk näiteks. Kaalu võite ise arvata ja kes liiga vähe või palju pakub, saab peksa.
2. Ma olin kunagi rate topis esimene. (Ei ole egotripp)

Kaks tööd, mida sa never ei teeks:
1. Never say never, aga üldiselt ma ei usu, et mul õnnestuks kedagi opereerida.
2. Telefoni teel tolmuimejaid müüa.

Kaks filmi, mida vaataks veel ja veel:
1. "Deathproof"
2. "Fight Club"

Kaks kohta, kus pole elanud, aga tahaks:
1. Helesinise vee ja valge liivaga saare rannal.
2. Ühiskorteris koos lahedate inimestega.

Kaks lemmiktoitu:
1. Sushi
2. Pizza

Kaks kohta, kus praegu parema meelega oleks:
1. Helesinise vee ja valge liivaga saare rannal.
2. Autos kõrvalistmel ja sõidaks kuhugi kaugele.

Kaks inimest, kes vastaksid, kui see küsimustik edasi saata:
Ma ei teinud seda selle eesmärgiga, seega, kes tahab võib vastata. Mulle seda ju ka ei saadetud.

Naistepäev

Avastasin täna suure hulga kohutavalt head muusikat, põhiliselt last.fm-i täägiga (tag, noh) "riot grrrl".
Noh, ma teadsin, et see mulle meeldib juba ammu, aga ei olnud kunagi süvitsi läinud. Crucified Barbara on mul juba vana lemmik, mida ma kunagi isegi siin tunnistasin, aga kahjuks pole nende lugusid last.fm-i kaudu saada. Teine bänd, mida ma kunagi ülistasin on Kittie aga neil on ka igavamaid lugusid ja nad meenutavad mulle kangesti Slipknoti. Häält tibil igatahes on :) Aga siis miskit uut minu jaoks otse Soomest - Bitch Alert ja midagi täiesti segast teistpoolsusest Zombina & The Skeletons.
"This band changed my life!"
"Made you a whore?" - arvake ära, mis bändist jutt. Hole muidugi. Auk auguks, aga Courtney sooloasjad on minu arvates veel paremad. Ma ei tea, igaühest annab jõledaid pilte teha, kui ta täis on, aga nii ilusaid pilte kui Courtneyst lisaks neile koledatele tehtud on...ja tema laulude tekstid on samuti niivõrd head, et jääb üle vaid ohata nagu keegi tema shoutboxis, et "hate her but at the same time I can't help but love her too". Ja 14. veebruar on ta Moskvas. Ja mina teda Kurdi pärast ei vihka. Ahh, üks ilus näide Courtney tekstidest -"if I was the battle, baby, you have won the war". Tuleb vist tunnistada, et minu ideaal on heroine chick (ah, veel 1 hea tsitaat tuli meelde, seekord Kid Rocki suust - "to all my heroes at the methadon clinics" /vabandust, kirjapildis võib olla vigu/) ja lemmikfotod on sellistest tsikkidest, suits hambus, ripsmetušš põskedel, poolpaljalt või barbiekleidis voodil aelemas. Must-valged fotod enamasti.
Igasugu vähe meinstriimimad asjad on ka head, näiteks Robyn ja Lily Allen, kes ütlevad õiged asju õige tooniga. "Me push trigger, me not push people button". Riot grrrl tähistab küll peamiselt punki, aga millegipärast on ka elektrotsikid toredad. No esimene, keda juhuslikult kohtasin oli Peaches. Ehk siis Pets tutvustas teda kui 20 Fingersi sarnast asja. Ja 20 Fingers on ju...mis ta on? Mingi ropp disko või nii?
Ma ei saa ainult siiamaani aru, kas meil siin ka selliseid normaalseid tsikke leidub või ongi ainult Vändra Avelid ja Pärnu Pammyd. "Meie ei mõtle, meie oleme lihtsalt ilusad ja see ongi Eesti Nokia". Ma lugesin just ühest välismaa mehe blogist, et enamus eesti naisi on hoopis lollid ja mitte eriti ilusad beibed, linki ei pane, kel vaja saavad vihast rohelistena mööda netti kolistada :P

Üks väike nummi fakt veel - kui Shampoo tsikkide käest küsiti, et mis on nende lemmikjook, siis nad vastasid, et Strawberry shake ja vodka.

Olgem positiivsed

"Tead X on ennast täiesti käest lasknud - jumala paksuks on läinud ja joob kogu aeg!"
"Mhmh, vanasti oli ta ikka selline ilus ja sale!"
"Jah, nüüd kõigub igal peol mulle vastu - koni suunurgast rippumas ja klaas loksub käes üle ääre."
"Kahju temast."

Põhimõtteliselt selline see "meie kauaigatsetud vestlus" ongi ju. X-i võib asendada ükskõik, millise nimega. Enda omaga võib ka, siis saate lihtsalt teada, mida teist räägitakse. Ja "kahju" on meil kohe kindlasti...Kas te tunnete, et elate kui seesugust juttu suust välja ajate? Et on midagi, mis teid ühendab, olete vandeseltslased? Ma ei ole tegelikult irooniline, see ongi elu ja selle üle võibki ainult naerda. Lihtsalt, teinekord mõelge kaks korda kui ütlete, et teie soov oleks teada, mida teised teist mõtlevad.

Teine medaljoni külg on see, kui mõne inimesega üritada üksteisele silma vaadata ja seejuures täiesti tõsise näoga öelda: "Siin ei ole mitte midagi naerda! Elu on väga tõsine asi." Ma ei ole õnneks kohanud ühtegi inimest, kellega see õnnestuks (võib-olla peaks matustel proovima?).
Kas on vahet, mille üle naerdakse? Kas pole nii, et peaasi, et ei nutetaks? Ma loodan, et on. (Ei ole siin mingit vihjet Eurovisioonile, ma pole seda kõmulugu kuulnudki :)

Hoki - see on karmide meeste mäng

"Kevadel sulab jää alt välja hokimängija" vms laulis kunagi Lauri Saatpalu bänd Beep Shop Boys.
Eile käisin söömas "Oriendis" (haa-haa "hiina" toit) ja samal ajal mängiti all jääväljakul hokit. Ma olen seal sada korda söömas käinud ja alles eile turgatas pähe mõte sellest, et ma võin ju litriga vastu pead saada. Selline surmaviis ei ole vähemalt Põhja-Ameerikas mitte kõige ebapopulaarsem. Kuidagi väga kiireks läks selle söömisega siis...
Ahjaa, veel selline huvitav asi, et hokimängijad on meie riigis valdavalt venekeelsed kaasmaalased ja kui enamikel hokimeestel olid seljas neutraalsed särgid, siis ühel oli ilus sini-valge Estonia kirjaga ja teisel puna-sini-valge kirjaga Rossija. Hakkasime siis arutama, et mispärast see nüüd provokatsioonina tundub siis, sest ausalt öeldes, see häiris küll. Võiks ju seal särgil olla Sverige või Suomi ja asi oleks hoopis teine. Võin ju osta poest ükskõik mis riigi koondise särgi ja selga ajada - võib-olla tollele kutile tundus just see Rossija oma kõige ilusam? Miks peab mõtlema, et ta pani selle nö koha kätte näitamiseks selga? Aga kas usub keegi, et tal oli see särk absoluutselt juhuslikult valitud? Lilleküla staadionil pidi olema reegel, et tribüünile ei või tulla lehvitama olematute riikide lippudega - noh, saame aru siis, et Natsi-Saksamaa ja NL lipud on keelatud (kas ka vikerkaarelipp? kuigi sellega vaevalt keegi jalkat vaatama tuleb) aga tuleb välja, et ka teatud olemasolevad lipud tekitavad meis kahtlasi mõtteid. Kas siis sõna Rossija ja puna-sini-valge annavad lisaks teada ka mingist meelsusest? Nii nagu islam seostub terrorismiga? Eilses Postimehes oli huvitav tähelepanek, et täiesti normaalne artiklipealkiri on "Ohtlik islam", aga kes kujutaks ette lehes pealkirja "Ohtlik juutlus"? "Ohtlik Venemaa" vs "Ohtlik USA"?

Joodik, rsk!

Tegin kah testi:

85%DRUNKARD

White Trash Beautiful*

Paar postitust tagasi kurtsin, et suhtlen inimestega, kellega mul mitte midagi ühist ei ole ja kes mu hingekeeli ei liiguta. No mõtlesin siis teist korda selle teema üle ja kordamine on tõesti tarkuse ema ning lolluse vanaema. Kuidas ei seo meid miski? Muidugi seob! Destruktiivne meestemaitse nimelt...

Kas on suuremaid "turn-offe" kui:
- kõrgharidus
- karsklus
- nikotiinisõltumatus
- elus edasi jõudmine
- selged sihid
- normaalne peremudel
- majanduslik kindlustatus
- korrektne välimus
- tõsine ellusuhtumine?

(Lisada kõik, mida ema teile poiste kohta õpetas ja vürtsitada kerge sarkasminoodiga ning lugeda läbi musta huumoriprisma, unustamata sealjuures siiski, et igas naljas on terake tõtt.)

* üks kõige ilusamaid ja kurvemaid laule üldse, Everlasti esituses.

Everything you know is wrong*

Ma ei saa ju siia midagi kirjutada, sest lubasin kunagi, et ei muutu emotsionaalseks mõrraks ega kirjuta asjadest, mis minu eluga seonduvad. Üldiselt aga veendun üha enam selles, mida ma tegelikult alati kahtlustanud olen ja millest ma lausa eraldi loo tegin (l2bimustadeprillide räägib just nimelt sellest) - inimene ei saa ennast usaldada. Milleks mingid elupõhimõtted ja väärtused kui need saab paari hetkega ümber pöörata? Ma oleks ise ka paar kuud tagasi käsi väänama hakanud kui mulle oleks öeldud seda, mida ma täna usun ja aasta tagasi oleks ma oma põhimõtete eest veel tullegi läinud. Ei tahaks uskuda ka seda, et olen lihtsalt pool elu endale valetanud. Võib-olla hakkan veel ühel päeval usklikuks ka niimoodi?
Et mis siis toimub? Noh, nii karmilt öeldes 10 aastat elust on vahepealt läinud ja vana paha pimedam pool on tagasi. Seesama, kelle kohta kunagi siiralt tunnistati, et "purjus peaga oled sa palju parem inimene". Vahepeal tundubki, et olen klassikaline isiksuse lõhenemise juhtum, kus juhib parajasti see, kes pukis on, aga kes teiste poolt iga hetk kukutada võidakse.
Õnneks üritan ma vähemalt ennast alati armastada, aga praegu on see juba liiga lihtne. Teistel sedavõrd küll vähem...
2 nädalavahetust järjest olen pidudel käinud ja kolmas tuleb otsa. Tervis on otsas, aju tuleb nina kaudu välja (onju aju selline ilane rohekas mass?) ja hääle järgi arvaksite, et olen lõpuks teostanud oma unistuse ja soovahetusoperatsioonil käinud.
Selline vahekokkuvõte siis.

