Hakkasin mõtlema, kuidas ma lihtsalt teatud situatsioonides ei saa teistmoodi käituda kui ma käitun ja siis tekkis idee, et kas äkki üldse saabki?
Selline situatsioon - olete mingis ebamugavas olukorras a la kastate kardina taga lilli, kass seljas, kui heliseb telefon - te ei võtaks seda ise vastu, sest käed kinni jne, helistaks tagasi, aga järeltulija teeb karuteene ja ulatab teile selle telefoni. Ja siis teete vea ja vastate telefonile kärsitu häälega. Jah, te tegelikult nägite, kes helistas, Miss Nartsissist, ja te olete juba korra selles olukorras olnud, aga loodate, et äkki seekord. Ei, Miss Nartsissist on professionaal hääletooni hindama ja küsib kohe: "Miks sa minuga sellise häälega räägid?? Mis halb tuju jälle või? Ei no ega pole vaja ju rääkida, kui meil selline tuju on!" ja viskab toru ära vajutab kõne kinni. Fakkadi fakk, raisk. Sa tegelikult ei jõudnud midagi peale selle neetud kärsitu "Jaaa!" öeldagi. Kas sa oleks saanud sinna vahele öelda normaalse, rahuliku häälega - "Ei kullake, ma ei ole halvas tujus, lihtsalt käed olid kinni ja kass hõõrus seljas ja no näed, lipsaski suust see kärsitu jaakene, südamest vabandan, mida sa soovisid minuga rääkida?" Olgem ausad, ei. Ma ei oleks seda suutnud. Ma oleksin suutnud ainult täpselt selle sama "ebameeldiva" häälega sisistada, et ei kurat, ma ei ole halvas tujus, mida sa tahad? Pole mitte mingit võimalust, et ma oleksin suutnud kuidagi teisiti reageerida. Kas ja kuidas te suudate rõõmsaks-rahulikuks jääda, kui keegi teid ilmaasjata halvas tujus olemises süüdistab?
Nüüd ta ootab juba nädal aega, et ma helistaks ja vabandaks oma jõletu käitumise pärast. Ma ei suuda seda ka. Ma lihtsalt ei suuda.
Kaheksas mai, akna taga tiirleb lumehelbeid. Vaatan vahelduseks vanu fotosid, et tõdeda - sama ilm alates oktoobrist, samad riided aastaringselt.
ERM-is
Mulle hirmsasti meeldis see Ryoji Ikeda näitus, algul õnnestus seda peaaegu üksinda vaadata ka, see andis efekti juurde, paraku päädis kogu kombo räige peavaluga - sähviv valgus ja tugevad helid, kuigi selle eest hoiatati ka, ei arvanud, et mulle mõjub, aga mõjus.
Kuskil külmas keldris, õlu näpus
See vend
See vend suvatseb nüüd iga kord kui ma paariks päevaks kodunt ära lähen (ka siis, kui keegi teine temaga sel ajal kodus on) kott-tooli pissida ja esikusse kakada. Milline rõõm! Ja et ta siis muul ajal minust eriti hooliks, oo ei. Pakkusin juba, et teeks tast saabuvaks kümnendaks juubeliks äkki topise või krae.
Seal sinise sõõri sees on inimene
Mida kõike saab teha inimesekõrguse ragulka ja kartmatute kaaslastega. L. otsib arboristi koolitust ilma tüütute loenguteta botaanikast. Ma loodan, ta ei leia, sest ega alt vaadata on ka hirmus. Vahepeal ronis ta kanalisatsioonivõrku ka, aga sellest kahjuks head pilti ei saanud.
Baltimaade jämedaim kadakas, Lätis.
Vahepeal on isegi päike paistnud, kas sa näed.
Vihmaussil on pissihäda
Pandju saarele minek, praegu enam ei tohi, sest linnud hauduvad. See oli ka üks ilus päev, kuigi tuult ikka oli nagu näha. Mulle nii meeldib see Tallinna siluett, mida pildilt näha küll pole.
Imeline, kuidas ma vahepeal internetist täiesti võõrdunud olen. Teie blogisid ma loen küll, aga sageli ei saa aru enam, millest jutt käib, kui keegi mainib mingeid trende või draamasid kusagil sotsiaalmeedias. Algoritm on vist minust loobunud, minu sotsiaalmeedia on täis mingeid meenutusi minevikust ja loomavideosid, sõbrad ei postita enam ammu midagi. Üha enam tundub mulle, et enamik inimesi tegelikult ei ole sotsiaalmeedias üldse aktiivsed, vastupidiselt sellele, mis meile siin mullis tunduda võib. Mina ka juba aastaid kuskil midagi ei jaga va blogis, sest minule tuttavad inimesed üldiselt ei tee seda.
Rootsis käisime nädalavahetusel. Kui Eestis oli meie lahkumise päeval +25, siis sinna näitas järgmiseks päevaks +8 ja päev otsa lausvihm. Lihtsalt imeline. Aga kuna mul alati veab (olen sellega juba leppinud, et ei tasu muretseda), siis nii muidugi ei läinud. Päris rannailm polnud, aga üsna ideaalne matkamiseks. Kindad oleks võinud küll jah kaasas olla ja vahepeal midagi udutas ka, aga ei midagi hullu. Ainus häda oli selles, et mu eelmisel aastal ostetud IcaPeaki veekindlad matkatossud on täielik virts. Mulle tundub, et nii kui jalg puudub ühte märga rohuliblet, imeb see toss kogu muru niiskuse endasse. Õhtuks nägid mu jalad välja sellised nagu oleks terve päeva vannis ligunenud ja oh ei, mul ei olnud vahetusjalanõusid kaasas, sest ma reisin ju pooltühja seljakotiga. Õnneks oli korteris, kus ööbisime, siugtoru, mille peal jalanõud peaaegu ära tahenesid, aga no lennukis tossude jalastvõtmisest võis ainult unistada. L. korra võttis lennujaamas saapad jalast ja no see ei olnud tore. Ma olen täitsa üllatunud, sest mu vanad Catmandood pidasid väga korralikult niiskust ja mu meelest on need suht sama hinnaklassi tooted Icepeakiga. Ma ei uskunud, et silt veekindel võib tähendada, et tegelikult ei olegi. Ma uskusin tänapäeva tehnoloogiasse. Ja oleks siis vähemalt korralikult sadanud või ma vette astunud kuskil! Catmandoodega võis muuseas vabalt ka vette astuda, ei juhtunud midagi.
Tegelikult muidugi vedas, meil oli naiivne ettekujutus, et sõidame sinna matkamise kohta ühistranspordiga ja hakkame aga astuma. Tegelikkuses oli see selline koht, kuhu ühistranspordiga oleks ilmvõimatu jõuda enam-vähem, aga me saime kasutada lisaks kolleegi korterile ka tema autot, mis oli küll manuaalkäigukastiga ja selgus, et L. ei oska enam sellisega, eriti kui kaasneb tibatilluke mootor, enam sõita. Surime mingi kümme korda kindlasti välja. Meenutas mu enda autokooli aegu. Aga ära käisime. Ahjaa, äärepealt oleks ääremaal trahvi saanud. Metsa ääres parkimistasku sildiga "kellaga seitse tundi tasuta parkimist". Mõtlesime, et no kamoon, kes kurat siin käiks, ei viitsi kella panna, käime viie minutiga siinsamas kõrval ära. Läks veidi kauem ja tagasi tulles märkame, et meie auto kõrval veel kaks autot ja kaks meest. Hea oli, et küsisime, kas mingi probleem. Üks oli parkimiskontrolör, nõudis kella. Teine oli kohalik külamees, kes ütles, et meil ikka hullult vedas, tavaliselt kontrolörid nii leebed pole - ma vabandasin ette taha, et kell on olemas, unustasime, kohe panen. Et kontrolör ootab viis minutit ja kui siis ei tulda, kohe trahv kirjas. No kus kohast ta teadis, et seal keegi pargib üldse? Kolleeg ka pärast imestas, et esimest korda näeb sellist asja, et metsas kellaga parkimine. Naljakas oli veel see, et lõunamaist verd kontrolör ei osanud üldse inglise keelt, ainult rootsit ja siis see külamees tõlkis talle.
Paar pilti ilusatest kohtadest ka:
Ma tegelt ei tantsi seal kivikuhja otsas, lihtsalt kummaline poos
Selline vaade Stockholmi lähistel (Sätraberget)
Tagasi Tallinnasse jõudes näitas termomeeter +5, poolteist tundi hiljem Tartus +15. Maailm on lai juba väikestes mastaapideski.
Mõistatuste lahendamine on tore eskapismi vorm. Ma olen siin jälle ühe otsa sattunud, mis mind rahule ei jäta, sest enda meelest on enam-vähem lahendusele ligi jõudnud, aga tegelikult ikka mitte. Inimesed internetis on mõned vihjed ka jaganud, aga rumal mina ei saa ikka aru. Eks ma küsin siis teie käest ka, äkki keegi saab aru.
Niisiis on meil luuletus:
Very near Waves pounding, --> <!-- Down by the water the wanderer goes; --> <!-- Close at hand, But not too close. --> <!-- Gold is not what you will find --> <!-- Down by the sea --> <!-- --> <!-- What is it now that you seek? Darkened waters or evergreen peaks? --> <!-- Harken now to what I say. --> <!-- Keep to the paths most of the way, --> <!-- Don't stray until the stately spire, --> <!-- Just off the road is what you desire -->
Selles luuletuses peab sisalduma koordinaat, mis viib kuhugi Ironboundi saarele Nova Scotias, Kanadas. Ehk siis algkoordinaat on N 44° 26.200 W 064° 05.230, midagi sellesarnast peaks ka lõpp tulema.
Vihjeteks on mul "scrabble" ja "Focus On The Caps". Mina saan sellest nii aru, et peaks võtma need suurtähed VWDCBGD ja WDHIKDJ ning vaatama, mis väärtused neil Scrabble mängu klotsidel on. Noh, algus oli täiega lubav, aga lõpp läks jamaks: 4423322 4241528. Võib-olla, et ma olen neist vihjetest sootuks valesti aru saanud muidugi ka või peab veel mingi nipiga neid saadud numbreid kohtlema, etneist normaalne koordinaat moodustuks.
On kellelgi mingeid mõtteid või teistsuguseid tõlgendusi neist vihjetest?
