Neljapäev, juuni 11, 2020

Milleks entsüklopeedia?

Entsüklopeediatest rääkides meenuvad ilmselt enamikule minuealistest eelkõige ENEKE ja ENE. Ma hiljuti kuulsin ühest, kellel kodus ENEKEst ei olnud ja see lausa hämmastas mind - need olid ju kõigil!? Igatahes mäletan ma end tundide viisi ENEKEsse kaevununa, või oli see hoopis ENE? Sest ega ma sealt siis suurtest rahvakunstnikest või poliitikutest lugenud, mind huvitasid ikka ainult need kohad, kus suured ja värvilised pildid. Need olid toona küll kõigest joonistatud (enamasti?), aga mõned neist on mul siiamaani meeles - planeedid, kukkurloomad ja koopa läbilõige näiteks. Nii häid ja detailseid pilte mujal raamatutes eriti ei leidunud. (Naabritel oli sari "Loomade elu"  - sealseid pilte ma ei mäleta, aga väljast nägid need äärmiselt ihaldusväärsed välja, äkki oli neis ka ilusaid pilte, võinuks ju).

Kui entsüklopeediad tunduvadki praegusel guugeldamise ajastul imeliku reliktina, siis igatahes ilusate piltide osas teevad need küll internetile silmad ette. Jah, muidugi, otsi ja sa leiad, aga tegelikult ei viitsi enamik otsida, kui aga põnev pilt ette satub, siis ilmselt loed ka, mida selle kohta kirjutatakse. Mida lapsed internetis tegelikult teevad? Nad ei otsi huvitavaid pilte, heal juhul vaatavad nad neid Instagramist ja sealt leiab harva miskit harivat. Mu eelkooliealine kaaperdas selle "Õpilase entsüklopeedia" algkoolilõpetaja käest igatahes ära ja loeb nüüd iga päev peatükkide haaval ette, vahepeal küsides, et misasi see või too on? Tegelikult raamat nii väikestele mõeldud just ei ole, aga ei saa öelda ka, et see huvi ei tekitaks. Selles vanuses on huvide spekter veel laiem ka, saab erinevaid asju edukamalt ette sööta.

Muidugi, püüdes hõlmata kõike, on see üksjagu pealiskaudne - iga teema kohta antakse teatav ülevaade ja siis käputäis fakte, mida võiks ise edasi uurida. Samas ei saa öelda, et kõik asjad mulle teada oleks. Ma ei hakka siin riskima enda päris lolliks tunnistamisega, aga on asju, mille kohta ma siin raamatus küll "ahhaa!" olen pidanud kohmama, et nojah, või siis nii, polegi nagu mõelnud selle peale. Täiskasvanute häda mu meelest ongi see, et nad enam eriti oma igapäevasest kastist väljapoole ei mõtle - on nagu on, harjutud juba kõigega. Lapsel seevastu on aega uudishimutseda ja oleks patt seda raisku lasta. Eriti kui see uudishimu tuleb iseenesest - koolis meile ju raudselt räägiti kõigest sellest, mis entsüklopeedias kirjas, aga juba kooliski on nii palju muud sotsiaalset elu, et kes ikka õppimist rohkem meelde jätab, kui kohustuslik miinimumprogramm. Ok, ma vist ikkagi tegin ennast nüüd lolliks selle avaldusega siin? Täiskasvanule on "Õpilase entsüklopeediast" kindlasti kasu neis teemades, mille kohta "midagi nagu oleks kuulnud, aga kuidas täpselt asi on, seda küll seletada ei oska" - teemad on lihtsalt ja loogiliselt ära seletatud.

Koolireferaati entsüklopeediale toetudes kindlasti ei kirjuta, pigem on see isutekitaja oma tükikestega siit ja sealt. Teisalt on ta kõvasti kontsentreeritum ja ühtlasem, kui meie praegune peamine infoallikas internet. Ma arvan, et üldharimise mõttes kindlasti vajalik raamat igaühele, kellel on lapsed või miks mitte ka endale, kui ENEKE on kauge helge mälestus.

Aitäh Varrakule raamatu eest!

18 kommentaari:

  1. Mnjah, entsüklopeediat tegin ehk paar korda lahti aga igasugu populaarteaduslikud ajakirjad ja raamatud olid põnevad. Piltide osa väga tähtis, mõnda mäletan siiamaani.

    Olen mõelnud, et küll tänapäeva lapsed õnnelikud, terve maailma teadmised paari hiirekliki kaugusel. Sama lugu muidugi igasugu ahvatlustega😜

    VastaKustuta
  2. "Loomade elu" armastasin ma lapsena väga. "ENEKE" jättis külmaks, aga "ENE" meeldis küll. "Õpilase entsüklopeedia" kinkisime oma vanimale lapsele vist kuuendaks sünnipäevaks, ta siis oli äsja veerima õppinud. Hiljuti meenutas ta seda kingitust ja rääkis, kui tihti ja meelsasti ta seda raamatut uuris - aga meie lapsed ei istunud selles eas ka ilmaski netis. "Õpilase entsüklopeedia" sobib ikka väikestele, aga lapsevanem peab toeks olema.