Kiir-filmiarvustused:
Kuldgloobuse nominent "Lepitus" - no ma ei tea, etteaimatav, veniv. 3/5
Puustusmaa "14/18" - olenemata arvustusest, mida mina lugesin Postimehest (no ei viitsi seda vana linki otsima hakata) ja ehk seetõttu, et ei ole vene kirjandusega sügavuti kursis meeldis kõvasti rohkem kui eeldasin. Ja mis mõttes, et Puškin ei näinud selline välja? Häda talle, et ei näinud :) Mõrvastseenid olid koledad ja naturalistlikud, muidu oli väga ilus film. 4/5
"Ma olen legend" - oleks kõik jäänud filmi alguse tasandile, oleks hea olnud, aga nagu ikka kadus kõik peale kollide äranägemist. Tühi Manhattan oli võimsalt tehtud ja selle eest punktid. Aga milleks need vastikud ehmatamise kohad? Ei ole ju õudne, vastik on. 3/5

* Juhuslikult mängis taustaks "Weird Al" Yankovici sellenimeline ülimalt sügavamõtteline ja teemagahaakuv lugu.

Rikastelt võtame, vaestele anname

Ma ei saa millegipärast Ramloffi sissekannet kommenteerida, sellepärast lisan selle siia:
Tulin täna ühele esmapilgul üsna egoistlikule järeldusele selle kohta, miks ma kunagi kellegi suhtes erilist kadedust tundnud ei ole. Olen kuulnud päris paljusid inimesi väitmas, et mitte-kade ei ole võimalik olla. On küll, kui sul on kõik olemas - siis ei ole ju lihtsalt millegi peale kade olla. Selle "kõik olemas" all ei mõtle ma eralennukit ja kottide viisi kulda, kuid mõistlike vajaduste/ootuste puhul peaks see teooria küll töötama.
Seostub see ju sellegagi, et vaesed on üldiselt need kõige kurjemad ja kättemaksuhimulisemad. Tuletage revolutsioone meelde näiteks. Miks lähevad neile peale hüüdlaused a la "rikastelt võtame, vaestele anname (kuni vaesed on pururikkad)*"?
P.S. See on kindlasti ainult üks tahk ja kindlasti ei ole mitte-vaesed (nimelt kirjutan nii) alati toredad ja tolerantsed. On inimesi, kes on vaesed ega soovigi materiaalseid rikkusi, neid see samuti ei puuduta.
P.P.S. Peol käisin, vaadake videot. Tore oli :) Keegi hea inimene võiks mulle õpetada, kuidas videot otse siia blogisse lisada, ma oskan kahjuks ainult lingina.

* Kurjam - Keskerakonna uus hümn

Muhv - nõudmiseni

"Mina nimetan seda unistustes elamiseks; ma räägin, või noh, käin mõttes läbi terveid dialooge, mida ma kas soovin, et juhtuks, või lihtsalt fantaseerin." Nii ütles dandee Margoti blogis
Mina teen ka nii, pidevalt ja alates sellest ajast kui end mäletan. Kas see on hea või halb? Kas see asendab reaalset elu või siis valmistab end selleks ette? On ju vist hea, kui oled situatsiooni enne selle toimumist läbi proovinud, iseasi, paljud neist situatsioonidest sellisel kujul toimuvadki... On see mingi üksikute laste probleem? Ma üldse kipun paljut käitumises selle üksinda kasvamise arvele panema, ja üldse mitte negatiivses võtmes tavaliselt. Head fantaasiat näiteks. Üks lapsevanem tahtis oma last lausa arsti juurde vedada, sest ei pidanud normaalseks seda, et laps ennast kellegi muu kui inimesena nägi, sest tema olevat küll "normaalse" lapse kombel teiste lastega kodu ja kooli mänginud. Aga kui teisi lapsi kusagilt võtta ei ole? Kas see nö unistustes elamine ongi see palk, mida hea fantaasia eest maksma peab? See "vähese sotsialiseerumise probleem", millest laste kollektiviseerimise pooldajad jutlustavad? Kui seda ilusa nimega unistamiseks pidada, siis unistamises ei peaks ju iseenesest probleemi olema - "dare to dream" või kuidas? Kas hullem on see, kes alati unistab või see, kes alati kritiseerib - küsimus mingist isiksusetestist, seega unistamine on ikkagi halb? Unistamine on halb olenevalt suhtest tegutsemisse? Selle asemel, et fantaseerida, kuidas ühel päeval ratsutab su juurde prints valgel hobusel ja küsib su käest nii ja siis sina vastad naa ja siis ta ütleb seda, et ja siis sina jälle seda, et jne, tuleks ise see prints üles otsida ja talle midagi öelda? Kardetavasti tähendaks see minu puhul lihtsalt fantaasia teistpidi pööramist - kui ma ühel päeval kohtaks printsi valgel hobusel, siis ma alustaks juttu sellega, et. Aga teate kui tore on mõnikord avastada, et see juhtuski peaaegu nagu ma seda ette kujutanud olin! :) Ja sellest järeldada, et kõik, millest ma unistan, läheb lõppude lõpuks täide. Selle asemel, et oma "loomuomase taktivaesusega" (mingi horoskoop väitis nii) otse peale lennata ja valusalt kõrvetada saada.
"Oled sa emo või emane?"
No juhtus, noh. Edaspidi üritan vältida.

Vahetan sugu nagu sokke

Täna arsti ukse taga istudes lappasin lihtsalt huvist oma kaarti. Tuli välja, et jälgede segamiseks peitub seal suisa 3 inimest: üks olen mina, teine on neiu Margit ja vereanalüüsi on andnud keegi "R***, Mart (26) meessoost"...Tuleb meelde, et kunagi oli šmigunil jama sellega, et tema vereanalüüsi peeti mehe omaks ja sellega seoses olid mingid näitajad veidi teised.
Nii palju kui ma mäletan on mul pidevalt nimega probleem olnud. Margit ja Maris on veel arusaadavad, aga pidevalt läheb minu puhul just sugu sassi. Väiksena sain selle tõttu pidevalt kingituseks konstruktoreid, mille üle ma õnneks palju rõõmsam olin kui nukkude. Pubekaeas kui Meie Meele kaudu endale kirjasõpru otsiti, sain sageli tähelepanuavaldusi stiilis "Tere Marti, olen ilus ja intelikentne neiu Põlvast". Hobiks oli sellel konkreetsel meelde jäänud juhtumil muidugi lugemine... Ma olin aus ega viitsinud kaasa mängida. Avalikus sektoris töötades saadeti pühade puhul kaarte ja siis sattus sekka ikka mõni hr. R****le adresseeritu, hoolimata sellestki, et olin kaardisaatjaga telefonis suhelnud...
Inimesi tavaliselt häirib kui nende nimi valesti kirjutatakse, isegi kui selle puhul sugu valeks ei lähe. Kas näiteks Gerlyd peavad pidevalt ütlema "Gerli igrekiga", Erkkid "Erki kahe k-ga", Marikad "Maarika ühe a-ga"? Mis siis veel nendest uuema aja Cäthrynitest ja Christella Barbarelladest saab? Ma kardan, et mul on nendega võrreldes pseudoprobleem.

Ei, mulle see mees meeldib

Huvitav on vaadelda inimest, kelle minapilt erineb tohutult sellest, millisena teised teda näevad. Või vähemalt mina nägin temas küll hoopis midagi muud...Millegipärast peab jälle paika mu üks tähelepanek, et üdini positiivsed inimesed on pahatihti väga pinnapealsed. Ja selle inimese blogist õhkub seda positiivset energiat küll kordades. Päris-elus koorub aga välja kõige ja kõigi suhtes kriitiline ja halvustav tüüp. Ma muidugi vihkan ise ka selliseid "ümbernurga" sissekandeid, kuhu ma pean lisama, et selle inimese blogi aadressi te kusagilt ei leia.
Aga ma ei tahtnud ka kohe asja juurde minna ja sellest ilusast mehest rääkima hakata, keda ma vaatamas käisin ja kelle kohta ühelt toredalt kodulehelt igasugu "fakte" lugeda võib, alustades sellest, et ta olla omal alumised ribid eemaldada lasknud, et lihtsam oleks, noh, teate küll :) Kust on tulnud see jutt, et MM tegelikult naine on? Või, et tal kunstrinnad olid? Ühe plaadikujunduse tõttu?
"Ta ei ole naine, ta on lihtsalt väga kole mees" vastas selle peale mulle üks mees.
Kõigist jõledustest, mis tema kontsertidel väidetavalt juhtunud on, põletas mees seekord kõigest piibli ära, pani paarkümmend korda käsi püksi, flirtis natsismisümboolikaga, kasutas ära viimaseid koolitulistamisjuhtumeid ja sülitas paar korda rahvale pähe. Ei mingeid puruks rebitud kutsikaid, suhuvõtmist ja pähe kusemist...Ja ma arvan, et ma ei pane puusse kui arvan, et väga suur osa publikust just seda vaatama oli tulnud :)
Tegelikult oli küll võimas, eriti algus kui vaid Marilyni kadestamisväärselt jubedat varju eesriide tagant näha oli. Tema figuuri saladus pole küll vast eemaldatud ribid vaid pigem ärajoodud õlu, mis muidu kiitsaka poisi üsna groteskseks on muutnud. Marilyn oskab ära kasutada nii ennast kui ka publikut ja ehk just seetõttu mõjubki tema lavashow küllaltki õõvastavana Alice Cooperi huumoriga võetud poomise taustal. Tore oli näha, et MM polnud teinud oma viimast showd nö üle jala nagu Ozzy, kus peale vananeva Pimeduse Printsi muud eriti imetleda ei olnud. Üks null Antikristuse kasuks. Iga lugu oli justkui omaette video, kus väga suur roll oli Marilyni enda koreograafial- käpiknukk tuleb tal muide ülihästi välja. Muusikast niipalju, et kõik hitid tehti ära, ei olnud õnneks palju viimase plaadi lugusid (mis mulle tõtt öelda peale mitmendat kuulamist juba täitsa meeldivad). Põhihitt, mille peale rahvas pöördesse läks oli "Sweet Dreams", see Eurythmicsi cover. Ok, see on coveri kohta hea, kuid minu arvates on ta enda lood ja just tekstid need, mis MM-i heaks teevad. Ahjaa, tingimata oli tegemist kõige ilusama publikuga kontserdiga. (Va. mina, kes ma nägin välja nagu Ozzy Osbourne - vanas eas ei tasu ikka hommikuni pidu panna. Või noh, tasub ikka, tegelikult :))
Üks kaebus ka - mispärast peavad alati kõik naiste särgid nii igavad olema kui meeste omad on normaalsed? Ei osta ju särki, kus ees "I Love Marilyn Manson"??? Isegi kui see on irooniliselt mõeldud.

P.S Pilt on võetud siit

Valus tõde

Täna avastasin Punase Hanrahani blogi kommentaaride hulgast enda jaoks vägagi šokeeriva arvamuse - seda siis seetõttu, et tundsin ennast ära. Ramloffi mõte on nimelt järgmine:
"Väga tihti kimbutab väga privaatseid inimesi siiski suhtlusringkonna väiksus või asjaolu, et kuna ta ise ei vali oma suhtlusringi, siis on selles palju selliseid inimesi, et tema “hingekeeli ei puuduta” ja teiselt poolt ta teab ja tunneb inimesi, kellega tahaks suhelda, aga ei julge nendega kontakte luua."