Vanurite päevikute juures jagas Morgie üht vana meemi minu blogist aastast 2010. Lugesin siis ise ka ja ehmatasin selle koha juures, kus kirjutan, kuidas tellin paberlehte Postimees. Kujutate seesugust asja ette praegusel ajal? Jaa-jaa, konservid ja harjumuste orjadest vanainimesed ikka tellivad veel, aga muud? Ma isegi ei loe nende veebilehte, va kohalike uudiste portaali. Maailm on ikka muutunud küll selle 15 aastaga. Kuigi Kurt Cobain kandis juba 90ndatel särki kirjaga "Corporate magazines suck"
Ma nii tahtsin ajakirjanikuks saada. Ainult, et ma teadsin juba siis, et minu arvamus ajakirjandusest ei ühti absoluutselt sellega, mis ajakirjandus tegelikult on. Ma ei tahtnud võõraid inimesi intervjueerida ega välismeediat monitoorida. Minu arusaam ajakirjandusest pärines lapsepõlvest, mil ma andsin üksi, oma kulu ja kirjadega, kogu oma südameverega välja nii umbes 3-4 "zine"´i. Kirjutasin kõik rubriigid, tegin kõik illustratsioonid jne. Ja olin enamvähem ainus lugeja ka, vahel deklameerisin naabriplikale ette (talle õudselt meeldis, ei piinanud ma endast nooremat!). Minu unistus oli kooli seinaleht. Ilmselt Jaan Rannapi "Koolilugude" eeskujul? Igatahes pioneerindusest vabas koolis ei olnud enam ei punanurka ega seinalehte. Meenub, et vist mingi "klassileht" isegi käis käest kätte ringi, aga see oli ajutine nähe ega rahuldanud mu ajakirjandusvajadust. Igatahes need kodused lehed olid mul mahukad, mitmed eri rubriigid, aiandus, kokandus, uudised otse loomulikult, järjejutt ja ristsõnad. Erinevad ajalehed olid erinevate sihtgruppide jaoks. Üksikul lapsel oli aega küll, et neid välja anda. Üks leht oli näiteks sipelgate jaoks, mis kajastas nende jaoks olulisi teemasid. Ja üks oli UFOdest...Kui ma hilisemas elus kuulsin välismaa noorte "fanzine"´dest, siis tundsin teatavat ühisosa neis ja minu lapsepõlve hobides.
Ükskord puutusin kokku ka pärisajakirjandusega. Nimelt võitsin Meie Meeles olnud Mr. Lawrence'i plaadiarvustuse kirjutamise võistluse. Pika puuga võitsin, nagu žürii ja bänd mulle mainisid, olla niivõrd selgelt eristunud. Noh, mu sajaks isiksuseks kehastumise võimest oli kasu, ma nimelt kirjutasin arvustuse kui pseudo-intervjuu hulga erinevate inimestega, kes siis plaadist justkui arvamust avaldasid - mida arvaks 65-aastane Maali, mida 16- aastane Cäthlyn jne. Auhinnaks sain Mihkel Raua põlve peal istuda ja selles poosis Meie Meele kaanele. Enne seda tipphetke käisime aga Meie Meele toimetusest läbi ja mulle jättis kustumatu mulje toonane peatoimetaja Üllar Ende ja tema töö. Vot seda kõike tahan mina ka teha! Täiskasvanud inimesel nii lahe töö?! Terve kontor oli täis välismaiseid noorteajakirju, postreid, kaastöid jms. Imeline! Mulle jäi mulje, et peatoimetaja ikka enam-vähem ainuisikuliselt vedas kogu seda vankrit.
Aga jah, mis on praegune ajakirjandus selle kõige kõrval? Mis sellest üldse järele on jäänud? Noh, mingid nišiajakirjad meil veel tegutsevad küll, aga ilmselt on see kõik ikka väga perifeeria. Õudselt tahaks mingis suures muusikaajakirjas töötada. Aga oot, meil neid enam-vähem polegi olnud...Mu meelest on see kõik üks kadunud maailm praeguseks, millest mul on kaunid mälestused, aga millest mu oma lapsed ei oska undki näha. Noh, et ootad iga nädal, millal sulle ajaleht või ajakiri postkasti potsatab, lõikad sealt pilte välja ja kleebid seinale. Täheke ja Hea Laps meil varem käisid küll, aga see oli ka kõik ja erilist vaimustust ma ei täheldanud. Ja ma olin ise see, kes Heas Lapses postreid vahtis ja lapselt lunis, et "vaata kui lahe, äkki paned seinale?" Too ei saanud hästi aru, miks peaks.
Viimasel ajal on rahast rohkem rääkima hakatud. Ka selles võtmes, kuidas osa inimesi maksab silma pilgutamata igasugust hinda, sest nemad saavad. Ma ei tea, mul on eluaeg olnud tunne, et isegi, kui ma saan, siis ennast lolliks teha ma ei lase, sest kui ikka maksta millegi eest jubedalt üle, siis ei näita see seda kui rikas ma olen, vaid seda, et ma olen lihtsalt rumal. Mul on tunne, et mu üle naerdakse, ma olen samasugune tola nagu need, kes oma raha petturitele kannavad.
Oli ju mingi vanasõna ka, et rikas on see, kes igasuguse jama peale raha ei kuluta? See vanasõna vist tänapäeva maailmas enam ei kehti? Kõige üllatavamaid hindu näeb sageli väiketootjate puhul - ma saan aru, et neil ongi raskem suurtootjatega konkureerida, aga ikka tekib küsimus, et kui hinnavahe nii meeletu tuleb, on sellel asjal siis mõtet? Ons mõtet ostjaga pahandada, et miks ei osta oma ja kodumaist? 17 eurot nelja küpsetise eest nagu Ritsikuga juhtus - see ei ole ju okei?! Kusjuures ma küsisin mehelt, palju ta pakub üüratuks summaks nelja pagaritoote eest - ta pakkus 8 eurot. Ma pakuks ka, aga ilmselt mul ongi teine mõõtkava, sest pagaritooteid ma ostan üliharva ja neil ei ole minu jaoks erilist väärtust niikuinii, viimati jätsime vastlakuklid ostmata, sest kamoon, ühe hind tuli 1,50 :) Ma ostan selliseid asju ainult tähtpäevadeks ja vastlakukleid tuli mõte kah vastlapäevaks hernesupi juurde osta, sest "mulle on traditsioonid olulised" (hahahaaa!), aga sama hästi võin ka neid mitte süüa.
Veel markantsem näide käis läbi mu suvituskoha FB grupist, kus keegi sattus kohaliku poe ees kokku hingehinnaga komme müünud onukesega - 300 grammi lehmakomme 23 eurot. Teemasse süüvides oli selge, et see oli veel hea diil - kodulehe andmetel maksab 500 grammi 50 eurot. Aga koduleht on ju korralik? Usaldusväärne ning traditsioonidele tuginev ettevõte? Noh, FB grupis räägiti natuke muud, olla tuntud pettur see "lehmakommionu". Aga ega ta muidu seda äri ei jätkaks, kui ostjaid ei leiduks vist.
Ma kahtlustan, et sellised hinnaküsijad omakorda tuimestavad inimesi, ostja ohkab ja mõtleb, et eks kõik ongi nii kalliks läinud, mis mul üle jääb. Jõululaadal mul isa olla kõva häälega mingit aroomimüüjat sarjanud, kes 35 eurot tillukese saunalõhna eest küsis - ma ei kujutagi ette, kas selline tegevus toob kedagi mõistusele või lihtsalt tekitab reaktsiooni "ole kuss, teed siin häbi inimeste ees!". Aga ikkagi, asi ei ole vaesuses, asi on kuidagi selles, et meie, endised vaesed ida-eurooplased peame osalt uhkuse asjaks üle maksta, mu meelest. Rootslasest tuttav käis kunagi Kaubamajas imestamas, kuidas on võimalik, et teie, pisikese ja vaese riigi kodanikud peavad Crocside eest maksma kolm korda rohkem kui tema kodulinna, rikka Stockholmi inimesed. Ta käis seda müüjate käest küsimas siis, ilmselgelt vale sihtgrupp, aga ikkagi. Maksame, sest on staatuse näitaja kanda koledaid ja ülehinnatud Crocse? Rootslane vajas neid muide aiatöödeks.
Mõni aeg tagasi hurjutati jälle neid pahasid eestlasi, kes Hiinast kaupu tellivad - toetate orjakaubandust, ei toeta kodumaist ettevõtlust! Mitmed kommenteerijad osutasid, et väga paljud "kodumaised ettevõtted" ostavad täpselt neid samu asju Hiinast, mõnikord panevad oma kaubamärgi nime ka külge, vahel ei pane sedagi ja müüvad neid samu asju poole kallimalt. Võiks siis ju juba otse Hiinast tellida, mis vahet seal on. Eesti rahvusmustrites tennised, mäletate.
Üha vähem on isu blogida, sest mulle meeldib kirjutada naljakatest asjadest, aga viimasel ajal on üha vähem sellist, mis naerma ajaks.
Päevakajalistele teemadele ei ole mitte midagi lisada. Ei taha ka. Mingi naiivne illusioon on, et oleks inimesed ometi rohkem raamatuid lugenud, nad ei saaks olla nii pimedad. Olen jah viimasel ajal palju Venemaaga seotud raamatuid lugenud, ei tea, kui hästi see vaimsele tervisele mõjub. Alguse sai see vist Svetlana Aleksejevitši "Sõda ei ole naise nägu" lugemisest, mis jättis äärmiselt kahetised tunded - ausalt öeldes oli mul raskusi aru saamaks kuidasmoodi on kevad, keskkoolilõpp, noored neiud, elud ees - kibelevad rindele?! Sofi Oksaneni "Putini sõda naiste vastu" on väga hästi, julge sulega kirjutatud essee kõige selle tagamaadest, mis puudutab neid tuhandeid naisi Aleksejevitši raamatus. Mihhail Šiškini "Sõda või rahu?" avab veel laiemat pilti, tutvustab ajalugu, aspekte, millest mul ausalt öeldes aimugi ei olnud. Lootusetu, aga hea lugemine. Viimati lugesin Tamara Petkevitši "Tähtede ja hirmu taustal" - soojalt soovitan, tõeliselt poeetiline lugu inimesest, keda saatus vintsutab ikka kõige jäledamal moel, aga kes on suutnud oma loo kirja panna ja läbi selle valgustada erinevat psühholoogilist tausta - miks mõni nii, aga teine naa, miks inimene on üldse? "Põrgu on teised inimesed", aga paraku paradiis vahel ka. Kõik see nõukogude inimeste riigiaparaadi poolt pekki keeratud psühholoogia, mida ilma taustata on keeruline hoomata. Haiglaseim näide on mu meelest uurija, kes paneb Tamarale süüks, et too rääkis, kuidas juba 1937. aastal inimesi piinati. "Mitte kedagi ei piinatud!", "Piinati küll!" Vaidluse kulminatsioonis näitab uurija Tamarale oma suus olevaid raudhambaid ja ütleb: "Näed, need hambad peksti mul välja 1937. aastal! ...Sel samal aastal, kui mitte kedagi ei piinatud!" Ja piinatust sai hiljem ise oma piinajate tööriist, kes teadis ühte, rääkis teist ja mõnikord läks seetõttu omadega täitsa segi. Selliseid juhtumeid, kus teod räägivad üksteisele vastu, halb tuleb sealt, kus oodata võiks head ja vastupidi, on Tamara loos niivõrd igapäevased, et lausa ime, kui keegi sellistes tingimustes terve mõistuse suutis säilitada. Huvitav oli lugeda, kuidas erinevate inimeste kaitsemehhanismid toimisid. Iial ei tea, milline su enda taktika oleks. Oleks, et ei saaks teada ka.
No näed, tahtsin millestki lõbusast tulla kirjutama.
