Teisipäev, juuni 30, 2020

Kole ilm ehk aeg meenutada

Ma ilmselgelt vajan rutiini ja võimalust niisama lakke vahtida, et oma mõtteid koondada ja midagi kirja saada. Siiani seda võimalust väga olnud ei ole, sest pidevalt käib mingi puhkamine, kuigi puhkust tegelikult ei ole. Kogu aeg on vaja otsustada, kuhu ja millal sõita, sest kasutamata ilusad ilmad närivad muidu hinge seest. Ei ole rööprähkleja, no ei ole. Tegutseda ja mõelda samaaegselt ei oska. P.S. Kas teie oskate kõndimise pealt juua? Mina ei oska, pean alati seisma jääma.

Ma muidu paneks siia kauneid puhkusepilte, aga ei saa, sest neid ei ole. Pilte on, aga jõledaid. Mees ostis selle igavese peene Samsung S20-ne (firma raha eest muidugi) ja ma hoiatan - mitte ühte ilusat pilti sellega ei saa, kuigi tal on mingi über-kaamera peal, mida Mallukas uhkelt esitles, aga ilmselgelt pildistab see ilusaid pilte ainult normaalsetest inimestest. Mina vaatan sellega tehtud pilte ja ainuke asi, mida ma näen on...paramparaa - hiiglaslik lõualott! Keda me selles nüüd süüdistame? Paar rida ülaltpoolt leiate nime. Mis ma pean nüüd ka mingile lõikusele minema või? Ma ei taha! Juba mõtlesin välja, et inetusest tuleb enda uus kaubamärk teha. Ela sellega, mis antakse ja katsu rahul olla. Õigluse huvides võib öelda, et see telefon teeb tõesti kõigist erakordselt realistlikud pildid, mis ei vasta kellegi ettekujutusele endast. Teine variant on ülisilutud filter peale panna, aga see on teistpidi hale. Ühe ilusa pildi siiski leidsin, kassist, loomulikult. Kukkus/hüppas teine kõhukarvadega helesinise akrüülvärvi sisse ja me pidime ta ära pesema. Kass on kõige nunnum siis, kui ta silmaiirised on laienenud.
Blogide osas jõuan ma järje peale ka alles siis, kui kirjutatu aktuaalsus on ammu mööda läinud, sest nädalavahetusiti, mis viimasel ajal päeva võrra pikemaks on veninud, ma netti üldse ei kasuta. Tahtsin lihtsalt öelda, et ma olen teie kõigiga nõus. Vähemalt teoreetiliselt ja esimese viie minuti jooksul, kui ma pole veel jõudnud mõelda "aga kui seda asja teistpidi vaadata, tundub hoopis naa!" Seega ma seda blogide meemi vist ei tee, ma kardan, et unustan kellegi ära või haavan kuidagi tahtmatult, sest no ma olen ajuti 100% see "ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks" ja siis kohe kui tuul pöördub, muutun selleks "mind üldse ei huvita, mida teised arvavad!"-tüübiks. Leppigem sellega. Puhkus ja zen. On nagu on.