Kunagi öeldi mulle ühe mu parima sõbra kohta lausa otse, et miks ma küll sellise inimesega suhtlen, kellega mul mitte midagi ühist ei ole. Ega ma osanudki muud vastata, kui et me kuidagi sattusime juhuse tahtel suhtlema. Ja tõepoolest, ma tunnen liigagi tihti, et seal kusagil on inimesi, keda ma palju enam enda sõbraks pidada tahaksin, aga noh, kuidas ma nüüd lähen ja ütlen, et "sa meeldid mulle ja ma tahaks väga su sõber olla"...Enamasti ma isegi tunnen neid inimesi, selles mõttes, et ütleme tere ja vahel satume (ah, mind härib see üksik "t", kuid kui enamik seda varianti armastab, siis las olla) ka samasse seltskonda, aga ei midagi enamat.
Kergem on vigu ju teistes otsida, et miks nemad minuga suhtlema ei tule (sellele leiti ka hea põhjendus - ma olevat kangesti ülbe näo ja moega) aga kas ma ise julgeks kellegagi tutvust sobitada? Ikka ju mõtled, et ah mis ma teda tülitan, tal kindlasti omad tegemised ja sõbrad.
Jubedam pool sellest arvamusest on tegelikult hoopis see, kui palju on inimesi, kes tegelikult "hingekeeli ei puuduta" ja kes ise selles põrmugi süüdi ei ole. Ometi on karta, et mitte miski ei parane - püüad olemasolevate sõpradega kuidagi hakkama saada ja teisi toredaid inimesi distantsilt jälgida, nende ellu tungimata.

P.S. Kellelgi ei tasu muretseda, et kui ta seda loeb, siis ehk ta ongi see mulle tegelikult mitte korda minev sõber. Ma julgen vast 99% tõenäosusega öelda, et nemad seda ei loe.

Ärge istuge kuumale pliidile!

Tule taevas appi! See artikkel.
Kas siis nüüd oleme jõudnud kah Ameerikasse, kus iga õnnetuse puhul kõigepealt rahanumbrid silme eest läbi jooksma hakkavad? Kaebaks äkki kohtusse, saaks äkki pappi.
Ma saaks aru kui antud loo puhul oleks laste treener purjus olnud, lapsed omapäi jätnud või öelnud, et toru on seal, minge ja laske alla. Ei, see inimene oli seal juures ja püüdis lapsi all isegi kinni. Probleemiks oli aga see, ehk siis mille pärast väike tüdruk rangluu murdis - treeneril puudus treenerikutset näitav paber. Aga kui teie laps teie silma all jalgrattaga kukub, kas siis on ka süü selles, et teil pole kvalifikatsiooni, mis lubaks teil lastele likklusõpetus anda? Lastega juhtubki õnnetusi, eriti sportides. Teate, et judotrennis käeluu murdmine on täiesti tavaline asi? Ahjaa, sealsetel treeneritel on arvatavasti ka paber ette näidata, aga ikkagi juhtub. Õnnetusi juhtub kõigi inimestega ja sealjuures süüdlast otsida on ikka väga vale. Mis mulje kogu üritus sellele väikesele tüdrukule jätab? Et kui midagi juhtub, siis on kindlasti keegi süüdi, tuleb lahti lasta või kinni panna? Loomulikult on oma lapsega juhtunud õnnetus šokeeriv, aga asja võiks ikka mõistusega püüda võtta, mitte kanaemalikult.
Selliste avalduste puhul nagu see, tundub aga pigem, et inimlikud tunded on taandatud rahaahnusele. Ainuke lahendus, mis arvatavasti ka käiku läheb on see, et tulevikus pead igale poole enne oma allkirja andma, et sul mingit võimalust kedagi oma lolluses süüdistada ei oleks. Siiamaani sai veel naerda ingliskeelsete tootjahoiatuste peale, et kuumale pliidile ei või palja tagumikuga istuda, kuid varsti läheb ka meil nii.

Rahamaias eestlane?

Laupäevases Postimehes on Pärnu juhtimiskonverentsil esinenud Ameerika juhtimisteadlase Margaret Wheatley essee "Maailm koosneb suhetest". Ma ei räägiks sellest pikemalt, mind huvitab ainult üks idee: "Ülemus otsustab hinnata mõnda konkreetset alluvat tolle panuse eest, andes talle märkimisväärset preemiat või tõstes palka. Töötajad aga keelduvad sellest, sest nad teavad, et individuaalne esiletõstmine mõjutab nende suhteid kolleegidega."; "Üks kõige hämmastavamaid näiteid on Inglismaalt, kus juht otsustas pakkuda silmapaistvate ideede eest kuni 25 000 dollarit preemiat. Mõne kuu pärast palusid töötajad sellest loobuda, sest see hakkas segama nende suhteid. Kui ülemus oli šokist toibunud, küsis ta, mida nad siis tahaksid raha asemel. Töötajad tahtsid lihtsaid asju: tänusõnad, väljategemine kõrtsis, tahvel šokolaadi.";"Uuringutes, kus võetakse vaatluse alla, mida inimesed hindavad tööl kõige enam, selgub ikka ja jälle, et head suhted kolleegidega on alati esikolmikus. (Töötasu ja raha jäävad märksa kaugemale. Peamisteks motivaatoriteks on veel uute kogemuste omandamine ja võimalus anda oma panus.)"
Kas te usute seda? Mina ja kõik mulle lähedased inimesed, kelle arvamust küsisin, vastasin eitavalt.(Võimalik muidugi, et olen end ümbritsenud endaga sarnaste külmade ja kalkide inimestega :)) Minu mõte ei ole selles, et suhted mulle olulised ei oleks või et ma materiaalseid rikkusi elus kõige kõrgemalt hindaksin. Nii omale kogemusele toetudes kui ka teiste minu omadest rikkalikumatele kogemustele toetudes julgen väita, et eesti inimest motiveerib raha. Just nimelt eesti inimest, mitte tingimata ameeriklast või rootslast. Eestlasele on nii kuradima oluline olla "naabrist parem", sõita kõige uhkema autoga, kanda firmariideid, lugeda lehest keskmise palga tõusust ja viibutada rusikat. See võib vabalt tulla sellest, et meil ei ole kaua aega midagi olnud ja nüüd ongi loomulik kõike krabada. Me ei ole heaoluühiskond, kus inimese jaoks on tähtis eneseteostus, meile on ikka veel tähtis ellujäämine.
Kumb teid rohkem motiveeriks, kas see kui töö juures makstakse kinni teie jõusaalitšekid või see kui raha antakse teile peo peale, et sellega siis tervise eest hoolt kannaksite? (Eeldusel, et te ei fänna just eriti sporti, nagu mina :)) Kunagi oli jutuks see, kuidas parandada töötajate töökvaliteeti - välismaalane väitis, et tuleb kiita, eestlane väitis, et tuleb kanda rahalist vastutust eksimuste eest. Sest mitte miski muu ei aita. Teine eestlane ütles, et see ka ei aita, sest siis inimesed sülitavad ja lähevad üldse töölt ära. Tema leidis, et aitaks see kui võimalusel kehvad kohe lahti lasta.
Ei mingit võrdsust, mis motiveeriks, see tekitab pigem pingeid. Mina ka ei oleks nõus aitähi eest tööd tegema kui teen teistest rohkem või paremini. (Muuseas, väljend "aitähi eest tööd tegema" on eesti keeles ka ju sarkastilise maiguga). Mõnitamise või ärakasutamisena tunnetaks seda.
Kui ma kunagi oma esimesel töökohal olin ja kaebasin, et raske on, siis vastas vanem ja kogenum mulle, et pole midagi teha, 75% inimestest ei tee oma tööd vaimustusega, vaid raha pärast. Ülejäänud on ehk tõesti need õnnelikud, kes käivad tööl "heade suhete pärast kolleegidega, uute kogemuste omandamiseks ja enda panuse andmiseks". Või siis on asi ka selles, et kui keegi minult küsiks, mis on tööl käimise juures oluline, siis ma vastaks ka enne midagi muud kui raha - see oleks liiga iseenesestmõistetav ju.

Muna õpetab kana

Sain taaskogeda emotsiooni, mida tundsin kunagi algklassis kui klassijuhataja ei saanud aru, mida võiks tähendada sõna „paavian“ ja terve klass asus sellele „trükiveale“ seletust otsima. Mina ei julgenud suud lahti teha – kes oleks ühte väikest ja lolli last ikka uskunud?
Niisiis väitis tark vanem põlvkond taaskord, et olen kirjaoskamatu. Ilma näideteta ma sellele vastu ei vaidle – grammatikareegleid pole ma kunagi õppinud ja seetõttu jäävad mulle kaugeks kõik reeglipärased asjad, mis minu keeleloogikaga ei haaku. Võib-olla oleks ma targem kui mind õpetatud oleks, kuid ülikool ei pidanud millegipärast vajalikuks tulevastele riigiametnikele riigikeele õpetamist. Täpsustades, kõigi keelte õppimine oli meil täiesti rangelt vabatahtlik – kui aega leidsid, siis palun väga.
Näiteid nähes tabas mind aga hoopis valusam üllatus – minu keeleoskamatus seisneb selles, et kirjutan sõna „mõttetu“ kahe t-ga. See oli muidugi kõige markantsem näide, kuid ka kõigis teistes mulle esitatud süüdistustes annab 2006. aasta ÕS mulle õiguse. „Sattuks“ ja „satuks“ on võrdselt õiged, „ennem“ on sünonüümiks sõnale „pigem“. Tähelepanuväärne on see, et ÕS-i kättevõtjaks olen alati ainult mina, kes süüdistusterahe all endas kahtlema lööb. Suured ja targad ei vaevu iialgi ühtegi tõestusmaterjali üles otsima – mina olen loll, sest kuulun lollide põlvkonda.
Üle viskab. Tookord kui mulle kihlvedu pakuti sõna „tušš“ (see, millega kirjutatakse) kirjapildi üle, oleks pidanud selle ikka vastu võtma.
Aga kuidas sa siis vastad inimesele, kui ta usuks su juttu ainult siis, kui sa filoloogiat õppinud oleksid? Et mis mõttes – lihtsalt tead? Kui sa pole seda kursust nende ainepunktide ulatuses läbinud, siis ei saa olla mitte mingitki võimalust, et sa tead!
Kuivõrd on mul nüüd usku neisse sisulistesse kommentaaridesse, mis lisaks „ortograafilistele probleemidele“ arvajate tähelepanu köitsid? Kuigi jah, mu bakalaureusetöö retsensiooni pealkirjaks oli ju ka „retsensjoon“, kuid õnneks ei oldud siis võetud vaevaks vormistuse üle kobiseda. Nagu ühel teisel korral, kus õppejõud tahvlile „effektiivsus“ kirjutas ja hiljem töödes punkte vähemaks võttis, kuna töö mõlemad ääred ei olnud ühelaiused.

