Pühapäev, juuni 07, 2020

Mida te siin naerate?

Lugesin just Andrus Kasemaa "Mees otsib naist" ja naersin üle pika aja niimoodi, et munad märjad. Silmamunad muidugi, ehehee, vinge nali, eks. Pärast hakkas lausa kõht valutama, panin sellegi raamatu süüks, aga pärast selgus, et ei tasu ikka samal päeval aeguvat seenesalatit süüa. Või oli see kokteili sisse kallatud viin halvaks läinud. Sellised naljad ka ikka.

Ma tunnen mõnda päris ilma huumorisooneta inimest, see on keeruline, aga saab hakkama, kui võtad eelduseks, et nad tõesti usuvad kõike sõna-sõnalt. Teisalt olen märganud ka selliseid, kes pidevalt korrutavad, kuidas nemad on ilged naljamehed/mutid, aga noh, tundub, et see ongi teiste veenmiseks öeldud, sest naljad on neil enamasti sellised kulunud ja punnitatud.

Peale Kasemaad üritasin Jaroslav Hašekit lugeda, sest "Švejk" oli ometi mu vanaema lemmikraamat, mida ta naerust luksudes paar korda aastas üle luges. No ja ma saan aru, kus see nali seal peaks olema, aga ei ole nagu väga naljakas. Äkki mingi põlvkondade teema? Öeldakse, et need olla meeste raamatud. Mu vanaema seda ei kinnitaks.

Ma ütlen teile, mis on tänapäeval "normaalsete" meeste naljad. Just sky meedia alla kuuluva Rock FMi FB lehelt nägin - pildil kaks kontorikostüümides naist, ühel põlved punased, all küsimus - kumb sai töö? Ja päriselt inimesed jagavad karjakaupa, sest no on ju sitaks naljakas?! Kommenteerivad kõik veel, et eks ikka see, kel põlved punased ja ainult üks aasib, et "öhöhööö, saate ikka aru jah, naine sai töö sellepärast, et imes? ööhöhöö kui kihvt nali!" Ja ma ei usu, et enamik seda laikinud tüüpidest tekstis irooniat tabas. Miks see peaks mingi eriline nali olema, mina ei taba. Kõik need inimesed, kes leiavad, et Kivisaar on hullult tore naljamees. Ma olin umbes 14, kui ta veel Tartu Raadios töötas ja juba siis mõtlesin "issand, kui rumal inimene ja ise veel uhke ka selle üle.." Muuseas, Kasemaa raamat on ka täis nabaaalust teemat, aga see on vaimukalt üles ehitatud.

Ma mõtlesin seda ka, et äkki peabki naistele nalja tegemiseks rohkem pingutama? No just sellistele naistele, kelle elu eesmärk ei ole kõigile meeldida? Neid nalju, kuidas kõige põhjuseks on see, et tige eit oli raudselt rahuldamata, olen ma juba maast madalast kuulnud ja üldse ei aja naerma. Mõnes seltskonnas paneb selline märkus rahva olenemata soost siiani rõkkama. Appi, kui tabavalt ütles, jube lahe?! Ok, eks viisakusest naerdakse ka, ma üldiselt sellise viisakusega ei hiilga.

Mida ma öelda tahtsin on see, et huumorimeelt mõistavad inimesed ikka maru erinevalt. Ei tasu kohe hakata inimesest hästi arvama, kui ta väidab, et tal on hea huumorisoon.

Mulle vist istub kõige paremini absurdihuumor. Mitte päris absurd ka, mingi konks peab sees olema, mis igapäevaeluga suhestub. Ahjaa, ühe omast arust toreda kalambuuri leiutasin siin vahepeal, raudselt keegi teine on selle juba enne mind ära leiutanud või leiutab pärast mind ja paneb oma nime alla, aga "ära tallu mu varblastel!" Täiesti konkreetne situatsioon taustaks, inimene tõesti ähvardas linnukestele peale astuda ja ma pidin hoiatama.

25 kommentaari:

  1. Anonüümne1:08 AM

    Kui kirjutad ja ikka ei ütle et see nali on, siis teised ei tea võtta täpset seisukohta kas on tõsi või nali, nad ei näe mis nägu sul peas on,siis arvavatki et tõsi. Vaata nalja saab teha alati kellegi arvel mehed naeravad sellepärast, et see nali oli tehtud naiste arvel ja naistele ei tundu see naljakas lausa solvav. Inimene kes naljast aru ei saa tema võtab kõike väga isiklikult. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mu meelest, need, kes ise kirjutavad, nende naljad enamasti isegi on naljakad, kõige maotumad on need naljad, mida piltidena kõigiga jagatakse. Tundub, et inimene jagab asju selleks, et näidata: "siin sain isegi mina aru, et nali!"