    VastaKustuta
  3. Mul muide ei olnud ENEKEst, vanemad pidasid ENE kõrval vist mõttetuks, aga ENE pilte fännasin ma kõvasti, nii et vanemad pidid südametunnistusele koputama, et ma võtaks neid köiteid ikka hellasti riiulist välja. Kõige rohkem ilusaid pilte oli PAIS-RUMO köites (puud, puuviljad, roosid, rahvariided, ajaloolised rõivad, nii et mul on lapsest peale olnud pilt ees, mis ajal mismoodi umbes riides käidi, maali peal riides inimesi nähes suudan selle pealt kohe ära dateerida), aga ma mäletan ka, et millalgi otsustasin ma diibiks hakata ja vaadata mustvalgeid pilditahvleid ka, neist on eriliselt meelde jäänud mingi arhitektuuri- või välisviimistluse tahvel, kust mulle jäid omakorda meelde terminid nagu terrassiitkrohv, klinkertellis ja orgaaniline klaas.

    Loomade elus oli ka palju põnevaid pilte. Ja siis olid veel need õhemad ja spetsiifilisemad raamatud nagu "Sinasõprus tammega" ja "Saatana meri" (see on ikka superhea laste-teatmeteos) jpm.

    Lastesõbralikust infotainmendist - Meelis Kupits on ENSV kaubalaevastikust koomiksi teinud, hiljuti tuli välja. Minu arust võiks lastele tema joonistusstiil istuda, selline kodumaine ligne claire.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. "Saatana merd" üldse ei tea, aga "Sinasõprus tammega" - oo jaa! Samasse ritta paneks veel Pilvi Üllaste "Avatud pähklipuu" ja "Lugu kahest vereliblest" :)

      Kustuta
    2. Mul oli jälle "Avatud pähklipuu" puudu, peaks tagantjärele üle lugema. Aga kaks vereliblet, jaa. Ma olin küll selle ilmumise ajal natuke liiga suur, et see saanuks mulle väga palju õpetada, aga põnev lastekas oli ikka.

      Ja hajameelne magister!!! Puhas kuld. Toomastaliesin rääkis, et tema lapsepõlves mängis sarnast rolli "Arvukratt" - nagu ta ütleb, raamat, mis muutis tema elu (tagajärg: matemaatika- ja arvutiteadusestuudium).

      Aga "Saatana merd" soovitan, see oli lisaks informatiivsusele vägeva emotsionaalse laenguga, mulle meeldis seal teatud lugusid õudukana tarvitada, ise ka kaalusin, mis on hirmsam, kas söövitav salpeeter või samuum või needsamad "saatana mere" nimelised hallukad või hoopis Atacama kõrbe plahvatused. Ma teenin selle raamatu pealt siiamaani aeg-ajalt mälumängupunkte, sest fennekrebane ja harjashein jms on nagu vanad sõbrad.

      Kustuta
    3. see paneb mõtlema, kui tobe on lapseeas humanitaaria ja reaalia vastandamine stiilis "tema on hea lugeja, aga talle istuvad matemaatika ja loodusõpetus" - kui keegi on kõva lugeja, siis põneva raamatu kujul läheb ka igasugune loodusteadus hinge alla nagu niuhti. Mingil määral vast vastupidi ka - kui on suur loodus- ja teadushuvi, siis suure huviga saab ka lugemist motiveerida (kui on sobival teemal raamat) ja nii areneb funktsionaalne lugemisoskus...

      pmst jõuab lõpuks selle juurde välja, et põhiline, et miski huvitaks (miski selline, mis ei ole, pardon my pun, otse enda _huvides_)

      mulle tundub, et natuke haagib sellega, mis Lauri oma blogis kirjutas:

      http://zyxzewski-lauri.blogspot.com/2020/06/inimene-on-eelkoige-see-mis-ta-endast.html

      Kustuta
    4. viimasel ajal on mulle seda John Greeni tsitaati ette visanud:

      "because nerds like us are allowed to be unironically enthusiastic about stuff. Nerds are allowed to love stuff, like jump-up-and-down-in-the-chair-can’t-control-yourself love it. Hank, when people call people nerds, mostly what they’re saying is ‘you like stuff.’ Which is just not a good insult at all. Like, ‘you are too enthusiastic about the miracle of human consciousness’."

      vaimustusest üles-alla-hüppamine ftw! (ma olen selle ala tšempion)