Õnnetud väikesed inimesed

Käisin teatris ka vahepeal. Vanemuises "Suurema kurbuseta" vaatamas.
Hea etendus oli. Kui sa ei otsi teatrist ainult kerget meelelahutust ja sind ei šokeeri realism, ropendamine ning tabuteemad, siis soovitan.
Esimene vaatus on veel üsnagi lootustandev, et ehk läheb kõik veel hästi, kuid teine lajatab ikka täiega. Inimesel, kes selliseid elusid ette kujutada ei oska, võib lausa paha hakata. Huvitav, et pärast etendust kosteti, et eks selline see Soome elu seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel tõepoolest olla võiski. Kas midagi sarnast ei või toimuda ka tänapäeval ja mitte ainult põhjanaabrite juures? Võib-olla on tõesti joovad naised ja hullud naised pigem feministlik teema ja seda seostatakse rohkem Skandinaaviaga? Lõppude lõpuks hakkab ju kahju mehest, kes naiste kiuste lapsi siiski kasvatada püüab. Tegelikult ei kuma kusagilt välja seda, et lastest keegi ei hooliks. Võib-olla ainult jämesooleprobleemides vaevlev kasuvanaema, kellele oma tütre saatus võõrastest lastest tähtsam on - ja see ei ole ju ka mõistetamatu. Isegi laste joomatõvest vaevatud ema kasutab neid ära vaid oma haiguse tõttu, südames ennast vihates. Ometi suudab see kentsakas kamp laste tulevase elu korralikult ära märgistada. Ei, neist ei saa joodikuid, vargaid ega mõrtsukaid, neist saavad täiesti tavalised inimesed, ainult et õnnetumad. Ma arvan, et sellised õnnetuid inimesi on tegelikult väga palju ja enamik ei saa arugi, et see mingi probleem oleks. Igalühel on ju omad probleemid ja kui nende lahendamiseks kas jooma hakatakse või depressiivseks muututakse siis on see ju inimese enda mure. Tegelikult ei tee ju kõike, mida teed ainult endale. Keegi ei jõua mõelda, et vanemate patud nuheldakse ikka laste kaela.

Tegelikult tahtsin millestki muust kirjutada, aga ajuloputus on teinud oma töö

Ma olen muidu tagasi ja parem kui varem. Ma isegi ei tea, miks ma kohe nii õel olen, sest tavaliselt olen ma nii õel ainult koduseinte vahel. Ehk siis nö popp postitus, juba sissejuhatuse põhjal.
Tantsud tähtedega on kõige jõledam saade, eespool isegi igasugustest laulusaadetest. Selleks, et saate jaoks tehtud kulutused tagasi teha promotakse saadet oksendamiseni nagu Keskerakonda. Eriti koomiline on Reporter, mis veel oma saatestki pool tantsutähtedele kulutab. Ja rahvas vahib mokk töllakil uhkeid kleite ja piruette, põhiseaduse pilsner ees ning tunneb ennast kultuursena. Levinud on ju arusaam, et see ja muusikalid on mingi kõrgkultuur, mille vahtimisega ennast tarkade klubisse lunastatakse. Nagu kivisildnik kunagi käratas, et enne jõule on raamatupoed igasugu pööblit täis. Muusikalid ja eriti eesti muusikalid on sama puhas kommerts nagu Maie ja Valduri suvetuur, viimane selle poolest sümpaatsem, et ikka kodukootud värk ega ürita ennast kuhugi pressida, kuhu ta ei kuulu. Muusikalipublikule mõeldes meenub millegipärast üks tädi, keda mu tuttav Vanemuises piletijahil kohtas ja kes küsis kumb see oligi, kus rohkem lauldi – ooper või operett ja kes lõpuks otsustas, et tegelikult polegi midagi vaadata, ta kõike juba näinud. Ah jaa, tantsud. Isegi kui seda saadet igast august peale ei pressitaks, ma ei leia ka peotantsus midagi eriti kultuurset – võltsnaeratused ning kilode kaupa krohvi ja litreid. Kui palju on sellel seost üldise ballitantsuoskusega? Muidugi oleme ebakultuurne rahvas – olen ka kunagi (kirjutasin siia esmalt „nooruses“ aga siis kustutasin ära, jube, kas tõesti juba nii!) kõiki neid tantse õppinud, kuid kasutada pole mul olnud neid juhust vist mitte kordagi.
Ja mida see Ojuland seal teeb? Kohtub valijatega? Väitis ju, et riigikogulane töötab 24 tundi ööpäevas, 7 päeva nädalas ja 365 päeva aastas.
Vaesest Dag Harteliusest on ka kahju – kõigepealt Rootsi Vabariik, siis Soome Vabariik ja veel keegi kohtlane Cosmotüdruk kõrva karjumas „Kas said aru?“.

Appi! Hurraa!

Mis siis nüüd toimub??
Kõik kohad on täis mingit emotsionaalset segadust, südamete purunemist, südamelt ära rääkimist. Mingisugune magnetväli, halb tähtede seis või lihtsalt märkan ma seda rohkem tänu enda labiilsele olekule?
Raadiost tuli Rob Thomase „This is How a Heart Breaks“. That’s it, nagu. Istud käed higised ja lihtsalt peksad pead vastu lauda, et nutma ei hakkaks. Mina olen ju ebanormaalne, ratsionaalne ja tunneteta inimene, kes seetõttu luuleringi ukse taha jäeti! Mulle on võõrad kõik emotsionaalsed draamad, ma oskan ennast sellistest inimsuhetest kilomeetri kaugusele hoida. Ja nüüd siis? Viimati oli selline segadus ehk 10 aastat tagasi. Jama on selles, et erinevalt 10-aasta taguse ajaga pole nüüd kellelegi kurta. Tuttavad ei suudaks asja enam objektiivselt näha ja võõrastele ma ka üksikasju lahkama ei hakka. Tegelikult on üle pika aja tunne, et elan ja see ei olegi nii halb…
Ma muidugi usun, et see asi ei lahene kuidagi vaid läheb lihtsalt üle. 10 aastat noorem tahaks olla, siis jooks ennast avalikult täis ja saaks mingi kohutava lollusega hakkama ning ikkagi oleks aega see kõik ära unustada.

Ristirahvas värisege!

Kõigepealt külastab meid Pimeduse prints ja seejärel juba härra Antikristus ise. Sobiv teema eelmisele jätkuks.

See on küll Marilyni selle halva plaadi tuur aga kui keegi on kõigi oma halbade plaatide juures teinud ka „maailma parima plaadi“, siis ma ju pean teda nägema. Isegi siis kui ma tean, et tema laivid ei ole suuremad asjad. Laivsalvestuste põhjal on selline mulje jäänud.
Huvitav, et maailm teab ju päris palju koledaid bände nagu „Mädanev Kristus“ ja „Lahkamine“ näiteks, kuid Ameeriklased kardavad siiski kõige rohkem Marilyni. Kas see teeb ta nagu kuidagi popiks nüüd? Poiss ütles lihtsalt 18-aastaselt, et tema ongi see Nostradamuse ennustatud Antikristus ja pani valged läätsed ette.
Mind isegi häirib, et Marilyni puhul väline külg rohkem tähelepanu saab kui muusika. Marilyni ennast see ma arvan ei häiri. Imelik on lugeda Postimehe arvamust, kus kohe alguses nenditakse, et „Ma pole elu sees ühtki Marilyn Mansoni plaati läbi kuulanud ja ilmselt on see nii ka päris paljude teistega.“ Normaalne oleks sealjuures jätkata sellega, et Marilyn on rõve, kuid tegelikult läheb vastupidi. Muusikat ei kuulaks, aga muidu on ta ju tore. /Mismõttesnagu, keerutab blondiin juuksekiharat/

Jeesuse armee

Vaatasin samuti eile ETV-st seda jubedat filmi, millest ka näiteks Ramloff kirjutab.
Kogu ürituse korraldanud tädi ütles tegelikult filmi alguses kogu tõe ära – kui Palestiina, Afganistaani ja Iraagi lapsed õpivad juba väiksest peale usu nimel püssi õlal hoidma ning uskmatute vastu võitlema, siis miks ei võiks ristiusk neile samaga vastata. Lapsed on ju nii vastuvõtlikud, õhkab ta täiesti vastutustundetult.
Film oli tõesti jube – raske uskuda, et tegu on tõepoolest dokumentaalfilmiga mitte tagasivaatega Hitlerjuugendile (pean tunnistama, et neis tagasivaadetes pole ma midagi nii kohutavat siiski näinud). Mis neist lastest tulevikus saab? Küllap elavad nad rahulikult oma elu omas usklike kogukonnas ega peagi muu maailmaga konflikti sattuma, aga siiski.
Valus oli vaadata laste totaalset hirmutamist – kui sa ei tunnista, et oled olnud patune (st lõbutsenud sõpradega, vaadanud Harry Potterit jne), siis sa lähed põrgusse, välja arvatud juhul kui tunnistad, et oled patune. Ja lapsed tunnistavad – nuttes ja andestust paludes, et kuri Jeesus neile ometigi halastaks. Üsna hirmuäratav on koht, kus üks väike blond poisike tunnistab, et tal on olnud raske Piiblit ja Jumalat uskuda, sest see on midagi, mida ei saa käega katsuda. Hakkab hirm, et mis temaga nüüd selle eest tehakse. Õnneks mitte midagi, kuid on näha, kuidas poiss end selle pärast kohutavalt halvasti tunneb ja võimalikult teiste moodi olla püüab. Õige ja puhas on see, kes võimalikult kõvasti karjub ja põrandal krampides „ilmutusi“ saab, sest - maailm on täis valekirikuid, kus inimesed vaikselt palvetavad ja neid kirikuid jumal ei salli, selgitab üks väike tüdruk.
See, mis algab enda hinge päästmisest ja oma mina alla surumisest (laps ei tohi käituda nagu laps – lapsed saavad öösel laagris kollitamise eest pahandada, selline asi Jeesusele ei meeldi) jätkub teisitimõtlejate ümberpööramisega ning lõpeb kooris „ma sureksin Jeesuse nimel“ hüüdmisega.
Meenub stseen Boratist, kus Borat Texases rodeol ameeriklastele sõjas edu soovides skandeerib „ja me tapame teie naised ja lapsed“ ning suur osa ameeriklasi selle ovatsioonidega vastu võtab.
Ma saan aru, et lastega on hea manipuleerida, et saada võimule ja raha ligi, kuid kas neil täiskasvanutel siis tõesti mingit vastutusvõimet ei ole, mingit eetikat? Kuidas on üles kasvanud see naine, kes õpetab oma pojale, et kõik koolis õpetatav on jama ja kreatsionism on ainuke ja võimalik vastus kõigile elu küsimustele? Kas õppimine ei tähenda just valikute tegemist? Kas läheme tagasi kiviaega, kus kõige mõistmatu seletamiseks dogmasid kasutati? Kuidas neid inimesi nii palju on?
„Kui Jumal seda kõike näeks!“ kohmasin peale filmi lõppu. Mulle on mulje jäänud, et kristlus peaks siiski positiivset ligimesearmastust soosima. Millal sai Jeesuse lambakarjast Jeesuse armee? (Lihtsalt retooriline küsimus, ma tean küll, et tegemist oli äärmuslikku rühmitusega, mitte kõigi kristlaste nägemusega)

Parem poeg pätt kui tütar lits

Ikka on huvitav vaadata, mis kanaleid pidi inimesed su blogisse jõuavad. Keegi oli "solli blogisid" otsinud. Ma ei tea, mida ta selle all mõtles, aga üks selline märksõnaotsing viis reidiblogile tekstiga: "Eile käisin Sollis, homme lähen Solli...jepsjeps, niitsill:P". Päris "lubjakatele" siis selgituseks, et "soll" on solaarium (lubjaka mõiste muutus vahvalt mitmetähenduslikuks).
Ühel päeval sõitsime autoga mööda linna ja nägime ainult väikestest tüdrukutest koosnevat lasteaiarühma. Absoluutselt kõik tüdrukud olid riietatud roosasse.
"Misasi see on? Neil on mingi roosa päev või?"
"Ei, see ongi tänapäeva noorus"

Nagu ma aru olen saanud, siis on meeste suurim hirm see, et tütar litsiks läheb. Mitte sõna otseses mõttes lõbumajja vaid juba blondeeritud pea ja roosa topp ajavad neile hirmu nahka. Küll juba mehed teavad, mida karta.
"No aga kui tuleb iga nädal erineva poldiga koju? 15-aastaselt on rase. Kui poeg on pätt, siis annad peksa. Tütrega ei saa ju midagi teha."