      Kustuta
    2. Anonüümne11:02 PM

      Mul selline tunne, et osa inimesi on vaja tegevust sest ta tahab ju keegi olla ja nad ei mõtesta nalja nii kriitiliselt, vaid jagamise aktiivsus on olulisem kriteerium. Kui on naljapilt, siis peab ju naljaks olema ja naermine on kohustuslik. :)

      Kustuta
  2. Poetan siia lingi folklooriuurija Krikmanni konspektile Proppi koomikateooriatest - peamiselt just nimelt konspektile, vahele poetab nurksulgudes oma kommentaare.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tal oli vist sama asi Powerpointi slaididena ka... või kellelgi teisel. Et no kui nalju levitatakse tobedas pool-tekst-pool-pilt formaadis, siis oleks kohane, kui naljade teooria oleks samas formaadis :)

      Kustuta
  3. Mu meelest on esimene ohumärk see, kui inimene ütleb, et tal on hea huumorisoon, sest enamasti tähendab see, et ta teab ainult kulunud anekdoote või blondiininalju. Ja Kivisaare "huumor" on umbes samasse auku, ma ei suuda aru saada, kuidas see kellegi arvates naljakas saab olla.

    VastaKustuta
  4. Mul on komme rumalaid anekdoote rääkida. Ja ma tean neid ebamugavalt palju. Mis seltskonnas kui sündsusetu tohib olla? Kas ma tajun ära, kui üle piiri lähen? Mõnikord kindlasti ei taju.

    "Naistele nalja tegemiseks" peab kindlasti rohkem pingutama. Just see roppuse piir on palju tundlikum.

    Aga ka meestega ei ole alati lihtne. Ma läksin ühe inimesega pmst eluks ajaks tülli, kuna alustasin tutvust naljaga, ja talle üldse ei meeldinud. Me ei suhtle (tuttava tuttav), aga oleks võinud. Loodan, et õppisin ja olen nüüd ettevaatlikum...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, seda enam hämmastavad need enda meelest universaalsed humoristid, kes end hea nalja etaloniks peavad.
      Mul on endal kogemus, et kõige ropemaid anekdoote rääkis mulle naabriplika, kui olime algklassiealised. Mõnede mõttest sain alles aastaid hiljem aru. Ma isegi kahtlustasin, et äkki tal olid mingid ebameeldivad mitteeakohased kogemused olnud, et ta end nõnda ventileeris, aga ma pigem ei usu. Roppuste piiri olen tundnud ses osas ka, et mehed lähevad kole kurjaks, kui mõni naine ropu anekdoodi räägib.

      Kustuta
    2. No ma ka ise pean (ennast etaloniks), aga aastatega on selgunud kurb tõsiasi, et teised ei pea :((((

      Kustuta
    3. Sellest ei tasu nüüd küll end heidutada lasta! "Kellele (minu) naljad ei meeldi, on huumoritajuta tuim tükk!" Mul üks FB-s, kes pidevalt hambutuid naljapilte postitab, paneb selliseid mõttekäike ka ikka piltide vahele, et teistele selge oleks - ei tasu teda kritiseerida.

      Kustuta
    4. ma olen ilmselt just see, keda mõni selline Marca kirjeldatud tegelane halva huumorimeelega inimeseks peaks, aga ropud naljad kui niisugused mulle üldiselt meeldivad. aga jah, naisterahval on nende rääkimine riskantsem kui mehel, "ise naisterahvas ja räägib niiviisi".

      Kustuta
    5. eriti ropud absurdianekdoodid, Rževski lugude hulgas on selliseid hulgem.

      Kustuta
    6. Rževski omad on minu arust üsna loogilised. Ma olen neid üksjagu nii lugenud kui ise rääkinud. Neil on enamasti konkreetne puänt olemas.

      Kustuta
    7. jah, aga alati ei ole see puänt seal minu arust nii selge sihtmärk. vt nt "kust mina tean, on selline metsik suguharu". või "aga tema ajab, et pääsuke". minu arust on seal nali loo peale nagu ühtlasemalt laiali määritud.

      Kustuta
    8. tõsi muidugi on, et Stirlitzi omad on absurdsemad.

      Kustuta
    9. a siis hindan ma veel kõrgelt neid lasteanekdoote, kus on konstrueeritud mingi uskumatult ebatõenäoline olukord, selleks, et saaks puändis "perse" vms öelda. Mind vaimustab just see olukorra tohutu konstrueeritus, ma saan nalja ammu enne puänti kätte.

      Kustuta
    10. Tunnistan, et ei oska anekdoote rääkida, küll aga meeldib neid kuulata või lugeda. Viimane mille peale sai mugistatud omaette oli meeldib.ee kahest naisest, kes Nõmmelt kõrtsist tulles Rahumäe surnuaial pissil käivad. Googeldage ja otsustage ise kas mu maitse on jube või pimestas asukohapõhine äratundmisrõõm ;)

      Kustuta
    11. Selline Harju keskmine anekdoot mu meelest. Surnuaianaljad ongi sageli head. Mulle meeldib näiteks see ""Nüüd on külm jah, aga kes sul siis käskis mulla pealt ära ajada!" Mu meelest on see aga naljakas ainult siis, kui täpselt õiges sõnastuses öelda, ma ise ka anekdoote rääkida ei oska, hakkan puterdama ja siis pole naljast enam midagi järel.