      Kustuta
    5. Hmmm..mu puhul seostus see teemadest huvitumine peamiselt koolivälise ajaga, ma tõesti ei mäleta, et koolis oleks midagi erakordset huvitavat räägitud, ka neist asjust, mis iseenesest mulle meeldisid. Äkki lugesin lapsena liiga palju ette ära? Kool soosis mu meelest pigem võistluslikkust kui huvidesse süvenemist. Ses osas ma ei nõustuks päris Lauriga, vähemalt mul otsustasid põhikooli lõpus küll pigem vanemad, et mis must edasi peaks saama.
      Teisalt ma jah teadsin, et reaali mitte iial, sest matemaatika brrr! Ometi bioloogia oli mu vaieldamatu lemmik ja ma ei saanud aru, kuidas kõik teised loodusteadused (keemia, füüsika) nii jõledad saavad olla ja miks nad koos käivad - bioloogiat ma oleks õppinud küll ja ka hea meelega ülikoolis, aga ei saanud ju, sest need teised hirmsad ained olid sellega ühes komplektis...Keska lõpus tegin humanitaarina bioloogia riigieksami, aga niisama, oma huvist, mitte praktilisest vajadusest.
      Aga muidu nõus selle tsitaadiga, sest tõesti, on suur hulk noori, kes ei huvitugi mitte millestki. Mehega arutasime just, et no kuidas nii saama - piirid lahti, võimalused olemas, mine, tee, hari ennast, aga ikkagi mingil osal pole muud ambitsiooni kui uus telefon ja nädalavahetusel pidu.

      Kustuta
  4. Lisaksin nõukaaja tähtteoste nimekirjade veel "Ebatavaline ja ähvardav loodus". Selle mustvalged, üsna stiliseeritud joonistused Brockeni kummitustest ja Elmo tuledest on mul samamoodi tänaseni meeles.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No mine või antikvariaati, seda raamatut ei ole ma ka kohanud. Ja Elmo tuled on nii põnev teema, osaliselt vist Tõnis Mäe laulu tõttu :)

      Kustuta
  5. "Arvukratt" - just hankisin, üldse ei meeldi
    H.T.M. - super
    ENEKE - olin liiga suur selle väljatulekuks
    "Loomade elu" - jeerum kui palju tunde ma selle taga veetsin!!!!

    Jakov Perelmani "Huvitav astronoomia", "Huvitav füüsika", poolapärane "Meelelahutusest teadmiseni", Uno Veismanni "Tähed ja tehnika" olid mul kõige kapsamaks loetud raamatud...

    Suhtlesin eile matemaatikuga füüsikast ja olin sunnitud nentima, et tema ja minu pea töötavad ikka täiesti eri dimensioonides. Ei ole üldse nii, et reaalalade inimesed mõtlevad kõik sarnaselt. Me küll mõlemad jooksime samal ajal, vbl see ajas mõtte ja mõistmise nii sassi.

    VastaKustuta
  6. Kõige nunnum eestikeelne aimeraamat on aga Fred Jüssi "Rebasetund".
    https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?16157

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Raamatute puhul oleneb nende ja lapse väljalaskeaastast ka palju, ma seda raamatut ei tea, aga minu jaoks oli nunnu Fred Jüssi ja Reet Rea "Räägi mulle rebasest".
      Enda laste pealt olen ka avastanud, et nad väga ei tunnista vanu raamatuid - ilmselt kahtlaselt väike tekst, enamasti must-valged jne. Headest raamatutest oleks kangesti uustrükke vaja, mis tänapäevastele suurte ja värviliste piltidega harjunud lugejatele sobiksid.

      Kustuta
  7. Kõik tuttavad raamatud mainitud ja suured lemmikud:)
    ENEt enam ei kasuta, selleks on telefon, aga veidral kombel on meil siiani kasutusel Collins World Atlas ja sama asja eestikeelne versioon. Mõlemad täiesti räbalad, sest kurvastavalt tihti tuleb ette et ma ei tea, kus mingi riik/linn asub ja siis mees peab mulle näitama. Ja paberkaardil on see kuidagi hoomatavam, kui netist.

    VastaKustuta
  8. Üks tuttav vikipedist, kes peaks selle järgi otsustades kõige suurem telefonist infootsimise pooldaja olema, rääkis ükskord hoopis paberentsküklopeediate ja sõnaraamatute dokumenteerimisväärtusest. Et mida on kindlal ajahetkel arvatud heaks teameteosesse sisse võtta ja mida välja jätta ja kuidas sõnastada... Ajakapsel.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hmmm... huvitav lähenemine, eriti viimasel ajal moodi läinud ausammaste mahakiskumise taustal. Ajalooline kontekst mis teatud momendil austusväärne või vähemalt ühiskondlikult täiesti aksepteeritav muutub pidevalt. Eks Eestigi seda üle elanud, eriti jõhkralt muidugi nõuka korra tulekuga.

      Kustuta
  9. Mul ei olnud ENEKEst. Isa küll seisis terve öö sabas ja omale sai aga me elasime siis juba eraldi ning ma sain seda kasutada kui tal külas käisin.
    ENE-t ei õnnestunud tellida. Hiljem kui juba tööl käisin, ostsin osade kaupa tagant järele omale kogu komplekti. Kasutasin vanasti palju aga hetkel telefon kiirem.

    VastaKustuta