Huvitav, kui praegu on see alaealiste beibede trend tõusev, siis kas varsti läheb nagu Ameerikas, kus neile missivõistlusi korraldatakse? Kas tulevikus on võimalik oma lapsest normaalne inimene kasvatada, ilma et teda selle pärast narritaks? Lapsepõlves on väga valus massist erineda. Mismoodi sa paned lapsele sinised riided selga kui kõik teised on roosas? Keegi ei taha ju oma lapsele halba - äkki tulekski pisarate vältimiseks kultusega kaasa minna? Või sel juhul nutad pärast veel rohkem?
Või ei ole keskealine beib tulevikus enam naljanumber nagu ta tänapäeval kipub olema? Kas ei ole see beibestumine mingisugune emantsipatsiooni haiglane kõrvalprodukt? Kodus lastega tegeleda ei ole IN, sest pead olema aktiivne. Tõsisemat tööalast karjääri eeldused ei võimalda - mis siis üle jääb? Või on süüdi ajakirjandus, kes "Cosmotüdrukuid" kasvatab? Ah jaa, jälle hakkavat üks uus naisteajakiri ilmuma, pretensioonika nimega "Lilit"...

Realismi pealetung

Viskasin autoaknast pirnisüdame välja.
„Mida sa praegu tegid? Selle eest võib trahvi saada!“
„Aga see on ju looduslik, see laguneb looduses ära!“
„Sitt on ka looduslik ja laguneb ära, aga ikkagi ei või tänavale sittuda.“

Tegin endale lõpuks ometi raamatukogukaardi (ei jõua enam osta, ei jõua). Õigemini tuli välja, et mingit kaarti polegi vaja kui ID-kaart olemas. Raamatukokku jõudes olid kõik head raamatud veel riiulil.
„Mees, kes teadis ussisõnu“ on igatahes üks parimaid raamatuid, mida ma üldse oma elu jooksul lugenud olen. Peale Paulo Coelho, muidugi. (Böhöhöö, ma kohe pidin selle siia suskama :) - „Inimesena võib ta ju täitsa huvitav olla“ ütles mu ema). Õhtul sai arutatud fantaasia üle. Selle üle, kuidas mõni inimene ei mõista, et asju saab välja mõelda. Lapsena see lausa hirmutas mind – kirjutasin tavaliselt koolikirjandeid (sel ajal kui arutlev kirjand veel kohustuslik ei olnud ja fantaasial vabalt lennata lasti) tolmurullidest, kurkidest ja muust sellisest ning tekitasin oma mõttelennuga piisavalt elevust. Kui teised imestasid, kuidas mina saan kirjutada asjadest, mida olemas ei ole, siis mina ei suutnud aru saada, miks peaks kirjutama asjadest, mis niigi kõigile nähtavad on. Kuigi, ilma fantaasiat omamata oleks arvatavasti võimatu ka igapäevastest asjadest kirjutada – jube igav tuleks see jutustus.
Mul on üks sõber, kes arvab, et see tänapäeva kirjandus ei ole üldse mingi kirjandus. No need raamatud siis, kus meid ümbritsevast elust kirjutatakse. Kender ja Rakke ning teised „sopakirjanikud“ vajuvad unustusse samal ajal kui Tammsaare või Kross aegade lõpuni hiilgavad. Mina ka ei tea, võib-olla me olemegi siis see kadunud põlvkond, kes enam kirjutada ei oska ja sellepärast meie seast tõelisi klassikuid ei võrsugi. Ei oska, ei ole väärilised ja loemegi sopakirjandust, mis „ei kannata välja võrdlust keskpärase koolikirjandigagi“ (täpne tsitaat anonüümselt arvajalt ühes foorumis). Eks need arvajad võiksid siis ise suurt kunsti teha aga nad ei saa, sest „praeguses eesti kirjandusmaailmas kehtib ju ringkaitse ning normaalsetel ja tõeliselt väärt kirjutajatel pole mõtet üritadagi“ (üks teine tsitaat päevalehe kommentaariumist).
Praegu loen Sass Henno raamatut „Mina olin siin“ ja lihtsalt huvist otsisin sellega seonduvaid linke. Oh jah, ei oleks vist pidanud seda tegema. Ei, normaalseid arvustusi tuli ka, aga üldiselt kommenteerivad ju ainult need, kes millegagi rahul ei ole. Mind häirivad sellised inimesed ja ma ei saa aru, mis mõnu on kuskil Delfis istuda ja anonüümselt iriseda. Ihukarvad tõusevad püsti kui mõelda, et sellised ka päriselus kusagil sulle vastu tulla võivad. Ah jaa, üks vist eile tuligi – kisendas midagi rekka kabiinis, nägu ärritusest punane. Onu ei saanud vist aru, et ringristmikule sõitmisel tulebki oma järjekorda oodata. Õudne oli vaadata seda hullunud inimest. Tegelikult tahtsin ju raamatust rääkida. Reaalne elu. Nähtud, õnneks mitte liiga lähedalt ja liiga kaua. Selle ninaluu purukslöömise kohta küsisin ka eile järele. Tõepoolest „ükski normaalne inimene ei lähe sellega traumapunkti, enne kasvagu kõveralt kinni aga see tagasimurdmise valu on liiga rõve“. Rääkijal endal kasvas siiski täiesti sirgelt kokku. Vedas.
Üks asi on lugeda raamatuid, kus fantaasia sind kütkestab ja teine asi on lugeda midagi, millega sa ise samastuda saad. See teine variant ei ole üldsegi halb.
Lugesin ka Dagmar Reintami „Daki elab siin“ läbi ja see raamat on isegi tuttavlikum kui „Mina olin siin“. Elab ju peategelane seal mulle päris lähedal ja seega on tema raudtee, surnuaed ja tänavad mullegi tuttavad. Kunagi istusime ka autokoolis samas tunnis, sest see kiviga klaasi puruks viskamise näide on ka mul autokoolist eredalt meeles. Daki parim sõbranna on minu kunagine klassiõde. Seoseid kui palju. Ainus asi, mis mind selliste päevikupõhiste raamatute juures kohmetuks teeb on otsekohesus. Mina ei annaks enda päevikut kellelegi lugeda. No seda päevikut siis, kuhu ma kunagi igasugu suhetest kirjutasin. See on jube hea lugemismaterjal muidu, ma ise ka vahel nutan kui seda loen :). Aga mõte sellest, et seda loeks tollased tegelased või veel hullem, ema – oo ei!
Aga „kirjutamismeisterlikkuse“ koha pealt võin öelda, et pooleli jätnud olen ma väga vähe raamatuid. Neid „tänapäeva Eesti sopakaid“ mitte ühtegi. Mul on kindlasti halb maitse.
Üks väga halb raamat on näiteks „Joovastus“. See on nii jube raamat, et ei soovita kellelgi kätte võtta. Mina sain ta omanikuks käänulisi teid pidi ja väidetavalt pidavat see „müügitabelis hästi pop noorteraamat“ olema. Mul käis omal ajal segastel asjaoludel Maaja ja sealt võis sellised „poppe noortelugusid“ lugeda küll.

Narkopidu!

Niisiis, lugesin "Küpsiseparadiisi" läbi. (Ei ostnud, kingiti:))
No mis ma oskan öelda, Ekspressi arvustusega ma ühel nõul ei ole igatahes. "Susanna ja mina" oli minu arvates kõvasti parem. Ma ise muidugi eriti seriaale ei vaata ka (no "Seksi ja linnaga" ma küll mingeid paralleele tuua poleks märganud). Võib-olla tõesti olid lihtsalt pildid, lugu suurt ei olnud ja ehk oligi nii parem? Ahjaa, lõpus küll kuskilt otsast magusaks ei läinud nagu Ekspressis arvati. Häirisid trükivead. No kui ühe koha peal räägivad 2 tegelast, kellest kumbki pole Mikk ja siis järsku on lause a la "siis Mikk tõusis püsti ja ütles" - loed paar korda ja mõtled, et oot-oot, kust see Mikk sinna sai siis? Varem ei ole raamatutest selliseid vigu leidnudki.

Tegelikult oli see "Küpsiseparadiis" ainult sissejuhatuseks ühele teemale, mis mul tekkis. Narko nimelt. Ma ei ole eluilmas ühtegi narkootikumi näinudki, proovimisest rääkimata. Uuema aja eesti kirjandust lugedes jääb aga mulje, et narko on absoluutselt igapäevane asi, mida kõik tarvitavad. Iga normaalne inimene tundvat isegi kanepilõhna ära. Ma ei tea, võib-olla on asi minus ja seltskonnas, kus liigun, kuid suhtumine narkosse on minu arvates pigem see, et narko on Kopli venelaste (süstiv varas), karvaste hipide (pesemata karvik kasvatab aknalaual kanepitaime), osside (dressides kiilakas narkopeol) või siis uusrikaste ajudeta laste teema (Viru pubekad kuskil korteriläbul). Ehk siis narko on nii out kui veel olla saab, sest keegi ei taha neisse seltskondadesse kuuluda. Ka need, kes on midagi proovinud, ütlevad, et kasutu värk - mitte midagi huvitavat ei juhtu, ainult magada ei saa, kuigi uni on. No see seisund on minu jaoks teada-tuntud ebameeldiv kogemus, mida küll vabatahtlikult ei tekitaks.
Suitsetamine ja joomine on normaalne. Kuigi viimasel ajal hakkab ka esimese maine alla käima, sest enamik puberteedieas suitsetanuid on selle maha jätnud ja suitsetamine seondub samuti täistossatud köögiga kuskil magalarajooni korteris ehk siis vaesusega. Meil, depressiivsel põhjamaal on ikka joomine au sees, ülejäänud pingete maandamise viisidega tegelevad "mingid imelikud". Eks see ole pigem hea vist.
Ega ma ei usugi, et keegi nüüd suurel häälel teataks, et narko on "jumala normaalne värk". Kanepi legaliseerimist pooldavad ju ainult rulapioneerid reidi foorumist. Grunge suri sama ruttu kui sündis. Inimesed on tsiviliseeritumaks muutunud - isegi maapiirkondades ei osteta enam nii palju salaviina. Igal parmul on raha, et poest riigiviin või kaheliitrine Turbo Diesel kätte saada.