      Kustuta
  5. See "pääsuke" ei ole küll Rževski, ma ei ole iial kuulnud vähemalt. On inglise keele põhine pääsukese-anekdoot (no et just see on tõelise armastuse lind), aga Rževski? Ja suguharu oma ka ei tea. Ma ei oska hästi vene keeles otsida, nii et kui sul on tekst / viited, siis ma huviga loeks :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. alguses kohe välja ei ütle, vaid vihjan: "persetäis kurke ja käärid". Sama anekdooti on natuke erinevates versioonides ka jänese, hundi ja karuga. Aga on ka Rževskiga. Kõigis variantides, mis ma olen näinud, on mängus pääsukese mõistatus (ora ees, käärid taga, kerakene keskel).

      Suguharu oma saadan privasse, kui Marca lubab, võin ka siia panna.

      Kustuta
    2. Võib-võib, ma ise neid anekdoote üldse ei tea.

      Kustuta
    3. Hundi-jänese variante tean. Ilmselt räägitakse kõiki anekdoote kõikide tegelastega, kes vähegi rolli sobivad :)

      Aga R. omad on mu meelest just karakterikoomika, mitte absurd. Nali emergeerub tegelaste käitumise konfliktist - jäme allohvitser vs aadel või muu viisakas seltskond.

      Kustuta
    4. Kleebin siis ka siia. Aga enne kommenteerin, et jah, Kauril on üldiselt õigus, et karakterikoomika. Ainult et mõnes konkreetses loos keerdub karakter juba nii üle vindi, et jõuab absurdisfääride ligi. Stirlitziga on seda muidugi rohkem.

      Porutšik Rževskil on kutse ballile.



      Kurdab adjuntandile muret: lähen mina ballile, aga ballil, teadagi, on daamid. Nemad tulevad mu käest küsima: Rževski-Rževski, te olete palju käinud, palju näinud, rääkige mõni huvitav lugu. Aga mina tean ainult roppe lugusid, daamid solvuvad, minestavad, pärast pahandust kui palju.



      Adjutant mõtleb, ütleb: aga rääkige neile vaat selline lugu. On üks selline metsik suguharu, kes toitub ainult jaanalindudest. Neid püüavad nad huvitava meetodiga: ühel mehel aetakse pea paljaks, maetakse kaelast saadik liiva sisse, ainult pea jääb välja. Tuleb jaanalind, vaatab: ohoo, muna, istub peale, hakkab hauduma. Põõsa tagant kargab välja kütt, lööb jaanalinnu surnuks, nii saavadki saagi kätte.



      Rževskil hea meel.



      Läheb ballile. Seal, teadagi, tulevad daamid nuruma: Rževski-Rževski, te olete palju käinud, palju näinud, rääkige mulle mõni huvitav lugu.



      Rževski siis räägib: vat on selline metsik suguharu! Ainult jaanalinde söövad! Aga püüdmiseks on vot selline nõks: ajavad ühel mehel pea paljaks, matavad liiva sisse, ainult munad jäävad välja. Tuleb jaanalind, vaatab: ohoo, munad, istub peale, hakkab hauduma, põõsa tagant kargab välja teine mees, annab jaanalinnule vastu pead, saak käes.



      Tekib vaikushetk, seejärel tohutu segadus, mõni daam ahmib õhku, mõni langeb päris minestusse, ohvitserid püüavad daame kätele, keegi ei tea, kuhu silmi peita. Ainult üks ninatark nooremporutšik küsib Rževskilt:



      - Aga Rževski, milleks nad tal pea paljaks ajavad?



      - Kust mina tean! On selline metsik suguharu.

      Kustuta
  6. Mul pole üldse hea huumorimeel. Meeldib pigem absurdikas ja situatsioonikoomika, a la Monty Pythoni stiilis. Üldiselt võiks huumor naerma ajada, kuid tihtipeale ununeb huumori eesmärk. :) Kui nalja eesmärk pole naerma ajamine, vaid kellegi arvelt ebamugavustunde tekitamine, siis on tegu juba millegi muuga.

    VastaKustuta
  7. Üks koomikalaad, mida ma lapsena-varateismelisena hindasin ja hiljem enam mitte, on see, mida me hüüame tuttavatega Baskini teatri huumoriks (mille arhetüüp oli meie silmis "Prügikast") ja "kus ikka paneb"-huumoriks. St see, mis oli nõuka ajal veel naljakas, sest kõõlus ohtlikult keelatud kriitika piirimail, aga kui oht kadus, kadus ka naljakus.

    Ühed Peda tudengid käisid meil koolis millalgi üheksakümnendate algul "Tsirkuse" nimelist sketšikomöödiat tegemas, seal parodeeriti ühes sketšis sellist huumorit pika kupleega à la "Kuskil poes meil vorsti pole, kuskil poes meil vorsti pole, kuskil poes meil vorsti pole, kuskil poes meil vorsti pole, HAAhhahahaaaa-kõõks-kõõks haahahaaa."

    VastaKustuta