Ahjaa, vingusin siin, kuidas Air BnB üle laseb, nüüd laseb Booking samamoodi. Kõigepealt oli mul juba ammu augustiks Kaunasesse bronn tehtud, ühel päeval saan sõnumi, et sorry, meil remont sel ajal. Väheusutav nagu, et tipphooajal järsku remonti tegema hakatakse? Üritasin midagi muud kinni panna, nüüd Bookingus ka sama jant nagu BnB-s, et üürileandjal on aega taotlusele 24 tunni jooksul vastata. Loomulikult ta ei vasta. Üldse tundub Kaunas olevat selle suve tippsihtkoht - mitte midagi ei ole saada. Hinnaklassist sobivamate kirjeldused on sellised, et enne ööbiks telgiga põõsa all (kirjutatakse, kuidas häirisid need kapist välja tulnud ämblikud ja ämblikuvõrgud igal pool - nagu mismõttes üldse ei koristata või?) ja hotellide hinnad on sellised, et selle eest saaks nädala Egiptuses juba ning isegi siis on häda, et seinad kostavad läbi jms. No ma tõesti ei arvanud, et Kaunasega sellised probleemid tekivad.
Ainult ving ja hala täna, ega siia lõppu ei sobigi midagi lõbusat enam, tuleb teinekord uuesti üritada.
Käisin nädalavahetusel pealinnas. Meil on peres kõigil telefonides see äpp, mis näitab, kus keegi parajasti asub. Ei ole jälitusmaania ega Saudi-Araabia, lihtsalt huvitav on teada. Aga see äpp valetab väga palju.
Tulen mina siis pealinnast koju tagasi, kui L. ühel hetkel tunnistab, et ta oli laupäeva õhtul ikka natuke mures, sest see äpp näitas, et ma olen Paldiski maanteel mingis suures hoones mingis korpuses neljandal korrusel. No teate ju küll, mis asutus asub Tallinnas Paldiski maanteel. Mulle tundus, et ta ei teinud nalja, ta oligi mures. Aga pagan küll, kui tõenäoline on, et mind hullarisse pandaks? Kui L. seda kahtlustab, siis mingi tõenäosus tema meelest ilmselt siiski on? Karm reaalsuslaks? Ah, ma parem ei mõtle sellele. "Maakas sattus suurde linna ja topiti otse hullumajja."
Tegelikult äpp valetas, ma olin Paldiski maanteel küll, aga täitsa esimesel korrusel. Ja mitte hullumajas.
Hulle tükke sai tehtud küll. Pärast telefon näitas, et olin kõndinud 31700 sammu ja ca 25 kilomeetrit maha. No Tallinn on ikka suur. Aga õudselt tore oli, teinekordki.
14. veebruari hilisõhtu. Istume kodus, igaüks oma nurgas. Äkki heliseb uksekell. Ei ole nagu kedagi oodata.
Ukse taga on kuller. L. räägib läbi fonoluku: "Kellele? Marcale? Jah, kohe lasen sisse!"
Mis on minu esimene ja tegelikult ka ainus mõte: "Oeh, nüüd on mingi tundmatu salajane austaja mulle Valentinipäevaks roosikimbu saatnud." Päriselt. Ma isegi ei saa aru, kust selline ettekujutus, aga nii oli. Ilmselge massimeedia mõju - Valentinipäev - kuller - salajane austaja. Ei mingit analüüsi, et kes pagan see küll olla võiks ja kuidas ta mu kodust aadressi teaks.
Muidugi trampis trepist üles umbkeelne toidukuller ja näitas oma äpist, et tal vaja viia saadetis naabermajja kellelegi Marcellile. Aga vot seda ei oskagi enam tagantjärele öelda, kas ma ka pettumust tundsin :)
Ma olen tavaliselt öömaja broneerimiseks kasutanud Bookingut, aga eelmisel suvel Soomes sai ka Air BnB-sse konto tehtud. Kahel korral saime selle kaudu parema pakkumise, aga sealne miinus minu jaoks on see, et üürileandja peab su taotluse 24 tunni jooksul ära kinnitama, sa ei saa broneerides olla kindel, et sa selle koha ka saad. Ühel korral me ei saanud, aga õnneks andis omanik sellest ka teada. Pärast muidugi nägime, et pani sama koha lihtsalt poole kallimalt samaks päevaks üürile. Bookingus pole sellise käitumise otsa sattunud. Kui sul on majutust vaja samaks õhtuks, siis on selline äraütlemine üsna närvesööv.
Seekord üritasime Stockholmi ööbimist saada ja taaskord avastasime Air BnB-st paar päris head pakkumist. Kumbki üürileandja meile vastata ei suvatsenud ja kui ta seda ei tee, siis kaob bronn lihtsalt ära ja raha makstakse tagasi. Majutust on vaja aprilliks ja mõtlesin, et äkki nad lihtsalt ei tea nii kauaks ette, aga no midagi võiks ju ikka piiksatada, mitte niisama üle lasta. Seejärel mõtlesin lihtsama selgituse peale - rootslased on lihtsalt rämedad rassistid, kes ida-eurooplast nähes kiiruga ukse kinni tõmbavad ega vaevu seesugusele isegi vastama mitte. Mis sest, et meil on Air BnB-s paar väga positiivset arvustust, kus varasemad võõrustajad meid kui imetoredaid, vaguraid ja puhtaid külalisi iseloomustavad, aga need arvustused on ju soomlastelt, kes ka rootslaste meelest ikka need päris inimesed ei ole ju.
Käskisin L.-l siis meie rootslasest kolleegile muret kurta, et mis teil toimub seal? Why so racist? Why U hate us? Too pakkus selle peale, et võiksime tema korteris tasuta ööbida, sest ta ise on samal ajal ära. No vot. Eks mul see tagamõte ikka oli ka, kui ma L.-i kaeblema utsitasin. Natuke hirmus oli see, et kolleeg tõsimeeli hoiatas meid, et peale kümmet ei tasu kuhugi rajoonidesse kolama minna, sest ohtlik. Meile lihtsalt tundus, et need rajoonid on kusagil kaugel neist looduskaunitest kohtadest, kuhu meil oli plaanis minna, aga selgus, et sugugi mitte. Sõbranna on mul praegu LAV-is reisil, täitsa omapäi läksid väiksema kambaga. Vot sinna mina poleks üldse julgenud minna - maailma TOP 10 ohtlikuma linna hulgas on 5 LAV-is asuvat. Ei kutsu nagu.
Eelmisel aastal kirjutas Eliisabet hea ja informatiivse postituse põhikoolikatsetest Tartus. Mul on see teema sel aastal aktuaalne. Loomulikult jõuti riigi tasandil selleks aastaks juba muudatused sisse teha, õpetajad on paanikas, keegi midagi ei tea, aga samas mingid jutud käivad jne. Tavaline olukord, ühesõnaga. Lühidalt öeldes, nii nagu mulle koosolekul räägiti sügisel, siis kui varem olid kõigepealt katsed ja seejärel eksamid, siis sel aastal tõsteti eksamid ettepoole, et neid katsete asemel arvestada saaks. Mis tähendab omakorda, et õppeprogramm peab olema palju varasemalt lõpetatud eelmiste aastatega võrreldes. Eksameid aga kontrollivad koolid ise ja kuna ühiskatsed olla minister keelanud vaid riigikoolides, mida Tartus on täpselt üks, siis korraldatakse katsed ikka, kuigi teise nime all. Isegi see riigikool osaleb nagu praeguseks selge. Miks? Sest linnakoolid ei usalda väga neid Kapa-Kohila põhikoolis kontrollitud eksamitulemusi, kus tulemust võib mõjutada see, et "Brandon on küll loll, aga ta on volikogu esimehe poeg" või "Brenda on alati viieline olnud, vaatame ta vigadele läbi sõrmede". Ärge mind tulistage, ma olen lihtsalt sõnumitooja.
Ma ei oska praktilisest poolest midagi olulist rääkida, põhijant on alles ees ka, aga hakkasin mõtlema sellele, kui suur roll on antud ajahetkel siiski konkreetsel klassijuhatajal ja koolil. Võib-olla ma võrdlen võrreldamatut ehk siis Tartu linn praegu vs "meil omal ajal" ja üle Eesti, aga ma arvan, et ma väga valesti ei mõtle. Mini klassijuhataja on teemas vägagi sees, sest katsetel on siiski teatud strateegiad, millest Eliisabetki kirjutab ehk siis oluline on eelistuste järjekord, mõned koolid ei kaalugi neid, kes nende kooli teiseks eelistuseks pannud on jne ning lapsel on seda oluline teada, sest ta ei pruugi selle peale tullagi ja võib niimoodi ennast nurka mängida. Lisaks igasugu nõustamised, õpitoad jms seoses edasiste valikutega. Käiakse koolidega tutvumas jne. Nõustamise ja õpitoad on Mini ühe sõnaga mögaks tunnistanud (räägitakse liiga ilmselgetest asjadest, kasutegur 0)* , aga koolidega tutvumine on olnud tore. Ma olen ise pigem selle poolt, et vahet pole, missuguse kooli sa valid, oluline on, et õhkkond seal oleks tore ja no mingil määral on need tutvumisõhtud seda edasi andnud (sh vestlused neis koolides õppivate lastega). Uhked ja uued ruumid avaldavad ka noortele muljet muidugi, seda ei saa salata.
Mina ei imesta üldse kodus selle kõige üle, aga L. on täiesti hämmingus - tema kui maakoolist tulnu pole iial mitte midagi sellist üle elanud. Mis nõustamised, mis Teeviidad, mis klassijuhatajaga vestlused? Nemad olid need lapsed, keda kooliajal kordagi teatrisse ei viidud, kellel ühtki klassiõhtut ei olnud jne. Mul vajus suu lahti, kui sain teada, et L. ei teadnud peale keskkooli, et katsed kõrgematesse koolidesse toimuvad kevadel, mitte sügisel, ja jäi seetõttu pika ninaga. Teine üllatus saabus seoses kutsekoolidega, mille puhul ta olla eeldanud, et neis pole üldse katseid, sest nende (praeguseks ammu suletud) maakutsekasse võeti kõik soovijad vastu ja ta ei tulnud selle pealegi, et linnas nii ei ole. Praegusel ajal ikka mõtlesin seda ka, et ju sa olid siis veidike loll, aga kui süveneda, siis eks ma ise olin ilmselt ka, aga meil räägiti sellest teemast pidevalt, ei saanud olla, et selline teave sust lihtsalt mööda oleks läinud.
Lisaks käivad lapsed eriti usinasti olümpiaadidel, sest see läheb kirja sisseastumisavaldusele ning annab eeliseid. L. väidab, et ta ei tea oma koolist kedagi, keda oleks kunagi kuskile olümpiaadile saadetud. Ma siis ütlesin, et seepärast siiski on see koolivõrgu reorganiseerimine vajalik olnud. Oma ülikooliajast ikka mäletan, kuidas imestati, kui selgus, et mõni kursakaaslane ei olnudki suurlinna eliitkoolist. Loomulikult tuli edukaid mujalt ka, aga kui ikka ümbritsev keskkond üldse ei stimuleerinud, siis ilmselt oli see edasijõudmine palju keerulisem.
