Minu laulupidu

Nädalavahetusel proovisin järgi, mismoodi on olla normaalne inimene ja päev otsa teleka ees passida. Jube oli, pea paks ja uimane otsas, aga ära tegin. Peaaegu terve rongkäigu ja terve pühapäevase kontserdi, enne seda vaatasime lastega ära ka reedese tantsupeo. Miks ma ennast nõnda piinan? No Minil oli tema esimene laulupidu.

Mul pole ühtegi olnud, sest teatavasti on karu mulle kõrva peale astunud. Muidu oleks hirmsasti minna tahtnud - just see melu ja ööbimine ja vabadus ja massid. Pealtvaatajana olen korra käinud, ilmselt 1994. aasta laulu- ja tantsupeol, aga mu meelest pealtvaatajana erilist lõbu ei ole. Mäletan häguselt Kalevi staadionit, vist istusime ka liiga all, et mustreid näha, telekast palju parem ülevaade ja laulupeost mäletan enda piinlikkust, kuidas "suured inimesed ja laulavad niimoodi avalikult!", mu meelest lauldi "ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad". Põhimälestus laulupeost on aga hoopis lauluväljaku peldikud - kui olime emaga ilmatu pika rivi ära seisnud, sattusime kohutavalt haisvasse ruumi, kus põranda sees augud ja mu meelest, kas vaheseinad olid või ei, aga uksi mu meelest küll mitte (see on isegi usutav, Lemme telklas ei olnud veel eelmisel aastalgi kabiinide ees uksi). See oli, noh, elamus.

Mini saabus tagasi esmaspäeva varahommikul kell 1 ja esimese asjana teatas, kui jube pikad olla olnud vetsusabad ja kui sisse said, siis ei olnud mõnes isegi paberit! Heh-heh, no vähemalt oli pott ja uks ees.

Rongkäigust jooksis Mini kaadrist läbi, õnneks on nüüd see järelvaatamine, kerisime tagasi ja tegime ekraanist pilti, kokkuvõttes saigi sellest ainuke jäädvustus, kõigil ametlikel on plika kellegi teise varjus. Laulupeol teda samuti ei paistnud, aga mulle jäi kuidagi silma, et nende kostüümidega sarnane "jõuk" oli kõige kõrgemal kaare all, kuhu kaamerasilm ei ulatunud. Pärast leidsin Postimehest foto, mis seda tõestas - olidki kõige kõrgemal pead vastu kaareserva. Ilmselt oli vaade uskumatu, aga teisalt nii kõrgel võis päris hirmus ka olla. Igatahes äge! Kuigi Mini võtab asju hoopis külmema kõhuga kui mina, kes muudkui käib ja susib: "Onju oli vinge! Kas te seda ka nägite/tegite?! Ah, noh, kuidas oli? Räägi!" See on see, kui enda unistused aetakse lapse kaela.

Plikad kalpsasid seal omapäi 100000 inimese hulgas ringi, ostsid hirmkalleid näkse ja ära ei kadunudki keegi.  Ausalt, selles osas on ikka piinlik, topsitäis (ca 5-6 viilu) arbuusi 4 eurot, toika otsa aetud pool kartulit 2 eurot jne, aga lastel oli kõht tühi, sest said ainult lõunat, millegipärast lubatud õhtusööki pühapäeval ei antudki ja ole sa niimoodi poole ööni, kaasaantud toit oli ka teiseks päevaks otsas ju. Minil vedas, leidis prügikasti alt 5 eurot...Ta on mul kokkuhoidlik ka, keegi õnnetu oli ostnud 9 "iga loos võidab"-piletit. Sai mitu kärbselapatsit, hunniku postkaarte ja muud sellist. Nojah, hea, et mitte sina, sai ikka korrutatud. Ses mõttes vist tasub kokkuhoid eeskujuna ära, Mini pikalt seletas, kuidas ta valis parima hinna ja koguse suhtega friikaid endale...

Muudest kaebustest, mis hiljem ajakirjandusest leitud (teeme selle südamliku ühislaulmise ruttu ära, siis saab jälle üksteise maksa kallale nokkima asuda) - no mismoodi see 300000 sinna ära oleks mahtunud, visuaalselt ju oli aru saada, et seisti külg-külje kõrval? Kihiti? Et "pagana politsei", keelas piletimüügi ära? No aga kui oleks paarsada inimest laiaks tallutud, siis oleks ju jälle politsei süüdi, et mis lasi nii palju rahvast sisse. Miks vihastada, et sisse ei saanud, ilmselt tõelised fännid ostsid piletid juba eelmüügist ära ja need, kes mõneks viimaseks tunniks sisse tahtsid saada, olidki pigem juhukülalised, kui andunud laulupeoaustajad, kes aasta tippsündmusest ilma jäid. Pagana lapsevanemad oma kuramuse kärudega? Oma mugavuse nimel niimoodi teisi materdada on kole, samas ma ise ei oleks väikelapsega kindlasti sinna läinud. Enda mugavuse ja ohutuse pärast, liiga palju rahvast ja teada ju, et suur trügimine. Ainus asi, mis mind veidi häiris, oli see, kuidas kaameraga püüti neid nö "staare" tabada, mu meelest oleks võinud ikka pigem lauljaid näidata (st minu last, eks). Ei taha kaunil päeval neid poliitikute molusid vahtida.

Miks ma ise koha peale minna ei plaaninud, oli see, et oma last niikuinii ei näe, pigem ei näe üldse midagi ja selline mass pigem pelutab tänapäeval, kui tekitab mingit ühistunnet minus. Pluss laulda niikuinii ei oska. Telekast nägin üllatavalt palju tuttavaid isegi suures plaanis ära. Ja see ülevalt vaade pisikesi sipelgaid täis laululavale, taamal meri ja suur valge laev ning taustal Tallinna vaade ägedate tornidega - seda kah koha peal kuidagi ei näe. Ja hullem vedamine ikka ilmaga - meil sadas terve laupäeva lausvihma ja oli ca +10 kraadi ning ega pühapäevgi vihmata jäänud. Mini uued valged tossud ei saanudki mudaseks. Tore oli ikka see, kuidas ma enne minekut korrutasin, kuidas kindlasti tuleb minna sissekäidud jalatsitega ja lõpuks sai ikka päev enne minekut uued tossud ostetud, millega enne rongkäiku sammugi käidud ei oldud. Ei hakanud hõõruma. (See on muidugi õige koht, kus riskida, jajah).