"Grõu app, raisk!"*

Tegelikult ei näinud ma seda filmi päris algusest, mis pidavat filmivaatamise iseenesest absoluutselt mõttetuks tegema. (See idee pärineb vist Kenderi „Check Out“ist ja ma olen sellega üldiselt nõus). Sellest hoolimata kavatsen sõna võtta.
Mõned filmid ja raamatud on sellised, mida loed või vaatad ja mis ajavad sind vihale, sa loed või vaatad edasi ja loodad, et tegelased su viha mõistavad ja mõistlikumalt käituma hakkavad, aga ei. Sellesse kasti panen mina näiteks Tolstoi „Anna Karenina“ (no mismoodi üks inimene tahab midagi nii väga ja kui kätte saab, siis tunneb endal ainult süüd!) ja Elizabeth Wurtzeli autobiograafilisel bestselleril põhineva filmi „Prozaci põlvkond“. Viga võib olla ka minus – tegelased on minu maailmapildist niivõrd erinevad, et ma ei suuda neid ja nende motiive lihtsalt mõista.
„Prozaci põlvkonna“ ekraniseeringuga ei olevat aga ka raamatu autor rahul olnud ning raamatut pole mina jälle lugenud. IMDB väitel ei olevat raamatu tegelaskuju selline „wining bitch“ nagu teda filmis näidatakse vaid vaevles tõelise depressiooni käes. Filmi peategelane on tõepoolest nii vastikuks tehtud, et kaastunnet tunda on väga keeruline.
Minule sobib tegelikult see viriseva ärahellitatud teismelise versioon isegi rohkem, just nö Prozaci põlvkonna esindajana. Jah, depressioon on haigus, kuid siiski tundub mulle, et paljudele ikkagi ka moehaigus. „Mõtle kui enda laps selline väänkael on!“ kostis filmi ajal mu kõrval istunud mees. Ma siis vastasin, et just täpselt seesugune ma nii 16-aastaselt olingi. Pidasin ennast maailma nabaks, ei suutnud uskuda, et ka vanematel on oma elu ja tunded ning süüdistasin kõigis hädades teisi. Aga ma olin siis 16 mitte kahekümnendais nagu loo peategelane. Praegune nö Prozaci põlvkond paistab just selles vanuses olevat – tean ka meie omal maal inimesi, kes ülikoolis käies muudmoodi elada ei oska kui antidepressante suust sisse ajades. Mismoodi elada kui sess on raske ja kutt jätab maha?
„Kõik on kinni eneseanalüüsis“ ütles kord üks mitte eriti sümpaatne inimene, kuid selles oli tal õigus. Istu maha ja mõtle natuke, kas kõik on ikka nii nagu esmapilgul paistab. Kas kõik teised teevad sulle meelega liiga või oleks aeg ka ise millegi eest vastutada. Tegelikult on kahekümnendais depressioonis olemine täielik luksus – las vanemad hoolitsevad, mina olen ju haige ja eluga puntras ning selle kõige põhjus on just neis samades vanemates, kes minust kunagi hoolinud ei ole. Ja siis? Kui su isa jättiski su lapsena maha ning ema leidis endale uue vastiku mehe, kellele ta sinust rohkem tähelepanu pööras – see oli nende elu, mis ka elada tahtis. Oled sa kindel, et sa ise paremini elada oskad?
Miks siis tänapäeva noor inimene enam iseseisva eluga toime ei tule? Ehk on nõudmised liiga suureks läinud või hoopis vastupidi ei taheta loobuda vanematekodu kaitsvast tiivast? Mina ei tea. Aga siiski arvan ma, et antidepressant ei ole alati see kõige õigem lahendus, pigem on ta see kõige kergem.

* Toe Tag "Nii hea on olla noor"

Raha sulle, kurgid mulle

Juhtusin eile Postimehest ühte artiklit lugema. Kokkuvõttes räägitakse seal netikaubandusest ja täpsemalt just käest-kätte müügist, mida erinevates foorumites harrastatakse. Kõik väga tore, kuid hämmastama pani mind see, et terve artikli jooksul ei teki kusagil küsimust sellest, et need asjad võiksid ka varastatud olla. Ohuna tuuakse välja vaid see, et keegi võib petta ja kaupu mitte saata. Absoluutselt ei rahulda mind ühe sellise müügifoorumi omaniku seletus: «Naistele ikka meeldivad uued asjad – käivad kleidiga korra peol ära, siis on teised selle ära näinud ning käes aeg kleit maha müüa»;«Enamik naisi ei jõua iga nädal uusi riideid osta, korralikke ja paar korda kantud moeriideid poole hinnaga tahaks aga igaüks. Suurem osa ostjaid-müüjaid müüvadki oma vähe kantud või hoopis uusi asju, mis on kunagi ostetud, aga ei sobi selga.» No ma ei tea. Kui tihti ostate teie asju, mille korra selga panete või siis hoopis selliseid, mis koju viies üldse selga ei passi? Võib-olla olen mina ajast maha jäänud, kuid pigem tundub selline teguviis omane välismaa staaridele ja üksikutele "tõelistele tibidele". OK, selle üle võib veel vaielda, kuid suurem tõend sellest, et ilusatele varastatud asjadele on hea järelturg olemas, on ühe minu jaoks usaldusväärse inimese kogemus, kes pikka aega kaubanduses töötas. Tavainimene ei pidavat ette kujutamagi kui palju poodidest tegelikult varastatakse. Ei ole nii, et nädalas korra üks särk läheb. Täiesti igapäevane pidi olema see, et poodi astub ilus, hoolitsetud ja kallilt riides neiu ning pärast on riiulist püksipaar või kampsun läinud. Tundsin ka ise kord ühte tüdrukut, kelle kaudu sai esitada tellimusele ühele teisele tüdrukule, kes siis sulle tellimuse alusel kalli ripsmetuši või lauvärvi tõi. Aga Eestis ongi ku kõik asjad nii mõttetult kallid, miks siis mitte varastada, eks? Kahjuks võetakse see varastatud kraami maksumus enamasti õnnetute müüjate palgast maha ning neid, kes juurdehindluse pealt tegelikult teenivad, see küll ei karista. Mismoodi varastatakse kui kõikjal on turvaväravad ja müüja kõnnib butiigis enamuse ajast sul kannul? Kui seda teaks, siis vist nii palju ei varastataks kah. Inimene on ju uskumatult leidlik ning mõnele teise ringi ostjale ei lähe võib-olla kordagi, et teksastel väike auguke küljes - vahet pole, ikkagi Armani ja odavalt saadud.
Inimesed ei usu, kui pole ise kokku puutunud, nentis eilse kirjutise peale ka see kaubanduses töötanud isik. Ostjate lihtsameelsus on aga piiritu. Meenub lugu ühest noormehest, kes temalt tänaval teed küsinud "Itaalia ärimehelt" autos paar "originaal" Armani nahktagi ostis. On siis inimeste ahnus ja lootus midagi odavalt saada nii suured, et loogiline mõtlemine üldse kaob?
"Isegi" mustlase käest võib niimoodi petta saada - üks mu tuttav ostis kord parkimisplatsil ringi tuianud mustlaselt kotitäie "ilusaid riideid kallile naisele". Noh, pärast tuli muidugi välja, et enam-vähem ilusad riided olid vaid pealpool ning allpool leidus ainult augulisi kaltse. Tema vabanduseks oli vähemalt pohmellis pea...

Sport on kultuur

Mulle tundub, et igal aastal minu sünnipäeval on mingi jalgpall. Mul ei ole jalgpalli vastu midagi, kuid tavaliselt ei viitsi ma seda vaadata, eriti kui mängib Eesti. Milleks otsida endale miskit närviajavat, kui selliseid asju ilma otsimatagi ustest-akendest sisse sajab? Mina küll ei suuda sporti käed rüpes ja suu lukus pealt vaadata. Kõige hullem on see, et tavaliselt saab minust veel riigireetur. Miks see juhtub, kohe seletan. Nagu eilegi – Andorra mängija saab kollase kaardi ja rahvas tribüünil aplodeerib ja hõiskab. No ma ei tea, mulle tundub see imelik. Kuidagi häbi on. Vastaste mõnitamine maksab enamasti endale lollilt kätte ja üldse tundub sellise turvalisest kaugusest kivikeste loopimisena. Siis veel ka kommentaatorid, kes peale esimese värava löömist kohe omasid kindlaks favoriidiks pidama hakkavad „selgelt parem meeskond Eesti“. Võeh. Ega mina siis ka mingi parajuslane ole ning mitu korda on mind vaigistada püütud kui ma omadele „paras, paras“ karjun. Eriti hästi meenub ses suhtes üks korvpallimatš, kus Rock Kalevile Tartus kaotas. See oli ka viimane kord kui ma sporti kohapeale vaatama läksin. Ära tüütab see loll enesekindlus ja hilisem vabandamine, kuidas meile ikka liiga tehti või kuidas mingi tehniline asi või tervis ootamatul hetkel alt vedas. Juba vanasõna ütleb, et enne õhtut ei tasu hõisata ja mingi aukoodeks vist seda ka, et vastase vastu peaks püüdma viisakaks jääda.

Suveetendused 2007

Suveetendustest siis ka. Sel suvel sai neid nähtud kolm: "Eesti asi" Viinistus, "Täiskuu" Palmses ja "Kõrts" Tartu Hansahoovis.
"Eesti asi": Minu arvates jäi alla varasemalt Viinistus etendatud tükkidele (minu vaieldamatu lemmik on "Syrrealistid", mida küll vist kas vihatakse või armastatakse), kuid oli siiski päris tore. Süžee oli lihtne - matsidest Krimuna rahvas läheb härrade umbusust hoolimata laulupeole ja saab nii vaimult suureks. Mitmes karakteris võis ära tunda eestlastele nii omaseid iseloomujooni: "ah, mis mina, lähme parem koju tagasi".
Etendus sai üldiselt kiitvaid arvustusi ja laulude esitamine oli ka minu meelest võrratult professionaalne. Siiski kuulsin ka arvamust, et laulu oli ehk liigagi palju. Esimene vaatus oli väga hea, kuid teine tundus kuidagi liimist lahti - kaootiline ja stseenid omavahel seostamata. Aga päikeseloojangus mere kaldal, silmapiiril valge laev isamaalist laulu kuulata oli siiski omaette elamus.
"Täiskuu": Seda etendust mängitakse juba teist suve ja nii mulle seda soovitatigi, et pidavat hea tükk olema. Tegemist oli jällegi üsna lihtsa komöödiaga suhete teemal, kus mõni tahaks aga ei julge ning teisel jälle julgust ülearu. Etenduse tegid meeldejäävaks ülihead rollitäitmised. Eriti Guido Kangur ja Roman Baskin, aga ka kõik teised. Igatahes naerda sai ja oli ka äratundmishetki. Kelle suguvõsa siis ikka päris normaalne oleks?
"Kõrts": Oma tunni ja kümne minutiga jäi kuidagi lühikeseks, kuid ega puupinkide peal kauem istuda ei kannatagi. Etendusest endast on ka juba palju kirjutatud - spetsiaalselt kolmele näitlejale kolme erineva autori poolt kirjutatud monoloogid. Nõustun Postimehes avaldatud ülevaatega, kus Katrin Ruus peab kolmest parimaks Raivo E. Tamme. Tema olek ja miimika muudavad Vastse-Liina mehe rolli täiesti usutavaks - sellistest kahtlastest onudest hoitakse tavaliselt kõrtsides eemale, kuid nagu näha on ka neil oma lugu jutustada, iseasi kui mõistlik ja loogiline see lugu on. Lugude kokkusobimatusest ja näilises mõttetuses peitus aga päris hea puänt. Jan Uuspõllu kehastatud kõrtsimuusik oli rõhutatult naljakas ja keeras sellega ehk vindi liigagi üle. Ka Merca mängis äärmiselt usutavalt, isegi nii, et mõnest kohast tema võrokeelses jutus polnud eriti aru saada. Tõele au andes sain mina veel päris kenasti aru võrreldes mu taga istunud seltskonnaga, kes erinevaid murrakusõnu üldse kuulnudki polnud. Aga nad olid parajalt svipsus ka...