P.S. Ma ei ole üldse see inimene, kes arvaks, et õpi võimalikult hästi, siis saad hea elu peale ja õnnelikuks, aga ma leian, et on õudne vireleda kuskil, kus õpetajad su käekäigust üldse ei hooli ja mingit inspireerivat keskkonda ei ole. Minu jaoks olidki koolid helgemad osad just nimelt ühised väljasõidud, suvised praktikumid, peod, muud üritused, näitering jne. Kui seda ei oleks olnud, siis oleks ikka väga jube olnud, ega ma siis koolis õppimas ei käinud ometi.
Ahjaa, see on ka naljakas, kuidas vanem põlvkond (mitte mina, minust järgmine ikka) juba sahmib - aga lõpukleit, kas on valitud juba, kas peab õmbleja juurde minema, kas juuksur on kinni pandud, kes meigi teeb? Asjaosaline ise kehitab selle peale õlgu, et misasja üldse, rahunege maha, see on põhikool, küll kapist riided leiab, juuksed kammin ära ja mis meik? Minul omal ajal puudus eriline arvamus, aga lasin emal toimetada ja nii olidki kõik mu lõpuriided nõelasilmast tulnud (ega tol ajal poodides muidugi väga valikut ei olnud ka), soeng alati kohutav - ema sõbranna oli juuksur, kes armastas mulle miskipärast lokke pähe teha, ma ise vihkasin lokke, aga ei julgenud midagi öelda.
*Avastasin nüüd pool aastat hiljem, et Kaur oli Eliisabeti postituse all mult küsinud, miks mu lapsed arenguvestlusi ei salli. Nende meelest samuti puudub kasutegur, mämmutatakse ammuteatut ja näiteks kooli-kodu interaktsiooni see ka väga ei toeta, kuna vanemates klassides lapsevanema osalust enam vajalikuks ei peetagi. Mini on veel rääkinud olukordadest, kus klassijuhataja üritab temalt mingit infot saada mingite klassikaaslaste omavaheliste teemade kohta, millest tema midagi ei tea või ei taha teada ja see olla ebameeldiv.
Millal see lõputu küünlapäev ükskord lõp(p)eb*? Kui aasta lõpus oli nii palju tööd, et sai paar ületundigi kirja ning ootasime pikisilmi vanemapuhkuselt tagasitulevat töötajat, siis nüüd on terve kuu tööd olnud umbes-täpselt ühe poole kohaga töötaja jaoks, aga meid on neli täiskohaga. Jaanuaris pidi tulema üks projekt, mille jaoks vaja lausa kahes vahetuses tööl käima hakata, sest me luuserid ju lahkume neljast, aga Rootsiga on ajavahe ja neil siis alles kell kolm, aga tolle töö tähtaeg kukub kell viis. Kui me vastasime, et küll vaatab jooksvalt, ei hakka kohe midagi muutma, siis hoiatati, et niimoodi need asjad ikka ei tohiks käia, kindlad reeglid peaks olema. Me jäime jäärapäisteks eestlasteks ja noh, nüüd on siis näha - see projekt võtab meilt umbes 10 minutit tööaega, tahaks näha seda, kes istub kaks tundi tühja selle kümne minuti pärast. Siiani pole veel kordagi need failid peale nelja tulnud, aga noh, sellise planeerimisega oleme me juba kahekümne aastaga ära harjunud, nii need asjad käivadki. Kohe tuleb, meeletult palju, oo õudu, hakkame aga värbama - aa, tegelt ei tulnudki, küll on hea, et te ette värbama ei hakanud. Seda viimast keegi muidugi ei ütle, ma ise tänan ennast ettenägelikkuse eest.
Aga jah, 20 aastat saab sel aastal täis siin imelises ettevõttes. Kahel inimesel neljast, kolmandal 19 ja neljandast ma ikka täiesti siiralt imestasin, et ta peale vanemapuhkust siia tagasi tuli. Sellele ma polnud absoluutselt panustanud, olin enam-vähem välistanud lausa. A ju meil on siin midagi tabamatut. Ma nüüd mõtlesin, et ise ma enam ära ei lähe, ma tahan oma koondamistasu saada. Kui see kulude kokkuhoiu teema siin neljanda töötaja dekreeti mineku ajal tõusis, olid rootslased siiralt imestunud, et mismõttes meie seadused ei luba väikelapse vanemat koondada? Neil küll nii ei olevat - kes viimasena tuli, see esimesena läheb. Iseenesest saab alati ju ametikoha koondada, aga ma arvan, et mina see inimene ei taha küll olla, kes niimoodi noa selga lööb. Kohe meenuvad isa (sic!) õpetussõnad mu personalitöötaja "karjääri" alguses - neid noori naisterahvaid ei tasu küll tööle võtta, niikuinii jäävad kohe rasedaks ja siis pärast ei saa neist kuidagi lahti! Häda selles, et tänapäeval saavad naised üha hilisemas vanuses lapsi, parem naised tööpaigal üldse välistada. Ja no mehed pole ju ka enam mehed - mõni meeski võib vanemapuhkusele jääda, oo õudu!
Hiljuti oli sotsiaalmeedias väljakutse, et ela nagu penskar - midagi 700 euroga kuus siis. Vahva väljakutse. Klausel oli veel, et jah, penskaril enamasti pole kaelas pangalaenu ja kulutusi lastele. Mõtlesin siis, et kui ma võtan ära pangalaenu ja kulutused lastele, mul jääbki see 700 midagi kätte ju. Mis ma teen sellega? No viimasel ajal olen lennupileteid ostnud ja majutusi kinni pannud näiteks. Lähiriikidesse seda küll, aga kuidagi kergem on hingata kui ees ootavad piletid kuhugi. Tegelikult oli vaja Prahasse minna, seal toimub sel suvel Geocaching Giga üritus nimelt, aga oma vaesusest hoolimata olen ma ikka hirmus mugav - enne kaheksat ärge mind lennujaama paluge! No ja seal oleks pidanud tagasilend hommikul pool kuus olema...Tallinnast veel kuidagi, aga võõras kohas selleks ajaks lennujaama jõuda on minu jaoks liig mis liig. Pärast sai räägitud veel ühe sama ürituse huvilisega ja temagi ütles, et paraku tuleb see ots tal autoga odavam ja mugavam. Seda ütles siis mees, kes muidu käib niisama spordiüritustel Kanadast Austraaliani. Et siis Baltikum on lennupiletite osas ikka õudne perifeeria, kust normaalsel ajal ja normaalse hinnaga ei saa isegi lähiriikidesse. Meil paraku nii palju aega ei oleks, et autoga Prahasse sõita, see on ikka paras ettevõtmine paaritunnise lennu kõrval ja mina ju kardan alati, et auto läheb katki vms. Lennuk juba alla ei kuku, seda ma ei karda.
Aga ahv. Oo jaa! Ma armusin ahvi, kes on maailma kõige südantsoojendav olevus ning vaatan nüüd iga päev tema videoid. Tiibeti makaak Xing Xing, pange otsingusse ja tuleb igasugu nunnusid videoid temast. Ta on nii armas tötsakas, aga samas hämmastavalt kiire vanaproua ja tema miimika on lihtsalt nutmaajavalt armas ning väljendusrikas. Video Xing Xingist ja tema sõbrast kassist, üks mu lemmikuid:
Vat niimoodi me siin elamegi.
*Mõlematpidi on õige , mulle meeldib kahega rohkem.
Mäletate, kui koolis käidi, olid ikka sellised omad kindlad kohad, kuhu lapsi ekskursioonile viidi? Meil Tartukandi klassika oli Taevaskoda - ikka rongiga sinna, võileivad ja morss kotis, klassijuhatajaga koos tehti mingeid murumänge, matkati veidi ringi, vaadati Emalätet jne. Kogu kulu lapsevanemale olidki need võileivad-morss ja rongipilet. Õpetajal kulus ilmselt närve ka, aga eks see kulub klassijuhatamise lisatasu sisse.
Tänasel päeval on aga klassiekskursioonidest mõnedele ettevõtlikele kullaaugud saanud. Eeldusel, et lapsed kardavad loodust nagu tuld, pole seal kunagi käinud, ei oska seal midagi teha ja looduses saab viibida ainult spetsiaalselt koolitatud vastava kogemusega täiskasvanu range pilgu all. Klassijuhataja eksiks ilmselt ise ka ära. Ja kuidas on lood GDPR-iga - kas nõusolekuankeedid olid meil omal ajal olemas? Kas kõigil oli ikka selge, et need hävitatakse peale matka nagu kord ja kohus ja kuidas on matkal fotode tegemine reguleeritud?
Ehk siis matk Taevaskojas, 500 eurtsi per klass. Võimas ja erakordne elamus garanteeritud! Selle raha eest saab siis rongipiletid ja otseselt võileibu ei pea kaasa võtma, aga noh, võiks, ja matkajuhi.
Me oleme perega sada korda looduses matkamas käinud ja lõket teinud. Lisaks on Mikro skaut, kes on lausa täpselt sellel samal rajal paar kuud tagasi matkanud ja seda ilma igasuguse lisatasuta (skautide aastamaks on 30 eurot). Ma ei julge seda küsimust vist küsidagi, et aga miks ometi klassijuhataja ise ei lähe lihtsalt lastega matkale? Sest ma siiralt ei saa aru, mida see matkajuhi teenus siin juurde annab? Niikuinii on klassijuhataja ja üks nõutav lapsevanem ka ju kaasas. Miks mulle tundub, et keegi kuskil on reklaami ohvriks läinud.
Ja ma ei julge mitte midagi kobiseda. Sest äkki mul ikka on ülemäärased ootused klassijuhataja rollile? Ja kui ma ka keeldun, siis kannatab ju minu laps. Teised kõik koos matkal ja tema üksinda koolis.
Aga ma tahaks aru saada, kas enamik selliste asjade eest maksjaid on nagu mina - ei taha probleeme tekitada, või siis siiralt nähakse, et see teenus on vajalik ja mõistlik sellise hinna eest.
Paljud annavad endale uue aasta puhul lubadusi, ma suutsin üht vähestest, mille andnud olen, murda. Aga see pole üldse minu süü! Või noh, vist ikka on ka, aga ma ei suuda ikkagi uskuda, kuidas ma võisin oma armsa, pisikese kollase Nokia 3310 telefoni ära kaotada! Ja seda mitte purjus peaga vana-aasta õhtul ringi tolgendades, vaid 31. detsembri hommikul igati ontlikult aega veetes. Käisime hommikul sadamaraudtee äärsel kergliiklusrajal, üsna piiratud alal ja pärast seda Lõunaka Lidlis ning koju tulles avastasin, et kõhukoti lukk oli lahti ja kollane telefon kadunud. Muud asjad, nagu naviks kasutatav nutitelo ja pangakaart olid näiteks alles. Ma olin jummala kindel, et olin Nokia lihtsalt kuhugi taskusse vms kohta torganud, aga kodunt ei leidnud seda mitte kusagilt ega autost. Telefon muudkui kutsus, aga kus? Ok, ma vist jooksin paar sammu, äkki ikka rappus kotist välja (no sa oleks ju kuulnud!) või äkki siis kui ma puu all kükitasin (ei, ei pissinud puu all) libises välja. L. käis üksi ja meie Miniga pärast kaksi kogu hommikul käidud marsruudi läbi ja no mitte midagi. Kui keegi oleks leidnud, ta oleks ju telefoni vastu võtnud või siis hoopiski välja lülitanud? Aga telefon ikka kutsus. Minu tibu! Panin FB-sse kuulutuse, aga sealt ka ei midagi.