Teisalt, ainus lugu, mis mulle silma jäi ja mida ma teiega jagada tahtsin on järgnev. Ehk siis lugu sellest, kuidas täiskasvanud jonnivad ja kuidas kõrvalt vaadates see nii loll tundub ja kuidas sa tead, et teatud hetkedel käitud täpselt samamoodi ka sina:
Istun jõe kaldal ja vaatan, kuidas inimesed ujuvad. Üks noor naisinimene ujub enesekindlalt tagapool poisid. Seda märkavad ka meessoost rannavalvurid, kes ujujat korrale kutsuma sõidavad, paadiga. Ilmselt on reegel poidest mitte kaugemale minna tehtud peamiselt selle tõttu, et seal sõidavad paadid ja kaatrid ning neid on lausa tihedalt.  Seega, mõistlik keeld iseenesest.  Naisinimene ei pööra rannavalvuritele tähelepanu ja ujub edasi kuni ranna lõpuni ja pöörab alles seal tagasi. Mehed karjuvad veel midagi, mille peale naisinimene korra nende poole pöörab (ma ei näe, mida ta teeb) ja seejärel otsustavalt randa marsib. "Mille pärast seesugused nägusid on vaja teha!" käratab üks rannavalvuritest. Neiu jätkab nähtavalt vihase näoga ja meeste poole vaatamata oma teed. Siin võiks asi justkui läbi saada, nojah, sai pahaseks, et teda keelati, aga samas ohtlik olukord on ju lõppenud ja suva need näod, pikalt ja pimedasse ju ei saatnud. Aga ei, rannavalvur ei saa rahu. Suurem ja vanem neist käseb nooremal paadiga kaldasse sõita ja astub raudsel sammul neiut otsima, et ma ei tea, mida teha, et tema sõna peale jääks ilmselt. Noorem poiss vantsib ebalevalt teisele järele, tema arust on ka olukord ilmselt asjatult pikaks veninud. Seletan samal ajal lapsele, kes teada tahab, kes süüdi on ja mis nüüd saab, et vahel ka täiskasvanud lihtsalt jonnivad, keegi ei ole otseselt midagi karistatavat teinud. Kaldun rannavalvurit ülereageerijaks pidama, sest noh, mida enam, ohtlik olukord ju lõppes ära, samas kommenteerib mu kõrval seisnud võõras naisterahvas, et nojah, senikaua kui valvurid oma õigust taga ajavad, võib ju keegi päriselt ära uppuda. Kas nad neiu üles leidsid ja millega teda ähvardasid, ma ei tea. Mulle tundub, et pigem positsioonivõimu demonstratsioon rannavalvurite poolt ja minu "mina" sinu "mina" vastu, kes peale jääb, mõlemalt poolt.

33 kommentaari:

  1. A vähemalt sa kirjutad nii ilusasti!!!

    Kui tuul pöördub, siis ma muutun tüübiks, kes teeb suu lahti ainult siis, kui ta arvamus on teistega TÄIES vastuolus. Mis mõtet on öelda, et mulle meeldib samuti autor X või vahukoor või et Aivar Mäe on tõesti värdjas? See arvamus on juba välja öeldud ja kirjas ja kordamine ei annaks mitte midagi. Seega ma piuksatan ma vaid siis, kui olen äge vahukoore-vastane või Aivar Mäe tõsine fänn. Ja imestan seejärel, et miks ma ise kellelegi ei meeldi. Kas inimested siis ei soovigi arvamuste paljusust? Kas nad siis tahaks, et internet oleks nendega nõus ja valideeriks nende maailmavaadet ja minapilti? Imelikud olendid need... eee... teised inimesed.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, kirjutan kõigele alla! Eriti viimasele lausele ja esimesele muidugi ka :P

      Kustuta
    2. Kaur, sa oled eile sündinud või? "Kas inimested siis ei soovigi arvamuste paljusust? Kas nad siis tahaks, et internet oleks nendega nõus ja valideeriks nende maailmavaadet ja minapilti?" Otse loomulikult inimesed ei soovi. Ja otse loomulikult inimesed tahaks.

      P.S. Mina ka ei oska kõndimise pealt juua.

      Kustuta
    3. Ma oskan peaaegu juba jooksmise pealt juua, välja arvatud, kui joogitops on plastikust, sest seda ei anna eriti hästi kokku voltida nagu papptopsi ja siis ma pigem kipun vett endale ninna hingama.

      Kõndimisega pole mingeid probleeme ja näiteks pudelist pole ka jooksu pealt joomisega mingeid probleeme. Elu on ikka hea õpetaja.

      Kustuta
    4. Epp ma proovisin siin irooniline olla noh ju!!! A no ei tulnud välja. Jälle. :(

      Kustuta
    5. Sul tuli küll välja, Kaur, ma proovisin irooniline vastu olla, aga (jälle!) ei tulnud välja.

      Kustuta
  2. Selle jaoks on ju hashtagid. #nomakeup #haes #loveyourself #bodypositivity

    Õpeta nagu oma last.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See nõuab hingejõudu, mida mul hetkel napib. Õnneks ei ole ka raha näo ringlõikuseks, juba guugeldasin ja see tundub ainsa võimalusena. #fml

      Kustuta
  3. Pildistamise koha pealt olen juba ammu aru saanud, et ilusate piltide tegemisel pole mõistlik enekaid teha või siis äärmisel juhul nii, et ainult see veerandik mollist kaadrisse jääb, mis kõige vähem defektne😜

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Õudne ongi see, et need koledad pildid ei olnud enekad.

