esmaspäev, jaanuar 23, 2017

Vanaisa lood

Koolist anti ülesanne - palugu laps (vana)vanaemal-isal talle mõni tore lugu rääkida, õppigu laps seda jutustama ning kandku teistelegi ette. Meil on selles mõttes hea, et valida on koguni kahe vanaema ja kahe vanaisa vahel (lisaks on olemas ka tervelt neli vanavanaema, vanavanaisasid paraku mitte ühtki).

Esimesena pakkus oma lood välja minu isa. Kuna ma ise olin lapsepõlves enamikku tema lugusid kuulnud, siis aimasin, et midagi väga salongikõlbulikku sealt ei tule. Mitte, et vanaisa mingi ropp mees oleks, ei, tal oli lihtsalt "õnne" elada eesti poisina Kohtla-Järvel ning enamik tema lapsepõlvelugusid kannab koondnimetust "eestlaste ja venelaste sõda".

Näiteks see, kui ta ema ostis pojale uisud ja käskis uisuväljakule tritsutama minna. Teadagi, hoki on karmide meeste mäng ning teatavasti oli NL-i koondis selles karmis mängus üsna kõva käpp, siiani on hoki just vene päritolu poiste seas eriti populaarne. Nii oli ka siis ning hokiväljal peremehetsenud vene poisid tegid ka minu isale selle selgeks - saa aru, hoki ei ole eestlaste mäng, hoki on läbi ja lõhki vene poiste pärusmaa, seekord me sulle tuupi ei anna, sest sa olid nii naiivne, aga järgmine kord, kui uiskudega siia tuled, siis hoia alt! Isa läks koju, rääkis oma emale loo ära, ema peitis vaikides uisud kappi tagasi ega teinud enam kunagi juttu, et poeg võiks ikka uisutama minna.

Juba veidi vanematele eesti poistele nii lihtsalt enam armu ei antud. Näiteks kui eestlastel oli koolis mingi pidu või üritus olnud ja nad peale seda bussiga koju sõitsid, siis juhtus sageli nii, et bussi peatas kinni kaigaste ja muuga varustatud vene poiste jõuk ning bussijuht tunnistas nukralt, et ta ei saa midagi teha, mingu eestlased nüüd ilusti maha, sest muidu lõhuvad venelased bussi ära ja seda tema lubada ei saa. Üldiselt pisteti siis jooksu, sest venelasi elas Kohtla-Järvel oluliselt rohkem kui eestlasi.

Ühel korral aga juhtus sedasi, et mu isa tuli koos sõpradega linna pealt, mingis selle loo versioonis oli ta suutnud kusagilt hankida mingi kultusliku väljamaa bändi vinüülplaadi, mida ta ettenägelikult põues peitis. Kusagil pargivahel sattus neile aga vastu tulema kolmeliikmeline venelaste punt. Isa kaks sõpra pistsid plagama, mõlemile jooksid vene poisid kohe järele, isa vastu seisma jäänud jõugu kõige kurjem liige tõmbas aga ootamatult noa välja. Loomulikult andis ka isa siis kandadele valu, aga noaga rets ei jäänud samuti sugugi maha, nad olevat niimoodi jooksnud oma kolm kilomeetrit, üks ees, teine 10 meetrit tagapool, väga võrdse vahega. Mingil hetkel jõudsid nad tollase miilitsajaoskonna juurde, kus üks miilits parajasti maja ees suitsu tegi. Isa karjus "Pamagiite! Ubivajut!", sest miilits oli ju ka otse loomulikult venelane, aga too vaid urahtas mokaotsast "Pašol tõ!". Ilmselt pidas tagaajamist poisikeste naljaks. Peale seda joosti veel oma kilomeeter, mille jooksul pätt alla andis ega enam jälitada ei viitsinud.

Oot, või oli see plaadilugu üks teine, kus keegi kole pätt, nimega Lenin, isale ikka päriselt tappa ka andis ja tal põues olnud plaadi puruks lõi? Igatahes on arusaadav, millise tonaalsusega kõik need lood on. Mina kartsin lapsepõlves venelasi väga, sest minu silmis olid venelased mingid kurjad trollid, kes ei tahtnud muud, kui eestlastele peksa anda. Suur oli mu imestus, kui meie kanti tuli suvitama üks sõbralik vene tüdruk, kes sugugi kedagi lüüa ei tahtnud. Ega ma muidu ühtki venelast seal Tammelinnas ju tegelikult näinud olnudki. Seega need kunagistest oludest tingitud lood vist väga ei kõlba tänapäeva maailma ega ole sugugi õpetlikud, mida vanaema-vanaisa lood ilmselt idee poolest olema peaksid...

12 kommentaari:

  1. Hmm... Minu isa meenutused oma lapsepõlvest jäid esimese vabariigi ja teise maailmasõja aega. Püstoli varastamine sakslase tagant, kodus lihatünnis tulirelvade peitmine (ka oma vanemate eest), kooli mineku asemel Elvasse turule minek, et omakasvatatud tubakat müüa... Lõhkemata miinidelt tiivikute ära kruttimine, nii et isa sõber õhku lendas ja isale kerre mitu miinikildu jäi. Vist ei ole jah viisakad ja koolis taasesitatavad lood. Isa jutud lõppesid enamasti sellega, et kas ta sai oma isalt kere peale, nii et vedas jalgu järel või siis seekord pääses.