Lõpuks läksime esindusse, see oli imekombel õhtuni lahti, ja sain uue SIM-i. Nüüd telefon enam heliseda ei saa. Aga mul on endiselt tunne, et siin on mingi konks, ta on mul kuskil imelikus kohas, mille peale ma lihtsalt veel ei suuda tulla ja ühel hetkel tabab mind heureka-moment ja ma leian ta üles. Sest ma ei kaota niimoodi asju! Alati, kui ma arvan end midagi kaotanud olevat, leian ma selle asja mingist kummalisest kohast üles, kuhu ma selle meeltesegaduses susanud olen. Ok, va see sõrmus, mille ma UG-s ära kaotasin. Aga nüüd on mul nutitelefon, mida ma lubasin, et ma iiiiiiiialgi endale ei soeta, sest pmst oli ta mul olemas, kasutasin, kui navigeerida vaja ja ma ei näinud enam mõtet, miks topelt telefone pidada. Ega mul seal mingeid muid äppe väga pole. Messenger on ja see on hea, sest inimesed ju eeldavad, et kui nad kirjutavad sulle Messengeri, et nad täna ikka sinuga kohtuda ei saa, siis sa ei oota pool tundi kokkulepitud kohas vaid oled nende sõnumit näinud ega helista neile segaduses nagu mõni maavanaema. Aga nutitelefoni peab ju pidevalt laadima! Mingi üle päeva või nii! Nokia nõudis seda kord paari nädala jooksul. Ja kõik mu viimase 25 aasta kontaktid on ka läinud, mitte et ma nendega eriti kontakti oleks hoidnud, aga ikkagi.
Mis veel aastavahetusel põnevat juhtus? Meil oli kontoris üks vana punane vein. Villitud 2007, ma arvan, et meile kingiti ehk paar aastat hiljem. Seisis riiulis, küll külili, aga ikkagi toatemperatuuril, mis suviti ulatus +28ni vähemalt ja päevavalgus sai talle ka kenasti ligi. Kindel, et ammu äädikaks läinud. Vedasime siis lõpuks koju ära, kaua sa ikka hoiad, äkki saab sellega midagi marineerida või miskit. Aga kõlbas juua. Ma veiniekspert ei ole, päris Bollinot ka ei joo, aga mu meelest päris hea vein oli. Hoolimata valest säilitusmeetodist.
Kängurusteiki sõin elust esimest korda. Lidlist sügavkülmutatuna ostetud. Ega sealt Austraaliast ta muul kujul siia ju ei jõuakski. Oli veel jaanalind ka valikus, aga L. valis känguru. Imekombel jäi see pannil söeks kõrvetamata ja maitses veidi pardilaadselt, üsna hästi. Me kunagi kodus pannil steiki ei tee, just seetõttu, et kardame ära kõrvetada. Ahjus on lihtsam liha teha, aga seekord läks õnneks.
Muidu avastasin, et 14 tundi ööpäevas magada on köki-möki. Ainult kass tundis vahepeal muret, kas elan veel või õigemini, kas toitlustus ikka töötab tavapäraselt. Ma ilmselt olen ka ise osaliselt kass, sest no 11-12 tundi on mul magamiseks absoluutselt tavapärane asi. Eriti, kui maailm näib enamuse ajast nagu selles fotol:
1. jaanuaril tahtsin vaadata Bondi filmi "Spekter", mille võtteplatsil mu ülejäänud jõulude ajal käisid, aga selgus, et ei Telia videolaenutuses ega Inspiras seda ei leidugi. Ainuke koht, kust videosid laenutada, mida tean, on raamatukogu, aga seegi oli 1. jaanuaril suletud. Nüüd ma ei teagi, mis värk on selle džiibiga seal 3000 meetri kõrgusel.
Ega ma vist ei jõua ikka enam seda ühte raamatut läbi lugeda, et tuleks sama arv raamatuid kokku nagu eelmisel aastal - 112. Maksimumhinde sai ka muuseas täpselt sama palju raamatuid kui eelmisel aastal ehk siis 17. Miskipärast arvasin, et lugesin sel aastal oluliselt vähem, aga näed, ei. Uusi raamatuid oli küll sel aastal palju keerulisem raamatukogust kätte saada - ilmselgelt on lugejad hinnatundlikumaks muutunud ja uutel teostel on kogu aeg järjekord taga. Sellest hoolimata avastasin, et neist 17st lausa 7 kandsid ilmumisaastat 2024. Huvitav oli ka see, kuidas minu arvamus sel aastal ühtis päris palju ka kriitikute arvamusega, Lilli Luuk'i uut pole veel jõudnud lugeda ja Ulyssest väga ei julge, aga muus osas on mitmeid kattuvusi. Mingid paremustabelit ei teinud, esiotsa paigutasingi need 7 päris uut raamatut lugemise järjekorras ja peale neid teised ka, mis varasemalt ilmunud.
Iida Turpeinen "Surelikud" - Mu jaoks väga üllatav, et see raamat oli ka kriitikute tabelites väga võimsalt sees. "Punase raamatu" sarjast ainsana muuseas. Muidu tundus, et lugejatest läks see teos nagu kuidagi mööda.
Mulle oli see tegelikult täitsa uus avastus, et
inimesed ei tapnudki massiliselt loomi lihtsalt seepärast, et neil oli
absoluutselt suva, vaid nad olid tänu ristiusule nii kangesti veendunud
selles, et küll Jumal juba tasakaalu taastab, kui ta kogu looduse
inimese jaoks loonud on ja et liikide väljasuremine oli tundmatu teema
ja uskumatu fakt, pigem usuvastane tabu nagu evolutsiooniteooriagi. Hariv, hästi kirjutatud ning värvikate tegelastega sügavalt empaatiline lugu. Aga ikkagi on nii raske inimestele kaasa tunda.
Édouard Louis "Muutuda:meetod" - "Moodsa aja" sarjast siis taas üks ka kriitikute lemmik (koos Charlotte Weitze "Rosaariumiga"). Hakkasin lugema vist suisa eelarvamusega, sest keegi kuskil teatas, et minategelane tunduvat ülbe. Huvitav, et mina tajusin pigem vastupidist vaibi temas. Ma ei tajunud ka mingit viha või kättemaksuhimu, pigem olukorra paratamatusest tingitud kurbust. Me ju kõik jätame maha oma vanematekodu, kõik ilmselt mitte nii drastiliselt, aga siin tajusin ma eelkõige nostalgiat segatud jõuetusega midagi ses osas muuta. Kõige rohkem üllatas, kuidas selle raamatu sisu peeti ilukirjanduseks, et ei, selliseid klassivahesid ei ole tegelikult olemas, selliseid maakaid ei ole, ei-ei. Või siis sellisest maakast ei kasva iial kirjanduslikult võimekat indiviidi? Isegi eestikeelset tõlget ju iseloomustati kui sissevaadet Prantsuse kihistunud ühiskonda. Ma küll ei usu, et see meilgi mingi ennenägematu asi oleks. Matsipoisist kasvab kultuurne gei.
Andri Krasnjaštšõhh "Jumal on. +/-" - Loomingu Raamatukogus ilmus sel aastal mitu väga head asja, maksimumhinde said mult kaks neist, lisaks neile soovitan ka Bora Cosici "Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni", Alice Zeniteri "Kes neid jõuaks lahuta" ja ja Inga Gaile "Ilusad" - kõiki neid mainisid ka kriitikud. Krasnjaštšõhh rabas. Tegemist on kildudega, sest ümberringi ongi killud, pikemalt ei jõua, pole aegagi ja argielu läheb siiski edasi. Samas siin on kindlasti olemas ka kirjanduslik mõõde, mõtleva inimese süvenev pilk, mis paneb olulist tähele.
Karl Ove Knausgård "Igaviku metsa hundid" - Märkasin hiljuti, et autorit tehti maha põhjusel "mis ta ronib sinna Venemaale!" Et Skandinaavia autoritele tundub see Venemaa ikka selline müstiline paik, kuhu oma romaani tegevus viia, aga see ei kõlba kuhugi. Noh jah. Eks Knausgård kirjutas selle raamatu siiski enne Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse ja ma ei tea, kuidas ta sellesse teemasse ise suhtub ja kui palju see liin üldse järgmistes osades edasi läheb, aga ilukirjandusena siiski äärmiselt hea raamat mu meelest.
Gregor Kulla "Peenar" - Betti Alveri kirjanduspreemia laureaat ja kriitikute poolt hinnatud noor autor on mu koolivend, praegu Vikipeediast vaatan. Mis ma oskan öelda, järgmisena on mul tabelis kooliõde - eks see vist ütleb, et päris hea kool oli, kus laste loovust suisa maha ei tambitud. Raamat on selline hästi tänapäevane, aga mitte tüütul moel, vaid ilusal ja isikupärasel. Ma arvan küll, et ma poetasin äratundmises pisara, ega ma naljalt neid raamatuid maksimumiga ei hinda, mis nutma ei aja. Jah, võib vist nii öelda küll.
Philip Roth "Nemesis" - Selle aasta viimane maksimumi saanu, Loomingu Raamatukogus ilmunud Philip Rothi viimaseks jäänud (lühi)romaan. Tema "Ameerika pastoraal" mulle erilist muljet ei jätnud, aga see meeldis väga. Korralik psühholoogiline romaan inimesest, kellel on tohutu vastutustunne. Ääretult usutavalt kirjutatud, samas empaatiliselt ja no teema ise on ka huvitav (lastehalvatus 40ndate Ameerikas) - kui hiljaaegu see kõik tegelikult oli.
Nüüd siis mõned varem ilmunud raamatud ka, mis sel aastal mulle kätte sattusid ja meeldivaks osutusid.
Jevgenija Ginzburg "Ränk teekond" - ilmunud küll 2023, aga ka kriitikute tabelis sel aastal äramainimist leidnud.
Ginzburg on väga hea kirjanik ja eriti
muljetavaldav on tema võime inimpsühholoogiat lahti harutada. Mulle
tundub, et võrreldes Solženitsõni ja Varlamoviga on siin seda tahku
kõige rohkem, meenutas natuke Primo Levi "Kas see on inimene"
lahtiseletamise ja endale selgeks tegemise püüdu. Kuidas? Mismoodi?