Suurte sõjamasinate muusika

Sai käidud esimest ja viimast korda No Big Silence'i ja Tiit Kikase "Suurte sõjamasinate muusikat" vaatamas. Viimast lihtsalt seetõttu, et rohkem ei pidavat seda kunagi näidatama.
Idee minna sain ühest blogist, kus seda soovitati ja tõepoolest ei kahetse, sest show oli seda väärt.
NBS on minu arvates üks väheseid, kui mitte ainus eesti bänd, kes ka visuaalset poolt väärtustab ja seetõttu ei ole nad ka tuuritajad nagu mõni muu menubänd, kelle show seisneb lavale tulekus ja omade lugude esitamises. Tõeline lavashow ei maksa just vähe. Juba NBS-i tavaesinemised on omaette elamus, kuid Leigol tehtu veel täiesti eraldi klass. Ega ma hästi ette kujuta, et ka mõni välismaa bänd oma shows reaktiivlennukit kasutaks...
Show algus ja see reaktiivlennuk olidki kõrghetked. Midagi niisugust vaevalt varem nähtud oldi ja rahvas vahtis ikka täiesti suu ammuli taevasse. Vähe on neid, kes sõda näinud, kuid selle lennuki üle lendamisel tekkinud mürin tõi tõesti kananaha ihule. Mitte, et ma öelda tahtnuksin nagu sõda seksikas oleks.
Lisada sinna veel erinevad sõjamasinad ja soomukid, millest üks amfiib, veerevad tulekerad, vett kühveldavad kopad ning lõhkemisel veesambaid ülespritsivad pommid ning meeldejääv vaatemäng on garanteeritud. Muljetavaldav oli ka lihtne idee õhku tõusvatest küünaldest, mida vist Leigol ka varem tehtud.
Muusikaline pool oli NBS, mida aga vastavalt visuaalile kohandatud.
Lõppkokkuvõttes super show, mida aga soovitada ei saa, sest kes ilma jäi, see ilma jäi.
P.S. Sooviks tervitada kõiki "arukaid" inimesi, kes kontserti imikute ja väikeloomadega külastasid. On ju ometi teada, et kui püss laval, siis on ka pauku oodata...Sel korral oli seda pauku lausa kümnest püssist. Huvitav, et räägitakse palju raputatud laste sündroomist, kuid ei mõisteta, et sama matsu võib beebile anda ka mitu korda keskmisest kõrgem heli, mis pisikeses väljaarenemata ajus vibratsiooni tekitab. Enamiku loomade suhtumine n. ilutulestikku on samuti teada.

Suvi 2007

Kui hästi vaikselt olla, on kuulda, kuidas linavästrikud astuvad. Nad kõnnivad äsjaniidetud rohus ja otsivad kaitsvast heinakatusest ilma jäänud putukaid. Kaks linavästrikku tulevad koos ja ka lahkuvad koos. Murul valib kumbki endale piirkonna ja asub seda läbi kammima. Linavästrik ei lenda eriti palju, kuid sellest hoolimata puhastab ta kiirelt sibades suure ala muru. Kaks linavästrikku on sarnased, aga siiski erinevad – üks liigub rahulikult vaid aeg-ajalt mõne putuka järele sirutades, teine tundub lausa toitu ahmivat – nii kärmelt pöördub ta ühe suutäie juurest teise juurde. Huvitav, kas ta kõht on tühjem? Ajapikku liiguvad linavästrikud üksteisest üpris kaugele, kuid siis lendab üks neist, mulle tundub, et see on naispool :), kaasa juurde tagasi. Justkui teada andes, et võtame veel paar suutäit, siis sätime end minekule. Peale nii tunniajast toiduretke lendavadki mõlemad lauda katusele, puhastavad oma nokki ning varbaid vastu eterniiti ja lendavad minema. Arvan, et neil sai kõht täis, sest kogu muru nad selle ajaga läbi ei kamminud.
Järsku on lauda katusel kari varblasi. Väikesed sulepallid karglevad kaootiliselt. Erinevalt västrikest on varblased karjaloomad ja nende käitumine sellest tulenevalt hoopis teine. Nii, kui üks varblane kuhugi lendab, on varsti ka kõik ülejäänud järel. Kõigepealt lendavad paar varblast kuuri katusele. Peagi on ka teised seal. Seltskonna suurenemisest häirituna lendavad esimesed trepile. Varsti on seal ka teised ning viimasena reageerinud võtavad sisse kohad kuuri peal. Lauda katusel pole enam ühtegi varblast. Nagu lambad. On alles rumalad, nii kui üks ees, nii teised takka järgi. Ega inimene muidugi parem ei ole. Ehk seepärast ongi väike elav varblane inimesele tuttavam kui ratsionaalne linavästrik? Linavästrik teeb tööd, aga varblased keksiksid justkui niisama ja viidaksid aega. Võib-olla ongi nii.
Ka pääsukesi on hoovis palju, kuid hoolimata sellest meenutab nende käitumine pigem linavästrikku kui varblast. Igal pääsukesel paistab olevat oma ülesanne. Nad lendavad eesmärgipäraselt mitte ei keksle ega vahi ringi nagu varblased. Varblased imetlevad katusel ilma sel ajal kui teised tõsist tööd teevad. Ometi on neid lõbusaid linnukesi huvitavam vaadata. Nad on naljakad – kes poleks neid traatidel käratsemas näinud.
Järsku kostab kusagilt kõrgelt omapärane kluuksatus. Pea pilvepiiril tiirutavad neli toonekurge. Veel kuu aega tagasi oli neid kaks. Ka praegu on selgesti näha, et kaks kurge on teistest märgatavalt väiksemad. Kured lendavad nii kõrgel, et võib vaid ette kujutada, milline vaade neile avaneb. Miks nad seal lendavad? Kurg ju õhust toitu ei püüa. Äkki avaldab ka neile see suurepärane vaade mõju? Nad lihtsalt tiirlevad laotuse kohal õhuvoolust kantuna, kuid nende lend ei ole nii eesmärgipärane kui eemal tiirutaval kullil, kes toitu märgates iga hetk võib maapinnale suunduda. Suured linnud on suursugused, neid võib ainult kaugelt lendamas silmitseda, kuid nende elu lähemalt näha on keeruline. Tegelikult piisab ka varblastest, kes siiani kuumal katusel siestat peavad. Või linavästrikupaarist, kes peale pisikest puhkepausi kõrvetava päikese käest maja varjus putukaid otsivad.
Kui palju on aga aastas päevi, mil neid üldse vaadata jõuab?

Üle rohkem kui kümne aasta on see vist esimene suvi, mil mul looduse jaoks aega on jätkunud. Ega selleks vist muud õigustust olegi kui see, et osa elust tuleb vist paratamatult loll olla…Kunagi väitis ka üks mu praktikajuhendaja mulle, et peale ülikooli lõppu taasavastas ta enda jaoks aastaaegade vaheldumise. Küllap ka see vahepealne jama millegi jaoks kasulik oli, kuid siiski on jube hea tunne maailma taasavastada.
Mäletan, et kunagi ammu-ammu istusin iga päev trepi kõrval ja jälgisin sipelgaid. Kirjutasin neile sipelgate häälekandjat, mis korralike päevalehtede eeskujul iga päev ilmus ja sipelgate elu tähtsamaid uudiseid kajastas. Leht oli küll sipelgatele lugemiseks hiiglaslikus formaadis…Teofarm oli mul ka, kust teod küll pahatihti põgenema kippusid. Nali naljaks aga pool tundi järelvalveta ja teod olid kadunud nagu tina tuhka! Kõige mõistatuslikum kadumine toimus vanaema kosmeetikasahtlist, kuhu ma farmi halva ilma eest varjule olin viinud. Khm-khm. Meenub anekdoot flegmaatikust loomaaiatalitajast, kelle hoolealused kilpkonnad puurist „viuhti ja viuhti“ põgenesid.

7 aastat keskkoolist

Ma pean selle siia kirja panema, et hiljem ennast sundida uskuma, et ma saan hakkama asjadega, mida ette võtan. Võib-olla on see enne õhtut hõiskamine, aga...Igatahes toimub täna klassikokkutulek, mida ma tegelikult juba ammu korraldada tahtsin aga mis sai viimase tõuke ühest väga koledast sündmusest. Enne kui roolijoodikud veel kellegi meist surnuks sõidavad võiks ju...7 aastat keskkoolist tundub kohutavalt pikk aeg. 8 elukaaslasega koos oldud aastat nii pikk ei tundu, sest ega seda eelnevat aega eriti mäletagi, aga kooliaeg oleks ju justkui alles eile olnud. Korraldusest niipalju, et tegelikult on eelarve muidugi ammu ületatud ja üldse enamus asju kaootilised aga kui maja just maha ei põle, siis peaks ju midagigi välja tulema. Loodetavasti ei juhtu ka nii nagu X koha suvepäevadel, kuhu kõik kohale tulid ja täie raha eest sõid, jõid ja laaberdasid, kuid hiljem kaebasid kui kohutav ikka korraldus oli ja bänd paha ning söök polnud kah tasemel. Ma mäletan oma klassikaalsasi kui normaalseid inimesi, me ei olnud ju mingi eliitkool ka.
Selline snobism, et kärss kärnas ja maa külmand, on vastik. Teised ju ometi pingutasid ega teinud asju meelega kehvalt. Tänapäeval on kõik nii kallis ka, et Kroonika seksikate pidu ei annagi kodustes tingimustes ja mõistliku osavõtumaksuga korraldada. Mina ka ei tahaks üle 300 krooni maksta, kuid juba klaas suht peeti veini maksab 20.-, see on selleks piiriks, millest lubatakse enda alkoholi kaasa võtta...Ja kui nüüd piisavalt ei võeta, siis eestlaste pidu ju käima ei lähe. „Ega te sinna ju jooma ei lähe!“. Nojah, aga mulle on üsna hägune piir, kust algab joomapidu ja kus lõpeb kultuurne koosviibimine. No ma tean kenasti, mis on joomapidu ja kultuurse koosviibimise nime all meenutan hardusega Stenbocki maja rõdul klaasikese kalli veini manustamist (kurat, see oli ilus päev! :P) aga need piirialad on segased.
Tulgu, mis tuleb, tegelikult on klassikokkutuleku puhul olulisim ju see, milline sa välja näed ja millise mulje endast teistele jätta suudad. Aga loodetavasti on ka see müüt. See on oluline elus üldse.
Vaadake „Romy ja Michele koolikokkutulekut“. Väga tore film, mu meelest. Ma arvan, et ma olin ka kooli ajal samasugune friik nagu need 2 tibi.
Ma lähen nüüd kleiti valima. /volksutab ripsmeid/

Pikk

Neljanädalane puhkus on hea nähtus, lõpupoole ei ole enam seda paranoilist arvutist eemale hoidmist. Ma ei suutnud fakti - või kiiksupostitust teha, tegin sellise:
Ma tahan: pidevalt midagi ja see häirib mind natuke
Mul on: tegelikult ju peaaegu kõik olemas
Ma soovin: et kõik oleks nii nagu mina seda tahan
Ma vihkan: maksimaalselt pool tundi, peale seda unustan ära
Ma igatsen: vahel kuhugi kaugele
Ma kahetsen: mitte midagi
Ma armastan: armastus ei ole tunne, see on seisund (või kuidas iganes see tsitaat oli). Ma püüdlen selle seisundi poole.
Ma olen alati: imelik olnud
Ma ei ole: kade
Ma tantsin: harva, sest enamasti toob see kaasa probleeme
Ma laulan: püüan hoiduda, sest ei oska. Kord olen küll ka lausa üksi suure žürii ees laulnud. Lavaka katsetel laulsin „Sauna-Antsul oli peni, väike valge kutsikas“
Ma nutan: vihast kui olen võimetu olukorra muutmiseks midagi tegema
Ma kaotan: pidevalt midagi. „Kus mu juukseklamber/prillid/pastakas jne on“ kuulub igapäevasesse sõnavarasse.
Ma tekitan segadust: köögis
Ma peaks õppima: ei pea, kui ei taha
Ma peaks: ei pea ma midagi. Ärge ärritage mind!