      Kustuta
  4. Savi pole vä? Mina olen kole ja sellega rahul.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kuigi ma püüan ka pildistamise ajaks lõualoti ära kohendada, sest loti olemasolu viitaks justkui kehalisele lodevusele, mis on juba päris oluline moraalne puudujääk ja selle kompenseerimiseks peaks muidu väga ilus hingega inimene olema.

      Kustuta
    2. Mingi jama on selle loti ja lodevusega jah, sest näiteks kortsudest on mul sügavalt savi.

      Kustuta
    3. Tuleb rohkem barokk- ja rokokooportreid vaadata, siis hakkab tunduma, et väike lõualotike ja topeltlõug on lihtsalt tavaline näoosa.

      Kustuta
  5. Oh, ärge koledate piltide pärast muretsege. Osad meist, kes näiteks jooksuvõistlustel käivad, peavad elama tõsiasjaga, et nende überkoledad pildid (higine, näost punane, suu hingeldades lahti, näed välja, nagu hakkaks kohe surema ja KÕIGE PAREM - lühikeste pükstega esinev megatselluliit, mille spordifotograafi high-speed kaamera ülihästi kinni püüab sellel sekundi murdosal, kui su jalg joostes maad puudutab...) on kõigile imetlemiseks internetis avalikult väljas, nimi ka kenasti all, sünniaasta ka, et mingeid kahtlusi ei tekiks... ja kui sa tahad, siis sa saad neid pilte endale küllaltki kalli raha eest pärast osta. Iseenda überkoledaid võistluspilte. Ma ei tea, kas keegi kunagi ostab ka, ma pole küll ühtegi ostnud. Aga kõik on ilusti avalikult internetis olemas. Vabalt.

    Isiklikke puhkusepilte vähemalt saad teiste eest varjata, kui tahad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sa just kirjeldasid kõiki mu jooksupilte. Õudne. Isegi saledad inimesed näevad nendel jooksupiltidel paksud välja.

      Kustuta
    2. Ei tahaks õli tulle valada, aga mul on üks tuttav, kes näeb ka neil piltidel ok välja. Võib-olla ta ise nii ei arva, aga samas, kuna ta neid jagab, siis vähemalt ei häbene.

      Kustuta
    3. Sa ei vala midagi tulle, aga oled sa kõiki ta jooksupilte näinud? Ka neid lühikeste pükstega? Nali naljaks, ehk on ta erakordselt fotogeeniline. Ma kirjeldasin rohkem trendi, mida aastate jooksul neid pilte vaadates märganud.

      Ma sain peale teist jooksuvõistlust aru, et lühikesi pükse enam kunagi nendel ei kanna. Ainult vabal ajal. :) Mitte ainult ei tee high-speed kaamera pilti reierasva hüppamisest, vaid rakursiga alt-üles, seega naiste jalad paistavad sageli väga jämedad.

      Kustuta
    4. Jutt käib ikka nendest jooksupiltidest, mis sportfoto.com ja sarnastel lehekülgedel üleval on :)

      Kustuta
    5. No minust on üksikuid selliseid pilte ka, kus ma ei näe elukole välja ja ma neid olen ka jaganud, aga iga enamvähem normaalse pildi kohta on umbes... nelikümmend õudukat (kui ma nii umbes oma sportfoto.com arhiivi hindan). Aga on olemas inimesi, kes tõesti ongi fotogeenilised ka joostes ja muidu sportides, ma ei tea, kuidas nad seda teevad, aga neid on.

      Lühikesi pükse kannan ma endiselt edasi, minu piltide puhul see lehviv tselluliit niikuinii enam midagi hullemaks ei tee. Mu võistlusaegne mugavus on olulisem :D

      Kustuta
    6. Ma arvan, et see mu tuttav ongi lihtsalt fotogeeniline tüüp, muidu olen ma ikka ka vahest sportfoto lehele sattunud ja siis õnne tänanud, et ma sporti ei tee :)

      Kustuta
  6. Mina jälle küsin endalt, et huvitav, kas imeilusad inimesed nt Audrey Hepburn või George Clooney vastavad peeglisse ja imestavad - appi, küll ma olen ikka ilus...
    Või on neil samad probleemid ?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Samad ja hullemad, sest ootused neile on mitu suurusjärku kõrgemad.