Miks? Materjali erinevate inimtüüpide näol jagus. Pigem arenguromaan
kui kuiv ülevaade toimunust. Räigeid ja detailseid vägivallakirjeldusi
ei ole, see-eest on kaasahaarav lugu ja värvikad tüpaažid. No näiteks
Ginzburgi tulevasse abikaasasse jõudsin ma ise juba enne ära armuda, kui
sai selgeks, et ka Ginzburg temasse armus.... Ilmselt ka
praktiliselt oluline raamat - miks nad sellised on, mida neilt oodata ja
kuidas endal sarnases olukorras kõige targem tegutseda oleks. (Viimase
vastus - taanduda kuhugi inimtühja kolkasse.)
Julia Kissina "Kevad kuu peal" - Kui enamikes lapsjutustajaga lugudes on see
jutustaja kui väike täiskasvanu või siis selline, nagu täiskasvanu arust
üks laps olla võiks, siis siin tajusin ma just seesugust ”kuu pealt
kukkunu” mõttemaailma, mis mulle enda tollasest ajaperioodist meenub.
Ilmselt kõigil inimestel see nii pole, aga mulle oli lugedes see kõik
nii tuttavalt kodune. Ei mingit maagilist realismi, mida ma õigupoolest
väga ei seedigi, vaid puhas teismelise tüdruku maailmataju.
Fred von Hoerschelmann "Tondilinn: lugusid Haapsalust" - Täiesti juhuslikult raamatukogust kaasa haaratud
teos, mille ma arvasin olevat mälestusteraamatu, aga mis osutus hoopis
novellikogumikuks, kus sees tõelised pärlid. Väga-väga hästi kirjutatud
sisemise pinge ja osava karakteriloomega lood, kus rõhk peamiselt
tegelaste psühholoogial. Kuidas kellestki keegi saab ja miks. Taustaks
üks Eesti ilusamaid linnu, kui mitte see kauneim.
Lisaks neile kümnele meeldisid veel vanemad asjad Mudlumilt, Julian Barnes'ilt, Õnnepalult, Kafkalt, Ljudmila Ulitskajalt ja Kir Bulõtševilt ning Józef Mackiewiczi romaan Vilniusest.
P.S. Mulle küll Goodreads mingit kokkuvõtet meilile ei saatnud. Arvestades, et ka Spotify mind oma wrappediga pettis, siis ega ei lootnudki. Ainult Rimi rõõmustas. 0 kilekotti ostetud ja 2 kilo banaani aastas.
Vabandust, mul on nüüd hirrrmus palju aega, et teid tülitada, tervelt aasta aega on blogis enam-vähem ikaldus olnud, nüüd siis kamaluga plära järgi.
Sattusin nägema ühe blogija pilti tema teismelise lapse sassis toast ja kommentaare avades ei pidanud pettuma, kohe esimesena viskas ette mingi isehakanud terapeudikese (ei, ma ei ole neid fakte kontrollinud, puusalt lahmin, sest tahan, kuna sellised inimesed ajavad mu kettasse), kes manitses, kuidas "teie, emana ei tohiks küll sellega leppida, kuna segadus toas peegeldab segadust teismelise peas!" vms. "Teie, emana" peale tahaks ma alati sülitada, sest sellele järgneb enamasti mingi alandav õpetussõna omaarust hoopis etema ema poolt. Ah et segadus toas peegeldab segadust peas? Mu arust on hoopis alarmeerivam, kui teismelise tuba näeb välja nagu askeetlik munga- või nunnatorn. Segadus toas peegeldab enamasti seda, et toa omanikul on muudki teha, kui tuba piinlikult korras hoida. Mainin igaks juhuks ära, et lausa ebatervislikke olukordi, kus võileivad madratsi all hallitavad, ei pea mina ka normaalseks, iseasi, et ma sellisel juhul lihtsalt ütleks toaomanikule seda, et tegemist on tervisele ohtliku olukorra, mitte mingi esoteeriamaigulise segadusega peas.
Peale seda haarasin tolmuimeja ja koristasin korteri ära. Laste tuba ei puutunud ettekäändel, et kass oli just sinna varjunud (kas on kasse, kes ei karda tolmuimejaid va need, kes salamisi robottolmuimejatega sõitu naudivad? Ähh, ma ei leia enam seda toredat kassivideot, kus kassid pimedas roombadel reivivad...), aga ma olen ka see ema, kes laseb lastel oma segaduses marineerida. Toitu nad tuppa ei vii, tolmu ka vahel võetakse, lihtsalt lauad on lookas igasugu pahna all.
Seejärel tegin kikerhernekarrit. Minust on saamas see inimene, kes retsepti ei järgi, ära sa märgi. Toppisin igasugu maitseaineid segamini pannile ja mu meelest sai täitsa korraliku karri, sama hea, kui mingit täpset retsepti või valmismaitseainesegu kasutades. Imelik, poleks uskunudki.
Hiljem kuulen, et kass möllab vist nende "uute" pallidega, mille ma koristamise käigus mööbli alt ja tagant leidsin, aga kuna kassi osas ei või iial kindel olla, siis läksin ja vaatasin. No muidugi, tõhk oli leidnud selle ainsa tomati, mille ma karrist üle jätsin, et hommikul võileivale panna ja kasutas seda pallina. Pidasin kassile loengu lõpetades sõnadega: "Kuidas sul ometi häbi ei ole?!" Sain oma vanemlikke oskusi kassi peal rakendada, laste peal tavaliselt vaja ei lähe. Kasutegur on ilmselt sama mõlemil ehk siis ümmargune null.
Jõuluks kutsuti külla, aga kuna sama inimene konkreetselt sisises eile kaubanduskeskuses mustanahaliste peale ning kiitis, et Kaubamajas karusnahad müügil, mille peale kuulutas, kuidas kõik loomakaitsjad võiks sinnasamusesse kerida, siis ma veel natuke mõtlen selle peale.
Võtke mind ka kaasa! Tegelt ma ei taha. Tahaks lihtsalt koti peal istuda.
Läksin helges lootuses oma eelmise aasta sama aja blogisissekandeid lugema, sest raudselt kirjutasin selle kikerhernekarri retsepti üles ju ka, aga no tutkit. Jälle hakka jalgratast leiutama, nii minulik.
Et siis jah, kõik ülejäänud kodused va kass, on siis taas Austrias, seekord suisa jõuluks. Iga kell valiks eelmise aasta -22 ja päikselise ilma, kui sellise õuduse, mis siin. Austrias on kah sombune, seega mägedes erilisi vaateid pole, aga sinna lubab alates 25ndast selget ilma, meil on sama saast kuni aasta lõpuni, vähemalt yr.no andmetel.
Postkastist leidsin sellise üllitise:
See oli huvitav, et kui Minile näitasin, siis tema esiotsa ei saanud pihta. Kolm trükiviga Caps Lock tekstides, huvitaval kombel kuulutuse sisus enam ei olnud. Kas mina oma töö eripära tõttu märkan ja pööritan silmi - kui minu ettevõttele selline reklaam tehtaks, ma küll seda välja saata ei julgeks. Või ongi täiesti suva, sest inimese aju asendab äärmiselt efektiivselt. Suisa nii efektiivselt, et mind on see hakanud töös segama. A la kirjutan automaatselt mingist nimest populaarsema variandi, kui tegelikult on mingi muu kirjas. Aju arvab, et tema on targem ja tegutseb pmst autocorrecti vaimus. Milleks meile keeletoimetajad? L. väitis, et tema lugenud, kuidas kõigist meediaväljaannetest ongi keeletoimetaja ametikoht kaotatud ja kui peatoimetaja jõuab üle vaadata, siis jõuab, aga üldiselt pole probleemi, keegi ei kobise ja kopikas jälle kokku hoitud.
Ennustamisest veel - ma olen ka osav meedium täitsa, pakkusin, et mu aasta plaatide esikümne kaheksas koht, Fontaines D.C. "Romance" on sel aastal ka kriitikute edetabelites sees ning eile õhtul ilmuski ERRi suur koondtabel, kus antud plaat on nr 1. Kui veel sarnasusi tuua, siis Amyl and The Sniffers on ERR-i tabeli 22. koht, mul 27.
Ongi aeg esikümne käes. Eelmised kohad leiab siit ja siit.
10. Hey Violet - AFTERTASTE
USA pop rock bänd. Praegu infot otsides komistasin fakti otsa, et Aftertaste olevat olnud nende viimane plaat ja bänd olla laiali läinud. Mulle on nad lisaks muusikale, mis on hea, kõrva jäänud ka haigete laulusõnade poolest. "Guys My Age"'st ma kunagi vist juba kirjutasin, et veits nagu pedofiili unelm. Sellel viimaseks jäänud plaadil on lugu "Uncomplicated", kus samuti päris häiriv düsfunktsionaalse suhte ülistus refrääniga "it don't feel like love when you treat me well". Noh jah. Draamat selles muusikas jagub.
Ilmselt oli nende ebakindluses oma ehedus ja võlu:
9. P.O.D. - VERITAS
P.O.D.-d sai viimati kuulatud kunagi kakskümmend aastat tagasi, kui popp oli nende lugu "Youth Of The Nation". Kristlik nu metal bänd. Uue albumi esimeses loos teeb kaasa Randy Blythe Lamb of Godist (kelle esimene nimi oli Burn The Priest), seega ma ei tea, kui tõsine see kristlikkuse aura P.O.D. ümber ikka on. Blythe sissejuhatuseks, on plaat üldse üllatavalt kuri.
Plaadilt leiab ka koostöö Ukraina bändi Jinjer lauljatariga:
8. Fontaines D.C. - Romance
Pakun, et see plaat on sel aastal ka kriitikute edetabelites sees, kuhu rockmuusikat üha harvem satub. See iiri post punk bänd on hetkel kuum teema. Mina sattusin neid kunagi kuulama oma aktsendiotsingutel ja julgen ka öelda, et see plaat on siiani nende parim. Väga palju väga eriilmelisi lugusid.
Ühte näidet on maru raske panna, sest päris mitu lugu sellel plaadil väärivad esiletõstmist. Noh, see "viga" suureneb nüüd tabelis iga järgmise kohaga muidugi...Panen siia video laivilt hoopis ja ühe aeglasema loo. Keegi mainib kommentaarides Lana Del Rey vaibi, kuule, täitsa on jah, ma ka nüüd märkasin. Aga ainult selles loos ehk. "Kurb hääl" jah, see on ka vist oluline, miks nad mulle meeldivad.
7. Kid Kapichi - There Goes The Neighbourhood
Jätkame aktsentidega. Aga seekord mitte enam kurbade häältega kohe kindlasti. Sotsiaalkriitikat Inglismaa töölisklassilt. Sellist mittedepressiivset, seda on ka vaja. Päris klassikaline punk ei ole, aga midagi sinnapoole.
Lauluke sellest, et nemad küll ei taha üksi saarele jääda:
6. Wunderhorse - Midas
Mingi Spotify playlist viskas mulle ette nende loo "Arizona" ja see oli imeline. Hakkasin siis uurima, et mis bänd ja lõpetasin suu ammuli kogu diskograafia läbi kuulamisega. Kus ma elanud olin, et ma neist varem midagi ei teadnud?! Uskumatult hea bänd. "Midas" on nende teine album, esimene ja ka väga hea ilmus 2022, seega üsna uus muusika. Tuuritavad muide koos 8. koha omaniku Fontaines D.C.ga, sinna tuurile juba läheks. Aga piletid olla kõik välja müüdud. Inglased muidu jälle. Lisaks muusikale ka väga head laulusõnad.