    Ema jutud on hoopis teist masti. Eluaegse lasteaiakasvatajana oskab ta valida pedagooliliselt sobivaid ja õpetliku sisuga jutukesi. Et kui peedivaod rohitud, sai naarbilastega mängima jms.

    VastaKustuta
  2. Elasin Lasnamäel (Fedjuninski 2). Venelasi oli, aga mingit pidevat sõda või vihavaenu nende vastu ei olnud ja ei tekkinud.

    Üleeile äia sünnipäeval sai aga igasugu jutte kuuldud. Huvitavad on need inimeste lood. Oleks vaid rääkijaid ja küsijaid..

    VastaKustuta
  3. Jäin mõtisklema sõna "õpetlikud jutud" tähenduse üle. Kooli jaoks, jah, võiksid jutud ju viisakad olla. Ja laste jaoks on sihukesed terrori jutud natuke keerulised laiemalt mõista. Aga mingis mõttes on ka need kaklused venelastega ja muud koledad jutud ju õpetlikud. Need annavad vähemalt aimu sellest, milline on olnud ajalugu siinmail ja et elu ei koosne alati selge põhjuse ja tagajärje seosega isiklikest muinasjutukestest. Suur ajalugu võib meist sõita niisuguse teerulliga üle, et endal antud hetkel muud teha pole, kui võimalikult kiiresti pakku joosta.

    VastaKustuta
  4. Minu ema ja emaisa töötasid Tartus suht venekeelses kollektiivis ja midagi halba nad kunagi neist ei rääkinud, pigem seda, et sõbralikud ja abivalmid inimesed. Kuna meil oli ka mitu vene rahvusest peresõpra, kinnistus minusse positiivne venelase kuvand :).
    Aga need vanad lood oleks jah väga hea kirja panna, seni kui on rääkijaid.

    VastaKustuta
  5. Huvitav on see, et kõigi nende lapsepõlve terrori-lugude juures suhtub mu isa venelastesse palju paremini kui mu ema, kel venelastega erilisi kokkupuuteid pole olnudki. Ilmselt oli ka seal Kohtla-Järvel igasuguseid venelasi, jutustamistväärt lugudes on aga peamiselt ikka need pahad.

    VastaKustuta
  6. Mis su isa sünniaasta on ka? Minu oma on 1967 ja selliseid lugusid Kohtla-Järvest küll ei tea, eluaeg siin elanud ja 1. Keskkooli lõpetanud.

    VastaKustuta
  7. Mustamäe poisina tean rääkida, et vene ja eesti kampade vahel oli 70'tel-80'tel suht terav seis. Üksi õhtul vene koolist mööda kõndida ei riskinud. Suuremaid lööminguid palju polnud aga kivisõdasid ja väiksemate kampade kähmlusi oli ikka ja pea eranditult rahvuslikul pinnal. "Fashistid" "tiblade" vastu.

    VastaKustuta
  8. Mina (60+) käisin Kohtla-Järvel spordikoolis,
    elasime ja õppisin Jõhvis, aga ega vahet pole.
    Eks see meeleolu oli üleeestiline sel ajal.

    Mulle see Marca vanaisa jutt on tuttav, aga
    ma jäin alles nüüd mõtlema, et meil ei olnud
    spordikoolis ühtegi venelast, ega ka koondises?!

    Ilmselt olid poksi- ja maadlustreeningute kohad
    kergejõustiku harrastajatest teadlikult eraldatud?
    Küll aga võis kohtata venelasi tänval õhtusel ajal ;|

    Ei mingit vaenu ja EKRE jääb ka oma kondist ilma,
    mulle venelased meeldivad :D

    Põhja-Eesti kirde nurk, tuntud ka kui Ida-Virumaa on
    üks ütlemata ilus koht, kui seal veidigi ringi käia.
    Põlisrahvas, kes seal elas enne sõda, elab seal edasi.
    Sovjeedid, kes sinna toodi, on kastis või Tallinna kolinud.
    Ütlemata perspektiivikas (odav ja ilus) koht igasugu uueks.

    VastaKustuta
  9. Eks see ole vist sarnane kõigi võõraste puhul, kes nendega tegelikult kokkupuutunud on, ei karda ega põlga neid nii hirmsasti, kõige suurem hirm ja põlgus on nende silmis, kes kusagilt midagi lugenud või kuulnud on.

    VastaKustuta
  10. Ja sellega olen ka nõus, et Ida-Viru on kohe kindlasti üks Eesti ilusaimaid piirkondi.

    VastaKustuta
  11. Meie kartsime venelasi ennekõike vastikute täiskasvanute pärast. Ja loomulikult räägiti laste keskis igasuguseid hirmujutte.
    Ükskord aga, kui kaks vene nagamanni mu vaibakloppimispuu pealt niimoodi alla lükkasid, et ma peaga vastu kiviplaate kukkusin, jooksis üks suur vene poiss kohe minu juurde, muretses, lohutas ja pakkus iiriskommi. Siis ma sain kah aru, et "ikkagi inimene".
    Vastikud nagamannid aga jäid kahjuks veel kauaks hoovi valitsema.

    VastaKustuta