      Kustuta
    2. On ju väga palju näiteid, kus ilusad inimesed on end koledaks või vähemalt tundmatuks lõikuda lasknud. Ilmselt on neil igasuguste muutustega välimuses veel raskem kohanduda ja muutused tekivad paratamatult kõigil.

      Kustuta
  7. Oh, hetkel juhtusin just vaatama seda pilti https://menu.err.ee/1107750/galerii-algasid-andrus-kivirahki-eesti-matuse-ekraniseeringu-votted#lg=1&slide=15 ja no kui isegi Merle Palmistest saab sellise pildi, siis jääb tõesti üle vaid koledad pildid enda huvides ära kasutada, sest tegelikult ju väga äge :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle ta nägu väga meeldib siin pildil, elusa inimese nägu.

      Kustuta
  8. Jõle ebakorrektne tähelepanek, aga mehed on jooksupiltide koha pealt õnnelikumad. Neil koguneb ülemäärane pekk mitte ülajalgadele (neutraalne väljend ma loodan) vaid kõhule, kus seda särgiga enamasti lihtne varjata :P

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tõsi, aga universaalse tasakaalu mõttes ei esine naistel reeglina olukordi, kus maratoni lõpuks on särk üleni verine, sest rinnanibud on ära hõõrdunud. Ma olen seda vaatepilti päris elus näinud. Päris õudne nägi välja, sest tüübil oli valge särk seljas ka veel ja ma ei uskunud, et sealt NII palju verd tuleb.

      Targemad mehed teibivad vajalikud piirkonnad vist plaastriga kinni või midagi sellist. Või aitab lihtlabasest vaseliinist. Seda läheb maratoonaril niikuinii igale poole (IGALE poole.)

      Kustuta
    2. See verine lugu kostab kangesti nagu linnalegend. Ärahõõrutud jalgadest olen kuulnud aga mitte kunagi nibudest ei meeste ega naiste poole pealt. Mitte et ma su sõnades kahtleks aga ei kujuta ette mida peaks kandma, et see juhtuks. Ise jooksin esimest korda elus poolmaratoni mõne nädala eest, mitte kuskil ei tekkinud isegi ärahõõrumise ohtu.

      Kustuta
    3. Ei ole legend.

      Harrastusjooksja, Eesti absoluutselt kõige esimene blogija ja itiaktivist Siim Teller tegi kunagi SMS-teenuse, kust sai küsida "Kas Telleri nibud valutavad?".

      Kustuta
    4. "Teller plõksib" lehte pole korrektselt isegi Interneti arhiivis. Aga Linnar Viigi uudis (kust vist selgub, et teenuse tegi ikkagi Linnar, mitte Siim):

      Turumajanduse lahutamatuks osaks on vaba konkurents. Otsustasin võtta vastu väljakutse ning kasvava nõudluse rahuldamiseks avasin Telleri rinnanibude valutamise kohta ööpäevaselt infot jagava sms-teenuse. Konkureeriv ning kaks korda kallim, kuid see eest kõrge lisandväärtusega vahendatud. Lühikirjeldus ja kasutamisjuhend ka:

      Telleri nibude seisundi kohta värske info saamiseks tuleb saata SMS sisuga INFO NIBUD24 lühinumbrile 13011. Teenus töötab 24 tundi ööpäevas ning on käidelav Eestis registreeritud mobiiltelefonidele. Ühe SMSi hind 10 krooni (sisaldab käibemaksu).
      Plaan on nõudluse kasvades andma muidugi ülevaadet ka muude kehaosade toimivuse kohta, kui asi juba päris jumet hakkab võtma, võime korra-paar päevas ka Telleri vererõhku mõõta. Telleri Pulss Online ™ on muidugi imelihtne realiseerida ja katsugu keegi seda teenust enne mind hakata turul pakkuma.

      Kustuta
    5. Oo ei, see pole kindlasti linnalegend, nagu ma ütlesin, ma olen maratonidel neid veriseid särke oma silmaga näinud.

      Poolmaraton on selles mõttes lebo distants, et seal ei juhtugi üldiselt kellegagi midagi põnevat. Ja hõõrdumine, tundub, on niikuinii individuaalne. Mina ei tea sellest ka maratoni läbinuna midagi, aga mõni peab ka viit kilomeetrit joostes hoolega vaatama, mida täpselt selga panna võib.

      Kustuta
    6. Ülajalad... Sa mõtled äkki "reied"?
      Anatoomia, noh.

      Kustuta