Siin võib vist jälle öelda, et lauljal on "kurb hääl"
5. Käärijä - People's Champion
Esiviisiku avab lõbus põhjanaaber. Uskumatu, et ei olegi ainult ühe hiti ime. Korralik peoplaat ja kui ka veel kõigist sõnadest aru saaks, oleks eriti tore, sest igasugu toredaid keelemänge eestlasena alati läbi ei hammusta. Üks on näiteks plaadi nimiloos olev tšempioni ja šampinjoni kõrvutus. Selline soomlaslikult armas valehäbita lõbutsemine.
Panin selle video, sest antud lugu on mu meelest kõigist plaadi bängeritest see kõige kõvem, aga kommentaaridesse süüvides sain teada, et tegelikult on tegemist tõsise looga, mis räägib küberkiusamisest, mida Käärijä väidetavalt ülipalju saanud on. Ei teadnud sellest midagi, sest vähemalt Eestis on teda küll pigem kiidetud, pole näinud ühtki negatiivset kommentaari. Ja seda isegi muidu vägagi konservatiivsetelt inimestelt.
4. Body Count - Merciless
Ja nüüd, räige kannapööre. Isegi Body Counti kohta võika kaanekujundusega album. Õnneks väga suurelt siia ei tule, mulle endale sellised verised asjad ei meeldi visuaalselt. Kuulata on teine asi. Ok, sissejuhatust, kus psühhopaat räägib, kuidas ta piinamisest orgasmi saab, mitu korda ei kuula, aga lood on head. Ja sealjuures mõtlemapanevate tekstidega. David Gilmour (!) teeb plaadil kaasa. Lisaks Corpsegrinder ja Max Cavalera. Vanad, aga kurjad. Kusjuures Top 4 ongi vanad, tuntud ja kurjad.
Panen siia rahuliku loo, kaks legendi koos:
3. Ministry - HOPIUMFORTHEMASSES
Jätkame lombi tagant ja üsna samade muredega. Ministry väidetavalt viimaseks jääv plaat siis. Kahju, et viimaseks jääb lausa, kuigi ega need viimased kaks on üsna ühte auku olnud, aga siiski sellisesse, kuhu ka mind veab. "Goddamn White Trash" on mu meelest aasta parim lugu. Respekt, et Uncle Al ei ole vanas eas mingiks konserviks muutunud, vaid on noortega võrdselt radikaalne. Chello Biafra teeb ka plaadil kaasa, tema iroonilist vokaali on alati rõõmustav kuulata. Seda plaati kuulasin ma aastal 2024 konkurentsitult kõige rohkem.
Ülimalt vahva video on ka aasta parimale loole tehtud - "Harimatud, rünnakule!" Ja video lõppu tasub eriti tähelepanelikult jälgida - kes on see, kes tõelisele mehele lõpuks ainsana abikäe ulatab?
2. Marilyn Manson - One Assassination Under God - Chapter 1
Jätkame legendidega. Manson on tagasi. Tundub, et mõnel mehel õnnestuvad asjad paremini, kui ta on korralikult vihale aetud. Vahepeal ahistamis- ja vägistamissüüdistustega kohtu all olnud mees on süüdistustest prii ja ütleb, mida ta sellest kõigest arvab. Ausalt öeldes ma kohtuprotsessi detailideni ei jälginud,...Ok, hakkasin nüüd uurima ja aru sain ainult sellest, et Manson maksis Woodile kinni tema advokaaditasud ja võttis tagasi oma süüdistuse Woodi vastu, aga mis sai Woodi süüdistusest, ma kuskilt välja ei lugenud. Aga Manson on ju vaba? Kui sind 55 naist ahistamises süüdistab ja süüdi mõistetakse, lähed ju kinni? Oeh, lihtsam on rääkida muusikast, kui muusikute eraelust.
Manson on igatahes tagasi juurte juures nii oma muusikas kui ka visuaalse külje pealt. Muuseas, mulle kohutavalt meeldib albumi kujunduseks olev Mansoni enda maalitud pilt. Mulle tundub, et ma vaatan viimasel ajal maailma kohati sarnase pilguga...Mulle meeldib, et Manson on kunstnik mitmes mõttes. Mulle meeldib, et tema laulutekstidesse peab süüvima, et need ei ole üheselt mõistetavad, aga neis on oma poeesia. Natuke ärevaks teeb see Chapter 1 plaadi nimes - ons vaja head asja lahjendama hakata?
Video valisin esteetiliselt kõige rohkem 90ndate Mansoniga resoneeeruva.
1. Bruce Dickinson - The Mandrake Project
Esikohal teenitult plaat, mille kõik lood ma endale playlisti tõstsin. Ootamatult oli see aga üks plaat, mida Loudwire küsitluses aasta enim pettumustvalmistanud plaatidena nimetati. Et nimi justkui lubas midagi erilist, aga oli ikka vana hea Bruce. No ma ei tea, mulle sellest ilmselt piisas. Mu meelest on see väga hea plaat, lood on eriilmelised, kaasahaaravad, mingit niisama täidet pole. Bruce käis suvel Eestis ka, ma ei käinud vaatamas (pilet tundus kallis, aga tuleb välja, et meil nüüd sellised hinnad ongi), aga kontserti tehti ka ajakirjanduses maha. Mu meelest on tal jaksu ja hoogu küll, pole midagi halba öelda. Piisab ju sellest, et teed hästi seda asja, mida sa alati hästi teinud oled?
Selline klassikaline natuke tobe video nagu Bruce'l tavaliselt kombeks: Selline see tabel siis saigi. Tipp oli rämedalt maskuliinne sel aastal, enamasti pole olnud. Vanad tegijad võidutsesid uute tulijate üle. No korralik aastale 2024 vastav tabel ju. Olen kah konserviks muutunud.
Kohe teine tera on kirjutada, kui selgub, et inimesed ikka loevad ka :) Esimene osa, kohad 30-21 asub siin.
20. Lady Parts - We Are Lady Parts
See üks kord, kui ma sattusin kuulama sellist stiili nagu taqwacore ehk siis moslemi punk ja avastasin sealt sellise superägeda bändi nagu Lady Parts, mis on tegelikult selline väljamõeldud bänd, sest on pärit briti samanimelisest komöödiasarjast , kuigi noh, muusikat teevadki ikka samad inimesed, kes filmis näitlevad, ei ole mingi AI või valged keskealised mehed. Seriaal peaks ka väga tore olema, kahjuks ise pole näinud. Aga muusika on lahe ja lõbusate tekstidega. Väga õnnelik selle avastuse üle. Ütleme nii, et ülejäänud taqwacore enamasti ei kõnetanud.
Väike näide ka, tore oli, et Youtube sundis mind enne seda videot vaatama reklaami Harry Potteri Legodest :)
19. KXLLSWXTCH - BITTERSWEET
Oeh, mitu korda ma pidin seda esinejanime trükkima, enne kui õigesti sai. Taaskord, nagu kirjastiilist näha, noor ja popp esitaja. Jonathan Robert Whitmer (born July 17, 1999), professionally known as
Kxllswxtch, is a Hispanic recording artist and songwriter from Orange
County, California. He is known for his screaming vocals and
horror-inspired visuals often featuring knives and fighting. Väliselt sarnane kodumaise Tommy Cashiga. Bipolaarsus, ärevus, depressioon, see kombo on siinkohal esindatud kõik, aga muusikaliselt mulle meeldib, poisil on ilus hääl (neis mulle meeldivates lugudes küll mingit karjuvat vokaali ei tuvastanud). Dark trap metal.
Tüüp teeb väga erinevat muusikat, kõik temalt mulle kindlasti ei meeldi, aga need ilusamad ja meloodilisemad on head.
18. Kittie - Fire
Kittie on Kanada all-female metalbänd, kelle viimane album ilmus 20 aastat tagasi, kuid kes sel aastal tegid võimsa comebacki. Armastasin neid juba varasemast ajast, ei uskunud, et enam kokku tulevad. Vahepeal on bändis koosseisumuutusi olnud, üks endine liige suri 31-aastasena, aga muusika on endiselt sarnane algusaegadega ja väga hea. Tõsiselt kurja häälega tšikid, kes end Onlyfansis ei müü.
17. FEVER 333 - DARKER WHITE
Jätkame kurjade bändidega. Stiiliks seekord rapcore. Ameerikast. Poliitilised, radikaal-vasakpoolsed, eeskujudeks Rage Against The Machine ja Public Enemy. Isegi kui ideoloogiliselt ei haaku, ja ilmselt see pole just valgetele suunatud muusika, siis äärmiselt kaasahaarav ikka.
Korralikku kirikumuusikat jõuluaega:
16. Huora - Neljä huoelenaikaa
Iga aasta olen ikka mõne Soome bändi ka tabelisse mahutanud, seekord siis naisvokaaliga punkbänd Huora. Hiljuti sai Soome punki Tartus ka näha (no vähesed said, väga vähe rahvast oli kohal) ja kui ma Kivesveto Go-Go lauljaga veits juttu puhusin, siis nad mainisid, et on Huoraga mitmeid kordi koos esinenud. Ega Soome punki siinmail palju vist ei kuulata, mind ennast segab, et ma alati tekstist aru ei saa, aga erinevalt Eesti pungist, on see tegelikult normaalne. See, kui ma kohalikust keelest sõnagi aru ei saa, häirib rohkem.
Siin laulus siis näiteks räägitakse sellest, kuidas viin on ikka see õige suvejook:
15. Kosmikud - Surm Lõuna-Saksamaal
Kosmikud ja soome bändid käivad kuidagi käsikäes, sel aastal tegid nad imehea kaveri soome bändi Viikate loost - "Põhjast toon vilja", aga seda lugu sellel plaadil pole. On ühel teisel, aga seda pole jälle Spotifys (lugu on, plaati pole) vaid ainult vinüülil ja vinüüli pole mul millegagi kuulata. Ei ole mu meelest kõige tugevam Kosmikute plaat, kuid aasta kohalik rocklugu tuleb küll selle plaadi pealt, nimelt "Kalmistu baar". Ja Kosmikute kontsertidel käisin sel aastal ilmselt kõige rohkem.
Aasta lugu räägib siis sõudemeeskonna treenerist, kelle meeskond paraku aalidele liiga pikaks külla läks:
14. Unto Others - Never, Neverland
Eelmisel aastal alanud gootiroki vaimustus jätkub. Seekord USA, Portlandi bändi Unto Others uue albumiga. Kui sulle meeldivad Type O Negative ja Sisters of Mercy, siis ilmselt meeldib ka see bänd. Palju eriilmelisi ja ühteviisi häid lugusid. Plaadil on ka väga hea Ramones'i "Pet Sematary" kaver.
Üks selle aasta kõige ilusamaid lugusid. Ilma irooniata. Imeilus sõnum ka mu meelest.