LEMMIKUD
Number: 17 (ei tea, miks. Kuidagi kujunenud)
Värv: must, roosa
Kuu: mai (lõpuks ometi on taas päikest näha)
Laul: ma olen melomaan, sellele on võimatu vastata. Heas laulus peab olema „power“, seda peaks kuulama volüüm põhjas ja sellel peaks olema head sõnad.
Toit: ma olen kõigesööja, eriti maitsevad äädikaga ülekallatud asjad. Sushi ka muidugi.
Jook: tomatimahl, kuiv punane vein, lahja õlu, coca-cola

KAS SA KUNAGI
1. Sööksid putuka? Kunagi hammustasin herilasel pea otsast (et nagu Ozzy väidetavalt nahkhiirel? Ei, kogemata siiski).
2. Hüppaksid benjit? Kunagi tahtsin küll, aga nüüd tundub see sama „mainstream“ kui tätoveeringud.
3. Liugleksid? Kas see on kuskilt valesti tõlgitud või läks testi koostajal järg käest?
4. Tapaksid kellegi? Inimesi olen unes tapnud küll ja küll. Ämbliku tapan iga kell.
5. Hüppaksid langevarjuga lennukist? Ma kardan, et olen selleks liiga koba ja lihtsalt enda lollusest ei saaks seda langevarju lahti või keerduksid mingid nöörid mulle ümber keha.
6. Kõnniksid sütel? Ei. See meenutab mulle mingit Peep Vainu koolitust. Massipsühhoos.
7. Läheksid sööma kellegi täiesti võõraga? Täis laudadega söögikohas on nii juhtunud. Ma suutsin selle võõraga enam-vähem tülli minna. Ta heroiseeris sõjaväge.
8. Hakkaksid taimetoitlaseks? Hea meelega, aga kardan, et ei suudaks lihast loobuda.
9. Kannaksid triipudega pleedi? Miks mitte?
10. Laulaksid karaoket? Ei. Kuigi ma olen Justiitsministeeriumi suvepäevadel karaokelaval nö rühmakaraoket laulnud. Olin taustalaulja ja lauluks „Pistoda laul“.
11. Näitaksid punast tuld? Ei oska liiklust reguleerida.
12. Oleksid ellujääja? Seda ei tea keegi ette.
13. Paneksid kellegi nutma? On juhtunud aga üldiselt tunnen end siis ebamugavalt.
14. Lööksid last? Ei tea, ei oska enda käitumist prognoosida.
15. Läheksid kohtingule endast 10a vanema inimesega? Ei. Ma ei tunneks end siis võrdsena.

10 FAKTI
1. Kodulinn: Tartu
2. Juuste värv: originaalis tumepruun. On olnud punane, lilla, oranž, plaatinablond, süsimust, triibuline.
3. Juuste stiil: kasvavad nagu kasvavad.
4. Silmade värv: sinine
5. Kinganumber: 36
6. Tuju: jah, mul on pidevalt üks ja seesama tuju.
7. Naha värv: hele
8. Vasakukäeline/paremakäeline: vasakukäeline
9. Elanud välismaal? Ei.

K: Nimeta üks inimene, kes on hetkel su mõtetes?
V: Mina ise, ma teen ju seda testi siin

K: Kus sa viimati käisid?
V: All, lehte toomas

K: Kelle telefonikõne viimati maha magasid?
V: Isa oma, 16.07 väidab telefon.

K: Kellele viimati helistasid?
V: Emale.

K: Kas sa naerad tihti?
V: Võrreldes kellega? Ei tea.

K: Kas keegi mõtleb sinule praegusel hetkel?
V: Võib-olla

K: Kas oled sentimentaalne?
V: Olen

K: Keskmine nimi?
V: Arnevna

K: Kas sa oled kunagi kohanud kedagi kuulsat?
V: Eesti „kuulsusi“ on kõik kohanud. Ah jaa, ma olen Mihkel Raua põlve peal istunud, siis kui ta veel Mr.Lawrence’s laulis.

K: Kas oled sõbralik?
V: Olen küll. Põhjuseta näkku ei hüppa. Võõrastega sõbrustama kah ei lähe.

K: Kelle voodis magasid eelmisel öösel?
V: Enda

K: Viimased filmid, mida vaatasid?
V: „Simpsonid“

K: Mida sa tegid eelmisel keskööl?
V: Alustasin selle testi täitmist siin.

K: Mida viimati küpsetasid?
V: Karaskit

K: Pikad või lühikesed juuksed vastassool?
V: Ei ole oluline.

K: Kas kannad käevõrusid?
V: Jah. Puust Muhu saarelt ostetut ja pruuni kaladega Kreekast toodut.

K: Hetkel kuulad?
V: Iron Maiden – Run to the Hills

Veel paar:
1. Lemmikbänd? Ma juba mainisin, et olen melomaan, seega on neid palju.
2. Mida sa suitsetad? Enam mitte midagi.
3. Oled rahul praeguse eluga? Vastik küsimus, ma ei saa vastata, et olen, see oleks liiga pealiskaudne.
4. Teesklesid haiget, et puududa koolist? Ei, ma olin ülbem ega teeselnud midagi vaid lihtsalt puudusin.
5. Mida näed esimese asjana vastassoo juures? Inimest.
6. Kas sulle meeldivad raamatud? „Ei, ma vihkan neid, raamatud on igavad“.
7. Kas sa tahad abielluda? Suur süldipulm ohtrate rahvakommetega mind just ei vaimusta. Muul moel ehk võiks.
8. Järgmine kontsert, kuhu plaanid minna? Ei olegi ühtegi silmapiiril.

Leidsin Punase Hanrahani juurest, kes leidis selle Marelle juurest, kes leidis selle Muti bloogist, kes leidis selle Veepangest, kes leidis selle Xelyn’i juurest.

Kuidas sõrajäljed lakke said?

Nali ja naer on terviseks!
Käisin täna täispikki Simpsoneid vaatamas ja "spider-pig" kummitab siiani. Ainsaks etteheiteks filmile ongi see, et lõpuks ei saanudki teada, mis seast sai. Lugesin "ainukesest blog.tr.ee's olevast loetavast blogist*" ka selle filmi arvustust. Seal jäid peamiselt silma üks ilma kirjavahemärkideta mitmerealine lause, mille mõistmiseks ma ebamõistlikuks ajaks peatuma pidin ning hulgim jäledaid ja silmariivavaid kirjavigu.
(Ma olen õhtuti õel, kuid otse näkku ei viitsi ka karata...)
Simpsonid olid oma vanas headuses, kuigi ühtegi konkreetset jube naljakat kohta ma välja tuua ei oskaks. Mis võib muidugi hoopis positiivne olla või siis ka märk mu ülilühikesest mälust. See koht oli päris armas, kus mu üks lemmikuid, Ralph, alasti Barti mööda vilksatamas nähes lausub "Now I like boys!" Kuuldavasti olevat see alasti Barti stseen Ameerikas äärepealt välja lõigatud.

Seoses igasuguste filmiarvustustega tekkis mul mõte, et minu jaoks on üpriski keeruline hinnata filmi või raamatut. Ma võtan neid kui meelelahutust ega oska pärast eriti öelda, et mis nüüd just meeldis ja mis mitte. Teatrietendustega sama lugu - käisin "Eesti asja" vaatamas ja oskan öelda vaid seda, et etendus oli ehk liiga lihtne ja sisutu, kuid samas hästi mängitud. Plaatide ja kontsertidega on hoopis teine lugu - nendega tekib mul palju rohkem emotsioone ning ka tahtmine neid edasi anda. Kas sellest võib järeldada, et muusika on minu jaoks suurem kunst kui muu? Tuleb see sellest, et näidelnud ja kirjutanud ma olen ka ise, kuid musikaalsusest on mind totaalselt ilma jäetud?

Üks nali reaalsest elust kah:
"Poes pudelid räägivad minuga. Ma ravin joomisega oma homoseksuaalsust."

* tsitaat veel ühelt suvaliselt baabalt, mis võiks mind puudutada

"Pai politseionu, kuhu sa mu kuldikese viid?"*; "Paks lehm!"

Tegelikult oli mul öösel koju jõudes isu hoopis millestki muust kirjutada, kuid ülemisel korrusel oli armastus pauguga laiali lennanud ja nii sai pool ööd teiste musta pesu pesemist pealt kuulata. Tegelikult tundusid need ülevalt kostvad hääled küll pigem loomadele kui inimestele kuuluvat. Nii põnev oli kuulata! Nagu Fred Jüssi loodushääli lindistamas.
Hommikul aga olevat noorpaari taas käsikäes jalutamas nähtud...Armastuse teed on käänulised.

See miski muu millest ma kirjutada tahtsin oli see, et mu lemmikajakirja soovitatud blogide listis leidus üks "värske ja väärt kirjandusblogi", kust lugesin, et blog.tr.ee poolt korraldatud Ajaveeb 2007 kirjanduse kategooria pani suuremas osas pead vangutama. Juhuse tahtel juhtusin ma ka seal kategoorias olema. Nüüd ma tunnen ennast pahasti. Loen hetkel l2bimustadeprillide't läbi ja see tundub mulle üha hullem. Olen jah kriitikat mitte kannatav (isegi kui see otseselt mulle ei osuta) kergesti mõjutatav napakas. Nii ei saa ikka ühiskonnas elada. Ma siiamaani juurdlen, kas need pubekad, kes bussis mu selja taga "Paks lehm!" ütlesid, mõtlesid mind või kedagi teist. Ausõna, ma oleks vist küsinud ka, kui just minu peatus poleks olnud. Vastusest lähtuvalt oleks dieediplaane pidanud...:P (igaks juhuks panen selle lõppu, et mõnel väga hale ei hakkaks)

* Politseiseriaalist "Ohtlik lend"

Suverõõmud

Kui te arvate, et ma ei kirjuta midagi seetõttu, et puhkan, siis eksite. Mul on hoopis kiire, ma teen tööd. Nagu igal suvel. Mitte, et ma aastaringselt ei töötaks - suvel on veel ekstra kiire. Ei, ma ei müü bikiine.