13. Dead On A Sunday - Cold Red Sea
Jätkame ikka gootilainel. Jälle Ameerika bänd, Denverist, Coloradost. Muud infot ei leia väga. Andis sel aastal välja suisa kaks albumit, millest teine on kaverite album. "Cold Red Sea" on omalooming, kaveritest meeldib mulle nende kunagi varasem Britney "Baby One More Time" kaver, aga üldiselt on minu jaoks nende enda kraam etem. Lauljal lihtsalt on niivõrd omapärane hääl, et enamik kavereid mõjub liiga üheülbalisena.
Ametlikku videot ei olnud võimalik leida ühestki selle plaadi loost, ainult kaveritest, millest on kahju. Üldse ei aimanud, et nii underground bänd :) Leidsin siiski ühe fännivideo, mis mingi vana anime põhjal tehtud:
12. SIP€LGA x YOHAN - Tere Kaine Eesti
Ealeski ei oleks arvanud, et see on mu tabelis kõrgeim Eesti plaat. Ausalt öeldes polnud ma nende kahe trubaduuri loominguga varem üldse kursiski, kuni ilmus lugu "Jeesus" Genkaga koostöös ja kuna ma tema koostööd kuulan alati ära ja seegi oli hää, siis andsin plaadilegi võimaluse ning oma võimaluse ta ära kasutas. Uskumatu, aga inimestel on silmaringi ja riimiseadmisoskust ning otsesest labasusest suudetakse ka hoiduda. No joomine joomiseks, aga palun seletage mulle ära, mis on näiteks Valge Tüdruku fenomen, mida haritud kultuuriajakirjandus häbematult promob, aga mille peale mina natuke mallepärnastun. Kõrgkultuuri ei tasu "Tere Kaine Eesti" pealt ehk otsida, aga vähemalt lõbus kuulamine oli küll. Olukorras, kus enamik kohalikust muusikast paneb siiski piinlikkusest hambaid krigistama.
Korralik peotümakas ehk kõige kuulsam lugu:
11. Purple Negative - Megabee
Kujutage ette, Läti bänd on tabelis kõrgemal kohal kui kohalik, kus selle häbi ots! Naisvokaaliga psühhedeelne punk naabritelt, kuulama sattusin seetõttu, et koos Sibyl Vane'iga soojendasid nad suvel 2022 Siguldas Placebot ja nad olid ka laivis pagana ägedad. Nagu oleks 90ndate alguse Hole'i või Babes in Toylandi konsale sattunud. Laiv on Youtubest täitsa vaadatav muide. Tollest ajast on mu lemmiklugu "Happy Once A Year", aga uue ja ametlikult debüütalbumi peal on häid lugusid mitmeid. Kohe kahju, kui vähe me naabrite muusikast tegelikult teame.
Selline päevapoliitiline lugu siis näiteks. On meil mõnda nii julgelt väljenduvat naislauljat?
Ja järgmiseks ongi aeg TOP 10 käes, kust naabritest leiame eest vaid ühe julge soomlase.
Kui eelmisel aastal sai kuulatud 24 659 lugu, siis sel aastal tuleb rekordilised 28 000 ilmselt ära. Teen taas Top 30ne nagu eelmiselgi aastal. Aasta parimate plaatide tabeli kokkupanemiseks kasutasin sel aastal uut
matemaatilist meetodit - nimelt jagasin plaadil olevate lugude arvu
nende lugude arvuga, mille ma plaadilt oma playlisti võtsin. Selle tulemusena jäid edetabeli lõppu kaks plaati, mida oli väga raske teistega kõrvutada - nende tohutu pikkuse tõttu. Ei ole Taylor Swift, aga palju puudu ka mitte.
30. Post Malone - F-1 Trillion: Long Bed
Posty sai lapse ja muundus täielikult. Tuleb ka meestel ette. Hakkas räpparist kantristaariks ning plaanib maale kolimist. Kirjutas tütrele loo ("Yours"), mida tollel ilmselt hilisemas elus piinlik kuulata on. Kantri murdis sel aastal üldse uksest ja aknast, kõik, kel vähegi majanduslikku mõtlemist, üritasid kas ise kantriplaadi teha või siis vähemalt mõne kantristaari enda plaadile kaastööd tegema meelitada. Taylor Swift meelitas näiteks Posty ja sellest sai tema plaadi parim lugu. Poliitikast ei tahaks ma rääkida, ma kuulan ainult muusikat ja kuna ma kantrit kuulama sattusin sel aastal enam-vähem esmakordselt siis eks osad teemad neis lugudes on tõesti veidi kummalised - ikka see arhailine valge ameerika farmer, teeb rasket tööd, sõidab suure autoga ja võtab naiseks naabritüdruku, kellega valge aiaga majas kari lapsi saada - eluuunistus vs naine jätab maha, joon end baaris surnuks - reaalsus. Emotsiooni siin ju on, kes ei tahaks õnnelikku elu ja kes ei oleks kurb, kui ta maha jäetakse, eks ta selle pealt müüb. Mu lapsed näiteks j-ä-l-e-s-t-a-v-a-d seda uut kannapööret kantri poole. Mikro tegi Dasha loole "Austin" uued, valge farmeri raskest elust rääkivad sõnad: originaalis Did your boots stop workin'? Did your truck break down? asemel "Did your slaves stop workin'? Did your skin turned black?"
Aasta kõige popim lugu videona ka siis:
29. Morgan Wallen - Appikene, Morgani plaat tuli välja 2023 hoopis ja ma ei saagi teile rääkida, et seal on pagana 36 lugu peal ja sellest, kuidas kantrimeeste välimus, absoluutselt kõigi, on nii ebastaarilik kui olla saab ja see on pagana lahe tegelikult ja sellest, kuidas see muusika mus nostalgia käivitab, sest ma istusin kogu oma teismeliseea Manhattani baaris, kus hoolimata baari nimest, mängiti enamasti ainult kantrit. Oeh, milline valearvestus. Ei, Morgani plaat tabelisse ei saa. Vaat, kus lops. Kiire asendus, sest asendusplaate mul juba on -The Offspring - SUPERCHARGED. Ma olin kindel, et see plaat saab tabelisse, aga peaaegu oleks välja jäänud, sest tegelikult on seal tõesti vaid paar väga head lugu ja ülejäänu on selline käib kah kraam. The Offspring on siiski samuti lapsepõlvenostalgia ja sügiseks Riiga said piletid ka ostetud. 59 eurot olid, ei old 80 nagu Eestis kombeks.
28. 5MIINUST/Puuluup - kannatused ehk külakiigel pole stopperit
Ega me sellest euroloost erilises vaimustuses polnud. Käis kah, noh. Aga selle plaadi maaeluesteetika läks nagu kuidagi hinge. Ei arvanud, et nad koos suisa 13-loolise plaadi suudavad valmis teha. Mingit imelikku jura oli seal plaadil ju ka, aga paar korralikku bängerit kaaluvad bilansi plussi.
27. Amyl and The Sniffers - Cartoon Darkness
Sellest toredast Austraalia punkbändist poleks jälle nii madalat tabelikohta oodanud. Põhilised albumihitid tulid aga juba alguses välja ja ülejäänujäi pigem täitematerjaliks. Kuigi, need hitid on omaette tase. Amyli hääl on ikka niivõrd nunnu ja nende positiivne suhtumine kogu selle uuemas muusikas laiutava negatiivsuse kõrval on värskendav. Bikiinid selga ja pidutsema!
Tore kehapositiivne video ka teile vaatamiseks, ärge muretsege, sensitiivsed alad on musta kasti taha peidetud :)
26. Green Day - Saviors Kõigil vanadel poppungiisadel tuli tänavu plaat välja. Kõige õudsem oli Blink-182 oma, paduromantilis-nostalgiline löga. The Offspring jäi aga ootamatult Green Dayle alla. Olen küll lugenud palju paha selle plaadi kohta, aga mu meelest pole üldse nii hull. Mõned päris hea minekuga lood on siin, mis nagu Green Day klassikaline kraam, pikemaks kummitama jäävad.
25. Sea Girls - Midnight Butteflies
Seatüdrukud ei ole kantri, kui keegi kardab ja tegelikult ka tüdrukud mitte kui keegi sedagi kardab. Esmakordselt sel aastal kuulsin, kuigi juba mõned aastad vana UK pop-rock indie bänd. Ilusad laulud on neil. Oleks neile tabelis isegi kõrgemat kohta ennustanud, aga taaskord esimesed singlid uuelt plaadilt oligi põhiline kuld, ülejäänu enam mitte nii väga. Romantiline, aga mitte ilasel moel.
Olles hirmus seksist, panen video, kus bändi pole näha, sest laulja, noh, pole just kõige kaunim lilleke kimbus ja minu meelest see natuke rikub muusikalist elamust. Selliste pisiasjade tõttu ma enamasti videoid ei vaatagi.
24. Judas Priest - Invincible Shield
Kuulamistiheduselt sel aastal kolmas plaat tegelikult. Judas Priest on Judas Priest, mida siin muud kommenteerida. Endiselt vormis, erilisi üllatusi ei sünni, küll aga kestvat kvaliteeti. Saad, mida eeldad.
23. The Libertines - All Quiet On The Eastern Esplanade
Ma ei olnud varem Libertinesi kuulanud eriti, teadsin, et seal laulab see Kate Mossi heroiini-peika Pete Doherty, aga muud midagi. Küll see Pete oli omal ajal nunnu poiss. Enam ei ole. Aga laulab ilusasti. Selline klassikaline inglise muusika.
Siin on videol mõte sees, täiendab kenasti muusikat.
22. PAIN - I Am
Paini plaati ootasin juba ammu, sest peale seda kui Till Lindemanni ja Peter Tägtgreni teed lahku läksid, on veidi uut materjali juba ilmunud. Suurem osa lugusid plaadil on korralikud industrial-tantsulood. Palju enesereflektsiooni nagu plaadi nimigi lubab. Peteri sisemised minad on korralikud vihased poisid, kuigi inimesena tundub ta pigem selline leebeke, käis ta meil suvel oma bändiga Hypocrisy HRL-il esinemas.
Üks vahva road-movie ka plaadilt ja pagan, Tägtgren tõesti meenutab Johnny Deppi teatud nurga alt.
21. NOAHFINNCE - GROWING UP ON THE INTERNET
Nagu plaadinimest, caps-lockist ja kirjastiilist (Noahfinnce - No offence) järeldub, on tegemist äärmiselt tänapäevase esinejaga. Internet ütleb, et NOAHFINNCE, real name Noah Finn Adams, is a twenty-five-year-old
YouTuber and Instagram influencer from England who uses both his social
media platforms as well as his music to provide an alternative take on
LGBTQ+ issues. Mina ei tea, mis LGBTQ teemadest seal räägitakse, lauludest ma küll midagi erilist tuvastanud pole, aga no ega ma neid väga ei kuula ka. Tavaline poiss. Selline nunnu ja erinevalt enamikest tänapäeva noortest ka rõõmsameelne.
Üks igati värviline ja kaasahaarav video, mille alltekstist arusaamiseks peab ilmselt kakskümmend aastat noorem olema, aga no f*** it!
